Kui valikuvõimalusi on liiga palju…

Täna ei kirjuta ma jällegi ei spordi- ega toiduteemadel. Mis teha: mõtetes liigub hoopis midagi muud. Minu blogi – võin ju kirjutada, mida iganes tahan? 🙂 Kui kedagi ei huvita minu heietused teemal “appi-mis-minust-küll-saab” 😀 , siis jätke see postitus heaga vahele. Ma ei pahanda ja ehk ei pahanda ka teie, et ma täiesti off-topic asjadest räägin. Ehk juba järgmisel nädalal ilmub midagi teemakohast. 


Ma olen ikka väga tüüpiline ülemuretseja / ülemõtleja. Veel umbkaudu aasta aega pole mul vaja oma tuleviku pärast muretseda, sest plaani kuulub esimese prioriteedina ülikool ja magistrikraadi saamine. Ilma selleta ma siit ülikoolist ära ei lähe. 😀 Tegutsen ikka siin Tartus edasi ja ajan oma asju, nagu olen seda teinud viimased ligi 4 aastat. Aga sellegipoolest liigub mu mõte iga päevaga aina rohkem selle ümber, et mis kurat minust küll edasi saab.

Kuhu ma lähen oma vinge magistrikraadi ja ülikooliharidusega?

Edasi õppima ma ei hakka, sest ma ei tunne, et see on see, mida ma tahan. Ma ei taha teha seda, mis mulle huvi ei paku ja mida ma teha ei taha. Ma ei taha teha seda, mida ma teha ei taha – loogiline, kas pole? 17 aastat kooliteed peaks olema piisav ning ausalt öeldes pean ma juba praegu, 16. aastal, ennast meeletult motiveerima. Kuna mul on eesmärk, siis annan ma endast parima, et sinna välja jõuda, aga see teekond ei ole just lihtne. Tunnen end vanana (23-aastaselt, ko-hu-tav!), sest kõik ei jää enam nii lihtsalt meelde kui gümnaasiumis. Öeldakse ju, et 12. klassi lõpus ollakse maailma targim inimene. Peab nõustuma. Praegu ei haara pea enam asju nii kergelt. Või siis on nende asjade sisu lihtsalt nii keeruline, et neid polegi võimalik enam lennult haarata. Ilmselt on tõetera mõlemas argumendis.

Seega pean ma tööle hakkama. Töötamise variandid saab laias laastus jagada kaheks: Eesti vs välismaa. Ilmselgelt jagunevad need veel omakorda mitmeks võimaluseks. Liiga mitmeks võimaluseks…

Millegipärast tundub mulle, et kui ma Eestisse jään, siis olen ma kohustatud hakkama erialast tööd tegema ja end lõplikult siinsega siduma. Kuigi kõik kinnitavad, et ma võin teha ükskõik mida, tunnen ma ikkagi mingeid ootusi minu suhtes. Piinlik öelda, aga praegu ma küll ei tunne, et tahan kohe pärast ülikooli erialast kontoritööd tegema hakata ning mingeid analüüse, mudeleid ja tarkasid tekste, esitlusi ja raporteid kokku vorpima. Süda ei kisu mitte sinna poole ning just südamehäält tahaksin ma kuulata. Ma tean küll, et päriselus ei lähe kõik nii, nagu igaüks meist ideaalmaailmas unistab, aga vähemalt praegu elan ma veel rõõmsalt selles illusioonis edasi, et kui ma ei taha midagi teha, siis ma ei tee seda – alati saab kuidagi teisiti, paremini. Lapsik unistus? 🙂

Teine variant oleks Eestis teha midagi lihtsakoelist ja mitte-erialast, aga see-eest saada hulga väiksemat palka (mis mind võib-olla isegi ära ei toida). Lisaks ma ju ei tea, mida ma täpselt teha tahan. Teha midagi lihtsat, mis mulle võib-olla samuti vastumeelne tundub, saada kehva palka ning elada nagu kirikurott: sellepärast ma ju ülikooli rügama ei läinud?! 

