Kui ma õigesti mäletan, sain ma oma esimesed prillid 13-aastaselt. Mul on oli müoopia ehk lühinägelikkus ehk nö miinusnägemine ehk ma ei näinud kaugele. Kaugele on siinkohal väga suhteline mõiste. 😅 Kui 13-aastaselt olid mu esimesed prilliklaasid –0,5, siis 15 aastat hiljem oli mu nägemine umbkaudu –3 ehk siis ma ei näinud kaugemale kui üks meetrike. Ma ei näinud ennast vannitoa peeglistki, kõigest muust rääkimata. Ma lihtsalt ei näinud.

Kui esimesed paar aastat kandsin ma prille, siis ühel suvel, kui ma tahtsin suvel jälle päikeseprille kanda, sain ma oma esimesed läätsed. Imekombel olid need mitte –0,5, vaid –0,25, aga see selleks. Pärast esimesi nädalaid läätsedega ei tahtnud ma enam prille kanda. Kuskil 15-aastaselt saigi minust läätsekandja. Kes teab, siis läätsesid ei tohiks päevas kanda üle 8 tunni ja nädalas peaks olema vähemalt üks läätsevaba päev.

Minul oli neid nädalaid, kus polnud ühtegi läätsevaba päeva, ikka tunduvalt rohkem kui neid nädalaid, kui ma läätsevaba päeva tegin. Ma ei kandnud läätsesid kunagi ainult 8 tundi päevas, pigem 16. Ma kandsin kõige paksemaid ja vähem õhku läbilaskvaid ehk 3-kuuliseid läätsesid ja olin nende hooldamisel äärmiselt laisk ja hooletu. Prille oli mul 15 aasta jooksul vist kokku 3 paari ja viimased neist olid 10-eurosed odavad valmisprillid, mitte minu silmadele mõeldud klaasid. 🙄

Nagu aru saate, olin ma oma silmade osas äärmiselt hoolimatu. Mu silmad muutusid lõpuks läätsede kandmisest üpris tundlikuks ja kuivaks, läätse silmapanek ja äravõtmine oli alati vastik ja valus. Ei ole lihtne see prilli- ja läätsekandja elu. Aga mõte silmaoperatsioonile minekust tundus nagu mingi püüdmatu unistus. Maksab see tõsiselt palju ja on ikka päris hirmus ka: keegi ründab su silma laseriga ja kui midagi valesti läheb, siis… 🤯 Aga kuna mu silmanägemine oli viimased paar aastat paigal seisnud, siis tekkis viimaks aeg raha koguma hakata ja silmaoperatsiooni tõsiselt kaaluma asuda.

Operatsioonieelne silmauuring

Minu jaoks üks kõige hirmutavaid küsimusi oli see, kas ma üldsegi sobin silmaopiks. Nagu eelnevalt kirjeldasin, olin ma silmadega laisk ja hooletu ja kandnud läätsesid süstemaatiliselt valesti ja liiga palju üle 10 aasta. Kuna ma olin näinud Youtube’is Mirjami ja Deana videoblogisid nende silmaoperatsiooni kogemustest KSA Silmakeskuses, siis lasin end täiega influencida ja läksin esialgsesse silmauuringusse ka just KSAsse. Minu õnneks on nad mugavalt Tartus olemas.

10 päeva enne silmauuringut ei tohi kanda läätsesid. Kuna minu silmauuring oli pandud kinni puhkuse ajaks ehk juuli lõpuks, siis sattus mu esimene läätsevaba periood just meie esimese JJV suvelaagri ajale. Üle aastate ilma läätsedeta suvel sportimine oli väga veider ja ebameeldiv. Saunas ja ujumas käies ei näinud ma konkreetselt mitte kui midagi. Sörkides prillid muudkui õõtsusid peas ja vajusid allapoole. Laager ja üldse need 10 päeva said üle elatud ja kätte jõudis uuringupäev.

