Rimi Juunijooks 2018

Taaskord selline võistlus, kus ma varem osalenud ei ole. Sel aastal juba neljas uus võistlus lisaks Rannametsa Luitejooksule, Suurjooksule Ümber Viljandi Järve ja Tallink Maijooksule. Avastame uusi radu Eestimaal. 🙂

Kui tasuta antakse (õigemini sai ka see võistlus reklaamnäo “töötasuna” välja teenitud), siis tuleb minna. Teise tasuta pääsme jagasin lõpuks Triinule, kellega me 2×2,5-tunnise autosõidu jooksul korraliku naisteka maha pidasime ja kõik maailma jutud ja mured ära rääkisime. 😄 Sel aastal pole mul mitte kuskil mujal korralikku 5 km rada joosta, et rekordit taga ajada. Seega tuli selle 5 km jooksmiseks Tallinna sõita, tahan või ei taha.

Kuna see oli mul järjest juba 5. võistlusnädal, siis olin eelneva nädala Rapla jooksu järel veel suhtelist tühi ja väsinud. Lisaks kostitas ilm keskpäeval jälle 25-kraadise soojaga koos vaid kerge tuule ja lagipähe paistva päikesega. 😕 Täpselt nagu ma naljaga pooleks sõpradele-tuttavatele talvel ennustasin: võite kõik nädalavahetused alates 1. maist kuni 9. juunini planeerida rannas käimiseks, pulmade pidamiseks või muudeks häid ilma vajavateks tegevusteks. Margit võistleb, seega päike kütab ja temperatuur on lõunamaine. You’re welcome. 😆

Jõudsime juba pea 2 tundi enne võistlust kohale. Võtsime stardimaterjalid välja, sõin oma banaani ja istusime varjus. Sai järjekorrata WC-s käia ja rahulikult stardieelseid mõtteid mõelda. Viimaks läksin 45 minutit enne starti sooja tegema. Eelmisel päeval olin kõik võistluse mõttes kehvasti teinud: väga pikk, pingeline ja väsitav tööpäev, liiga hiline võistluseelne soojendus ja vett hakkasin jooma alles kell 22.30 öösel, sest ups, see väike asi töölaua taga stressates küll meeles ei olnud. Toitumisvalikud olid samuti kergelt öeldes piinlikud. Maikuus suutsin pärast Viljandi katastroofi end kokku võtta ja kehalt suhteliselt kerge vaevaga 3 kilogrammi maha raputada. Eks seda teed tuleb vaikselt sügiseni jätkata, et maraton kerges kaalus ära joosta. Siis võib jälle rihma natuke lõdvaks lasta. 😅

Soojenduse ajal oli kõik nii paha, sest #palav. Hoidsin küll varju, aga ikka oli hing paelaga kaelas. 10 minutit jooksin, vibutasin paar korda jalga, tegin mõne sääre- ja põlvetõste ja lahtijooksu ja aitas kah. Kavalalt käisin laste mänguväljaku kõrval asuvas WC-s, sest seal ei olnud järjekorda. Siis suundusin pakihoidu, lükkasin pulsivöö külge, kastsin end ligumärjaks ja 8 minutit enne starti läksin koridori, et enam-vähem mõistlik postitsioon saada. Nendest 8 minutist Kadrioru staadionil piisas, et täielikult jõuaks müts ära kuivada ja keha oleks päikesest läbi kuumatatud. “Jess”.

Stardipauguga panid kõik hullu hooga minema. Staadionilt väljumine läks üpris kitsaks ja peaaegu oleks koonustesse maandunud, aga läks õnneks. Algusest peale oli jooks raske ja jalg täpselt sama raske. Rapla jooksu jalgadega ei annagi vähimalgi määral võrrelda. juba 1. km lõppu ootasin pikisilmi. 😂 Teadsin, et hoida tuleb alla 4:47 tempot, et isiklikku parandada. 1. km sai küll natuke varusse joostud, aga sain kohe aru, et täna tuleb sekundite mäng.

1. km: 4:37

Kogu jooks toimus praktiliselt Kadrioru pargis (ma ei ole tallinlane, seega don’t quote me on that), mis tähendas, et kohati tuli omajagu jooksjate poolt lahtitallatud kõnniteede tolmu sisse hingata. “Jei”. Ühtegi joogipunkti, et suud loputada või vett pähe kallata, tulemas ka ei olnud. Kannatuste rada. 2. km lõpus oli juba päris raske.

2. km: 4:46 

Siis tuli midagi, mida minu toreda blogilugeja Ingridi sõnul ei olevat seal rajal: tõus. Väike ja mitte järsk tõus, aga see oli tõus, sest mu jalad olid pärast neid sekundeid seal tõusul konkreetselt sodid. Lubati ju kiiret rada, lame nagu pannkook, aga sain mitte asfaldi, pöörded ja tõusu. Wohooo! 😀 Tegelikult ei olnud see asi nii hull, aga kui pargis õhk seisab, nii palav on ja niigi ei ole just parima enesetunde pealt võistlema tuldud, on iga takistus mäekõrgune. Mõtetes ja peas vähemalt.

