See oli üks tõeliselt vinge nädalavahetus. Ma olin mitmel aastal sellele üritusele kaasa elanud, nii raja ääres kui ka internetis, ja kuulanud osalenute muljeid. Seega teadsin ma üht-teist juba ette, kuid loomulikult tegin eelnevalt põhjaliku ettevalmistuse, süvenedes reeglitesse ja juhtnööridesse ning kogudes kokku vajaliku varustuse. Viimase ettevalmistuse saime reedel pärast Vapianos toimunud Pasta Partyt. Infotunnis käidi üle kõik reeglid ja rajakaardid ning vastati kaptenite küsimustele. Osad ütlesid, et ärge närveerige, see on tšill üritus, kuid minu jaoks on stressirikas mitte asju ette teada. See pole närveerimine, see on planeerimine.

Laupäeval ärkasin kell 6, panin end valmis ja sõin putru. Kell 7, kui me sõitma hakkasime, oli õues juba nii soe, et lühikeste pükste ja T-särgi peale midagi lisaks vaja polnudki. Laadisime hunniku varustust ja viis jooksjat bussi peale ning Treener tuli samuti kaasa elama. Munamäel olime umbes 8.30, pool tundi enne starti. Tegime pilte, arutasime viimased detailid üle ning kell 9 läks tiim TÜASK Marise Inglid teele.

Kogu nädalavahetus oli väga palav, lausa kuum. Võiks arvata, et saateautos on juba palju aega millegagi tegeleda, kuid reaalsuses kulub kogu aeg trackeri jälgimisele, sõitmisele-parkimisele-navigeerimisele, et jooksjat joota ja kasta. Suisa uskumatu, kuidas need tunnid sulavad. Umbes samamoodi nagu asfalt teel.

Minu joosta olid vahetused 3, 13 ja 23. Esimene vahetus viis mind Sõmerpalust Sulbile. Kandma pidi korraldaja antud T-särki. Õnneks oli see valget värvi ja püsis kastmisega omajagu aega niiske, kuid kahjuks polnud naiste särgi lõige kõige õnnestunum. Taljest lai, puusast enam-vähem, varrukast minu laiade õlavartega puhta kitsas. Joostud ma sellega sain, kuid edaspidi kandmine on küsimärgi all.

Enne minu vahetust tegime GPS trackerile restardi, sest see kippus raja peal kinni kiiluma. Siis sain lõpuks rajale minna. Mõtlesin kohe huviga, kui kaua see minu jalg vastu peab. Läksin rahulikult. Pulss oli selles 30-kraadises keskpäevases leitsakus kohe 160–165 peal ja jäi sinna kuni lõpuni. Tempo oli mul regades valitud 7:00 ja seda proovisin hoida. Teadsin, et Lõuna-Eesti distants on mul üpris mägine, kuid tegelikkuses olid tõusud kenasti joostavad. Üks suurem oli, kõik muu üpris normaalne. Eks pidev kastmine ja joomine oli abiks. Distantsi lõpus nägin veel toredaid lambaid ja lehmakesi, kus rattaga kaasa elama tulnud härra Jooksja mõne pildi tegi. Viimase laskumise peal finišeerisin Sulbis ja oligi 1. etapp joostud. (10,4 km, 6:56 min/km, 164 l/min)

Sain autos taastuda ja süüa. Söögi- ja joogiplaanid olid detailselt läbimõeldud ja ajajoonele kellaajaliselt märgitud. Jälle üks asi, mille kohta öeldakse, et ära mõtle üle, aga ma ei jäänud kahe päeva kokkuvõttes ei janusse ega energiapuudusesse. Õnneks oli meil autos väike külmik, seega sai kõike kaasa võtta. Tean kogemusest, et pärast jooksu tahan kindlasti midagi külma ja soolast süüa, seega wrapid ja salatid oli ideaalne valik.

Ca kella 15ks olime jõudnud Otepääle, mis tähendas, et meie auto tiim oli esimesed vahetused lõpetanud ja teine auto sai alustada. Saatsime nad kenasti teele ning ise võtsime suuna Tartu poole, et süüa ja puhata. Tartus oli meil aega ca 4 tundi. Pesin ühe komplekti riideid ära, tellisin pitsa, käisin ise pesemas. Kuna mind oodati ühele sünnipäevale, siis sain veel rattaga Ihastesse ja tagasi kimada. Olin seal vaid tunnikese, aga asi seegi. Kõike jõuab, kui hästi tahta.

Kell 19.40 saime uuesti kokku, et sõita ERMi juurde, kust algas meie auto teine vahetus. Teele asusime kell 20.05. Ilusad tuttavad teed viisid meid päikeseloojangu saatel Lähtele ja Saadjärve äärde.

