Sri Lanka: ühe saare sada nägu (1. osa)

Eellugu

Enne reisikirjeldusega alustamist tuleb ära rääkida väike eellugu. Nimelt polnud meil mitte mingit plaani 2020. aastal Euroopast väljapoole reisida. Meie kindel plaan oli hoopis see, et kui kodu valmis saab, on meil võimalik jälle spordile pühenduda ja Hispaaniasse kevadlaagrisse sõita.

Aga siis juhtus elu ja mina jäin tõsiselt haigeks. 2019. aasta lõpuks oli selge, et minu konditsioonis ei tule märtsis mitte mingit jooksulaagrit. Samal ajal oli härra Jooksjal aina rohkem probleeme oma mandlitega, pidevad haigestumised ei lasknud teha tööd ega ühtegi trenni. Tuli minna opile, mis jaanuari keskel Põlvas kiirelt tehtud sai. Kokkuvõttes oli tema jooksupaus peaaegu sama pikk kui minu oma, aga sai lõpuks Eestisse naastes ikkagi läbi. Minu oma kestab edasi määramata ajaks.

Sellises seisus polnud meil kummalgi mõtet niisama Hispaaniasse laagrisse lebotama sõita, kui joosta ei saa. Härral oleks vast veel olnud mõtet, aga ilmselt minu pärast loobus ka tema sellest mõttest. 😕 Seega kaalusime eelmise aasta detsembris, mis saab. Tekkis idee, et läheks oma kurnatud kehasid hoopis mujale puhkama.

Kaalusime vana head Taid, aga kuna seal tahaksin ma kindlasti sukeldumas käia, kuid see on mulle praegu südame tõttu keelatud, siis ei hakanud ennast sellega piinama, et sõidame mu Tai lemmiksaarele, aga ei saa seal sukelduma minna. Mul oli lisaks natuke huvi minna kuskile, kus varem käinud pole. Kuna töögraafik lubab puhkust märtsis, siis sai natuke guugeldatud ja valituks osutus Sri Lanka. 31. detsembri õhtul ostsime piletid ära. Valiku tegemisel aitäh minu kauaaegsele lugejale Jaanale, kelle Insta-pildid inspireerisid. 🙂

Koroona

NB. Antud alapeatükis olevad numbrid on 19. märtsi seisuga.

Kindlasti tekib osadel põhjendatud küsimusi ja etteheiteid, miks ma üldse nii äreval ajal oma nõrga immuunsüsteemi ja haige südamega kuskile ronisin. Ma olen seda endalt ka küsinud ja kui reisi lõpus kogu Euroopas koroona plahvatuslikult levima hakkas, tundsin end ikka väga süüdi, et olin välismaal.

Juba tükk aega enne reisi hoidsin end igapäevaselt koroona leviku ja uudistega pidevalt kursis, sh jälgisin riiklikke teadaandeid ja Välisministeeriumi soovitusi. Tol hetkel räägiti vaid tingivas kõneviisis soovitustest, mis käisid ainuüksi riskipiirkondade kohta. Keegi ei osanud ilmselt aimata, et Euroopas asi nii kiirelt eskaleerub. 24 tundi enne meie reisile asumist tuvastati Eestis esimene nakatanu (reis algas 28. veebruari hommikul, tagasilend oli 14. märtsil). Euroopas oli levik kiiremaid tuure võtmas vaid Itaalias, kuid olukord polnud ligilähedaseltki see, mis on praegu.

  • 27. veebruaril oli maailmas 81 820 nakatunut ja 2858 surmajuhtumit, enamik mõlemast väljaspool Euroopat.
  • 14. märtsiks ehk pandeemia väljakuulutamise ajaks olid numbrid vastavalt 156 653 ja 5833, kasv 1,9 ja 2 korda 16 päevaga.
  • 5 päevaga pärast reisi on nakatunuid lisandunud maailmas 90 000 ja surmasid veel 4200 (kokku 244 933 ja 10 031), kasv 1,6 ja 1,7 korda ainult 5 päevaga.

