#100blogipäeva 84/100 – vihane & väsinud

Täna tuleb lihtsalt üks täielik koleda emotsiooni ajel postitus, sest muud moodi ma täna küll enam ei oska. 100 blogipäeva – oleks ka ime, kui siia midagi sellist lõpuks ei ilmuks. Tuli kool, tuli stress, tuli pinge. Kes ei taha oma tuju rikkuda, ärge lugege, päriselt ka. Ma ei suuda siin mingit ilusat juttu kokku kirjutada, sest ma olen praegu (vabandust väljenduse pärast) nii kuradi vihane ja väsinud. 😦 Ja kes teab, milline ma olen halvas tujus, see juba oskab karta. 

Täna oli mul ainult üks 1,5-tunnine loeng ja plaanisin päeva jooksul nii palju ära teha. Esiteks aga magasin ma liiga kaua, sest olin esmaspäevast nii väsinud. Juba siis hakkas kõik viltu vedama. Pärast seda tahtsin oma matemaatilist statistikat lugeda ja alustada terve hulga teoreemide tõestamise ja definitsioonide väljakirjutamisega. Nimelt on selles loengus kõik väga kerge, ilus ja loogiline, aga niipea, kui koju jõuad ja õpiku lahti võtad, vaatavad sealt vastu mitu taset hullemad ja raskemad tekstid, funktsioonid ja teoreemid. Mul oli aga null motivatsiooni selle jaoks ja võtsin plaani hoopis koristamise, mis oli ka nagunii vaja täna ära teha. Pärast koristamist viisin ennast kurssi kõigis ainetes senini lugeda ja teha jäänud asjadega ja pidin peaaegu pikali kukkuma. Seda kõike on juba nii palju. Tegin ilusti iga päeva jaoks plaani valmis, et jälle järjele saada. Sellega kulus nii palju aega, et jõudsin pärast seda pool tundi statistikat lugeda (= heal juhul 10 lk, sest et ma reaalselt ei saa sellest aru) ja pidin loengusse minema. Kuna statistikaga ei jõudnud ma kuskile, oli tuju juba halb.

Pärast kooli sõin waaaaaaaay liiga palju (emotsionaalne sööja, eksole, ja siis oli mu tuju sellepärast veel kehvem) ja võtsin lahti statistika õpiku. No mitte kuidagi ei õnnestunud keskendumine. Loen, loen, loen, loen uuesti ja ei saa aru! Kuidas pean ma selle aine ära tegema? Noh, ma saan mingitest asjadest aru, aga osa sellest on täielik hiina keel. Mille kuradi jaoks on mul vaja sadat jaotusfunktsiooni?! Ühe peatüki vaatasin läbi, võtsin teadmiseks, et mingid sellised asjad on olemas ja sellega asi piirdus. Mõistmisest jäin veel väga kaugele.

allikas

Olin nii väsinud ja langesin tudengi halvimasse lõksu: “korraks” piilusin internetti, sest mu aju ei võtnud lihtsalt enam seda neetud statistikat vastu, mingitest teoreemi tõestustest rääkimata. Siis mõtlesin, et peaks blogima ju ka täna. #100blogipäeva, eksole. Tahtsin ära postitada Pühajärve maratoni kokkuvõtte, aga kuna mu internet siin ühikas ei kannata hetkel mingit kriitikat, siis ei õnnestu mul mitte kuidagi neid väheseid pilte kuidagi üles saada. Jaurasin kogu selle neetud WordPressiga siin oma tund aega või rohkemgi, kuniks mul absoluutselt igasuguse kopa ette viskas. 

… ja hakkasin seda vihapostitust kirjutama. (Pildi sain lisada ainult URLi kaudu, sellepärast selline vilets.) Eelkõige olen vihane iseenda peale, kuna ma ei suuda oma asjadega normaalselt hakkama saada. Vahel ma juba mõtlen, et äkki ma ampsasin selle ingliskeelse matemaatilise õppekavaga lihtsalt liiga suure tüki ja nüüd ajab see suur tükk mu suud lõhki. 