Minu teine vahetus algas Elistverest kell 22.15. Päike hakkas loojuma ning õhk oli jälle inimlikku temperatuuri saavutamas. Nüüd tuli kanda neoonvesti ja tulukesi, seega alguses oli justkui kahe särgiga ikka soe. Igal juhul oli see minu kõige meeldivam vahetus. Profiil oli tegelikult tõusev, kuid aru ma sellest ei saanud. Jalg lippas all, vaated Vooremaal olid ilusad, öö vaikselt saabus ja vaatamata sellele oli ikka kuskil põldude vahel hunnik inimesi kaasa elamas. Kuskil metsa vahel möödus minust Kertu Jukkum. Luuale jõudes oli aga juba täitsa pime ning pealamp põles maksimumi peal. Kõige naljakam oli see, et inimesed elasid kaasa lausetega: “Ainult 2 km veel, sa jõuad!”, “Pea vastu!”. Ma olen aeglane, et mul ei oleks raske, mitte sellepärast, et ma olen distantsi vältel surma saanud. Ma lihtsalt olengi nii aeglane, algusest lõpuni. (11,8 km, 6:55 min/km, 151 l/min)

Järgmisele vahetusele kaasa elades vahetasin riided, et mitte külma saada. Põldude vahel puhus väike tuuleke ja olin just jooksmast tulnud, seega panin kindluse mõttes isegi oma õhukese sulejope selga. Autos hakkas sellega liiga soe, aga õues oli mõnus. Sõin taaskord natuke ja juba varsti olimegi Jõgeval, kus vahetuse jälle teisele autole üle andsime. Alles hiljem kuulsime, et kuskil Jõgeva kandis oli ühe tiimi auto karule otsa sõitnud. Vot mida kõike juhtub.

Jõgevalt sõitsime Väike-Maarjasse, kus meil oli broneeritud öömaja. Targemad teadsid rääkida, et ettenähtud ühises ööbimiskohas magamine on päris keeruline, kui korraga on suures spordihoones ca 400 inimest, keegi norskab, keegi räägib, keegi trambib nii, et kogu põrand väriseb. Meie öömajas oli vaikne ja rahulik. Saime magama kell 3 ja äratuskell oli kell 5, et esimene jooksja jõuaks natuke süüa ja ärgata. Ca kell 6 pidime teatepulga saama.

Ega see olemine just värske ei olnud. See oli üks väga valus äratuskell. Vabalt oleks veel vähemalt kuus tundi maganud. Tuli aga edasi liikuda. Proovisime energiat üleval hoida, võtsime teiselt autolt edukalt teatepulga üle ja hakkasime jälle minema. Meie auto viimased etapid ootasid ees.

Teise vahetuse alguses, kui kell oli 7.30, oli juba lühikeste riietega liiga palav tee ääres seista ja jooksjat joota. Lootsime, et uus päev ja Põhja-Eesti toovad jahedama temperatuuri, aga ei midagi. Päike lõõskas taevas. Kui aga Tapale lähenema hakkasime, ilmusid taevasse vaikselt pilved. Läksin oma viimasele vahetusele vastu kell 8.26. Enne kastsin end korralikult veega märjaks. Päikesekreem, -prillid ja nokats on iseenesest mõistetavad.

Tapalt väljumiseks oli vaja teha mitu pööret, seega jooksin esialgu kaart käes. Kõik kaardid olid mul kellas sees, aga kui on nii mitu pööret järjest võõras linnas, kulus see paberkaart marjaks ära. Minu ees oli veel üks jooksja, kes minult teed küsis. Õnneks kohalikud vanatädid ja -onud andsid ilma küsimata juhtnööre ja sain eksimata õiged teeotsad kätte.

Edasi oli etapp väga lihtne: ei ühtegi pööret, ei ühtegi tõusu, ei ühtegi laskumist, ei midagi keerulist. Hästi lihtne etapp. Taevas oli pilvekesi, mis kuumust vähemaks võttis. See etapp meenutas mulle tugevalt Rapla Selveri Suurjooksu: jooksed lihtsalt kilomeetreid otse sööda täiesti lauget maanteed. Ainult et Raplas ei jookseks minust Roman Fosti jõudu soovides mööda. Mõtlesin vaikselt omi mõtteid, sain kahes punktis juua-kasta ning olingi kohal. Boom – jalg pidas vastu kõik need 32+ kilomeetrit! (10,3 km, 6:47 min/km, 153 l/min)

Teistele enam pilvi ei jagunud. Meie auto kaks viimast jooksjat said jälle jubeda sauna, jootsime-kastsime neid maksimaalselt iga 2 km järel. Elasime ka teistele meeskondadele kaasa, täpselt samuti nagu elasid kõik meile kaasa. Lasime autost muusikat, pakkusime juua, ütlesime julgustavaid sõnu. Abiks ikka. Kuulsuse sära saatis meid edasi, sest täpselt mõni minut meie jooksja ees tegi oma viimast etappi Brigitte Susanne Hunt. Viimaks olid meie auto kilomeetrid kokku pakitud: jõudsime Kõrvemaale, kust läks teele teine auto.

Kõrvemaal võtsime jääkülma duši, vahetasime riided ja sõitsime siis otse Piritale ära. Tahtsime lihtsalt puhata ega viitsinud rohkem kuskil peatuda. Seal oli meil aega tšillida peaaegu neli tundi. Vaatasime kiireima meeskonna finiši ära, hankisime süüa, otsisime autost matid ja madratsid välja ning lihtsalt vedelesime/magasime horisontaalselt raja ääres puu all. Need tunnid läksid ruttu. Viimane kuulsus, keda enda magamiskoha kõrval rulluisutamas nägime, oli Elina Netšajeva.

Veidi enne kella 18 jõudis tiim TÜASK Marise Inglid finišisse. See kaua oodatud medal oli ikka äge küll. 10 jooksjat, 1 Treener, 337+ km ja ca 33 tundi. Tehtud!

Ütlesime teisele autole tšau-pakaa ja hakkasime kodu poole liikuma. Tartus tuli veel laenatud buss seest ja väljast korralikult puhtaks teha ja siis võis öelda, et Tipust Topini oligi läbi saanud. Pöidlad pihku, et ka edaspidi tiimi mahun, ja järgmise korrani!