Kodublogi: juulikuu tegemised

Artikkel ilmus PM Kodustiil portaalis 3. augustil 2019.

Juulikuus jõudis viimaks kätte meie kauaoodatud puhkus. Õigemini “puhkus”, sest suvine puhkus on viimased kolm suve tähendanud remonti ja ehitamist. Peame juba suuri plaane, kuidas järgmisel aastal lõpuks päriselt puhkame. Aga enne tuleb see korter koduks ehitada ja just sellega me juulis kaks nädalat järjest ilma ühegi puhkepäevata tegelesimegi. Tehtud sai nii palju, et hakkan ilma pikema jututa kohe pihta.

Alustuseks rentis elukaaslane haagise ja veetis terve päeva puitmaterjali üle Eesti kokku ostes ja koju vedades. Viljandimaalt ettevõttest Fraxinus tuli meie ülejäänud korteri põrandalaud. Materjaliks saar, oksavaba natuur laud laiusega 140 mm ja paksusega 15 mm. Fraxinuses on lauad alati meeldivalt pikad, mitte mingid 40-sentimeetrised lühikesed jupid. Puumarketist tõime 4-meetrised laelauad elutoale ja kontorile, samuti kõik puitmaterjali sauna tarbeks. 

Esimese suurema tööna võtsime käsile kontori ja elutoa laed. Mõni aeg tagasi tahtsime kõik laed korraga ära teha, aga logistiliselt on selline “kõik-korraga” tegemine meil väga keeruline, sest asju – palju kaste köögitarvete, elutoa ja kontori asjadega, meie vähest mööblit ja tervet kapitäit tööriistu –, aga ka ehitusmaterjali ennast pole meil ju kuskile enam nii väga panna. Trepikoda pole just lõpmatu ruum ja kuuris põranda- ning laelaudu hoida ei saa, ilma et need paari päevaga kõveraks kuivaks. Seega tuli lage jupikaupa tegema hakata. Sama saatus ootab põrandat, kuigi sellega on veel keerulisemad lood…

Lagedes oli kõik laudade panekuks juba mitu kuud tagasi ette valmistatud. Minu töö oli lauad esimese kihi õlivahaga maas ära viimistleda. See oli omaette ooper, sest kuidas sa viimistled 3,9 meetri laiuses toas laudu, mis on 3,9 meetrit pikad? 😀 Selleks mõtlesime välja konstruktsiooni, et lauad asetada kaldpinnale, et nad tuppa ära mahuksid. Kuna Osmo tahab vähemalt 12 tundi kuivada, siis pidi laudu veel mitmes jaos värvima.

Kui kolmandik elutoa lage oli paigas ja pikk maa veel minna.

Pikkade laelaudade paigaldamine on töö, mida üksinda praktiliselt teha ei saagi. Ronisime vist kolm päeva kahe redeli otsas. Käed said laudade üleval hoidmisest ja kokkulöömisest korraliku trenni. Lisaks tegime juba paigalduse ajal ära ka augud süvistatud valgustite paigaldamiseks. Viimaks oli minu ülesanne teine kiht õlivaha lae all peale pintseldada. Loomulikult pidid ilmad lae all ronides olema kuumad. Täielik saun ühesõnaga.

Teise suure tööna võtsime kätte sauna. Aga sellest räägin ma eraldi postituses järgmisel korral. 🙂

Kolmas suurem projekt oli kontor. Et asju vähemaks saada, tuleb toad valmis ehitada, et oleks asju kuskile panna. Loogiline, eksole? Seega võtsime nõuks kontor valmis teha. Õigemini nii valmis, et saaks mööbli sisse tuua. Ust ja liistusid paigaldada jõuab ka edaspidi. 

Siis kui lagi oli kontoris paigas.

Kui lagi paigas oli, tegime algust põrandaga. Minul oli üldiselt “puhkuse” ajal kaks ülesannet: võõbata ja assisteerida. Seega tuli jälle pintsel ja lapp kätte võtta ning kontori jagu põrandalauda valge õlivahaga ära viimistleda. Kasutasin tooni 3186, mille kandsin pintsliga õhukeselt peale, lasin ca 10 minutit imenduda ja pühkisin üleliigse lapiga maha. Pärast 24 tundi kuivamist sai elukaaslane asuda põrandat paigaldama, mis päevaga ka maha sai. Seekord otsustasime kasutada lisaks kruvidele ka spetsiaalselt laudpõranda liimi, kuna seda tegelikult soovitab ka Fraxinuse paigaldusjuhis. Liimiks valisime Kiilto FlexSilan veevaba liimi. Esialgu oli mäkerdamist palju, aga usun, et teistes tubades läheb juba libedamalt. 

