Täna tuleb lihtsalt üks täielik koleda emotsiooni ajel postitus, sest muud moodi ma täna küll enam ei oska. 100 blogipäeva – oleks ka ime, kui siia midagi sellist lõpuks ei ilmuks. Tuli kool, tuli stress, tuli pinge. Kes ei taha oma tuju rikkuda, ärge lugege, päriselt ka. Ma ei suuda siin mingit ilusat juttu kokku kirjutada, sest ma olen praegu (vabandust väljenduse pärast) nii kuradi vihane ja väsinud. 😦 Ja kes teab, milline ma olen halvas tujus, see juba oskab karta.
Täna oli mul ainult üks 1,5-tunnine loeng ja plaanisin päeva jooksul nii palju ära teha. Esiteks aga magasin ma liiga kaua, sest olin esmaspäevast nii väsinud. Juba siis hakkas kõik viltu vedama. Pärast seda tahtsin oma matemaatilist statistikat lugeda ja alustada terve hulga teoreemide tõestamise ja definitsioonide väljakirjutamisega. Nimelt on selles loengus kõik väga kerge, ilus ja loogiline, aga niipea, kui koju jõuad ja õpiku lahti võtad, vaatavad sealt vastu mitu taset hullemad ja raskemad tekstid, funktsioonid ja teoreemid. Mul oli aga null motivatsiooni selle jaoks ja võtsin plaani hoopis koristamise, mis oli ka nagunii vaja täna ära teha. Pärast koristamist viisin ennast kurssi kõigis ainetes senini lugeda ja teha jäänud asjadega ja pidin peaaegu pikali kukkuma. Seda kõike on juba nii palju. Tegin ilusti iga päeva jaoks plaani valmis, et jälle järjele saada. Sellega kulus nii palju aega, et jõudsin pärast seda pool tundi statistikat lugeda (= heal juhul 10 lk, sest et ma reaalselt ei saa sellest aru) ja pidin loengusse minema. Kuna statistikaga ei jõudnud ma kuskile, oli tuju juba halb.
Pärast kooli sõin waaaaaaaay liiga palju (emotsionaalne sööja, eksole, ja siis oli mu tuju sellepärast veel kehvem) ja võtsin lahti statistika õpiku. No mitte kuidagi ei õnnestunud keskendumine. Loen, loen, loen, loen uuesti ja ei saa aru! Kuidas pean ma selle aine ära tegema? Noh, ma saan mingitest asjadest aru, aga osa sellest on täielik hiina keel. Mille kuradi jaoks on mul vaja sadat jaotusfunktsiooni?! Ühe peatüki vaatasin läbi, võtsin teadmiseks, et mingid sellised asjad on olemas ja sellega asi piirdus. Mõistmisest jäin veel väga kaugele.
Olin nii väsinud ja langesin tudengi halvimasse lõksu: “korraks” piilusin internetti, sest mu aju ei võtnud lihtsalt enam seda neetud statistikat vastu, mingitest teoreemi tõestustest rääkimata. Siis mõtlesin, et peaks blogima ju ka täna. #100blogipäeva, eksole. Tahtsin ära postitada Pühajärve maratoni kokkuvõtte, aga kuna mu internet siin ühikas ei kannata hetkel mingit kriitikat, siis ei õnnestu mul mitte kuidagi neid väheseid pilte kuidagi üles saada. Jaurasin kogu selle neetud WordPressiga siin oma tund aega või rohkemgi, kuniks mul absoluutselt igasuguse kopa ette viskas.
… ja hakkasin seda vihapostitust kirjutama. (Pildi sain lisada ainult URLi kaudu, sellepärast selline vilets.) Eelkõige olen vihane iseenda peale, kuna ma ei suuda oma asjadega normaalselt hakkama saada. Vahel ma juba mõtlen, et äkki ma ampsasin selle ingliskeelse matemaatilise õppekavaga lihtsalt liiga suure tüki ja nüüd ajab see suur tükk mu suud lõhki.
Matemaatilise statistika õpik istub minu ees laual lahti, ruuduline paber ootab teoreemide tõestusi ja definitsioone, konspekt ja slaidid läbivaatamist, teise aine õpik lugemist ja keskendumist. Kell on kaheksa õhtul ja ma tahaks kogu selle paberivärgi siin lihtsalt põlema panna.