Musu chillib ns võõra mehega
Niisama rajal suremas. Foto: Mait Marttila

3. km: 5:05

See kilomeetritempo oli tõsine löök allapoole vööd. 10 võidetud sekundist, mis kenasti varus olid, said 8 sekundit, mis tuli järgmise kahe kilomeetriga järele võtta. Ffffffuuuu… Kilomeetripostid olid ka täpselt minu kellaga käsikäes käinud, seega korraks võttis masenduma küll. Lohutasin end sellega, et kui kuskil oli tõus, peab kuskil tulema langus ja ehk on rada ikka täpselt 5 km pikk ja mingi võimalus on veel olemas. Ei anna alla, 2 km pead vastu küll ju!

Pead ju, eks? 😂

4. km: 4:58

Omast arust olin ma 4. km jooksnud palju kiiremas tempos kui 4:58. Minu õnneks tuli aga 4 km post tunduvalt varem kui minu kella 4 km märguanne. Ehk pani GPS kuskil kõrgete puude all omadega võssa? Või on presidendilossi pandud mingid GPSi segajad üles? 🤣 Tempo oleks graafiku järgi vahepeal justkui 6:00 kukkunud, mida ma ei usu. Lohutasin end kõigega, et end veenda, et rekord on veel võimalik, kui ma ennast unustavalt jooksen ja endast viimse välja pigistan.

splits

Ootamatult tuligi see langus, mida oodanud olin, ja juba olime staadioni tribüüni taga. Sain aru, et kohe varsti tuleb finiš ja seega peab end kokku võtma. Ise olin juba täiesti tühjaks pigistatud sidrun. Finišisirgel jooksis kaks inimest minust veel mööda, sest mul ei olnud enam midagi juurde panna. Olin viimsegi jätnud endast rajale.

Netoaeg: 22:46

Kas te teate, mida see tähendab? 🙂 Minu eelmine rekord – 23:55 – sai enam kui minutiga üle joostud. Kellal näitas kilomeetreid küll vaid 4,73, seega tempo poolest oleks ma justkui isiklikule rekordile kaotanud, aga nagu ma juba mainisin, siis pole ma kindel, kas rada oli tõesti lühem või oli viga puudes ja GPS signaalis. Otsustasin siiski, et kuna ametlikult oli rada 5 km pikk, siis 5 km rekordina ma seda võistlust ka arvestan.

Oi kus seda saab olema raske tulevikus üle joosta. 😆

… aga seda motiveerivam on eesmärk!

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 22:46
  • Distants: 5 km (minu kell: 4,73 km)
  • Keskmine tempo: 4:35 min/km (minu kell: 4:49 min/km)
  • Keskmine pulss: 177 bpm
  • Max. pulss: 183 bpm
  • Koht: 165/785
  • Koht naiste seas: 32/465
  • Koht N vanuseklassis: 17/210
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 179 spm
    • Sammu pikkus: 1,13 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Maaga kokkupuuteaeg: 220 ms
    • Paremal jalal 49,7% ja vasakul jalal 50,3%

9 kommentaari “Rimi Juunijooks 2018

  1. Ma tegin ka tööl nalja, et kui järgmine aasta ei tea, millal puhkust võtta, siis võib minu võistlusgraafikut piiluda ja kohe on selge, millal on kuumad nädalavahetused. 😀
    Aga super tulemus! Sellise kuumaga ka veel. 🙂 Ja ma arvan ka, et rada oli ikka 5 km ja et kella gps ajas miskit sassi.

    Meeldib

    1. Osad ostan, selle pildi näiteks sain fotograafilt, kuna ta on Prorunner. 🙂 Vahel tuttavad pildistavad ja saadavad, vahel on fotograafide Facebooki galeriides vabaks kasutamiseks fotosid. Kuidas kunagi.

      Meeldib

  2. Seda võistlust ei hakanud ma isegi proovima, mul on Kadrioru pargis aprillis toimunud Sinilillejooksust ikka veel trauma…mingi trepp ja tolm ja jama. GPS oli eelmine nädal üldse kentsakas, ma sain ühel treeningjooksul kaks erinevat tulemust. Telefon mõõtis 500 meetrit rohkem kui kell, aga kuna telefonis see hüpe toimus umbes sekundiga, siis ilmselt telefon oli hull.

    Meeldib

    1. Hea, et keegi mind enne selle rajaga ei hirmutanud. Ega neid kiireid 5 km radu väga palju valida polegi. Hea, et sellegi sain. 🙂 Õnneks piisavalt lühike maa, et trauma päris nii kauaks ei jää, kui ütleme näiteks maratoni puhul. Been there, done that…

      Meeldib

  3. Sa oled ikka nii supertubli!
    Alles see oli, kui sa üldse jooksmisega alustasid (ega igaüks kohe jooksjaks saa) ja nüüd oled sa reklaamnägu ja tulemuste poolest esirindes ja teed iseendalegi tuupi 😉
    Need jooksuvõistluste postitused on ikka nii vahvad, ma elan nii kaasa 😀

    Meeldib

      1. Aga kui sellel teekonnal ei oleks olnud tõuse ja mõõne, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, rõõme jms emotsioone, siis oleks see olnud üks igav teekond, eks 😉

        Meeldib

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.