Ilmselt olete reedeste toidupäeviku postituste ehk Food Friday’de puudumisest isegi aru saanud, et midagi ilusat mul teile seal näidata ei ole. Juba viimased… umbkaudu pool aastat (jubeeeee) on mu toitumine olnud tugevalt kaootiline ega kannata mitte mingisugust kriitikat. Veel aasta tagasi poleks ma uskunud, et suudan oma toiduga seotud põhimõtted nii lahti lasta, et hoopis vastupidisesse suunda ära kaldun. Ühest küljest on tore, et olen igasugustest (ebatervetest) kinnisideedest vabanenud, teisalt on see liigne vabadus / ükskõiksus hakanud peegelduma mujal. Oma kehale pole ma sellise ükskõikse käitumisega liiga palju head just teinud. Ma ei viitsi sellesse teemasse siin avalikult isegi pikemalt süüvida. Lõppkokkuvõttes jõuame ikka tagasi samasse punkti: eelkõige kannatab mu enesetunne ja nagu viimasel ajal olen märkama hakanud – kannatab ka peegelpilt.
Kaal on ainult number blablabla. Tõsi. Aga midagi see numbrike seal kaalu peal siiski ütleb. Annab natuke tagasisidet selle kohta, mis su kehas toimub. Mass kas suureneb, väheneb või püsib stabiilselt ühe koha peal. Mass võib olla nii vesi, rasv, lihas, luud, päeva jooksul tarbitud toit ja jook ja nii edasi. Et täpsemat tagasisidet saada, tulevad appi teistsugused abivahendid: mõõdulint, kehakoostise analüüs, fat caliper (pole halli aimugi, mis asi see eest keeles on), riided, minu jaoks aga eelkõige… peegel.
Peeglike-peeglike seina peal,
kes on kauneim kogu maal?kas ma olen paksemaks läinud?
Selline oleks vist tänapäeva muinasjutt. Minu peeglikesed on viimasel ajal sellele küsimusele hakanud vastama jaatavalt. Kaal muidugi räägib juba tükk aega sama juttu, sest võrreldes aastataguse ajaga olen ma vist umbkaudu 3 kg, kahe aasta taguse ajaga 4–5 kg raskem. Vot see ongi reaalsus. Ma ise näen neid kilokesi enda kehal ja mäletan veel selgelt, kui palju paremini ma end tundsin, kui mu keha sai korralikult vitamiine ja mineraale. Eriti karmi hüppe kaalunumbris tõi mulle igati raske sügissemester. Küll polnud mul aega süüa ja kui aeg tekkis, siis sõin lihtsalt liiga palju (ja valesid asju). Täpselt nii lihtne see valem ongi. Ma arvan, et suurema katastroofi hoidis puhtalt ära asjaolu, et ma teen trenni. Seegi hea?
Ma jätkuvalt ei arva, et selleks, et kaalust alla võtta, peab absoluutselt kõigest loobuma, olema gluteeni-, laktoosi-, liha-, suhkru-, teravilja-, muna-, soja-, rasva-, süsivesiku- ja veel x-vaba. Tasakaal on võti kõiges. Küll aga ma arvan, et igaüks peaks korralikult ja kohusetundlikult ära sööma oma päevase köögiviljade koguse, jooma piisavalt vett ning kriitiliselt mõtlema oma portsjonite suurusele. Kui teise punktiga saan ma ilusti igapäevaselt hakkama, siis esimese ja kolmandaga… well, olen rängalt viimased pool aastat puusse pannud.
Kui probleemkohad on välja selgitatud, võib nende parandamisega vaikselt tegelema hakata. Sellega ma vaikselt, omas tempos pihta hakkangi: üritan iga toidukorraga süüa köögivilja ja kriitilisemalt mõelda oma näljatundele ja portsu suurusele. Ma ei hakka toitu kaaluma, sest: 1) mul pole siin isegi toidukaalu 2) ma tean, kuhu see mind viib: ülemõtlemiseni. Ma ei hakka ennast mõõtma, sest: 1) mul pole mõõdulinti 2) ka see viib ülemõtlemiseni. Umbkaudu korra nädalas astun kaalule, peeglist vaatan end ka ja eks ma siis näen, kas süsteem toimib või vajab ülemõtlemist. Vaikselt tervislikumale teele tagasi.
Eelkõige neid jalgu ja seda taljet tahaks tagasi. Ja seda lendavat tunnet, mis mul siis joostes oli. Kes siis ikka paremini motiveerib kui mina ise?
Tagantjärele on naljakas mõelda, et oma tervislikuma elustiiliga alustasin 3 aastat tagasi samuti veebruaris. February is the new January? 😉
Nourish, Train & Flourish 