Opieelne uuring kestis vist kokku umbes poolteist tundi ja maksis soodushinnaga vist 20 eurot. Pidin vaatama väga mitmesse eri masinasse, millega mu silmi põhjalikult uuriti. Optometrist oli hästi meeldiv ja rahulik ja vastas kõigile mu küsimustele. Rääkisin talle täiesti ausalt, kui halvasti olin oma silmadega kõik need aastad ringi käinud ja seda kuuldes oli ta lausa üllatunud, sest mu silmad olid läätsevaba perioodiga väga hästi taastunud. Ta ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei võiks laseropiks sobilik patsient olla. 😍 Kuna mu silmad ei olnud paar aastat kehvemaks läinud ja ka vanus – 28 – on selline, et silmad ei ole enam nii suures muutumises kui nooremana, sai kokku lepitud, et kui raha kokku saan, tulen uuele uuringule (kui opi ja uuringu vahel on üle 4 kuu, tuleb uuring uuesti teostada) ja paneme opiaja kirja. Kuna mu ema tegi mu silmafondi vahepeal väikese rahasüsti (aitäh!), siis pidin raha koguma kokkuvõttes poole aasta võrra vähem ja sain juba 2020. aastanumbri sees opile minna, ilma et peaksin uue uuringu läbima.

Kliiniku valimine

Pärast eri kliinikute vahel valimist osutus minu valikuks siiski KSA Silmakeskus, kuna mul oli nendega juba uuringult hea kogemus olemas. Tuttavatelt kuulsin head ka teiste Eesti kliinikute osas (Silmalaser, Laservisioon ja Refocus), mis kasutavad valdavalt erinevaid LASIK-meetodeid. Pea kõigi uuemate meetodite hinnad jäävad igal juhul 2000+ euro kanti, seega tehku igaüks ise oma uuringud, käigu eri kohtades konsulteerimas ja langetagu seejärel otsus teadmise ja sisetunde järgi, mitte hinna alusel. Mina välistasin enda jaoks opi Lätis, sest komplikatsioonide puhul ma ei taha mõeldagi, kuidas ma edasi-tagasi Riia vahet sõidaks. Eriti pandeemia olukorras.

Objektiivset eri kliinikute ja meetodite võrdlust kuskilt leida on üpris keeruline, igaüks kiidab ikka oma ja kindlasti ongi igal protseduuril omad plussid ja miinused. KSA pakutav Flow protseduur, mida mujal nimetatakse ka ASA või puutevabaks PTK+PRK, on küll pikema taastumisajaga ja täielik silmanägemine saavutatakse pikema aja jooksul, aga tundus mulle ja minu jaoks ohutum, kuna nn lapikest sarvkestast ei lõigata, seega lapikese taastumisega seonduvad ohud on olemata. Küll on aga põletikuoht veidi suurem, kuna põhimõtteliselt “kraabitakse” su silma sarvkest maha ja ta peab end seejärel uuesti üles kasvatama pikema aja jooksul kui teiste meetoditega.

Silmalaseri ja Refocus kliinikud on näiteks selgelt keskendunud eri LASIK-meetoditele ja kirjeldavad Flow/ASA/PTK+PRK meetodit kui ohtlikumat ja pikema taastumisega alternatiivi. KSA aga rõhutab just seda, et sarvkesta Flow protseduuril ühtegi lõiget ei tehta, seega on ohud nende sõnul LASIK protseduuridest väiksemad. Samuti väidetakse, et pikaajaliselt on tulemus püsivam, aga kuidas seda statistiliselt usaldusväärselt hinnatud on, seda ma öelda ei oska. Võta siis kinni, kus see päris tõde on. Uurige ja valige ise ja ärge tehke seda kellegi teise otsuste järgi. ❗️

Minu jaoks oli tähtis ka see, et KSA-l on kontor Tartus, kus saab järelkontrollides käia ja vajadusel kiiret abi. Usun, et oleksin kokkuvõttes sama rahule jäänud ka Silmalaseris, Laservisioonis või Refocuses, kus on samuti kogenud arstid ja juttude järgi igati tore personal.

On olnud hetki, kui ma pärast oppi olen mõelnud, et võib-olla oleks ükskõik milline (Femto)LASIK meetoditest olnud minu jaoks isegi parem, kuna taastumine on tunduvalt vähem vaevalisem ja lühem kui mulle tehtud protseduuri puhul. Ilmselt ei ole kõige odavam protseduur kõige tänapäevasem, kuid hinnalt kõige kallim protseduur ei pruugi tähendada parimat alternatiivi. Aga kui ma lõpptulemusena pikki aastaid järjest püsivalt hästi näen ja ebasoovitavaid kõrvalnähtusid ei ole, siis pole pikas perspektiivis suurt erinevust, mitu päeva ma taastusin või kas maksin operatsiooni eest paarsada eurot vähem või rohkem. 🙂

Operatsioonipäev ehk 1. päev (T, 10.11.2020)

