Minu üheksas Tartu Linnamaraton/Sügisjooks. Ootasin sellelt võistluselt:

• orkaanilaadne tuul,
• paduvihm,
• väga väga VÄGA raske jooks.

Päris nii hullusti ei läinud.

Hommikul käisime 1. kilomeetril maratonijooksjatele kaasa elamas, täpselt enne nende starti sadas korralik padukas kaela. Õnneks seejärel vihm lakkas, kuid tuul jällegi tugevnes. Start ära vaadatud, viisin jope koju ära ja läksin ise veidi enne kella 10 soojendusele.

Mitte mingit positiivset emotsiooni. Jooksin kodu lähedal 2 km ja see oli korralik surm. Tempo 8:00, pulss 145–150. No misasi see on? Vibutasin paar korda jalga, tegin mõned dünaamilised venitused oma mitte millestki valusatele lihastele ja vinnasin end tuppa tagasi.

Kiire riietevahetus, tossud jalga, veekindel Kuubiku kott selga ja… Samal hetkel lendas üks koti kinnitus minema. Sellega pole enam midagi teha. Kibekiirelt pakkisin kõik vahetusriided teise kotti ja 10 minuti kõndimisega jõudsin siiski õigel ajal stardialasse. Õnneks oli neil suuri kilekotte varuks, kuhu oma kott sisse panna. Minu riided olid küll veekindlalt pakitud, aga pakihoiu number jäi selle neetud purunenud koti külge, seega sai kilekotile number peale kirjutatud ja mure lahendatud.

Kraade oli stardis 10–12, tuul puhanguliselt 80 (!) km/h ja vihmast oli väike paus. Kui hommikul kaalusin pika varrukaga särki, siis lõpuks läksin ikkagi T-särgi, lühkarite ja põlvikutega. Ideaalne riietus, sest ei olnud ei külm, ei palav. Nokamütsi jätsin koju, sest nii tugeva tuulega hakkab see tavaliselt minema lendama.

Stardikoridoris sättisime end koos Kairega 2:15 tempomeistri juurde. Kartsin küll, et see 6:20–6:23 tempo saab liiga hull olema minu jaoks, aga küllap siis saab veel ka 2:30 punti langeda. Pulsid olid võistlusnädalal päris kõrged ja enesetunne üldse mitte see, mis peaks. Läksin peale ilma ootusteta, et mitte pettuda. Mida sa pärast seda COVIDitralli ikka enam ootad. Läbima läksin, muud midagi. Mõte oli pulss esimene pool hoida alla 165, teine pool alla 170. Siis võiks ehk ellu jääda.

Start!

Kaire pani kella stardipaugust käima ja ütles, et meil läks jooneni 41 sekundit. Kuna ajavõtumatid olid stardis maas ja netoaeg olemas, siis mina panin kella alles ajavõtumatist käima. Esimesed 1,5 km kulgesid allatuult, kuid suuremas rahvamassis seda nii tugevalt ei tajunud. Esimene kilomeeter tuli kohe 6:05. Kiire. Pulss hakkas juba kerima numbritesse, mida ma veel näha ei tahtnud. Teine kilomeeter tõmmati pundis tempomeistri juhtimisel 5:56 ja täpselt siis ma otsustasin, et siin grupis pole mul midagi teha.

Mul oli valida kahe halva variandi vahel: kas hakkan üksinda rämeda tuulega võitlema või lähen grupiga kaasa ja saan selles tempos surma. Valisin esimese. Hiljem vaatasin Kaire Garminist järele, et need esimesed kaks kilomeetrit ei olnud erand: see grupp jooksiski iga kilomeetri keskmiselt 15–20 sekundit eesmärgi tempost kiiremini. Kust otsast see loogiline on, ma ei tea. Tempomeister ei tutvustanud enne starti oma strateegiat, seega ma ei tea, mis see mõttekäik seal taga oli. Mulle see tempovalik ei sobinud, seega tegin edasi oma jooksu.

