Artikkel ilmus 4. juunil PM Kodustiil portaalis.
PS. Olen ikka väga hiljaks jäänud oma blogis koduteemade update’imisega. 😐 Vabandust!
Maikuu hakkab vaikselt otsa lõppema ja me oleme oma remonditööde “Jõuluks koju!” ajakavaga peaaegu järje peal. Viimati kirjutasin meie tegemistest siis, kui viimane osa põrandat sai ära lammutatud ja üles ehitatud. Nädalaga sai omajagu tööd ära tehtud. Ootan juba väga oma suviseid puhkusenädalaid, et ka mina saaks rohkem aega panustada kui õhtuti pärast tööd paar tundi ja nädalavahetustel täispikad päevad. Elukaaslane tundub olevat meie tööde nimekirjast väga motiveeritud ja teeb üksinda meeletult palju tööd ära.
Maikuus panime paika uue esiku ja köögi vaheseina, sinna sisse vajalikud torud ja juhtmed. Tõsi: ühelt poolt ootab sein laudist, aga laudis tuleb kunagi suurema portsuna koos teiste seinte ja lagede laudisega. Saunas sai kõik vajalikud jubinad ja juhtmed paika, vill ja PIR plaat lõpuni pandud ja ka ilusti ära teibitud. Saun ootab ust ja puitu. Viimased seinajupid söögitoas said villa, elektrikaablid, OSB ja kipsplaadi alla ning isegi esimene kiht pahtlit peale. Õhksoojuspumba välisosa jaoks ehitasime valmis katte, sest ilma selleta meie kui miljööala elanikud kasutusteatist esitada ei saa. Nädala kohta päris hea hulk töid, millega sai tehtud suur edasiminek. 🙂
Nüüd olen mina suurema ajasurve all, sest nendel nädalatel, kui elukaaslast Eestis ei ole, peaksin mina päris palju asju tehtud saama. Esiteks pahteldama, lihvima, kruntima, värvima. Plaan on suve alguseks kõik kipsiga seinad pahtli, krundi ja esimese toonitud värvikihi alla saada. Seejärel, kui suurem mustus on läinud, peaks hakkama nähtavale jäävaid puittlasid ja -poste õlivahaga viimistlema asuma.
Mõlemaid töid segab hunnik asju, mida meil hetkel kuskile panna pole, sest panipaigad ja mööbel tulevad ju alles pärast viimistlusega lõpetamist ning trepikoja panipaikade ehitus (kus hoida tööriistu jm ehituseks vajalikku, mida meil kenasti kogunenud on) ei ole ilmselt selle aastanumbri plaan. Kuidagi tuleb tööde järjekord nii kavalalt välja mõelda, et asjad tegemistele ette ei jää, samas et neid lõputult ringi tõstma ei peaks.
Minu kõige suurem ja ajamahukam töö on aga esiku ja köögi tellisseina renoveerimine. Eelmisel nädalavahetusel tegin sellega algust. Kuna krohv oli juba maha võetud, sain alustada vuukide puhastamisest. Mina ise arvasin, et ehk polegi vaja neid vuuke välja kraapida, aga kõik teised arvasid, et nii ikka ei sobi ja tuleks vuukimine kogu seina ulatuses uuesti ette võtta. Seega tuli enne kogu vana materjal vuukidest eemaldada.
Sein pärast krohvi eemaldamist, pärast vuukide eemaldamist ja pärast uuesti vuukimist.
Meisli ja haamriga tööd alustades sain kiirelt aru, et käsitööna ma jäängi seda kõike tegema, sest vuuk tuleks puhastada vähemalt 2 cm sügavuselt. Need vuugid siin seinas on kohati ka 3–4 cm laiad. Vuugisegu polnud just eriti mure, seega pidi kasutama jõudu. Kõik vuugid on eri suurusega ja sein on laotud just mitte eriti korrapäraselt. Näha on, et kui seda maja peaaegu 140 aastat tagasi ehitati, polnud tegu rikaste elumajaga, kuna kvaliteedi osas on siin igalt poolt kokku hoitud: suured ebaühtlased vuugid tellisseinas, et vähem telliseid kuluks, osaliselt pealtpoolt põlenud palgid, et vähem uut materjali kasutama peaks, paekivist vundament maakivide asemel ja nii edasi.