Täpselt nagu enne silmauuringut, tuleb ka enne operatsiooni olla vähemalt 10 päeva ilma läätsedeta. Uurisin juba silmauuringul optometristilt, kas pikem aeg ilma läätsedeta annab mingit efekti või pole vahet, kas olla enne oppi läätsedeta 10 või 20 päeva. 🧐 Optometrist ütles, et pikem aeg läätsedeta kindlasti on kasulikum, kui suudan selle välja kannatada. Seetõttu otsustasin mina läätsedest loobuda juba 30 päeva enne operatsiooni. See aeg oli täiega ebameeldiv, sest ma olen olin läätsesõltlane, eriti trennis. Aga silmade tervise nimel kannatasin ma selle ära. Lisaks anti mulle KSAst enne oppi C-vitamiin, mida pidin tarbima 1000 mg päevas. Tarbin tegelikult C-vitamiini nagunii igapäevaselt lisaks, seega polnud see minu jaoks midagi uut.

Operatsioon pidi olema alles kell 14.45, seega oli meil piisavalt aega, et hommikul välja puhata, süüa ja Tallinna poole teele asuda. Läksime kohe julgelt ajalise varuga, et ka parkimiseks aega jääks. KSA Silmakeskuse lähedal oli okei hinnaga Europark Vilmsi tänaval. Kliinikusse jõudsime natuke enne kella poolt kolme.

Esimese asjana maksin kohe arve ära, panin opijärgse kontrolli aja kirja ja siis vaadati mu silmad kiirelt ühe masinaga üle. Seejärel algas pikem ootamine. Õnneks oli ooteruumis võimalik mõnusalt kohvi-teed-mahla juua, keskkond oli esteetiline ja rahulik muusika mängis. Ma olin ikka üpris ärevil. Järjest nägin teisi kliente, kes tulid kas kontrolli, uuringule või juba opisaalist välja, seega põnevus oli laes. Keegi ei tundunud just erilistes valudes olevat, seega see andis julgust juurde. Ootasin kokku vist peaaegu 45 minutit, aga oma viga, et nii vara kohale jõudsin. 😅

Seejärel algas päikeseprillide valimine. Silmad on vähemalt paar opijärgset päeva valgustundlikud, seega andis KSA omal valikul korralikud päikeseprillid kaasa. Valisin seal tükk aega ja lõpuks meeldisid mustad Polaroidid kõige rohkem. Selle ajaga jõudis ka härra Jooksja söömast tagasi ja saime koos kuulata arsti juhiseid opijärgseks ajaks: mida tohib ja ei tohi teha, kuidas rohtusid võtta ja kolme eri tüüpi silmatilku kasutada. Lisaks sain terve hunniku tablette ära süüa. Seejärel ootasin veel ja kohtusin juba operatsiooni läbiviiva arstiga, kes veel ühe masinaga mu silmi vaatas, natuke juttu ajas ning oligi opisaali minek. 😬

• 

• 

• 

Valisin keskmised päikeseprillid, need olid kõige mugavamad

Kaitseriietus, müts ja sussid aidati selga, prillid kästi ära võtta ja oligi aeg “opilauale” pikali visata. Kõigepealt tehti parem silm, siis vasak. Laug fikseeriti klambriga, sain terve hunniku tuimestavaid tilkasid, mu silmi pintseldati ja loputati. Lasti mingit eredat valgust silma ja seejärel asus juba laser tööle. Paarkümmend sekundit kärsahaisu ja läbi see oligi. Pandi kaitselääts silma ja korrati kõike teisel silmal. Vahepeal oli natuke ebameeldiv, aga valus ei olnud kordagi ja laseri töötamise aeg oli üldse kõige lebom kogu protseduurist. Kamoon, ma olen ilma narkoosita kohaliku tuimestusega mandliopi üle elanud, silmalaseropp mind ei murra. 😅

Võtsin oma prillid näppu ja jalutasin opisaalist välja ja ma juba nägin päris hästi. Sürreaalne!

Autos tilgutasin juba niisutavaid tilku silma, aga ebamugavustunne ja kipitus hiilisid ligi. Kuna õues oli juba pime ja igal pool olid tänavavalgustuse ja autotuled, siis oli kogu asi ilmselt veelgi silmadele koormavam. Panin endale lisaks päikeseprillidele salli pähe, et ma midagi ei näeks, ja proovisin hakkama saada. Härra Jooksja hankis meile veel süüa ja siis sai koduteele asuda. Mul oli ikka päris ebamugav olla, tilgutasin iga mõne minuti tagant tilku ja leinasin, kui vastik mul on, kui vastutuleva auto tulede valgus silma satub. Õnneks lõpuks tõmbasin kapuutsi pähe, olin kuidagi külje peal ja jäin peaaegu tunniks ajaks tuttu. Pärast seda oli silmadel palju parem olla. Kuidas teised oma vlogides pärast sama oppi nii normaalselt end tundnud on, aru ma ei saa.