Põrand sai maha. Viimane kiht õlivaha on sellel pildil veel peale kandmata.

Pärast paigaldust puhastasin põranda korralikult tolmust ja kandsin madala karvaga veluurrulliga peale kihi Osmo õlivaha toonis Natural. Natural Effect õlivaha on sobilik valgetele põrandatele, kuna tegu on läbipaistva, ent kerge valkja pigmendiga tootega. Tavaline läbipaistev õlivaha (Farblos) on siiski kergelt pruunikas-kollaka tooniga ja võib valgel põrandal kollakalt kumama jääda. Seda näitas ka minu kogemus magamistoa põranda viimistlusel. Natural õlivahaga valge tooni peal olen aga 100% rahul. 

Kui põrand oli 24 tundi kuivada saanud, katsime ta kohe kinni, et teha kontoris ära viimased värvimistööd. Seinad said teise kihi valget värvi, elukaaslase ehitatud puidust akna sisepõsk tuli ära värvida ning võõpasin valge ahjuvärviga üle ka krohvitud ahju, kuna see oli saanud peale paar tumedat kriipsu, mis enam maha ei tulnud. Puhkuse viimasel päeval jõudsime paika panna ka mõned elektripistikud. Valgustust kahjuks paigaldada ei saanud, sest meie valitud valget värvi dimmerdatavad süvistatud valgustid polnud veel poodi kohale jõudnud.

Et kontorisse päriselt sisse kolida, oli meil puudu natuke mööblit, mida käisime ühel reedel Riia Ikeast toomas. Ostsime väiksema Ivar sarja riiuli kontorisse ja suurema versiooni trepikotta, et need neetud remondiasjad kuskile paremini ja funktsionaalsemalt ära mahutada. Kahjuks kõiki riiuliplaate laos saadaval ei olnud, seega osad toob elukaaslane Soomest paari nädala jooksul järele. Kontori riiuli viimistlesin antiiktamme ja musta õlivahaga pärast puhkuse lõppu. 

Samuti tõime Ikeast esikusse ära Algot sarja kapisisu, mille kohe kokku panime. Saime päris suure hunniku asju sinna ära mahutatud: remonditandrilt mitmed kastid vähemaks ja meie magamistoast suure riidestange ja reisikohvrid lõpuks minema viia. Magamistuba on lõpuks vaba esiku ja kontori kraamist, mis tegelikult sinna ei kuulu. Silm kohe puhkab!

Garderoobi liuguksed on pärit Liuglevast Uksest.

Kontoris pole küll valgustust, liiste ja ust, aga kuna natuke elektrit juba on, siis kolisin mööbli ja kogu oma kontori kraamiga juba sisse ära. Jälle kastide hunnik vähenes ja asjad said omale kohale. Üle 2,5 aasta saan kodukontorit teha normaalsetes tingimustes. Kaua sa istud seal köögilaua taga taburetil või lösutad läpakaga voodis, eksole. Kontor on veel natuke poolik ja vajab sättimist ning pisut dekoreerimist, kuid laua ja riiulite osaga olen nii rahul. 🙂 Laua panime lõpuks vastu seina, mitte tagaseinaga akna poole, sest nii näeb tuba lihtsalt 10 korda parem välja ja jätab tuppa rohkem ruumi liikumiseks. Eriti rahul olen riiulitega seinal: kandurid on Ikeast, riiuliplaadiks on männiliimpuit suuruses 18x300x2000 mm, mille ise õlivaha viimistlesin.

Laud on nõukaaegne ja minu poolt restaureeritud, sama lugu on tugitoolega. Kontoritool (Alefjäll), teine riiul (Ivar) ja lambid (Lauters põrandalamp + Jära kuppel; Aröd laualamp) on Ikeast.

2 aastat on mu Norrast toodud Vitra elevandike (hiirepadi) oodanud pakist pääsemist ja lõpuks sain ta kasutusse võtta.

Lisaks tegime mitmeid väiksemaid töid, mis lõpetamist ootasid. Samal ajal kui mina kontori ja elutoa ukselehte viimaste värvikihtidega katsin, tegeles elukaaslane meie esiku seina krohvimisega. Viimati jäi ajapuuduse tõttu seal esimene kiht pooleli, see tuli lõpetada, lasta mitu päeva kuivada ja seejärel alustada teise ehk viimase kihi pealekandmisega. See tuli saada ilusaks ja siledaks. Varsti saab ehk selle seina värvimisega peale hakata, kui on kindel, et viimane kiht on korralikult kuivanud. 