Matemaatilise statistika õpik istub minu ees laual lahti, ruuduline paber ootab teoreemide tõestusi ja definitsioone, konspekt ja slaidid läbivaatamist, teise aine õpik lugemist ja keskendumist. Kell on kaheksa õhtul ja ma tahaks kogu selle paberivärgi siin lihtsalt põlema panna

#100blogipäeva 83/100 – spordigeenid?

Vabandan, et viimasel nädalal on postitused ilmunud peaaegu öösel, aga kahjuks elutempo dikteerib blogimise praegu selliseks. 

Mäletan väga selgelt, kui põhikooli ajal kehalise kasvatuse tunnis heitis õpetaja mulle ette, et tema küll aru ei saa, kuhu need minu spordigeenid jäänud on. Vihjas ta sellele, et omal ajal oli mu isa kõva spordimees, nimelt väravapallis tegid nad meeskonnaga tegusid. Muuseas võin aga mainida, et pikamaajooksu pole mu isa kunagi armastanud. Õpetaja, need geenid nüüd lõpuks löövad natuke välja. 😉

Täna muljetasime trennis pühapäeval toimunud jooksuvõistlustest. Kes jooksis Pühajärvel (niipea, kui pilte saan, tuleb postitus, ma luban!), kes Pärnus Kahe Silla jooksul, aga aktiivsed jooksjad olid meist sellel päeval paljud. Järsku hakkas aga tulema jälle neid muljeid, et “Kuidagi läks jah hästi”, “Lihtsalt juhtus nii, et tuli alla 50 minuti”, “Ega ma suvel ju trenni teinud peaaegu polegi” jnejnejne. Vot see pani minu pea jälle mõtlema: on siis tõesti olemas mingid spordigeenid? Või lihtsamalt öeldes mingisugused sünniga ära määratud eeldused, mis ühel on tugevad, teisel vähem ja kolmandal peaaegu puudulikud. Üks lihtsalt areneb ja suudab ka erilise treeningmahuta tulemusi teha, teine teeb normaalses koguses süsteemset trenni, aga seda 50 minutit 10 km jooksus lihtsalt kätte ei saa… 

allikas

allikas

Tegelikult on mul mitu võimalikku stsenaariumit oma teooria kohta. Lisaks teeme veel ühe asja selgeks: kirjutan oma vaatenurgast ega ürita siinkohal teadust teha. See on ju ainult minu blogi. 🙂 Hea tulemus = midagi, mida mina pean heaks ja sooviks ise saavutada. Tipud ja saavutussportlased jätaksin siinkohal oma jutus kõrvale, sest ma ei ole piisavalt kompetentne rääkima valdkonnast, mida ma ei tunne. 

1. Nad arvavad, et ei tee piisavalt trenni, aga tegelikult teevad.

Lugedes igasuguseid blogisid, Instagrame, foorumeid ja kommentaariume, arvasin ma tihti, et need “jooksen 10 km alla 50 minuti ilma treenimata”-inimesed lihtsalt arvavad, et nad ei tee piisavalt trenni. Võib-olla nende jaoks igahommikune väike sörk ei lähegi trenni alla kirja vms. Saate aru küll: mingil tasemel jooksja lihtsalt ise ei arva, et tema maht oleks midagi erilist, kuigi tegelikult lihtsalt on. Sealt ka head tulemused rahvasportlase kohta.

2. Mulle tundub, et nad ei tee piisavalt trenni, sest ma ise olen krooniline ülepingutaja.

Ülekoormuse ämbrisse olen astunud mitu korda ja olen kindel, et seda viga teen veel tulevikus ka. Võib-olla mulle tundub, et heade tulemuste tegijad treenivad vähe. Võib-olla on nende treeningmaht optimaalne: treeningute kvaliteet, kogus ja puhkeaeg (!) on ideaalilähedases tasakaalus; mina kui over-achiever näen seda aga vähese treeninguna, sest olen ise loll ja ei oska puhata?

