Minu deemon: emotsionaalne söömine

Kirjutasin postituse valmis mõned päevad tagasi. Mul kulus lihtsalt natuke aega, et selle avaldamiseks ennast koguda.


Olen seda tühja valget lehte siin juba päris kaua vaadanud. Tahaksin alustada, aga ei oska kuidagi õigeid sõnu leida. Seejärel kahtlen, kas ma üldse julgen endast nii palju siia avalikult internetti üles riputada. Inimesed loevad, sõbrad guugeldavad, tuttavad näevad, keegi kuskil arvustab ja kritiseerib, keegi irvitab, keegi mõnitab. Kui rääkida saavutustest, rõõmudest ja millestki heast, siis ei tundu oma elu internetis jagamine millegi nii väga hullumeelse või erilisena. Riputada üles aga lugu oma vigadest, nõrkustest või ebakindlustest… See nõuab väga palju julgust. Võib-olla isegi hulljulgust. Samas ma tean, et selle looga suudab kahjuks väga palju inimesi samastuda ning nad leiavad lohutust, et nad ei ole üksi.

Minu sees elab üks deemon. Vahel on ta väike ning ma suudan teda kontrollida, vahel on ta aga nii suur, et ta ei mahu minu sisse kuidagi ära. Ta kasvab minust suuremaks ja võtab minu üle võimust. Selle deemoni nimi on emotsionaalne söömine.

Tere. Ma olen Margit ja ma olen emotsionaalne sööja.

Tegelikult peaksin ma vist natuke lähemalt seletama, mis see emotsionaalne söömine (söömishäire – täiesti kohutavalt hirmutav sõna) üleüldse on. Paljud inimesed ei tea, mis see on või miks see tõsine probleem on. Seda häiret alahinnatakse või ei tunnistata üldsegi mingiks häireks/veaks/ohuks. Emotsionaalne söömine pole aga tegelikult nali.

Ma polegi kuskil vist mingit väga head definitsiooni leidnud. Põhimõtteliselt hakkab inimene mingeid emotsioone (tihti negatiivseid) matma või tähistama toidu abil. Mul ei ole nälg, aga ma söön. Kui sellele lisandub veel õgimishoog (loe: ahmid sisse tuhandeid kaloreid ühe söögikorraga lühikese aja jooksul), siis on tunne pärast söömis-episoodi veelgi jubedam. Toit ei pea olema isegi mingi ääretult hea või maitsev söök. See võib olla ükskõik mis toit. Miski vallandab sinus emotsiooni ja see vallandab sinus omakorda tungi süüa. Valimatult. Tähtis on tegevus.

allikas
allikas

Pärast emotsionaalset söömist tunned sa ennast reeglina kehvasti. Miski närib sees. Kui sa sõid liiga palju või sul ei olnud kõht tühi, aga sa sõid, siis tunned sa, et kõht on liiga täis. Kui sa oled nagu mina, siis ülesöömine põhjustab sulle näiteks kõhuvalusid või kõrvetisi. Sul on füüsiliselt paha olla. Kui sa tunnistad taolist söömist probleemina, siis on lisaks sellele sul ka vaimselt paha olla. Miks ma sõin, kui mul kõht tühi polnud? Mis mul viga on? Miks ma jälle nii teen? Miks mul normaalseid toitumisharjumusi pole? Miks tunded põhjustavad minus soovi süüa? Miks … ?

Kui läheb veel eriti halvasti, siis kõik need emotsioonid vallandavad järgmise hoo. Kõik kordub. Uuesti. Füüsiliselt on veel halvem olla. Vaimselt ka. Kõik. Jälle. Mitmekordistub. Ei, hoopis astendub. Sa lubad endale, et kõik muutub, et sa enam ei murdu. Kui see murdepunkt tuleb (ning millalgi ta ikkagi tuleb), siis tunned sa ennast läbikukkuja, süüdlase ja pettumusena. 