Ustega lõppes asi nii, et tehnoruumi ukse saime ilusti korda ja ette – elukaaslane muidugi ei ole ikka veel rahul ja tahab veel midagi seal muutma hakata –, aga kontori ust me veel ette panna ei saanud. Nimelt avastasime pärast seda, kui uks oli täiesti valmis, et vanad hingede augud ukselehes olid vales servas ja kumbki meist polnud seda kunagi märganud. Meie uks nimelt peaks avanema elutoa, mitte niigi imepisikese kontori poole. Seega millalgi tuleb ette võtta selle vea parandus. Jube tüütu, kui sellised asjad juhtuvad. 

Elukaaslane võttis nende kahe nädala jooksul ette viimased pahtliparandused. Saime jälle korralikult terve elamise täis tolmutada. Avatud planeeringu puudus: remondi ajal ei saa isegi ust kinni tõmmata, et tolm vähem leviks. Nüüd on vist pahtlitolmuga ühel pool? Vist. Ma loodan.

Mis jäi tegemata? Need asjad, mida me ise teha ei saa. 3-faasiline elekter ootab elektriku taga, sest kahjuks suvi tundub olema kõigil nii kiire aeg, et meie juurde sel korral ei jõutud. Enne kui kaablite osas pole kõik paigas ja uue arvesti asukoht ette valmistatud, ei saa ma Elektrileviga asju edasi ajada. 

Teine suurem asi on ventilatsioon, sest samamoodi ei ole ventilatsioonimees meie juurde jõudnud ja ausalt öeldes olen ma väsinud tühja ootamast. Hakkasime mujalt pakkumisi otsima, et asi siiski edasi liikuda saaks. Ei välista, et ventilatsiooniga venitame kuni Tartus toimuva ehitusmessini, et sealt hoopis mõni hea hinnaga messipakkumine leida.

Augustis on meil (õigemini elukaaslasel, sest mina olen tööl) vaid napp nädal, millega tahaks kontori lõpuni valmis saada. Liistud ja uksed ootavad paigaldamist, minu asi on ainult loota, et liistud vahepeal muutliku ilmaga kõveraks tõmbuda ei jõuaks. Elekter ja valgustus oleks samuti tore paika saada, eeldusel, et viimaks valgustid kätte saame. Ehk saaks ka teiste tubade põrandalauaga algust teha, kui selleks aega jääb. Eks näis!

Peetri jooks 2019

Peetri jooksul käisin mina esmakordselt. Mul ei olnud sel aastal mingit plaani sinna minna. Isegi Tartusse Skechersi Suvejooksule minek ei olnud otseselt plaanis. Kuna aga maikuine Rapla jooks läks nii, nagu ta läks (loe: leinasin veel kaua), siis tekkis mõte kuskile mujale 10 km rekordit püüdma. Kuna see meie kodune Suvejooks just kiire raja poolest ei hiilga ja ilm on alati kuum, siis vaatasin natuke võistluskalendris ringi.

Leidsin Peetri jooksu. Õhtune toimumisaeg, kuulu järgi üks kõige kiiremaid 10 km radasid Eestis ja väga hea korraldus. Ootasin regamisega juuli lõpuni, sest mingisuguse 30-kraadise ilmaga poleks mina võistlema läinud. Kuna lubas enam-vähem okei ilma, siis panin end viimasel päeval kirja. Tulgu, mis tuleb.

Võistluspäeval sõitsin samal ajal bussiga Tallinna, kui teised oma inimesed Tartus võistlesid. Imelik tunne oli sees. Olen sel suvel nii palju üksi treeninud, et tunnen oma TYSKi grupist puudust. 😕 Kahjuks keegi teine Peetrisse tulekust vaimustuses ei olnud. Sain Soomest saabunud Jooksja-härraga kokku, sõime Vapianos pastat ja võtsime suuna Peetri poole. 2,5 tundi varem olime juba kohal.

