1. päev

Saaremaa oli ka sel korral jooksuhooaja lõpp-punkt. Seitse kuud hooaega – päris pikk aeg. Vorm on jätkuvalt hea, mootor veab hästi, aga jalad ei taha enam hästi koostööd teha. Aga on, nagu on. Selle teadmisega võtsime reedel ette pika tee Saaremaale. Kell 9 lahkusime kodust, kell 12.55 olime praamil, kell 14.30 Kuressaares. Nagu ikka: Meri spaahotellis. Meile siin meeldib. Pakkisime asjad lahti, jooksuriided selga ja jooksujalu stardi poole teele. Väike soojendus alla, härra Jooksjale kaasa soov: “Jookse, nagu homset poleks!” ja kell 16.30 kõlas stardipauk.

Teadsin, et jalgadest midagi oodata ei ole. Kohe algusest peale oli väga raske. Andsin endale korralikult piitsa. Tõmbasin pulsi esimesest kilomeetrist üle 170, uhasin elu eest ja otsustasin, et vaatame, kaugele selle hagu andmisega jõuab. 1. km: 5:08.

Päris kiire. Olin kindel, et selles rütmis lõpuni kesta ei saa. Mu ainus eesmärk oli eelmise aasta ajast – 54:40 – kas või natukene kiiremini joosta. Olud olid sel aastal oluliselt soosivamad: päike paistis, puhus Saaremaa kohta väga mõõdukas tuul, mis pigem oli enamikel lõikudel seljatagant, selline mõnus 12 kraadi sooja. Kokkuvõttes: ideaalne jooksuilm. Isegi maikaga oleks olnud väga okei.

2. km ei tulnud sugugi aeglasem: 5:06. 3. km: 5:04. Päriselt okse oli olla, sest jooksin täiesti punases, aga ei hakanud grammigi tagasi andma. Nagunii varsti saab asfalt läbi ja tuleb kruusa/pinnasetee, omajagu kitsas ja kurviline pealegi. Veidike tempo langeski, 4. km 5:14 ja 5. km 5:10. Poolel maal olin oma kella järgi ajaga 25:42. Tõotas lõpuaega 52 minuti kanti. Ootamatu asjade käik.

Roomassaare sadamas edasi-tagasi lõigul nägin üllatuslikult enda seljataga mitut nime, kes tavaliselt ikka kuskil minu ees on paiknenud. Meenutasin, milline vastutuul oli samas kohas aasta varem. Nüüd aga hakkas taganttuul meid julgustades finiši poole liigutama. 6. km: 5:06, 7. km: 5:02.

Kaheksandal kilomeetril sain kätte ühe tuttava selja. Hakkasin vaikselt enda ees jooksjate selgasid püüdma. Jalad tahtsid kohe seisma jääda, aga imekombel see 175-löögine pulss tundus täitsa talutav. 8. km: 5:11. Jäi vaid kaks kilomeetrit. Sain kätte Annika, enam-vähem täpselt samas kohas, kus aasta varem. Lõpuks finišeerisime täpselt sama vahega nagu eelmisel korral. Aga sel hetkel oli finišini veel poolteist ränkrasket kilomeetrit. 9. km: 5:12.

Ausõna: veremaitse oli suus. See sama tunne, nagu põhikoolis ilma igasuguse treeninguta maastikul aja peale 2 km jooksmas ja finišis peaaegu pilti tasku viskamas. Aga pööre pika finišisirge suunas juba paistis. Neelasin kõik valu alla ja andsin hagu, nagu homset poleks.

10. km: 4:59. Oma jooksu kõige kiirema kilomeetri jooksin lõpus, napilt alla 5 min/km. Minu kella järgi jooksin teise poole isegi natuke kiiremini kui esimese, ajaga 25:19. Et kuskil olin aga raja ca 100 meetrit pikemaks vudinud, finišeerisin imeilusa ajaga:

51:34

Vaieldamatult kõige kiirem kümnekas pärast südamehaigust. Tahan või mitte: kuigi ma oma haiguseajale kuigi tihti enam ei mõtle, jättis see minu füüsisele oma templi, eriti maksimaalse pulsi ja anaeroobse läve osas. Seepärast on eriti hea meel, et sel aastal üle 3 minuti eelmiselt aastalt maha lihvisin. Tuleb välja, et vaatamata kaartidele, mis mulle jagati, on jätkuvalt võimalik kiiremaks saada, isegi lühikestel ja tugevat anaeroobset võimekust nõudvatel distantsidel. Sellest ajast kiiremini jooksin enne südamehaigust vaid loetud kordadel. Minus on üksnes heameel ja tänulikkus.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 00:51:34
• Distants: 10 km (minu kell: 10,09)
• Keskmine tempo: 5:10 min/km (minu kell: 5:07 min/km)
• Max tempo: 4:39 min/km
• Keskmine pulss: 174 l/min
• Max pulss: 181 l/min
• Koht: 567/882
• Koht naiste seas: 175/368
• Koht N19 vanusegrupis: 48/89
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 1,10 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 244 ms
  • Vasakul jalal olin 50,1% ajast ja paremal 49,9%

km | min/km	6 | 5:05
1 | 5:08	7 | 5:03
2 | 5:06	8 | 5:11
3 | 5:04	9 | 5:12
4 | 5:13	10 | 4:59
5 | 5:10	Lõppaeg: 00:51:34