Jäin praktiliselt üksinda rühkima 3. kilomeetrist, kus algas Sadamaraudtee tõus. Käin seal tihti jooksmas, harva sedapidi, ja tean päris hästi, milline see tõus on. Aga selle tuulega ei jõudnud tõusuvalu tähelegi panna. Jooksin konkreetselt nagu seina vastu ja vahepeal tahtis tuul numbrit särgi küljest rebima hakata. See tõus kuni Võru tänavani tundus lõpmatu, aga viimaks saime sealt ära Karlova vahele pöörata.

Seal läksid seisud juba palju mõistlikumaks, olime lameda või kergelt laskumise peal. Minu pulss ei tahtnud isegi seal alla 165 püsida, pigem olin ikka paar lööki üle. Mõnusa laskumisega jõudsime piki Õnne tänavat Sõpruse sillani, kust pole ma eales nii kergelt üles läinud, sest tuul konkreetselt lükkas seljatagant nii tugevalt. Joostud sai 7 km ja oli aeg võtta esimene geel.

Ootasin, et nüüd on alates Anne kanalist kuni Salvestini ainult vastutuul, kuid tuul oli nii palju pööranud, et pigem puhus see küljepealt vastu, aga mitte enam otse seinana ees. Langenud puuoksi ja lehti oli igal pool teedel paksult. Teed olid märjad ja libedad, aga tossud õnneks manageerisid selle ära. Otsisin oma tempot ja proovisin mitte üle panna. Enne Rahu silda oli härra Jooksja kaasa elamas, Delta juures ergutuspunktis hüüdis Mariana mikrisse minu nime ja et majandusteaduskond toetab mind. Abiks ikka. Tore, kui tullakse raja äärde.

Üldiselt oli Tartu ja selle ilma kohta päris palju pealtvaatajaid. Jagus neid nii Karlovasse, Annelinna, jõe äärde kui ka kesklinna. Mina selles osas ei nurise üldse. Vähemalt poolmaratoni ajal oli kaasaelamine täiesti olemas. Joogipunkti vabatahtlikud olid samuti toredad ja asjalikud. Laudu oleks võinud kohati rohkem olla, aga sain igal pool ülikiirelt toimetatud. Ma võin aeglane jooksja olla, aga joogipunktis olen ilmselt kiirem kui väga paljud teised.

Lodjakojast alates hakkas rada jälle vaikselt kerivalt tõusma. Salvesti tõus on salakaval selle poolest, et tegelikult on see tõus oma kilomeetri pikk. See, mis kalmistu treppide juurest algab ja kuskil Puiestee tänaval lõpeb, on jäämäe tipp. Võtsin alates lodjakojast teadlikult hästi rahulikult ja ronisin sealt Salvestist ootamatult edukalt üles. Olin kohe enda üle täitsa uhke, et jõudsin mäe otsas veel Enna-Liisale nalja visata.

Üldiselt peab tõdema, et kuskil 8. kilomeetrist alates oli mul jooks oluliselt mõnusam kui päris alguses. Ilmselt suutsin nendest esimesest kahest kilomeetrist ära taastuda ja ju siis oli edasine tempovalik õige. Puiestee tänavalt alla Ujulasse tulles oli rada jälle allamäge ja kohe täitsa okei oli joosta. Üks mõnusamaid lõike minu jaoks.

Natuke enne spordiklubi juurde jõudmist hakkas sadama. Tuli tihedat vihma, aga mitte päris dušilaadset. Sai niiskeks, aga mitte ligumärjaks. Mind see vihm ei seganud, külm ei hakanud, häda polnud midagi. Ainult vesi kippus silma jooksma. Tähtvere parki jõudes oli vihm lõppemas ja 15 km täitumisel võtsin ära oma teise, 100mg kofeiiniga geeli. Ei tea, mida seal kobistasin, aga ajasin seda kätele. Sain siis kleepuvate kätega dendroparki vallutama minna.