Ootamise aeg läks tegelikult ruttu. Parkisime Selveri juurde, seega sai natuke ikka jalutada, et materjalid kätte saada. Autos vahetasime riided ära, et ei peaks pakihoiu järjekorras seisma. Stardieelne geel näppu, veepudel põõsasse ja ca 45 minutit enne starti läksime soojendusele. 2 km sörki – pulss ja tempo olid kergelt kohutavad 🙄 –, jooksuharjutused ja 2 lahtijooksu ning oligi aeg stardikoridori astuda.

Stardiga oli selline veider lugu, et stardipauku lihtsalt ei olnud. 😅 Teadvustaja jutustas rahus edasi ja ühel hetkel hakkasid kõik lihtsalt järsku jooksma. Mina jäin oma kellal stardi vajutamisega ca 4–5 sekundit hiljaks. Esimene kilomeeter möödus oma kohta ja tempot otsides. Oli ikka soe ja lämbe ilm küll. Õnneks teadsin, et juba varsti saab end kasta ja juua.

1 km: 4:45

Selle tempoga olin rahul. 🙂 Võtsin endale eesmärgiks ette 4:49-4:50, mis tähistab minu eelmisel aastal Raplas joostud rekordit. Esimese kilomeetriga 5 sekundit varusse on täitsa okei. Mitte liiga kiire algus.

Teisest ja kolmandast kilomeetrist suurt midagi muud ei mäleta kui seda, et palav ja ootasin pikisilmi joogipunkti. Kui lõpuks nägin joogipunktis pudeleid, siis olin ikka väga õnnelik. Kallasin peaaegu terve pudeli endale pähe ja selga. No nii mõnus! 😍 Tunne läks kohe palju paremaks. Enam rohkem palavust jooksul ei tundnud.

Foto: Silver Tõnisson

2 km: 4:48

3 km: 4:51

Neljas kilomeeter “tervitas” selle aukliku ja vihmavett täis kruusalõiguga, mille eest Margo hoiatanud oli. Kui ette poleks teadnud, siis oleks vist päris närvi ajanud. 😂 Selle kohta, milline see lõik oli, sai isegi hea kilomeetri aeg joostud. Neljandal kilomeetril hakkas mul mõlemal pool alakõhus korraga pistma.

4 km: 4:49

Viiendal ja kuuendal kilomeetril pöörasime otsa tagasi Peetri poole. Sinna jäi ka üks ainus raja suurem tõus. Teises joogipunktis olid pudelid isegi juba lahti keeratud. Pistmine kõhus hakkas viimaks natuke järele andma. See Vapiano pasta sai siiski natuke liiga hilja ära söödud. Vähemasti hea eelteadmine Ööjooksuks: 3 tundi enne starti söömine hästi ei lõpe.

Siis kui ainus pilt, mis endast leiad, on ka sureva näoga. Oh well…  😅 Foto: Silver Tõnisson

5 km: 5:00

6 km: 4:54

Kõik need sekundid, mis esimese nelja kilomeeriga varusse joostud sai, haihtusid käest. 😕Kahjuks ei näinud ma kõiki kilomeetriaegasid oma kellal ja magasin neist mitmed maha. Ehk oleks suutnud end veidi varem kokku võtta?

7 km: 4:54

7 kilomeetri lõpuks näitas mu kell keskmiseks tempoks 4:51. Sellest oli rekordi jaoks napilt liiga vähe. Kuulsin üht naist kaasa elades ütlemas, et siit on vaid allamäge minna ja pange nüüd juurde. Täpselt seda ma teha proovisingi.

Joogipunktides pähe kallatud vesi jahutas nii hästi ja hakkasin järsku muudkui inimestest mööda jooksma. Viimased 3 kilomeetrit tundsin end nagu mingi tugev masin, mis autopiloodil edasi rühkis. Tahaks huviga teada, mitu selga seal võetud sai. Tohutult. 😏

8 km: 4:46

9 km: 4:49

Viimasele kilomeetrile minnes oli rekordi jooksmine juba natuke ebarealistlik. Aga ega ma alla ka ei andnud, vaid kütsin kohati hambad ristis ja silmad kinni. Kui nägin oma kellal numbreid 9,6 km, siis sain juba aru, et ilmselt on rada siiski pikem, sest tuttavaid rajalõike veel kuskil ei paistnud.

10 km: 4:44

… ja nii oligi. Finišisirgel pani endast 120% välja ja jooksin silmad kinni finišikaare suunas. Nägin juba kaugelt kellal numbreid 48:…, seega oli minu rong läinud. Kell värises 10. kilomeetri täitumise märgiks 100 meetrit enne finišit. Viimaks sain sealt matilt üle ja seisma jääda.