Kuna meie reis läks lisaks täiesti mitte riskipiirkonda – Sri Lankal oli jaanuaris olnud üks juhtum, mis kiirelt karantiini pandi ja inimene õnneks ka paranes – siis otsustasime me ikkagi reisile minna. Kui oleks ette teadnud, mis maailmas 1,5–2 nädala pärast toimuma hakkab, poleks me ilmselgelt reisile läinud. Aga mina ütlen ausalt, et ei osanud uneski näha, et selline seisukord tekib, nagu on praegu. Võib-olla olengi loll ja idioot, võib täitsa olla. Meie õnneks läks olukord hulluks alles siis, kui meie reisi lõpuni oli paar päeva (pandeemia kuulutas WHO välja ca 48 tundi ja Eesti valitsus eriolukorra välja ca 36 tundi enne meie tagasilendu). Muidu oleks pidanud küll hakkama erakorralist kojusõitu otsima. Pärast reisi kodus karantiini jäämine oli mul otsustatud juba ammu enne eriolukorra väljakuulutamist Eestis.

Ma usun, et 99% inimestest ei osanud ette näha, et asi läheb nii ruttu nii hulluks. Kommenteerides, kui väga rumal olin ma reisile minnes (võite loomulikult neid kommentaare jätta!), proovige arvestada, millise avaliku info ja valitsuse soovituste põhjal me oma otsused tol hetkel langetasime, sest uskuge mind: me ei läinud reisile suhtumisega “yolo, me oleme noored ja terved ja meil on kõigist poogen“. Üldsegi mitte! Tol hetkel oli olukord enam-vähem neli korda rahulikum kui praegu. Kes meist nägi ette, et kahe ja poole nädala pärast möödub Itaalia koroonasurmade poolest Hiinast, kogu maailma majandus on tugevas languses, Euroopa on lukus ja Eestis on eriolukord?

Süüdi tunnen end ikka, et äreval ajal ära olime. Väga süüdi. Ärge jumala eest enam praegu kuskile reisige, eks. #staythefuckhome

Kulud ja eelarve

Võtaks kulude osa kohe kiirelt kokku, kuna see kindlasti on reisihuvilistele oluline info.

Lendasime Riia-Varssavi-Colombo. Lennugraafik on hästi mõistlik ja ümberistumine lühike (1,5 tundi). Riiga saab Lõuna-Eestist autoga mugavalt ja odavalt (st parkimine on soodne). Oleks saanud natuke soodsamalt lennata ka Aeroflotiga läbi Moskva, aga LOT tundus natuke parem valik ja lennuajad olid palju paremad. Ma pole enam selles eas, et taluda 6-tunniseid ümberistumisi ja öiseid starte. 😅 Lennupiletid ostsime 2 kuud enne reisi, hind 600€ nägu. Saaks ka ca 100€ võrra soodsamalt, kui reisiplaane aegsamalt teha ja/või olla valmis lendama ebamugavamalt.

Hotellid võtsime pigem tagasihoidlikumad, sest palju sa seal hotellis ikka istud. Keskmine kulu öö kohta kahele tuli 28€, so nägu 14€. Hotelli kriteeriumid olid:

  • kohalik hommikusöök hinna sees (lisab hotelli hinnale ca 1,5–2€, aga on alati imemaitsev ja supermugav lahendus),
  • tuba kindlasti koos vannitoaga (kuna reisisime paarina, ei soovinud hostelit või jagatud vannitoaga lahendusi),
  • asukoht põhilistele vaatamisväärsustele ligidal, et ei peaks kulutama liigselt aega transpordile.

Samas hinnakategoorias võib leida väga erinevaid majutusi, olenevalt linnast või paigast, kus viibida. Enim meeldisid meile majutuskohad Ellas, Udawalawes ja Hikkaduwas, kuigi ka teised olid täiesti head ja läheksin sinna iga kell tagasi, näiteks meie savimajake ranna ääres lõunarannikul ja viimane öö Colombos. Kõige tagasihoidlikum ja kulunum oli majutus Kandys: sinna ma ilmselt teist korda enam ei läheks.

Hotellid võtsime Agoda kaudu, valituks osutusid:

(Hotellide lingid ei teeni mulle midagi, kuna ma pole seotud Agoda Affiliate programmiga.)

Reisikindlustuse teen alati Swedbankis, sest neil on hea lai tervisekindlustuse osa. Selle hind tuli ühele koos reisitõrke- ja pagasikindlustusega 75€ nägu.

Riiga sõidu kütusekulu ja lennujaama P3 parklas parkimine kaheks nädalaks kokku oli umbes 100€. Arvestades, et buss on ca 40€ nägu, siis on vahe marginaalne. Lisaks võimalus lennu hilinemisel igal ajal ikka kiirelt koju saada.