Kodus ei lubanud ma härra Jooksjal ühtegi tuld põlema panna, istusin oma päikeseprillid peas täielikus pimeduses voodis, kuulasin podcaste, tilgutasin muudkui silmatilkasid, mille esimene pudel juba samal õhtul tühjaks sai, ja läksin varakult tuttu ära.

2. PÄEV (K, 11.11.2020)

Teine päev ehk opijärgne päev oli ebameeldiv, aga talutav. Magasin ka päeval, kardinad olid tubades ees ja päikeseprillid ikka peas. Podcastid ja Youtube’i videote kuulamine (mitte vaatamine!) lahutasid meelt ja olemine polnud kõige jubedam. Silmadel oli ikka see sama tunne, nagu oleks ma ränga päikesepõletuse otse silmamunadele saanud, lisaks liivatera ja tuule silma puhumise tunne. Pisarad kippusid ka voolama. Lisaks oli pilt natuke udune ja lähedale nägemine üpris kehv. See kõik on Flow/ASA/PRK+PTK meetodite puhul igati normaalne ja tavaline.

Õhtul helistas KSA valveõde ja uuris, kuidas mul läheb. Sain ka väikese jalutusringi õhtul õues ära teha.

3. PÄEV (N, 12.11.2020)

Vastu 3. päeva hakkas aga põhitrall pihta. Keskööl ärkasin selle peale, et mu silmad lausa põlesid ja mul oli täiesti jube olla. Ma ei näinud suurt midagi ja ei saanud lampe põlema panna, seega oli tugevama valuvaigisti otsimine paras katsumus. Lõpuks võtsin hunniku paratsetamooli sisse, lihtsalt nutsin ja haletsesin ennast ja jäin siis kuidagi päikeseprillid peas diivanile tuttu. Ma olin nagu mingi suur haledusehunnik. Aga vähemalt sain ma magada.

Kolmas päev ise läks umbes sama stsenaariumiga edasi, mis oli olnud eelneval ööl. Leidsin lohutust külmast niiskest rätikust laubal, peas ja suletud silmade peal, lisaks oli suur abi jääkotist laubal või kuklal, mis põletustunnet leevendasid. Kolmandal päeval ma vahepeal mõtlesin küll, et mille kuradi pärast ei olnud ma ükskõik millisel LASIK protseduuril käinud: sellest taastub enam-vähem ühe päevaga, sarvkesta pole maha lihvitud (sellest enamik mu valusid ja ebameeldivust ju põhjustatud olidki) ja lisaks on see veel odavam kah. Leinasin ühesõnaga. 😂

• 

• 

Rätik peas, a true legend 😅

KSA valveõde helistas taaskord ja lohutas mind, et kolmas päev enamasti ongi kõige hullem ja kui mul see kõige hullem aeg see juba keskööl algas, siis homme seda ei tohiks enam kindlasti olla. Ta julgustas mind öösel kaasa antud Xanaxi tabletti võtma, et saaksin korralikult puhata. Seda ka tegin ja magasin vist 14 tundi täiesti rahulikult.

4. PÄEV (R, 13.11.2020)

Neljas päev algas ilma ühegi hõõrdumise või ebamugavustundeta. Ärkasin ja olin nagu uus inimene. 🤩 Kartsin, et päeva jooksul hakkab kogu trall jälle pihta, kuid ebamugavustunne tagasi enam ei tulnudki. Hommikul nägin juba üpris teravalt ja olin loomulikult sellest täitsa ekstaasis. Päeva peale läks nägemine udusemaks, täpselt nagu 4.–6. päeva kohta mind hoiatatud oligi.

Õhtul käisin taaskord jalutamas, kuid jõe ääres veidike silma puhuv tuul tegi vaatamata kaitseprillidele veel silmadele natuke haiget, seega pidin teekonda hoolega valima. Õhtul hakkasin tundma, kuidas justkui sügaval silmakoobastes või peaaju sees midagi toimuks, nagu silmad restardiksid ennast või midagi. See segas mul magada ja uinuda, unekvaliteet polnud mitu ööd enam eriti hea, kuid vähemalt silmad ei hõõrunud ega valutanud.