2. päev

Hommik algas isegi suhteliselt normaalsete jalgadega. Mäletan, et eelmine aasta oli palju hullem, lihasvalu ja kiskuvaid kõõluseid tundis palju rohkem. Käisime kell 9 paiku hommikusöögil ära ja kell 10.15 võtsime suuna Sõrve säärele. Ilm oli jälle täiesti imeline: pilvitu, päikseline, kuldsed lehed puudel selles päikesesäras kohe eriliselt ilusad. Jälle väga hea jooksuilm.

Iide külla, stardipaika jõudsime piisavalt varakult, et ei pidanud autot kuskile maanteele parkima, oli aega rahulikult soojendusele minna ja WC järjekorras passida. Soojenduse ajal ei olnud jalad midagi erilist. Küll aga võimlemise ajal jalahoogusid tehes tundsin väga selgelt seda valusat kohta oma parema jala reie tagaosas, mis pärast Linnamaratoni vaikselt tundma hakkas. Ohtlik mäng. Lisaks andis üle saja aasta endast märku vasaku jala luuümbris. Need jalad on väsinud. Aga puhkus tuleb juba peatselt.

Enne starti viskasin Lindale käppa, sättisin end enam-vähem õige koha peale ja tuligi jälle minna. 16,2 km. See on täitsa pikk maa.

Tempo ja pulsi osas võtsin oluliselt ettevaatlikumalt. 16 kilomeetrit niisama puusalt tulistades enam ei jookse. Mõte oli punasest tsoonist vähemalt suurem osa maast eemale hoida. Kuskil 5:30 min/km võiks olla reaalne, kui arvestada reedest tempot ja üldist reeglit, kuidas tempo 1. vs 2. päeval kukub.

Enam-vähem õigesti sai ka alustatud. 2. kilomeetri kandis tekkis selline päris paras punt, mis jooksiski täpselt 5:30 ümber. Seal pundis oli päris tore. Kahjuks see toredus lõppes 1. joogipunktis, kui kogu see punt pidi järsult otseloomulikult esimese laua juurde seisma jääma, nagu teisi laudu tagapool poleks. Korralik teetõkis. Sain sealt läbi, viimaselt laualt joogi ja läksin edasi üksinda. Õnneks oli eespool piisavalt jooksjaid, kellega edasi minna.

Sattusin jooksma koos kahe naisega. Nad hoidsid jälle mõnusalt ühtlast tempot ja sain neilt palju tuge. 8 km kandis hakkasin tundma, et hakkan otsa saama. 5:30 läks aina raskemaks. 2. joogipunktis võtsin ära oma geeli, rühkisime edasi ikka mööda seda pikka asfaltteed. Üks naistest hakkas väsima ja käskis teisel kiiremas tempos ees ära minna, sest teisel oli ikka selgem kergem olemine kui meil.

10 km peal sai minu jooks läbi. Tempo kukkus kivina ja jalad kangestusid täielikult. Esiliin püüdis edasi kangutada, aga tagaliin lõpetas täielikult igasuguse koostöö. Selline korralik raske maratoni 36. kilomeetri tunne. Kellal oli pidevalt ca 6:00 ees ja sellest kiiremini polnud füüsiliselt võimalik ennast liigutada. Veel kuus kilomeetrit lõpuni, paganama pikk maa. Ikka veel polnud me sealt asfaldisirgelt maas, ikka veel polnud pööranud metsavahele, ikka veel polnud mingit finišilõhnagi. Täiesti jube.

Kui viimaks see pööre kruusateele tuli, tervitati mind vastutuulega. Sellise korralikuga. Inimesed muudkui jooksid minust mööda nagu soolasambast. Olin täiesti kindel, et kohe varsti tuleb Annika minust lendleva sammuga mööda. Seljataha vaadata ka ei julgenud.