Viisa tegime õigel ajal, seega saime selle tasuta. Tavaliselt peaks vist olema ca 30 USD nägu.

Söömisele (2 einet päevas koos jookidega kohalikes restoranides pluss snäkid ja pudelis joogivesi toidupoest) arvestasime 10€ nägu päevas. Sellega sai vabalt hakkama. Koos tipiga tuli keskmine arve kahele (kaks korralikku portsu sööki ja kaks/kolm jooki ehk värske mahl/piimakokteil/lassi/õlu) tavaliselt ca 2200 ruupiat (tolleaegse kursi järgi ca 11€). Iga päev lisaks suurele Sri Lanka hommikusöögile kaht korda veel väljas süüa ei tahtnudki, vahel sõime õhtuks lihtsalt puuvilja ja kohalikke snäkke.

Transpordile arvestasime päevas 6€ nägu. Siinjuures tuleb arvestada, et me liikusime päris palju ringi. Mõned korrad sõitsime Uberiga (lennujaama otsad), lisaks rongide, busside ja tuk-tukiga. Bussid ja rongid on väga odavad ja nendega on äge sõita. Mul on hea meel, et me kohalikku autojuhti ei palganud. 🙂 Transpordile kulus 2 nädala jooksul kokku umbes 25-30€ nägu. Ehk siis päevas ca 2€.

Igasugustele tegevustele panin eelarveks 100€ nägu. Täpset arvestust ei pidanud, aga saime vist soodsamalt hakkama. Muuseumide ja templite piletid varieeruvad 1€ kuni mõne euroni (osad on ka tasuta), safari maksis hotellist ostes 32€ nägu (poole soodsam kui eeldasime internetiuuringute põhjal), rannas lebotamise varjuga ase maksis olenevalt rannast 2,5–5€ päev kahele. Päris 100€ nägu meil ei kulunud, pigem 60€.

Lisaks kulus natuke veel suveniiridele (tavaline kruus enda kogusse + magnet härrale + pits venna kogusse), riietele (mina ostsin kerged pikad püksid oma vanade asenduseks, mis reisil alla andsid, ja härra kerge linase särgi) ja muule kraamile: ostsime koju kaasa teed ja maitseaineid. Neid meil otseselt eelarves kirjas ei olnud.

Kokkuvõttes oli meil kahenädalase (16 päeva) reisi eelarve 1275€ nägu. Reaalsuses kulus koos suveniiride kraamiga, mida eelarves polnud, umbes-täpselt 1215€. Päris hästi saadud. 🙂

Järgmises osas tuleb juttu reisi esimesest poolest: mägedest, linnadest ja templitest.

2019. aasta eesmärkide kokkuvõte

Eelmisel aastal samal ajal kirjutasin:

Nagu ma juba 2018. aasta eesmärkide kokkuvõtte postituses kirjutasin, oli möödunud aasta minu jaoks keeruline, kurnav ja väsitav. Seetõttu olen ma 2019. aastaks seadnud endale eelkõige eesmärgiks proovida veidikenegi aega maha võtta, stressi vähendada ja rohkem magada. Lisaks juurde veel üht-teist, mis mulle oluline on. 

Aasta hiljem võin öelda, et kohustuste ja stressi vähendamisega tegelesin ma sel aastal kõvasti, aga kahjuks juhtus see kõik liiga hilja. Enne andis keha alla, sest viimaste aastatega turjale kuhjunud koorem oli lihtsalt liiga suur. 2019 oli veelgi keerulisem, kurnavam ja väsitavam. Ma ei taha isegi teada, mitu aastat mu elu viimase poole aasta arvelt lühenes.

1. SÄÄSTA 50% SISSETULEKUTEST

Tehtud! Plaanisin säästa iga kuu keskmiselt 50% sissetulekutest:

  • sellest 80% panna remondikontole – läks 77,7%,
  • 15% investeeringutesse – läks 16,8%,
  • ja 5% meelerahufondi – läks 5,4%.

Tegelikkuses säästsin sel aastal 54,3% sissetulekutest (eesmärk täidetud!), mida on protsent vähem kui eelmisel aastal, aga tuleb arvestada, et vähesema rabelemise tõttu olid ka tulud 5% võrra väiksemad. Lisaks kahanesid ettevõtte müügitulud drastiliselt (35%), sest fototöö ja kirjutamisega ma haiguste kõrvalt tegeleda enam ei jõudnud ega tahtnud. Eelarves püsisin väga kenasti, ületades seda aasta lõikes vaid 4%. Pole üldsegi paha.