1.	6:05	7.	5:56	13.	6:15	19.	6:51
2.	5:56	8.	6:05	14.	6:04	20.	6:33
3.	6:25	9.	6:14	15.	6:30	21.	5:38
4.	6:39	10.	6:20	16.	6:20	22.	0:12
5.	6:19	11.	6:17	17.	6:21
6.	6:05	12.	6:34	18.	6:00

Dendropark oleks ilusa ilmaga olnud tehtav, aga märjaga oli see lihtsalt porimülgas. Esimesed lõigud olid selles osas kohutavad. Tossud said väga poriseks, oli libe ja väsitas korralikult. Õnneks teine osa oli oluliselt tahkem, kuid vaikselt hakkasin tundma, et mingi haamer tikub ligi. Ainult kolm kilomeetrit veel, aga seal sees ju ka kurikuulus Lossi tõus.

Laululava RC Cola punktis võtsin mõnusa suhkrulaksu ja tundub, et see aitas haamrist üle. Energiat tuli jälle juurde, rada oli lamedam ja elu tuli sisse. Õnneks või kahjuks teadsin ma Tartu rada nii hästi, seega kõik tõusud olid teada. Kohe tuli Kloostri tõus, siis hakkasime vaikselt Ülikooli tänavat pidi Lossile lähenema. Olgu, kuidas on, aga mina seal ei kõnni! Meenutasin oma 2021. aasta tagasituleku maratoni, sain sõpradelt ergutused ja Treenerilt patsu ning hakkasin ronima.

Juba tõusu esimese kolmandiku peal oli kellal 180 ees ja maksimumiks sain 183 kätte. Hing oli ikka suhteliselt paelaga kaelas, aga meenutasin meie tõusutrenni ja hambad ristis läksin sealt joostes üles. Hell yeah! Ei andnud alla. Toomkiriku punktis sain viimaks ühe veetopsi oma neli kilomeetrit geelist kleepunud käte loputamiseks ja kihutasin muudkui edasi finiši suunas. Jooksime üle värskelt renoveeritud Inglisilla, väike ring Toomemäel ja siis juba ainult allamäge mööda Vallikraavi tänavat finiši poole.

Vallikraavi tänaval, vähem kui kilomeeter enne lõppu nägin enda ees õhupalle ja oranži särki. Need kuulusid sellele samale 2:15 tempomeistrile, kelle grupis ma võistlust alustasin. Temaga koos polnud enam ühtegi jooksjat. Kiiremad olid ilmselt juba ettepoole ära saadetud, aga aeglasematest olin vahepeal möödunud, mõni särk sealt pundist ikka jäi meelde. Tempomeister kõndis rahulikult mäest alla, sest tal oli aega jõudmiseks veel tervelt 400 meetrit ja umbes 7 minutit aega.

Mina aga lisasin mäest alla joostes tempot, ületasin Ülikooli tänava ja pöörasin Küüni tänavale. Finiš oli käega katsutav. Nautisin kaasaelamist ja jooksin rõõmsasti mööda punast vaipa oma 30. poolmaratoni finiši suunas.

2:11:36

Tahaksin öelda, et sellega oli võistlushooajal joon all, aga mind ootab ees veel Saaremaa Kolme Päeva Jooks vaid veidi enam kui nädala pärast. Ma pole veel päris kindel, mis plaanidega ma seal rajale lähen, aga kindel on see, et lähen. Panen pöidlad pihku, jään ootama mõnusat sademeteta ilma ja alati ilusat Saaremaad, kus 2023. aasta hooaeg lõppenuks lugeda.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:11:36
• Distants: 21,1 km (minu kell: 21,04 km)
• Keskmine tempo: 6:15 min/km
• Max tempo: 4:54 min/km
• Keskmine pulss: 170 l/min
• Max pulss: 183 l/min
• Koht: 838/1007
• Koht naiste seas: 250/357
• Koht N21 vanusegrupis: 103/149
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 0,93 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 270 ms
  • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%