Täna ei kirjuta ma jällegi ei spordi- ega toiduteemadel. Mis teha: mõtetes liigub hoopis midagi muud. Minu blogi – võin ju kirjutada, mida iganes tahan? 🙂 Kui kedagi ei huvita minu heietused teemal “appi-mis-minust-küll-saab” 😀 , siis jätke see postitus heaga vahele. Ma ei pahanda ja ehk ei pahanda ka teie, et ma täiesti off-topic asjadest räägin. Ehk juba järgmisel nädalal ilmub midagi teemakohast.
Ma olen ikka väga tüüpiline ülemuretseja / ülemõtleja. Veel umbkaudu aasta aega pole mul vaja oma tuleviku pärast muretseda, sest plaani kuulub esimese prioriteedina ülikool ja magistrikraadi saamine. Ilma selleta ma siit ülikoolist ära ei lähe. 😀 Tegutsen ikka siin Tartus edasi ja ajan oma asju, nagu olen seda teinud viimased ligi 4 aastat. Aga sellegipoolest liigub mu mõte iga päevaga aina rohkem selle ümber, et mis kurat minust küll edasi saab.
Kuhu ma lähen oma vinge magistrikraadi ja ülikooliharidusega?
Edasi õppima ma ei hakka, sest ma ei tunne, et see on see, mida ma tahan. Ma ei taha teha seda, mis mulle huvi ei paku ja mida ma teha ei taha. Ma ei taha teha seda, mida ma teha ei taha – loogiline, kas pole? 17 aastat kooliteed peaks olema piisav ning ausalt öeldes pean ma juba praegu, 16. aastal, ennast meeletult motiveerima. Kuna mul on eesmärk, siis annan ma endast parima, et sinna välja jõuda, aga see teekond ei ole just lihtne. Tunnen end vanana (23-aastaselt, ko-hu-tav!), sest kõik ei jää enam nii lihtsalt meelde kui gümnaasiumis. Öeldakse ju, et 12. klassi lõpus ollakse maailma targim inimene. Peab nõustuma. Praegu ei haara pea enam asju nii kergelt. Või siis on nende asjade sisu lihtsalt nii keeruline, et neid polegi võimalik enam lennult haarata. Ilmselt on tõetera mõlemas argumendis.
Seega pean ma tööle hakkama. Töötamise variandid saab laias laastus jagada kaheks: Eesti vs välismaa. Ilmselgelt jagunevad need veel omakorda mitmeks võimaluseks. Liiga mitmeks võimaluseks…
Millegipärast tundub mulle, et kui ma Eestisse jään, siis olen ma kohustatud hakkama erialast tööd tegema ja end lõplikult siinsega siduma. Kuigi kõik kinnitavad, et ma võin teha ükskõik mida, tunnen ma ikkagi mingeid ootusi minu suhtes. Piinlik öelda, aga praegu ma küll ei tunne, et tahan kohe pärast ülikooli erialast kontoritööd tegema hakata ning mingeid analüüse, mudeleid ja tarkasid tekste, esitlusi ja raporteid kokku vorpima. Süda ei kisu mitte sinna poole ning just südamehäält tahaksin ma kuulata. Ma tean küll, et päriselus ei lähe kõik nii, nagu igaüks meist ideaalmaailmas unistab, aga vähemalt praegu elan ma veel rõõmsalt selles illusioonis edasi, et kui ma ei taha midagi teha, siis ma ei tee seda – alati saab kuidagi teisiti, paremini. Lapsik unistus? 🙂
Teine variant oleks Eestis teha midagi lihtsakoelist ja mitte-erialast, aga see-eest saada hulga väiksemat palka (mis mind võib-olla isegi ära ei toida). Lisaks ma ju ei tea, mida ma täpselt teha tahan. Teha midagi lihtsat, mis mulle võib-olla samuti vastumeelne tundub, saada kehva palka ning elada nagu kirikurott: sellepärast ma ju ülikooli rügama ei läinud?!