Järgmisel aastal ma endale 50% eesmärki ei sea, vaid lasen eelarve natuke lõdvemaks. Luban endal igakuiselt kulutada 54% ja panen kõrvale 46%. Säästetud raha jagan nelja kategooriasse:

  • reisimisele 20%: plaanis on üks kaugema sihtkohaga reis,
  • tervisele 15%: alustan raha kogumist silmalaseropiks ja tarkusehammaste opiks,
  • meelerahukontole 5%
  • ja investeerimiseks 60%.

Sel viisil tegutsedes läheb investeeringutesse sissetulekutest ca 28%, mida on natuke vähe, sest järgmise aasta plaan on rohkem puhata ja tervist taastada. Samas on summa tunduvalt suurem kui remondi ajal (7,5%), seega siiski progress. Küll jõuab sinna 50% klubisse veel liikuda, praegu on põhiline tervisega reele tagasi saada.

2. VÄHEM KOHUSTUSI = VÄHEM STRESSI

Tehtud! Ütlesin lisaraha teenimise võimalustele mitmel korral “ei” ja vähendasin olemasolevate kohustuste hulka, aga kahjuks sellest jäi väheks. Tuleb veel tegevusi vähendada. Hea, kui oma palgatöö pingeid ära kannatan.

3. IGA ÖÖ VÄHEMALT 8 TUNDI UND

Tehtud! Usute või mitte, aga ma tõepoolest olen maganud vähemalt 8 tundi absoluutselt iga päev. Okei, vahel on olnud uinumisega raskusi, aga olen enda poolt teinud kõik, et vähemalt 8 tundi öösel voodis pikali veeta. Ainult ühel ööl, kui me Saksamaal reisimas olime, jäi ööuni natuke lühemaks kui 8 tundi, aga ma magasin selle autos ja lennukis järele. Viimasel ajal olen saanud ka 10–11 tunni kaupa magada, mis on olnud super. Ma ei taha teada, mis mu tervisest siis oleks saanud, kui ma oleks oma tavapärase 5–6 unetunniga jätkanud.

4. RAHULOLU PAKKUVAD JOOKSUVÕISTLUSED

Nii ja naa. Pigem vist ikka feilisin selles osas. Kevadel olin lihtsalt rahulolematu, et hea vorm ei realiseeru, aga sügishooaega mul praktiliselt ju ei olnudki. Siiski olen väga tänulik, et mu keha ja vaim selle Berliini maratoniga nii kenasti hakkama said, kõike toimunut arvestades. Kes teab, millal mu järgmine jooksuvõistlus üldse toimub ja millal tuleb aeg, kui ma maratoni joosta võin, suudan ja tahan.

5. EETILISED RÕIVAD JA JALANÕUD

Tehtud! Rõivad ja jalanõud (välja arvatud üksikud sporditooted, nagu ka eesmärgiks seadsin), mis sel aastal ostsin, olid kõik kas taaskasutusest või eetilistelt brändidelt. Tõele au andes polnud neid riideid just eriti palju, sest mul pole olnud eriti aega taaskasutuspoodides ringi tuhlata. Mu garderoob vajab veel kõvasti vajadusepõhist täiendust. Igasugune tahtmine kiirmoe poodidesse sisse astuda on täiesti kadunud.


Eesmärkide täitmise osas võib selle aastaga üpris kenasti rahul olla. Kahjuks jääb aastat varjutama kõik see, mis alates augustist mu tervist tabanud on, seega on raske millestki muust oma elus rõõmu tunda. Elu on justkui seisma jäänud, samal ajal kihutades minust täie kiirusega mööda. Imelik ja ebameeldiv seisund.

Järgmiseks aastaks ma endale ühtegi eesmärki kirja ei pane ja püüan ühe aasta elada ilma eesmärkideta rahulikus kulgemises. Kuidas ma saakski mingeid eesmärke seada, kui ma isegi seda veel ei tea, millal ma end jälle iseendana tundma hakkan. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Igal juhul on selline eesmärgistamata elu minu jaoks tohutult uus ja äärmiselt hirmutav.