3. Neil on lapsepõlveaegne kokkupuude spordiga.

Ma ei ole mingisugune eriline spetsialist, aga kuna ma vahel satun igasuguste artiklite ja nupukeste peale, siis sealt on mulle küll mulje jäänud, et mingisugune omandatud põhi lapseeas mõjutab tulemusi täiskasvanuna, isegi kui vahepeal sporti mitte harrastada. Näiteks oli ühes maratonist rääkivas filmis (nimi tõesti ei meenu hetkel) vaatluse all grupp harrastajaid, kes hakkasid treenima maratoniks. Mõnel oli noorusaegne kokkupuude spordiga, teistel mitte. Enne igasuguste trennide algust tehtud koormustest näitas juba ära, kui erinevad olid eri inimeste VO2max-id ehk maksimaalne hapnikutarbimine. Parima ja lausa suurepärase VO2max-iga oli suitsetajast mees, kes keskkoolis tegeles pesapalliga, kuid polnud nüüd aastaid end liigutanud. Seega lapseeas arendatud võimetel on ehk mingisugune tähtsus?

4. Neil on pärilikud eeldused ehk see nn spordigeen.

Kas sünniga on meil määratud mingisugused eeldused, kui heaks me spordis saame? Kas samasuguse kahe muude omaduste poolest identse inimese (vanus, sugu, kaal, pikkus, meditsiiniline ajalugu, eluvaldkond, elukoht maailmas, treeningmaht ja -plaan jnejnejne) tulemust nt jooksuvõistlusel mõjutab see, mis peitud tema geneetikas? Mina usun, et jah, mõjutab küll. Ka rahvaspordi tasemel, seal võib-olla vähem selges seoses, kuid siiski. Et tuua selge näide, hüppan kiirelt ekstreemsemasse näitesse. Mina usun, et igaühest ei saa absoluutset tippu. Jah, nad teevad selleks MEELETULT tööd, aga mingisugused eeldused peavad tippu jõudmiseks olemas olema. Kas need eeldused mõjutavad midagi ka rahvasportlase puhul?

5. Neil oli õnne.

See on teoreetiliselt võimalik stsenaarium, aga mina seda ei usu. Ma ei usu, et keegi peaks lihtsalt kogemata suutma joosta võistlusel häid tulemusi, ilma igasuguse põhjuseta.

Kokkuvõttes arvan mina, et tuleb osaliselt käiku see vana hea ülikooli 1. semestril kuuldud tõde “Sissejuhatus sotsiaalteadustesse” loengust: geenid on olulised, keskkond on oluline ja nad on omavahel suhtes 50/50. Selle suhtenäitaja üle võib muidugi vaielda, kas jooksuvõistluse tulemusest just 50% moodustab geneetika (ma arvan, et osatähtsus on väiksem) ja 50% eesmärgistatud süstemaatiline treening (ehk keskkond), aga üldine idee on väga lihtne: tulemust mõjutavad muude tegurite (!!!) seas nii geenid kui ka treening. Mina arvan, et treeningul on aga kindlasti teistest teguritest suurem osatähtsus ning rahvaspordi tasemel on geenid üsna marginaalse väärtusega. Jah, nad mängivad rolli. Võib-olla tulebki tulemus x minutit ja y sekundit z-kilomeetrisel rajal ühel geenide tõttu kergemalt kui teisel, aga seose põhjuslikkuses ma küll väga kindel ei oleks. Lisaks treeningule ja geenidele mängib veel tuhat muud tegurit, millest varem rääkisin: sugu, vanus, kaal, pikkus, haiguslugu, inimese organismi eripärad, meelestatus, ellusuhtumine jnejnejne.

Seega miks jooksis siis keegi, kes omasõnutsi tegi tulemuse kogemata, aja alla 50 minuti? Mina siin üldistada küll ei julge. Võib-olla oligi tal lihtsalt hea päev, võib-olla on tal head geenid, võib-olla teeb ta optimaalselt trenni, võib-olla oli oluline veel mingisugune muu faktor. 

Enamus meist, rahvasportlastest, teeb tegelikult trenni ju omaenda tervise ja heade emotsioonide nimel. Kas on üldse nii oluline, et mis oli tulemus sellel ja teisel võistlusel või kuidas su naabril läks? Olgu need spordigeenid siis olemas või mitte: nautigem sporti ja olgem terved. 🙂