5. PÄEV (L, 14.11.2020) ja 6. PÄEV (P, 15.11.2020)

Nädalavahetusel tegutsesin juba rohkem ringi, käisin kõndimas, tegin koduseid toimetusi ja elu läks aina paremaks. Sain natuke isegi telekat vaadata ja Instagrami scrollida, aga üldiselt väga ekraani ees olla ei julgenud ja podcastidest oli kopp ees ja jube igav hakkas. 😅 Udune oli nägemine ikka ja eriti lähedale vaadates, aga täpselt nii see minu operatsiooni puhul esimesel nädalal peabki olema. Ootasin huviga oma esmaspäevast järelkontrolli ja kaitseläätsede eemaldamist, et näha, mis tunne siis on. Kaitseläätsed on nimelt kergelt nägemist parandavad (–0,5).

Silmade 1. järelkontroll ehk 7. PÄEV (E, 16.11.2020)

Järelkontroll oli hästi operatiivne ja kiire: optometrist vaatas mu silmad üle ja lubas siis kaitseläätsed silmast ära võtta. Kuna olen aastaid läätsesid kandnud, siis võisin seda ise teha. Võtsin läätsed ära, ütlesin neile kui oma viimastele läätsedele kõva häälega “Head aega!” ja viskasin need ära. 😍

Seejärel vaadati mu silmad veelkord üle ja testiti nägemist. Nägin lugeda kõiki eri suurusega ridu ekraanilt, ka neid, mida tingimata veel nädal pärast oppi nägema ei pea. Kõik tähed olid natuke udused ja pooleteistkordsed, aga see on täiesti loomulik. Optometrist oli mu taastumisega rahul, panime järgmise kontrolliaja kirja (1 kuu pärast oppi), rääkisime läbi uute ravitilkade skeemi ja sain veel niisutavaid tilku juurde ka. Täpselt nagu mulle öeldi, siis pärast kaitseläätse eemaldamist oli natuke liivatera tunne samal päeval, aga see leevendus tilkadega.

Seda peab küll KSA juures plussina välja tooma, et järelkontrollid on nii 1 nädal, 1 kuu ja 3 kuud (ja vajaduse puhul ka pool aastat) pärast oppi kõigile klientidele ette nähtud ja juba operatsiooni hinna sees. Samuti saab neilt kõik ravi- ja niisutustilgad ilma lisatasuta. 🙂 Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga kui kas või ühe silmatilga pudelikese hind apteegis on ligi 15€ ja neid läheb ainuüksi esimesel kuul kokku pea 10 pudelikest, siis see on juba arvestatav kulu. Kontrollidest rääkimata.

Teine nädal ehk 8.–14. päev

Oli päevi, mis olid selgemad, oli päevi, mis olid täitsa udused. Kuskil teise nädala lõpus oli lähedale nägemisega mul suuri probleeme, arvutiekraan oli enam-vähem vihavaenlane. Natuke võttis isegi muretsema, aga netist uurimine paljastas tõsiasja, et see on paljudel nii. Tuleb lihtsalt aega anda.

Kolmas ja neljas nädal ehk 15.–28. päev

Lähedale nägemine läks aina paremaks ja neljanda nädala lõpuks ei olnud arvutiekraani vaatamine ja paberilt väikse teksti lugemine enam mingi probleem. Kaugele nägemine läks samuti stabiilsemaks, kaks silma polnud enam korraga kunagi udused. Õhtuti tundsin aeg-ajalt, et üks silm on natuke pooleteistkordse nägemisega. Kusjuures ühel õhtul vasak, teisel parem, kuid mu dominantne silm ehk vasak silm oli enamasti selgem kui parem.

Huvitav fakt: ka kuu pärast oppi ei olnud silmameigi kandmine ja eemaldamine ka kõige õrnema vahendiga veel eriti mugav, kuigi see on lubatud juba nädal pärast oppi. Seega kandsin meiki pigem väga harva ja lasin silmadel olla. Samuti tilgutasin regulaarselt niisutavaid ja kortikosteroidtilkasid mulle antud skeemi järgi.

Joostes nii siseruumis kui ka õues kippusid silmad kuivemaks minema ja seetõttu oli joostes nägemine alati udusem kui näiteks jalutades.