Niimoodi ma siis lõhestun siin. 😀 Kodumaa on kallis küll, aga mida päev edasi, seda rohkem vaatan välismaa poole. (Ema, palun ära minesta nüüd neid ridu lugedes. 😀 )
Ise ka ei usu, mida ma siin räägin. Veel mõni aeg tagasi olin ma täiesti kindel, et kuskile välismaale elama ja töötama mina, Eesti patrioot läbi ja lõhki juba sünnist alates, ju küll ei lähe. Nägin ennast ja oma tulevikku ikka Eestis… Välismaale ülikooli minek ei tundunud mulle kunagi ahvatlev, samuti ei tulnud mul isegi mõttesse välisüliõpilasena semestriks kuskile vahetusse minna, sest olin (ja olen siiani) suhtumisega, et tahan selle kooli ära lõpetada ning lõpuks juba päriselt täiskasvanuelu elama hakata. Tudengielu on ikkagi midagi natuke muud. 😉
Ma ju armastan reisimist… Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et kui ma pärast ülikooli lõppu maailma avastama ei lähe, siis jääbki see täitmata unistuseks, sest mingil hetkel tulevad ellu muud prioriteedid, kohustused ja inimesed. Võib-olla on see liiga suur üldistus, aga laias laastus ju ikkagi on nii. Kui aasta pärast on täiesti aktsepteeritav, et kahekümnendates noor inimene jätab kõik vana ja harjumuspärase selja taha ning läheb mõneks ajaks maailma avastama, siis 10 aasta pärast seda enam nii normaalseks vist ei peetaks.
Esiteks hiilis mulle pähe mõte, et lahe oleks mõneks kuuks kuskile kolmanda maailma riiki vabatahtlikuna tööle minna. Töö sisu polekski väga oluline, pigem saadud kogemus uues keskkonnas, uute inimeste ja uue kultuuriga. See tundus täiesti äge plaan kuni selle hetkeni, kui rahanumbrid mängu tulid. Tegemist on vabatahtliku tööga = palka selle eest ei saa. Isegi, kui kogemus oleks seda kõike väärt, tuleks kulud ikkagi korralikud. Sihtkohta peab enamasti oma kulu ja kirjadega kohale jõudma ning eks kohapeal tahaks ju ka ringi vaadata ning midagi muud kui oma töökohta näha, kuid see kõik on kulukas. Kogemus maksab ka midagi – olen 100% nõus – aga siis tagasi kodumaale saabuda, kaks kätt taskus ning ei ühtegi säästu hinge taga… Pole just parim lahendus. Pikale perspektiivile peab mõtlema, elu Eestis peab jätkuma ka pärast naasmist. Kui ma olen täiesti valesti asjast aru saanud, siis palun parandage mind. 🙂
Teine ja kõige hiljutisem mõte on aga minna natuke tavalisemat ja teiste eestlaste poolt ilusti sissekõnnitud rada pidi ning võtta ette teekond maailma kuklapoolele. Paar aastat tagasi oleks ma kõva häälega naernud, kui keegi oleks mulle öelnud, et mina tahan kuskile teise poole maakera ränkrasket tööd tegema minna, aga kõiki aspekte kaaludes ei ole see tegelikult üldse halb mõte. Teha meie mõistes hästi tasustatud (ja rasket) tööd, avastada Austraaliat, teha veel tööd, avastada veel ning hea õnne korral kodupoole naastes reisida läbi pool Aasiat ning jõuda koju üldsegi mitte kirikurotina. Rasket farmitööd mina kui pea terve elu maal üles kasvanud ning paljude põllutöödega kokku puutunud tugeva Eesti naisena ei karda. Seda enam, kui selle eest päris korralikult tasutakse. Jah, elukallidus on ka midagi muud kui Eestis, kuid siiski pole mul õnnestunud leida veel kedagi, kes ütleks, et pole rahul sellega, et aasta või paar seal elukogemust omandamas käis. Kindlasti on erandeid, kes kinnitavad reeglit, aga enamasti on tagasi tuldud siiski rikkamana, kui sinna mindud sai. Seda ka rahalises mõttes. 😉
Vot sellised imelikud lood. Tõenäoliselt jõuan ma selle aasta jooksul veel 28473883925 korda ringi mõelda ning mitmeid uusi plaane välja nuputada, end veel sada korda närvi ajada, kaaluda tuhat korda kõiki plusse ja miinuseid ja siis veelkord ümber mõelda. Praegu lohutan end mõttega, et vähemalt on mul valikuvõimalused ja vähemalt ma mõtlen neile ning teen mingeid plaane. Olgugi, et kõik tundub nii ebakindel.
Aasta pärast on kõik teed mulle valla. Nii vabastav, ent samas nii hirmutav mõte. Oeh… 🙂
Kui Sa oled välismaal (vabatahtlikku) tööd teinud või Austraalias töötanud ja seda maad avastanud, siis jaga enda muljeid ja kogemusi. Kui sul on mõni hea teemakohane link või blogi, siis jaga neid minuga kommentaarides. 🙂
Nourish, Train & Flourish 