Seda ei juhtu just väga tihti, aga täna polegi mul nagu mitte millestki eriti rääkida. 87 tundi ja 39 minutit maratoni stardini ja mul pole midagi öelda?! Aga vot: ei ole! Vähemalt midagi olulist küll mitte. Ja see, mis sai kirja pandud, lonkab üle kivide ja kändude… Vähemalt teate, et olen elus.

Mõnes mõttes on mul väga hea meel, et maraton just septembri teisel nädalal toimub. Kool on alanud, tegemisi on nii palju, et kuku või pikali, ja üleliigset vaba aega, et end maratonile mõeldes hulluks ajada, eriti pole. Juba tuleb tegeleda teadusartiklite, õpikute, konspektide, uute tarkvarade, e-mailide, graafikute, lepingute ja inimestega. Mul on tegelikult üks põnev ülikooli puudutav uudis. Aga sellest ma veel ei räägi. 😉 Ei hakka asju ära sõnuma. Kui aeg kätte jõuab, siis saate sellest kindlasti kuulma.

Esmaspäeval algas teiper. Praegu on need 2 ja pool päeva möödunud üpris ‘valutult’ ja nüüd tuleb veel poolteist päeva ära kannatada. Kui eelmisel korral tundsin end tõeliselt haigena ja iiveldus võttis eluisu ära, siis sellel korral olen ikka tunduvalt kergemini pääsenud. On see siis sellest, et olen vähem rasva ja rohkem valku söönud, paremini puhanud, vähem trenni teinud või tarbinud enese petmiseks suhkruasendajat, seda ei oska muidugi keegi täpselt öelda. Eile oli küll korraks tunne, et annan koju kõndides otsad, aga see möödus üpris kiirelt. Üldises enesetundes pole midagi väga halvasti, peale selle, et normaalset täiskõhutunnet pole ma ilma süsikateta saavutanud. Midagi jääks nagu kogu aeg puudu, olgugi, et kaloraaž on korralik olnud. Aju vist nõuab neid süsikaid rohkem kui kogu keha kokku, sest (kooliasjadele) keskendumine nõuab tavalisest suuremat pingutust. Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma või on aju veel suverežiimil puhkamas… 

Homme ma igal juhul ei viitsi seda teiperiaegset toidupäevikut pildistama hakata. Motivatsioon selleks on lihtsalt liiga nullilähedane ja ega need pildid midagi ilusat just ei tuleks. Söön tuimalt oma muna-kana-liha-kala-juustu ja proovin ellu jääda. Nagu sellest veel vähe oleks, pean ma homme ära ostma kogu laadimiseks vajaliku toidu ehk põhimõtteliselt korvitäie süsivesikuid. Kuna mõtted on sellel nädalal toidu ümber keerelnud rohkem kui viimase 3 kuu jooksul kokku, siis loomulikult on mul juba isegi poenimekiri valmis. 😀

Nimekirjadest veel. Vaikselt olen hakanud kokku panema maratoniks vajalike asjade nimekirja. Ja see nimekiri on ikka meeeeeletult pikk. Maratoni enda ajaks pole rohkem asju peale riiete, jalanõude, Garmini, numbri ja geelivöö vaja. Pigem peab kogu kraami enda küljes võimalikult vähe olema ning üleliigset pudi-padi üldsegi mitte. Aga enne ja pärast maratoni: soojad vahetusriided, jalanõud, tehnika, laadijad, toit ja jook, mõned ravimid (just in case), pesemisasjad ja veel nipet-näpet muud pudi, milleta hakkama ei saa. Ikka koguneb neid asju sinna nimekirja.

Nüüd on plaan igal juhul väga lihtne: viimane maratonieelne trenn täna ära teha, teiper edukalt lõpetada, korralikult glükogeenivarud täis laadida, asjad kokku pakkida, Tallinna sõita, natukenegi enne maratoni magada saada ja stardijoone taha jõuda. Seal see lihtne plaan lõpeb, sest siis algab maraton. 

Edu meile kõigile, kes pühapäeval võistlustulle astuvad! 🙂 Siia lõppu minu lemmiktsitaat, mida lugesin esimest korda eelmise aasta Tallinna maratonil ühe maratonijooksja särgilt ja mis minusse igaveseks tõelise jälje jättis:

---

Ilmselt ei ilmu siia blogisse enne pühapäeva õhtut mitte ainsamatki rida, kui mul just äkki mingit tohutut kirjutamistuhinat peale ei tule (ja praegu seda küll kuskilt ei paista). Kes tahab kõige värskemate uudistega reaalajas kursis olla, siis soovitan visata pilk Facebooki või Instagrami. Annan endast parima, et seal nende järelejäänud viimaste põnevate päevade jooksul võimalikult tihti oma mõtteid jagada.