SILMADE 2. JÄRELKONTROLL EHK 1 kuu hiljem (K, 9.12.2020)

1 kuu kontrollis mõõdeti mu silmarõhku, vaadati üle nägemisparameetrid ja kontrolliti sarvkesta taastumist. Kõik oli kulgenud ootuspäraselt: kahe silmaga nägemine oli kenasti 100%, kuid ühe silmaga nägemine oli parema puhul 70% ja vasaku puhul 90%. Ka see on normaalne, sest lõplik nägemine saabub 2–3 kuud pärast protseduuri.

Ühe silmaga nägemise tegi keeruliseks just eelpool kirjutatud pooleteistkordsus. Eriti tugevalt tundsin seda parema silma puhul, nõrgemalt ka vasaku silma puhul. Kuna KSA nägemistabel kuvatakse ekraanil, mitte plakatil, siis see tegi asja mu silmade jaoks veel natuke keerulisemaks. Ma nägin selgeid kontuure, aga kui C täht on pooleteistkordne, on raske aru saada, kas ta on C või O. Ta ei olnud udune, aga lihtsalt mitmekordne. Raske seletada. Kes on ise sama meetodiga teostatud opil käinud, teab ilmselt täpselt, milline see tunne taastumise ajal on.

Kuu pärast oppi seega ma nägin juba väga hästi, kuid kaugele nägemine oli ekraanilt kehvem kui paberilt (nt linnas suur plakat vs suur ekraan: plakatilt nägin alati selgemalt kui ekraanilt, kui vaadata ainult ühe silmaga) ja ühe silmaga nägemine vajas veel taastumiseks lisaaega. Lähedale nägemine oli praktiliselt sama nagu enne oppi.

2 kuud hiljem (P, 10.01.2021)

Kui kaks kuud opist möödus, võisin lõpetada kortikosteroid silmatilkade kasutamise. Selleks ajaks oli mu nägemine nii kaugele kui ka lähedale vaatamisel ideaalne, ma ei tundnud enam kordagi, et esineks udusust, mitmekordselt nägemist või ükskõik millist muud anomaaliat. Lihtsalt jube mugav oli elada. 🙂 Kui mitu nädalat otsisin harjumusest hommikul prille või mõtlesin õhtul, kuidas peab läätsed silmast ära võtma, siis nüüd hakkasid need aastatepikkused harjumused lõpuks kaduma.

SILMADE 3. JÄRELKONTROLL EHK 3 kuud hiljem (K, 10.02.2021)

Kolm kuud pärast silmaoppi vaadati mu silmad taaskord mitme masinaga üle. Kõik parameetrid olid täiesti korras. 😊 Ma nägin nägemistabelil kahe silmaga selgelt lugeda 120% nägemise rida. Ühe silmaga lugesin 120% realt peaaegu kõik tähed nii vasakuga kui ka paremaga eraldi vaadates ära. See tähendab, et mu nägemine on nüüd täiesti selge.

Praeguse külma talve ja intensiivse kütmisega on siseruumides õhk vaatamata õhuniisuti kasutamisele siiski väga kuiv ja seega panen õhtuti ja hommikuti silmadesse veel niisutavaid tilku. Suurima tõenäosusega kaob ka see vajadus järgmiseks talveks ära, seniks aga sain KSAst veel kaks pudelikest silmatilku endaga kaasa. Kõige viimane korraline kontroll ootab mind ees järgmisel sügisel, st aasta pärast laserprotseduuri.

Kokkuvõttes…

… olen ma oma silmanägemisega 100% rahul. Ma olen väga rõõmus, et ma silmade laserprotseduuri ette võtsin. Elu ilma prillide ja läätsedeta, ent ideaalse silmanägemisega on igati väärt seda suurt kulutust ja mõningast ebamugavust opijärgsetel päevadel. Kellele see vähegi taskukohane on, soovitan selle teekonna kindlasti ette võtta. 😊

PS. KSA saatis kõigile oma klientidele pakkumise, millega kliendi sõbrad saavad silmade laserprotseduuri eelse silmauuringu soodushinnaga 19€. Pane end uuringule kirja siin kuni 14.02.2021 ja kasuta sooduskoodina minu nime (Margit Partei). Mina ei saa siit mingit vahekasu, lihtsalt allahindlus huvilistele. Kes seda hiljem lugema satub, siis tasub kõigi eri silmakliinikute Facebooki lehtedel silm peal hoida, sest nad kõik teevad regulaarselt silmauuringutele sooduspakkumisi.