Kui jäi 3,2 km lõpuni, siis ma arvutasin, et pean veel 20 minutit seda piina kannatama. Aga ega mitte midagi üle ei jäänud: pidi minema, tuli kannatada, kuidagi tuleb ju finišisse jõuda. Ma pole ammu ühelgi jooksuvõistlusel sellist haamrit saanud. Kuigi Milano maratoni viimased kilomeetrid munakivil olid jalgade konditsiooni poolest päris sarnased.

Iga kilomeeter venis nagu tatt. Viimane joogipunkt, lonks spordijooki – nagu see asja eriliselt parandaks. Ootasin seda “1 km finišini” silti nii väga. Omast arust uhasin elu eest, aga kellal oli ikka 6:00 ees. See kõige viimane pööre finišisirgele tuli suure kergendusohkega, et lõpuks saab see hullus läbi. Elu ühed raskemad 16 kilomeetrit. Oma 5 minutit eelmisest aastast kiiremini, aga jupp maad raskemalt.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 1:31:27
• Distants: 16,195 km (minu kell: 16,18 km)
• Keskmine tempo: 5:39 min/km
• Max tempo: 4:58 min/km
• Keskmine pulss: 164 l/min
• Max pulss: 174 l/min
• Koht: 572/863
• Koht naiste seas: 179/359
• Koht N19 vanusegrupis: 48/86
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 174 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 1,00 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 251 ms
  • Vasakul jalal olin 51,6% ajast ja paremal 48,4%

km | min/km	6 | 5:32	12 | 5:47
1 | 5:36	7 | 5:29	13 | 5:56
2 | 5:29	8 | 5:31	14 | 5:44
3 | 5:31	9 | 5:40	15 | 6:01
4 | 5:24	10 | 5:49	16 | 5:36
5 | 5:27	11 | 5:58	Lõppaeg: 1:31:27

3. päev

Hommikul äratus 7.15, kohe sööma, et söögi ja jooksu vahele jääks piisav aeg. Tõele au andes oli mõlemal kõht nii tühi, et kaugemale poleks saanud seda lükata. Iga hommik algas koriseva kõhuga.

Lihased olid kehvas seisus. Igalt poolt kange, valus, kiskuv. Pärast hommikusööki saime pikutada ja leiba luusse lasta, aga väsimus oli jõhker. Mitte üldse ei tahtnud õue jooksma minna. Seda enam, et täiesti päikseline ilm oli asendunud lõikavalt külma tuulega. Kell 10.15 vinnasime end hotellist välja soojendusele.

Esimene kilomeeter muudkui venis ja venis. Vahepeal tegin mõned pildid ja jooksuharjutuse laadsed liigutused. Venisin oma 2 km ära, võimlesin ja vaatasin noortejooksu starti. Jalahoogudes oli paremat jalga võimalik vaid poolele maale vibutada, niivõrd kinnine ja venitusele valulik oli see punkt tagareies. Ent soojendus mõjub alati hästi ja enesetunne sai pärast soojendust ikka parem.

Vahetasin hotellis riided, number külge ja vähem kui 5 minutit enne esimese jooksja starti läksime lühikeste riietega õue külmetama. Esimesed 10 startisid Gunderseni meetodil. Kõik teised koos kell 11.10. Küll need inimesed tunglesid seal. Vähemalt oli kõik koos pundis hulga soojem seista kui üksi tuules lehvida.

Start! Jalad ei liikunud. Omast arust muudkui liigutasin neid, aga praktiliselt seisin paigal. Plaan oli joosta mõistusega, see tähendab, et teha tugev pingutus, aga mitte kramplikult mingist tempost kinni hoida, vaid jälgida oma enesetunnet ja parimat teadmist. Nagu jookseks maratoni, kus oskan hästi ära tunnetada, millal on palju, millal parajalt.

1. kilomeetril kohtusin Annikaga, kes mind märkas. Arutasime natuke plaane, need klappisid üpris hästi ja asusime koos jooksma. Võtsime koos raja kergemaid osi, jalad said paremini soojaks ja hakkasid isegi liikuma. Lõpuks olime Annikaga koos jõudnud selle väikse kitserajani, seal sain aru, et ka Terhi oli meie pundis.

Traditsiooniliselt läksin joogipunktist kiiremini läbi, kuulsin, kuidas keegi arvustas, et miks peab meie tempoga joogipunktis sahmima ja kiirustama (ma küsiks vastu: miks peab seal leinama ja oma rütmi rikkuma?) ja Annika koos Viljandi & co-ga oli täpselt mul seljataga. Kuulsin nende rõõmsaid rõkkeid: 10 km jäänud! 9 km jäänud!. Peaaegu kuni lõpuni.