Niimoodi ma siis lõhestun siin. 😀 Kodumaa on kallis küll, aga mida päev edasi, seda rohkem vaatan välismaa poole. (Ema, palun ära minesta nüüd neid ridu lugedes. 😀 ) 

Ise ka ei usu, mida ma siin räägin. Veel mõni aeg tagasi olin ma täiesti kindel, et kuskile välismaale elama ja töötama mina, Eesti patrioot läbi ja lõhki juba sünnist alates, ju küll ei lähe. Nägin ennast ja oma tulevikku ikka Eestis… Välismaale ülikooli minek ei tundunud mulle kunagi ahvatlev, samuti ei tulnud mul isegi mõttesse välisüliõpilasena semestriks kuskile vahetusse minna, sest olin (ja olen siiani) suhtumisega, et tahan selle kooli ära lõpetada ning lõpuks juba päriselt täiskasvanuelu elama hakata. Tudengielu on ikkagi midagi natuke muud. 😉

Ma ju armastan reisimist… Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et kui ma pärast ülikooli lõppu maailma avastama ei lähe, siis jääbki see täitmata unistuseks, sest mingil hetkel tulevad ellu muud prioriteedid, kohustused ja inimesed. Võib-olla on see liiga suur üldistus, aga laias laastus ju ikkagi on nii. Kui aasta pärast on täiesti aktsepteeritav, et kahekümnendates noor inimene jätab kõik vana ja harjumuspärase selja taha ning läheb mõneks ajaks maailma avastama, siis 10 aasta pärast seda enam nii normaalseks vist ei peetaks. 

Esiteks hiilis mulle pähe mõte, et lahe oleks mõneks kuuks kuskile kolmanda maailma riiki vabatahtlikuna tööle minna. Töö sisu polekski väga oluline, pigem saadud kogemus uues keskkonnas, uute inimeste ja uue kultuuriga. See tundus täiesti äge plaan kuni selle hetkeni, kui rahanumbrid mängu tulid. Tegemist on vabatahtliku tööga = palka selle eest ei saa. Isegi, kui kogemus oleks seda kõike väärt, tuleks kulud ikkagi korralikud. Sihtkohta peab enamasti oma kulu ja kirjadega kohale jõudma ning eks kohapeal tahaks ju ka ringi vaadata ning midagi muud kui oma töökohta näha, kuid see kõik on kulukas. Kogemus maksab ka midagi – olen 100% nõus – aga siis tagasi kodumaale saabuda, kaks kätt taskus ning ei ühtegi säästu hinge taga… Pole just parim lahendus. Pikale perspektiivile peab mõtlema, elu Eestis peab jätkuma ka pärast naasmist. Kui ma olen täiesti valesti asjast aru saanud, siis palun parandage mind. 🙂

Teine ja kõige hiljutisem mõte on aga minna natuke tavalisemat ja teiste eestlaste poolt ilusti sissekõnnitud rada pidi ning võtta ette teekond maailma kuklapoolele. Paar aastat tagasi oleks ma kõva häälega naernud, kui keegi oleks mulle öelnud, et mina tahan kuskile teise poole maakera ränkrasket tööd tegema minna, aga kõiki aspekte kaaludes ei ole see tegelikult üldse halb mõte. Teha meie mõistes hästi tasustatud (ja rasket) tööd, avastada Austraaliat, teha veel tööd, avastada veel ning hea õnne korral kodupoole naastes reisida läbi pool Aasiat ning jõuda koju üldsegi mitte kirikurotina. Rasket farmitööd mina kui pea terve elu maal üles kasvanud ning paljude põllutöödega kokku puutunud tugeva Eesti naisena ei karda. Seda enam, kui selle eest päris korralikult tasutakse. Jah, elukallidus on ka midagi muud kui Eestis, kuid siiski pole mul õnnestunud leida veel kedagi, kes ütleks, et pole rahul sellega, et aasta või paar seal elukogemust omandamas käis. Kindlasti on erandeid, kes kinnitavad reeglit, aga enamasti on tagasi tuldud siiski rikkamana, kui sinna mindud sai. Seda ka rahalises mõttes. 😉

allikas

Vot sellised imelikud lood. Tõenäoliselt jõuan ma selle aasta jooksul veel 28473883925 korda ringi mõelda ning mitmeid uusi plaane välja nuputada, end veel sada korda närvi ajada, kaaluda tuhat korda kõiki plusse ja miinuseid ja siis veelkord ümber mõelda. Praegu lohutan end mõttega, et vähemalt on mul valikuvõimalused ja vähemalt ma mõtlen neile ning teen mingeid plaane. Olgugi, et kõik tundub nii ebakindel.