Kujutate ette, mis saab inimesest, kes on olnud emotsionaalse söömisega kimpus aastaid, vahel isegi aastakümneid? Lisaks kilode kogunemisele, mis ohustavad inimese tervist, on see, mis toimub selle inimese toidupsühholoogiaga (sellist sõna vist pole olemas?), leebelt öeldes kohutav. Midagi läks väga hästi – tähistame söömisega. Midagi ajas mind närvi – äkki sööks? Midagi muutis mu kurvaks – vajun külmkappi. Tunnen hirmu või ärevust – you guessed it, ikka söön. Toit on preemia, karistus, lohutus, kaaslane, igavuse peletaja, probleemide allikas ja lahendus. Söök parandaks justkui kõike, kuid tegelikult ei lahenda see mitte midagi.

Aastatepikkused pidevalt korduvad tegevused saavad käitumismalliks. See kõlab jubedalt, aga emotsioonide pärast põhjendamatu söömine saab loomulikuks reaktsiooniks. Kui sa paned käe kuumale pliidile, siis põletavat tunnet tajudes tõmbad sa selle sekundi murdosa vältel sealt ära. Kui miski on naljakas, siis sa naerad. Kui miski põhjustab sinus x emotsiooni, siis sa sööd. 

allikas
allikas

Sellest nõiaringist on keeruline välja murda. See on võimalik, aga kindlasti mitte kerge. Ma ei hakka siin spetsialisti mängima või tegema nägu, et mul on siin tuhat suurepärast lahendust välja pakkuda. Kui see oleks, siis ei oleks minus sees seda hooti liialt suureks paisuvat deemonit. Siiski arvan ma, et eneseanalüüs on oluline. On tähtis aru saada, miks sa nii käitud. Kui sa järgmine kord tahad haarata valel hetkel ja/või valel põhjusel toidu järele, siis tunned sa selle hetke ära. On oluline mõista, et teised inimesed ei saa sinu häirest tihti aru. “Miks sa siis sööd, kui sa tead, et see on vale? Ära söö!” Oleks see vaid nii lihtne…

Alkohoolik saab alkoholist loobuda. Suitsetajale pole nikotiin eluks vajalik. Toidusõltlane ei saa lihtsalt resoluutselt söömist maha jätta. Toidusõltlane peab oma deemonile iga päev silma vaatama ja temaga kuidagi koos eksisteerima. Töö oma probleemiga aitab 90% juhtudest deemoni alla suruda, aga vahel ta kahjuks võidab. See on vaimne löök, kui deemon võidab. Mina kaotan. Tema võidab.

Valus.

Selle valuga peab õppima toime tulema. Ennast uuesti analüüsima, endale andestama ja mitte end selle pärast kogu aeg karistama. Jätkama oma normaalset eluviisi, mitte söömis-episoodi “ära nullima” asuma mingi nälja- või veepäevaga. Hoidma positiivset ellusuhtumist. Sisendama endale, et ma õpin seda häiret iga päev samm-sammult võitma ja taltsuma. Õppima oma emotsioonidega toime tulema. Ma olen selle häirega elanud aastaid, oleks naiivne loota, et ma paranen ühe päevaga ning tagasilöökideta. See teekond ei ole kerge, aga ma saan hakkama. 

Usu endasse.

Veel üks minu jaoks oluline asi. On täiesti OK süüa näiteks tükk kooki, kui mul on füüsiline nälg ja sellel hetkel on just see kook see, mis rahuldab mu nälja, annab mulle energiat ja maitseelamuse. Ma ei lähe sellest paksuks. Mu maailm ei varise kokku. Ma ei tee seda iga päev. On täiesti mitte OK süüa ära 5 porgandit või 2 pakki kohupiima, kui mul tegelikult ei ole kõht tühi, ma tunnen end närvis olevat ja ma kasutan sööki enda “rahustamiseks”. Tervislik toitumine on tasakaalukas. Kindlasti ei tohi alahinnata toitumismustreid ja -käitumist (!!!), sest vahest on need olulisemadki, kui sissesöödav toit üleüldse… 


Emotsionaalsest söömisest ning ülesöömisest on veel kirjutatud:

Advertisements

14 thoughts on “Minu deemon: emotsionaalne söömine

  1. Ma olen su üle nii uhke, Margit! Esiteks ma tean seda kahtlevat positsiooni, kui tahaks rääkida aga samas on hirm. Aga enda kogemusest ütlen, et mida rohkem ma räägin, seda rohkem ma end aitan. Kuidagi see abi jõuab ise minuni. Ma poleks kindlasti sellises seisus, paranemas, kui ma poleks oma haigusest nii avalikult ja siiralt rääkinud. 🙂

  2. Ma nõustun ka Kristiga, et mida rohkem ma räägin, seda rohkem ma tunnen, et ma ennast aitan. Samas, alati ei pruugi see nii olla, eks see oleneb ju ikkagi inimesest endast. Aga ma usun, et kuna sa nii julge ja vapper oled, et selle loo avalikustasid, siis saad sellest kindlasti ka abi.
    Iga kord, kui ma kellegi lugu söömishäirega loen, tekib mul tunne, et ma tahaks nii väga praegu seda inimest kallistada ja öelda, et sa ei ole üksi ja kõik saab korda, varem või hiljem! Ja no praegu ma nii väga tahaks sind kallistada lihtsalt!!! Sa oled imeline inimene, mis sest, et ma ei ole sind päris elus kohanud 🙂
    Virtuaalsed kallistused sulle! 🙂

  3. Lisaksin oma kogemuse ja julgustuse: sellest deemonist ei saa küll päris lahti, kuid võin anda sulle optimismi, et sellega tegeledes on võimalik sellest peaaegu terveks saada 🙂

    Kui ma olin 20a (ca 6a tagasi), siis olin ma ca aasta buliimik. Oksendamisest sain lahti, sest hammaste seisukorra halvenemine tõi mind maapeale. Ma arvasin, et kui ma ei oksenda, siis ma olengi terve ja nii lihtne see ongi. Kindlasti…

    Jätkus just see mis kirjeldad, ükskõik mis emotsioon mind tabas, söök oli see mis aitas. Kui mul oli halb päev, siis oli see nagu õigustuseks, et ma võingi poodi minna, osta endale karp kooki, suur coca, šokolaadi jms. Sest nii ju tehakse. Salaja hiilisid kaela ca 15kg. Arvata on mis pärast.

    Aga 22a teadvustasin ma endale, et see pole normaalne. Hakkasin trennis käima, lülitasin mõned toidud rangelt menüüst välja (koogid, jäätised jms mida kippusin kergemalt üle sööma).

    Tänaseks, ca 5a hiljem võin ma uhkusega öelda, et mu söömine on peaaegu normaalne. Miks ma ütlen peaagu? Sest vahetevahel on mul endiselt raske võtta karbist ainult 2 küpsist ja mitte tervet karpi ära süüa. Ja seda eriti kui olen üksi. Keha nagu mäletab, et nii tehti. Aga muidu püsib külmkapis söök täpselt nii kaua, nagu ma planeerinud olen ja raha ka ei kulu ülemäära palju. Samuti ei söö ma kipu ma enam sünnipäeva lauas ja mujal üle sööma. Tänu sellele kaal püsib ning isegi langeb natuke 🙂 Olen leidnud oma tasakaalu. Ja samas ei pea dieeti.

    Seega jõudu ja tea, et asja võti on vähendada kindlasti stressi oma elus! Mind aitas näiteks väga palju mu hobi. See viis mõtted mujale ning tõi positiivseid emotsioone ja söömine oli teisejärguline. 🙂

    Edu!

  4. Sa kirjutasid ühtlasi, et üritad jälle kaalust alla võtta – kas see sellega pole seotud? Minul nt tekivad emotsionaalse söömise hood just siis, kui kaloraaž väiksem on, kui päeva jooksul ära kulutan. Enam-vähem aasta oli kaloraaž nullis või isegi kerges plussis ja polnud ainsatki sellist hoogu, kuid üritades dieeti pidada, need tekivad. Paraku.

    1. Mul pole see päris nii lihtne. Vabalt tuleb neid ette ka siis, kui kaloraaž suur on. Siis tekib selline tunne, et vahet pole, kaloraaž nii või naa ju suur. Kahe otsaga asi.

