Eile õhtul sain veelgi paremini aru, kui väga mu keha ja vaim füüsilist aktiivsust vajab. Nimelt oli minu nädalavahetus täidetud õppimisega kaheks suureks kontrolltööks-midterm’iks, mis tekitas minus väga väga VÄGA halbasid emotsioone. Korraga on mul tunne, et mu aju lihtsalt ei suuda enam sellistes kogustes asju pähe õppida nagu paar aastat tagasi. See kõik tekitab minus suurt ärevust, stressi ja frustratsiooni. Tunne on kohati selline, nagu tahaks küüntega mööda seina üles ronida. Väga sügavale ma selle teemaga ei langeks, sest see on raske ja isiklik.
Igal juhul olid mu emotsioonid väga sassis. Viimase korraliku trenni tegin laupäeva hommikul, et saaksin 2 päeva järjest istuda rahulikult kodus ja õppida ning mitte aega raisata muudele asjadele. Pühapäeval pidin aga nagunii kodus välja saama, sest keskendumisvõime oli suur ja ümar null. Selle asemel, et linnas paar toimetust ära ajada, oleksin võinud hoopis mingi kerge trenni või kiirema jalutuskäigu teha, et keha jälle õnnehormoone tootma panna. Koju läksin tagasi sama halva tujuga ja lisaks sellele tundsin end veel süüdi, et olin aega raisanud. 😦
Igal juhul võtsin ma eile õhtul pärast pikka koolipäeva endale selle aja, et teha kaks korralikku trenni. Trenn oli aeg mõelda ainult trennile, unustada muud muremõtted, jutustada sõpradega, elada ennast välja ja lasta ennast vabaks. Toimis ideaalselt! 🙂 Koju läksin miljon korda rahulikuma, keskendunuma ja õnnelikumana. Lootsin korralikult magada ka saada, aga kahjuks ühikas sellist asja viimasel ajal väga palju ette ei tule. Ikka kuskil keegi kolistab ja lärmab…
Täna on mul kindlasti parem olla nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mitte, et ma nüüd mingi crazy vaimuhaige oleks 😀 , aga vahel see kool lihtsalt ajab mind nii neetult närvi ja teeb tuju nii kuradi mustaks. Kuskil on vaja need pinged ära maandada. Kes hakkab liiga palju või liiga vähe sööma, kes tahab pidutseda ja seejuures alkoholi tarbida, kes tarbib mingeid illegaalseid kahtlaseid aineid. Mina teen trenni, sest see teeb tuju jälle heaks. Ma arvan ja loodan, et minu “ravimeetod” on tervislikum kui need teised. Am I right or am I right? 😉
Nourish, Train & Flourish 
On inimesi, kelle postitusi ootan suure huviga. Üks oled kindlalt Sina 🙂
MeeldibMeeldib
Aitäh!
MeeldibMeeldib
Mind on tohutult motiveerinud Philip Guo. Tegu on küll Aasia päritolu MIT arvutiteaduse proffessoriga, aga tal on väga häid õpetussõnu, mis on teisaldatav ka teistele elualadele. Lisaks kirjutab ta omaenda kogemusest mitte mingit eneseabi teooriat raamatust ümber.
Kaks linki tema lühikestele kirjutistele, mis mulle seoses Sinu tänase postitusega meelde tulid ja resoneerusid:
http://www.pgbovine.net/time-management.htm
http://www.pgbovine.net/productivity-tips.htm
Mõlemad on andnud mulle head mõtlemisainet ja juhiseid oma aja efektiivsemaks kasutamiseks ja enda potentsiaali paremaks realiseerimiseks.
Muidugi kõike tuleb võtta terakese soolaga, sest me kõik oleme erinevad 🙂
MeeldibMeeldib
Väga huvitavad artiklid. 🙂 Kõlama jäi see: “You’ll be more effective if you like what you’re working on.” Asi ongi selles, et praegu ma ei naudi oma kooli. Kõik praegused ained on üldised ja sissejuhatavad, nagu oleksin tagasi bakalaureuse esimeses aastas, ainult et vinti on igal pool juurde keeratud. Kui eriala juurde jõuame, siis läheb äkki paremaks… Loodetavasti.
MeeldibMeeldib
Ma tahtsin just samal teemal postituse kirjutada 🙂 Minu tunded/mõtted täpselt samad aga noh, seoses töö mitte kooliga 🙂
MeeldibMeeldib
Isegi kui on selline tunne, et “äh, ma täna ei viitsi!”; siis trennis on nii hea tunne. Pärast ei kahetse! Täna oli selline huvitav päev, et mul paluti (ei mis, lausa nõuti), et ma trenni vahele jätaksin ja ekspromt ühe vastumeelse külaelu probleemiga tegeleks. Lõpetuseks öeldi veel, et “prioriteedid peavad paigas olema!”. Selle peale ma ei saanudki muud tarka kost,a kui et mul ongi prioriteedid paigas ja ma lähen planeeritud trenni.
MeeldibMeeldib
Õige! 🙂
MeeldibMeeldib