Et vuugid puhtaks saada, tegi elukaaslane mulle kiirkursuse puurvasara kasutamiseks ja järgmised 3 tundi veetsin köögiseina kallal selle raskemapoolse ja väriseva masinaga töötades. Mu käed olid lõpuks ikka täiesti läbi, sest eriti lae all redeli otsas töötades oli väsimus kiire tekkima. Pühkisin end paksust tolmukihist puhtaks, võtsin kaitseprillid ja -maski eest ära ja istusin korraks tugitooli maha. Pool tundi hiljem sain aru, et olin seal konkreetselt magama jäänud… Objektil toolil istudes magama olen varemgi jäänud, kui kurnatus võimust võtab. 🙄
Pärast kosutavat uinakut tuli jätkata seina puhastamisega. Meisli ja haamriga käisin üle mitmed kohad, kuhu puurvasaraga tellisenurkade lõhkumise ohu tõttu minema ei hakanud. Siis tuli traatharjaga kõik kivid üle hõõruda, et krohvijäägid kivide pealt kätte saada. Seejärel pühkisin mitu korda kogu seina ja vuugid nii kuiva kui ka märja harjaga üle. Sellest tundus vähe kasu olevat, sest nii kui vuugivahest harjaga üle käisin, sain vana liiva ja segu jäägid küll kätte, kuid uus pudises kuskilt vuugipõhjast ikka peale. Seejärel proovisime tuhaimuriga, aga seegi polnud piisavalt võimas, et kogu liiv kätte saada. Lõpuks otsustasin, et suurem osa on käes ja lõin käega. Tegin toa puhtamaks, et vuukimisega algust teha.
Kumbki meist pole varem kiviseina renoveerinud, seega oli täiesti ebaühtlase ja mitte ühes tasapinnas telliskivide vuukimine meie mõlema jaoks uus asi. Vuukimiseks kasutasime Uninaksi lubikrohvi, millest tegime piisava paksusega segu. Esialgu oli segu liiga vedel ja sellega oli võimatu midagi vuuki püsima saada. Seejärel saime konsistentsi paika. Meetri laiuselt niisutasime paar vuugivahet rohkelt veega ja seejärel sai vuukima asuda.
Mõned tööriistad ja lubikrohv, millest tegin mördi vuugitäiteks.
Algus oli vaevaline. Proovisime paksemast kilekotist “tordipritsiga” segu vuuki saada, aga see ei tahtnud eriti hästi välja tulla. Seejärel saatsin suures masenduses elukaaslase muid töid tegema ja mässasin üksi edasi. Lõpuks leidsin, et parim variant oli kahe kelluga toimetada, et vuuk ilusti põhjani segu täis saaks. Vuukisin umbes 30 cm kaupa: surusin segu paaris kihis vuugi sisse, seejärel hakkas segu kiirelt kuivama ja pidi juba vuugirauaga vuuki ilusamaks ja tihedamaks siluma asuma ning tellistelt jääke eemaldama. Kui rea valmis sain, siis piserdasin kogu vuugi veel veega üle, kuna liiga kiirelt kuivades kippus segu pragunema.
Töö kulges mee-le-tult aeglaselt. Ühe ruutmeetri vuukimine võttis paar tundi aega. Lubimörti kulus palju, esimene kott lubikrohvi sai tühjaks juba esimesel päeval. Kokku kulus meil 7 m2 peale veidi peaaegu 125 kg lubikrohvi. 😳 Iga kord pärast vuukimise lõpetamist pesin uuesti vuugitud telliskivid vee ja švammiga korralikult üle, et tellistele mördijäägid külge ei kuivaks. Elukaaslase abiga sai korstnajalas korralikult kinni pandud ka kunagise suitsulõõri auk. Õnneks oli meil lammutusest mõned vanad telliskivid alles.
Kui kogu sein pärast lõputuid töötunde vuugitud sai, tuli sellel korralikult ära kuivada lasta ja alles seejärel sai asuda viimase viimistluskihi juurde. Plaanisin kasutada Tikkurila Paneeli-Ässä akrülaatlakki, aga kuna poes oli seda vaid väikses ja seega liitrihinna järgi päris kallis pakendis, soovitas ehituspoe müüja hoopis Tikkurila Paneeli Ässä Hirsisuoja immutusainet, mis pidi jätma samuti väga sarnase ja ilusa tulemuse ning sobib lisaks palkidele ka töötlemata puit-, paneel-, betoon- ja tellispindadele kuivades sisetingimustes. Seda sai peale kantud kaks kihti. Aine tegi tellised tumedamaks, kuid andis poolmati tulemuse – seda just soovisimegi. [EDIT: Hiljem käisin siiski mati lakiga veel korra seina üle, kuna eredama valguse käes oli see minu jaoks liiga läikiv.] Immutusainega viimistlemine aitab vältida seina pudisemist ja tolmamist ning muudab selle kergemalt puhastatavaks ja rasvaplekkidele vastupidavamaks.
Valmis sein ja korstnajalg.
Valmis sein lähivaates.
Aega kulus küll palju, kuid lõpptulemus on minu arvates seda vaeva väärt. 🙂 Tohutu ajalooga sein on kaunilt eksponeeritud ja köögis aukohale tõstetud. Paari nädala pärast on plaan sama töö ka esikus ette võtta, aga seal on õnneks seda seina tunduvalt vähem. Kui kunagi peakski nendest tellistest kopp ette saama, on alati võimalik sein uuesti üle krohvida ja värvida, kuigi kahtlen, et pärast kogu seda puhastamist, vuukimist ja viimistlemist kunagi selleks isu tekkima peaks.
Nourish, Train & Flourish 