Golfiraja poole murdes vajusin pundist veel natukene eest ära. Jäin jooksma ühe Bonava mehega, kellel oli hea samm ja kes murdis kenasti tuult. Enamasti vastutuul ei häirinud. Veel. Need lõigud olid alles ees. Golfirada, mis eelmisel aastal oli digimuutunud porimülkaks, oli seal aastal igati viisakas. Bonava jooksja tegi ikka tempot ja üritasin tal sabas püsida. Küll aga jäi ta teises joogipunktis veidi pikemalt peatuma ja nii avastasingi ma end kõige tugevamas vastutuule lõigus ihuüksi, eesjooksjad liiga kaugel, et neid püüda, taganttulijad liiga kaugel, et neid järele oodata.

Nüüd murdsin tuult üksinda. Mind over matter. Viimaks sai see kilomeeter otse vastutuult läbi. Ootas kilomeeter Nasva suunas, täielik motivatsioonisirge finiši suhtes vales suunas, osalise vastutuulega. Samas oli 10 km täis ja jalad olid oluliselt paremad kui päev varem. Ärge saage valesti aru: mitte head, vaid paremad kui päev varem. Oluline erinevus.

Motivatsioonisirge lõpus tagasi pöörates võtsime lõpuks suuna finiši poole. Tuul hakkas abistama ja mina hakkasin kerima. Tempo tasapisi tõusis. Vaikselt hakkasin üksikutest jooksjatest mööduma. Abiks olid ka ergutused, mida kuulsin mitmes kohas. Ma ei tea, kas seal oli mõni Margit veel või olidki need kõik mulle? Abiks ikka!

Spaa juurde jõudes jäi lõpuni 3 km. Olin kätte saanud ühe väiksema pundi. Prorunnerid ja härra Jooksja elasid kaasa. Kaks pööret olid jube kehvasti tähistatud (tähistamata?), peaaegu oleksime valesti jooksnud, aga õnneks mitu paari silmi päästis.

Esiteks ootas lossihoov, siis juba staadion. Vahepeal pakkus üks naine Coca-Colat. Ma ei jõudnud võtta, aga vot see oli alles tasemel kaasaelamine. Pakud võhivõõrastele Cocat jooksu viimastel kilomeetritel. Parim. Staadionil nägi jälle natuke, kes on minu ees, kes taga. Viljandi punt oli tulemas.

Pärast staadionit jäi aga napp kilomeeter minna. Võtsin jalad tagumiku alt välja ja kütsin nagu homset poleks (sest polnudki ju). Lossi vallikraavi ääres kuulsin seljataga Annika häält ja siis tuli kõik jõuvarud kokku võtta. Kui härra Jooksjat kuursaali juures nägin, siis tegin sellist lõpuspurti, et ise ka ei usu. Arusaamatu, kust see tuli, aga lõpu paarsada meetrit tulin 4:12 tempos. Täpselt finišijoonel täitus 16 km. Läbi ta saigi. Millise emotsiooniga. Väga võimas lõppakord kolmandale päevale, Saaremaa jooksule, minu 2024. aasta hooajale, mis kestis 7 pikka kuud. Vägev!

Kokkuvõttes:

• Aeg: 1:31:50
• Distants: 16 km (minu kell: 16,01 km)
• Keskmine tempo: 5:45 min/km
• Max tempo: 4:12 min/km
• Keskmine pulss: 158 l/min
• Max pulss: 178 l/min
• Koht: 609/862
• Koht naiste seas: 206/362
• Koht N19 vanusegrupis: 54/88
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 174 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 0,99 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 243 ms
  • Vasakul jalal olin 51,7% ajast ja paremal 48,3%

km | min/km	6 | 6:19	12 | 5:36
1 | 5:54	7 | 5:49	13 | 5:34
2 | 5:38	8 | 5:50	14 | 5:37
3 | 5:34	9 | 5:54	15 | 5:31
4 | 5:40	10 | 5:53	16 | 5:20
5 | 5:50	11 | 5:50	Lõppaeg: 1:31:50

Tuuri kokkuvõtteks

2024. aasta Saaremaa oli kõigist Saaremaadest parima emotsiooniga. Ilm oli super, rajad ja korraldus oma tuntud headuses, toredad inimesed ümberringi. Sel korral jäime ka pühapäevaks Saaremaale, mitte ei kimanud pärast finišit kiirelt viis ja pool tundi Tartu poole. Käisime hoopis Panga pangal ja nautisime loodust. 100% soovitan sellist varianti, kui vähegi võimalust on.

Nüüd suundume Saaremaa puhkuselt pulmareisile Kreekasse. Tõmban juhtme seinast. Kohtumiseni blogiveergudel uuel kuul.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 3:54:51
• Distants: 42,195 km
• Keskmine tempo: 5:34 min/km
• Koht: 574/841
• Koht naiste seas: 181/354
• Koht N21 vanusegrupis: 48/85