Aasta pärast on kõik teed mulle valla. Nii vabastav, ent samas nii hirmutav mõte. Oeh… 🙂


Kui Sa oled välismaal (vabatahtlikku) tööd teinud või Austraalias töötanud ja seda maad avastanud, siis jaga enda muljeid ja kogemusi. Kui sul on mõni hea teemakohane link või blogi, siis jaga neid minuga kommentaarides. 🙂

Tulevikust, ebakindlusest ja ärevusest

Postitus sai kirja paar päeva tagasi. Tulin oma mugavustsoonist välja ja rääkisin natuke ebameeldivatel, kuid olulistel teemadel.


Igaüks on elus kokku puutunud ärevate hetkedega, olgu selleks siis mõni eksam, oluline tööintervjuu, uue eluetapi algus või midagi muud taolist. Ebakindlus põhjustab sellist närivat tunnet ning kõditab närve. Kui see ärevus ei käi sinuga kaasas iga päev ja kogu aeg, siis elab need episoodid üle ning kõik on korras. Mingi kogus ärevust on täiesti loomulik ja okei. Aga mingi kogus enam ei ole. :/

Minu elu on hetkel väga “laiali”. Mul pole aimugi, kus ma aasta pärast olen ja millega ma siis tegelen. Ma ei tea, kus ma siis elan, mis värk ülikooliga on ning mis minust edasi saab. Ma ei tea, mis saab minust pärast ülikooli lõppu. Ma ei ole enam isegi kindel, kas ma erialast tööd teha tahan ja kui tahan, siis millist. Ma ei ole kindel, et keegi mind üldse tööle võtta tahab, kui on olemas teised palju paremad värskelt kõrgharitud (ja veel hullem: kogemustepagasiga) ägedad inimesed. Ma ei tea, kas ma tahan Eestisse jääda või kuskil mujal midagi teha. Mind ajab närvi see, mis tuleb alles aasta pärast! Rääkimata siis sellest, et mul pole siiani selleks suveks praktikakohta, ma kolin kohe uude kohta elama, ülikool ei anna meile mingit infot magistritööde vormi, teemade ja kogu selle süsteemi kohta ning esimesed eksamid on kohe ukse taga. Mul on kogu aeg uppumistunne, nagu triatlonil, kus vesi on ümberringi sogane, igalt poolt tuleb käe- ja jalalööke ning sul on kahtlusi, et sa üldse kunagi finišisse jõuad…

See kõik tekitab minus ärevust. Mitte mingit kerget närvilisust, vaid full-blown ärevust, mis on tõsine asi. Sellist roniks küüntega mööda seina üles, põgeneks ära ja tahaks nutta ärevust. Eriti hull on asi alati siis, kui ülikoolis seisab ees midagi väga-väga olulist. Sellel nädalavahetusel oli vaja mul palju ja korralikult õppida, sest mind ootab ees üks vaheeksam, aga ma lihtsalt ei suutnud. Lugesin oma asju ja istusin kodus materjalide taga, aga mitte midagi ei salvestunud!  Mida rohkem ma ei suutnud, seda hullemaks läks ärevus; mida suuremaks läks ärevus, seda vähem ma õppida suutsin. Surnud ring.