  5. Ma arvan, et see on tegelikult enimlevinud söömishäire, kuid erinevalt teistest söömishäiretest on seda keerulisem lahti mõtestada, nii neile kes selle all kannatavad kui ka neile kellele see mure isiklikult võõraks jääb.
    Ise maadlen emotsionaalse söömisega juba kaua ja tunnen vahel tohutut kurbust, et söömine minu elus nii suurt rolli mängib.Teoorias on ju kõik imelihtne.
    Eks selle emotsionaalse söömisega ongi nii, et emotsioonid ajavad sööma ning söömine omakorda tekitab uusi emotsioone. Nagu jookseks ringiratast.
    Tahaks väga kuulda inimeselt kes on sellest täielikult paranenud, kes tõesti tunneb, et selle osa oma elust on ta lõplikult välja tõrjunud.
    Igastahes nõuab see kahtlemata kõvasti vaeva, et end vaimselt ümber programmeerida.
    Edu kõigile kaaskannatajatele oma deemonite alistamisel 🙂

    1. Ma arvan, et see lõplik paranemine on väga raske. Võib-olla on inimesi, kellel ravi ja enesega töötamise järel tuleb seda ette näiteks kord aastas ja mina loeksin sedagi täielikuks paranemiseks, aga siiani pole mul veel õnnestunud ühtegi kohata.

  6. Minu puhul aitas sõbrannaga kokku kolimine. Tal olid küll üsna teistsugused toitumisharjumused (sõime õhtusöögiks alati nt pastat), aga ta toiduportsjonid olid alati kontrolli all. Sõbrannalik kadedus (?) pani mind temast mitte rohkem sööma, st tegime koos süüa ja jagasime toidu kaheks. Ostsime koos süüa ja tarbisime kumbki pool sellest söögist. Mingil hetkel jätsime hommikupudru seest suhkru-soola välja, aga iga päev sõime magustoiduks 1-2 suurt küpsist. Koos. Kusjuures, me ei rääkinud kordagi toitumisest (va see, et mida süüa teeme) ega näinud vaeva, et see kontrolli alla saada, vaid minu jaoks see lihtsalt kujunes nii. St me ei teinud üldse ülitervislikke valikuid, aga koos elamine hoidis minu jaoks toiduportsonid suht väiksed ja korrapärased. Ja nüüd tagasi mõeldes läks see kuidagi mega lihtsalt. Well, ma söön endiselt küpsisepaki 5minutiga tühjaks, kui ma osustan seda osta – selline ma juba olen. Kuid pool aastat sõbrannaga elamist aitas mind kindlalt mu enda tekitatud sasipuntrast välja.
    Otsi endale emotsionaalselt jipiajeeee tegevusi! Ole rõõmus!

    1. Väga põnev lahendus! Üks minu emotsionaalne jipikajee tegevus on kindlasti trenn ning eks see hiljutine episood, mis selle postituse ajendas, oli ka seotud sellega, et ma ei saanud valu tõttu normaalselt trenni teha. Tuli ärvus, tuli kurbus, tuli söök. Õnneks mitte õgimishoog, kuid siiski empotsionaalne söömine. Lahendasin need emotsioonid valesti.

  7. Lugesin seda postitust külmavärinatega. Postitus kõnetas mind. Minu toitumishäire (see sõna kõlab tõesti väga halvasti!), on(oli) võrreldes mõnega pisike. Ma olen aasta jooksul nii palju suuri positiivsed samme toidu suhtes teinud. Ei saa muidugi öelda, et neid emotsionaalseid söömisi üldse ei esine, aga mõeldes vaid, et aasta tagasi oli ülesöömine mul pea igapäevane probleem. Toidul oli minu üle NII SUUR kontroll ja toit oli mu kinnisidee. Nüüdseks võin öelda, et olen toiduga suuremas osas rahu sõlminud ja oman toidu üle võrreldes varasemaga palju suuremat kontrolli. Suuresti on mõjutanud ka kiire eluviis ja teistsugused elutingimused võrreldes siis eelmiste aastatega. Soovin Sulle palju palju jaksu ja edu selle „deemoniga“ võitlemisel!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.