48:40 näitas minu Garmin. Rekordist jäi puudu umbes pool minutit, aga tundsin end siiski väga hästi ja olin enda üle uhke. 🙂

Selleaastase Raplaga ei saa seda jooksu isegi võrrelda mitte. Aeg oli üle poole minuti parem ja jooks tegelikult väga ühtlaselt ja ilusti tehtud. Tegelikult sai mõne sekundiga joostud lausa negative split. Sügishooaja esimese stardi kohta olid asjad tegelikult päris hästi. Ja tempo – 4:49 – oli tegelikult võrdne mu 10 km rekordi tempoga. Siit võib edasi minna küll!

Kui veel Peetri jooksust rääkida, siis tahaks eraldi välja tuua head ja vead.

Peetri jooksu eelised:

1. Pudelist jootmine. Kui sa teed Eestis pudelist jootmisega võistluse ära, on see juba omaette kõva sõna ja vajab kiitust. Pole paremat asja, kui pudelist jootmine. Pudel kätte, kus on piisavalt vett, et juua ja end korralikult läbi kasta. Parim.

2. 10 km peal 4 joogipunkti. Kuna ilm just üleliia jahe ei olnud, siis kulus 3 joogipunkti mulle ära. Eriti just enda veega kastmise ja jahutamise mõttes. Kuna vett saab pudeliga, ei kulu põhimõtteliselt ka erilisi lisasekundeid joogi kättesaamiseks.

3. Kiire rada. Kui kruusa lõik välja arvata, on see rada ikka kiire küll. Alguses kaks väiksemat tõusu, aga lõpp laskuva profiiliga ja tõesti kiire.

4. Hea korraldus. Rada on hästi märgistatud ja rajal on mitu meeleolupunkti. Mind need aitavad küll: ei jõua oma peas kuskile negatiivsesse kohta ära minna.

5. Osavõtumaksu suurus õigustab ennast: jooks pole 10 km võistluste seas just odav, kuid selle eest saab hea korralduse, 4 joogipunkti, pudelist jootmise, toidupoolisega finišeerijakoti ja toitlustuse finišis.

Peetri jooksu miinused, millega võiks midagi ette võtta:

1. Netoaja puudumine. Kui tahta ennast kiireks jooksuks nimetada, siis võiks ikkagi netoaeg olemas olla. Ma ei alustanud jooksu just väga kaugelt, aga 10 sekundit läks vähemalt jooneni jõudmiseks.

2. Asfalt. See suurte aukudega ja ebaühtlane kruusatee lõik ei ole just väga tore. Rae vald võiks end kokku võtta ja asja korda teha.

3. Õige pikkusega rada. Olgu: võimalik, et mina jooksin alguses natuke mitteoptimaalselt, aga mitmetel teistelgi tuli raja pikkuseks ca 100 meetrit rohkem. Härra Jooksja lõpetas esi25 hulgas, nende grupp jooksis kõik raja täiesti sirgeks ja ikka oli raja pikkus 10,09 km. Minu tempoga on 100 meetrit võrdne 25–30 sekundiga. Ei tule just kasuks, kui oled rekordit püüdmas. Koos netoaja puudumisega juba ca 40 lisasekundit, milleta oleks minu rekord käes olnud. Kui raske on maha joonistada õige pikkusega rada?

4. WCd. Neid peaks olema võistluskeskuses vähemalt 2 korda rohkem.

Kas järgmisel aastal lähen? Ei oska öelda. Üldiselt mul pole erilist tahtmist Tartust selleks Tallinna sõita, et ainult 10 km joosta. Kui need kitsaskohad korda tehtaks, võiks Peetri jooks endale julgelt parima 10 km võistluse tiitli kaela riputada. Mina aga jään nüüd Jüri Jaansoni 2 Silla 10 kilomeetrit ootama. 🙂

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 48:45,6
  • Distants: 10 km (minu kell: 10,1 km)
  • Keskmine tempo: 4:52 min/km (minu kell: 4:49 min/km)
  • Keskmine pulss: 176 bpm
  • Max pulss: 186 bpm
  • Koht: 236/572
  • Koht naiste seas: 42/231
  • Koht N vanusegrupis: 27/134
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 181 spm
    • Sammu pikkus: 1,14 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
    • Keskmine kokkupuute aeg maaga: 241 ms
    • Vasakul jalal 46,9% ja paremal jalal 53,1% ajast (vist hüppasin paremal jalal ringi vahepeal…)