Nii eraldasin ma ennast sellest olukorrast, käisin korraks kodust ära ja siis vaatasin lihtsalt filmi, et mõtteid mujale saada. Sõin liiga palju ja otsisin söögist lahendust (kust seda muideks kunagi ei leia!). Kui film otsa sai, tundsin end jällegi veel kehvemini, sest olin raisanud aega millegi ebaolulise peale. Niimoodi see asi süveneb selle hetkeni, kus sind võib tabada paanikahoog. Õnneks seekord asi nii kaugele ei läinud, sest ma võtsin end kätte ja kirjutasin tunded endast välja, aga paanikahoog ei ole kahjuks mulle võõras olukord. Esimest korda puutusin ma ärevusega kokku gümnaasiumi viimasel aastal enne riigieksameid, kuid tõelise paanikahooga kohtusin esmakordselt vist eelmisel kevadel, kui käes oli järgmise haridusetapi lõpp ning ma püüdsin pingsalt cum laudet, mida ma ei saanudki (ja mis mu teadmiste ja kooliga seotud enesekindlusega igaveseks 1–0 tegi). Teate, mis tunne on tunda ennast rumalana, kui terve su elu on sind sildistatud keskmisest targemaks?

Lammutatud asju saab üles ehitada ja taastada. Aga vahel võtab see meeltult palju aega… Fotod: Dresdeni Frauenkirche, allikas ja erakogu
Hävitatud asju saab üles ehitada ja taastada. Aga vahel võtab see meeletult palju aega: näiteks 60 aastat…  Fotod: Dresdeni Frauenkirche, allikas ja erakogu

Kui keegi ei tea, mis on üldse paanikahoog, siis siit saab natuke lugeda. 

See pani mind esimest korda mõtlema, kas üks paber on väärt sellist stressi, ärevust ning paanikahoogusid. Siiani olen end kogu aeg veenda suutnud, et kui olen nii kaugele jõudnud, siis jõuan ka lõpuni. Nii vähe on tegelikult ju jäänud, sellest semestrist 12 nädalat, sügissemester ning magistritöö. Peaaegu 16 aastat kooliteed on käidud, peaksin ju 1 veel jõudma? Doktorantuuri minu närvikava vastu ei peaks ning sinna ma ei lähe, aga selle magistri tahan ma ühele poole saada. Korrutan seda muudkui endale ja vähemalt praegu ma veel usun seda. Maratoni ei jäeta ju 40. kilomeetril pooleli? Teate küll lugusid, kus isegi katkise jalaluuga on finišisse jõutud (loe: roomatud)…

Kuigi ma kardan ja pelgan, et kooli lõpp ei tähenda ärevuse lõppu, pigem vastupidi: siis paiskub mu ellu veelgi rohkem ebakindlust, mis minus stressi tekitab. Tulevik on hirmutav. Ebakindlus on hirmutav. Elu on ka päris hirmutav… Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi mingit suurt karjääri (veel paar aastat tagasi poleks ma uskunud, et seda üldse kunagi ütlen…), tähtsat ametikohta ning meeletuid saavutusi. Ma tahaks normaalset töökohta, aega tegeleda oma asjadega ning vabadust tulla õhtul koju, lüüa jalad seinale (või jooksutossudesse), vaadata telekat ja jätta töömured tööle. Praegu olen ma lihtsalt nii väsinud, sest alates põhikoolist olen ma kogu aeg selles koolis nii “sees”. Kui ma pole koolis õppimas, olen ma kodus õppimas. Kui ma otseselt ei õpi, on kooliga seotud teemad, tööd ja mured mul kogu aeg peas kinni, isegi nädalavahetusel, puhkuse ajal, trennis, sõpradega aega veetes ning suvevaheajal, rääkimata siis sellest, et ma saaks lihtsalt õhtul aju vabaks lasta. Mu peas on kogu aeg kohustused. Ma olen vaimselt kogu aeg rakkes. See on väsitav, uskuge mind. Ning perfektsionisti loomus ei tee kogu seda asja kergemaks…

Peas keerleb pidevalt see küsimus, et: should I have it all figured out right now? Sest mulle tundub, et mida kaugemale eluke veereb, seda vähem figured out mul asjad on. 

should i have it all figured out by now

Olen ma nende mõtetega üksi?


Järgmisel päeval suutsin ma juba õppida ning ärevuse suuremal jaol alla suruda, kuid selline tühi tunne ning negatiivne emotsioon oli eelmisest päevast minus ikkagi veel väga sees. Keeruline lugu, rohkem ei oskagi ma midagi tarka lõpetuseks öelda.