Ma ei arvanud, et mul enam enne maratoni kirjutamistuhin peale tuleb. Tuli.

Täna hommikul ärkasin täpselt kell 9. Sellel samal hetkel jõudis mulle lõpuks kohale, et 24 tunni pärast on kõlanud maratoni stardipauk ja mina jooksen seal nende 2100 maratoonari seas oma esimest kilomeetrit. Esimest neljakümne kahest. See selgusehetk oli nagu löök vasaraga pähe. Lõpuks saabub see hetk, mida ma tegelikult juba üle aasta oodanud olen. See ei ole x kuu, y nädala või z tunni pärast. See on HOMME. Sürreaalne!

Tegelikult peaksin ma vist rääkima hoopis sellest, et teiper ei ole kulgenud päris nii, nagu peaks. Mahalaadimisega sain ilusti hakkama ja ei libastunud kordagi. Uskumatult raskeks on kujunenud hoopis süsivesikute laadimine. Ma ise ka ei usu seda, aga nii on. 

Kõik algas sellest, et neljapäeva öösel vastu reedet, täpselt südaööl, otsustas meie korteris lõhkeda üks veefilter. See omakorda tähendas seda, et uppus meie vannituba ja kõik alumised korrused samuti. Tähtsad maratonieelsed unetunnid läksid koristamise ja muude jamade lahendamisele. Need 5 tundi und, mis ma enne reedet sain, olid samuti väga kehva kvaliteediga. Ma olin eile lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et plehku pani isegi söögiisu.

Mind ootas leib, sai, puder, karask ja kõik muud head süsivesikud, aga mida polnud, oli isu. Endale tundus täiesti uskumatu, aga pärast 4 päeva süsikate järele igatsemist ei tekitanud nad minus reede hommikul mingeid erilisi emotsioone. Minu puhul on see tavaline, et kui ma pole maganud või olen maganud waaaay liiga vähe, siis kaob isu ära. Nii oligi. Põhimõtteliselt lihtsalt jõuga toppisin endale eile igal söögikorral sööki sisse, sest ma tean, et mu glükogeenivarud jäävad muidu ilmselgelt liiga napiks. Õnneks lõunal oli enam-vähem isu korraks olemas. Kokkuvõttes suutsin vist piisavalt süsikaid sisse kühveldada, aga seda protsessi ma küll ei nautinud ja mingit head tunnet mul küll praegu pole. Sellist komistuskivi enda teel ma küll ette näha ei osanud. 

Kolmas probleem vähese une ja isutuse järel on joogijanu. Ükskõik kui palju vedelikke (= vett, mineraalvett, High5 spordijooki ja elektrolüüdijooki, mahla) ma endale sisse ei jooks, mul on kogu aeg meeletu janu. Teiperi ajal jõin samuti väga korralikult vett ning sealt see janu tagantjärele tulla ei saa. Eile jõin kindlalt üle 3 liitri vedelikke, aga õhtul (ja ka täna) kuivas mu suu nagu Sahara kõrb. Minu teooria on selline, et teiperi ajal, kui glükogenivarud nulli sain, andis keha koos glükogeeniga ära ka väga palju vedelikku. Teatavasti ühe grammi süsivesikutega seob keha 3–4 grammi vett. Nüüd, kui keha jälle korraliku laksu süsikaid kätte sai, kulub kõvasti vett, et kogu see kraam glükogeenina varudesse lisada. Niimoodi ma siis janusse surengi. Täna tuleb kõvasti pingutada, et kuidagi sellest janust enne maratoni välja tulla.

Ühesõnaga: ma olen närvis, janus, isutu ja natuke väsinud. 😀 Täna ma kindlasti enam sörkima ei lähe. Eile sai piisavalt kõnnitud, et täna rahus jalgu puhata. Küll homme jõuab selle 5+ tunni jooksul piisavalt joosta. 😉 

Ometigi ei lase ma sellel kõigel end muretsema panna. Võtan asja naljaga. Veel. Homme on nali minu kulul. 😀 Ma võin natuke närvis ja elevil olla, aga muretseda või negatiivseid mõtteid mõelda pole enam mingit pointi. See teeks asja ainult hullemaks. Ma lähen ju sinna maratonile nagunii. 🙂 Üritan tänasest päevast viimast võtta: expo melu nautida, niisama tšillida, pastat süüa, tuttavatega suhelda. Võtta oma esimesest maratonist kõik, mis võtta annab. Nüüd läheb kõik juba nii, nagu minema peab. 

Lõppu klassikaline maratonivideo: