Olen kodublogi uuendamisega puhta reelt maas. 😕 Täna saab lugeda juba tükk aega tagasi ilmunud lugu (PM Kodustiil 2.07.2019) meie juunikuu tegemistest remonditandril. Loodetavasti saan juba järgmisel nädalal valmis uue postituse juulikuu tegemiste kohta, sest 2-nädalase puhkuse ajal sai siin kõvasti tööd tehtud.

Nüüd aga juunikuust.

26. juunil möödus kaks aastat meie korteri ostust. Veider on mõelda, kui kiirelt, ent samas aeglaselt on need kaks aastat möödunud. Justkui eile oleks me notaris käinud ja üürikorteris asju pakkinud, samas on elu nii palju edasi liikunud ja meie korter on ikka täiesti teist nägu. Kuna me ühegi uue toaga veel lõpule jõudnud pole – kuigi valmimisest enam nii palju ei lahutagi! –, siis lähen seekord meie tegemistest kirjutamisega edasi juunikuu algusest, kus viimati jutuga pooleli jäin.

Alustasime juulikuud elektrikaablitega. Nimelt oli meil vaja lõpuks kõik vajalikud kaablid pistikute, seadmete ja valgustuse jaoks ära vedada. Mitmed juhtmed olid juba paigas, aga kõik oli vaja üle mõelda ja köök-söögituba täielikult ära kaabeldada. Kuigi enamik asukohti oli juba paigas, siis valgustusega oli veidi keerulisem. Kuna enamik toad ei ole meil “tänu” vana maja iseärasustele täisnurksed, siis tuli kõigepealt välja nuputada, mille suhtes risti hakkavad jooksma laelauad ja kuidas seega paiknevad valgustid, nii et need poleks liiga toa keskel ega äärtes. Kulutasime elektrikaablite planeerimisele ja mahamärkimisele terve päeva, aga viimaks sai asi paika. Said ühendatud ka tehnoruumi pistikud ja valgusti.

Samuti tuli meil ringi tõsta elektrikilp. Ajutiselt oli see meil esikus, aga tulevikus liigub see trepikoja seinale. Lülitasime korterist elektri välja, tõstsime kõik kaablid teisele poole seina, panime elektrikilbi ajutisele raamile paika. Kui elektrikilp paika sai, oli võimalik viimaks meie esiku seinas olev tühimik korralikult kinni ehitada. Lõpuks!

Samal ajal kui elukaaslane kaablite vedamisega tegeles, lammutasin mina trepikoja seina laudise lahti. Nimelt tuleb meil juulikuus üks trepikoja sein soojaks ja ilusaks saada (EDIT 30.07: juulikuus see valmis ei saanud), et sinna kinnitada nii elektrikilp kui ka ventilatsiooniseade. Oli ikka kiskumist ja kangutamist, aga nüüd on sein palkideni puhas ja ootab PIR-plaati ning uut laudist.

Juunikuus tegelesime ka viimaste pahtelduste ja lihvimistega. Hästi natuke on veel teha ja ilmselt tuleb ka viimaseid kruntvärvi kihte peale kandes konarlikke kohti parandada – mis teha: kumbki meist ei ole just eriti osav pahteldaja –, aga üldiselt hakkab see kohutav pahtlitolm otsa lõppema ja mul ei saaks selle üle parem meel olla. 

Kuna suurem tolm on otsas, sain lõpuks ka meie nähtavale jäävad puittalad ja -postid õlivahaga ära viimistleda. Helehallid seinad, tellissein, laudis, tumedad talad – on ikka ilus küll, isegi juba praegu, kui kõik on pooleli. Vahepeal võõpasin tööpäeva õhtuti ära ligi 70 2,5-meetrist juppi kuuselaudist, mille seina paigaldamisega elukaaslane kuu viimastel päevadel ka algust tegi. Laudisseina leiab meil praktiliselt igast toast ja suurem osa võõbatud laudadest saavad meil hoopis esiku suure sisseehitatud garderoobikapi sisemisteks seinteks. Praegu on seda võib-olla keeruline ette kujutada, aga loodetavasti saab juba varsti sellest pilti näidata.

Elukaaslane tegi algust ka esiku seina krohvimisega, millega tahaks suve jooksul ühelepoole jõuda, ning mina restaureerisin jaanipäeva paiku köögi eeskujul ära ka esiku tellisseina jupikese, mis taaskord sai minu arvates imeilus. Kaks päeva tööd ja valmis ta oligi.

Tore oli ka see, et saime peaaegu paigaldatud tehnoruumi ukse. Ukselehe tegid mu vanemad juba ammu korda ja see ootas ettepanemist. Mina värvisin lengid, elukaaslasel oli natuke nokitsemist paigaldusel, sest vanad puidust uksed pole just täiuslikult sirged, ja uks ongi ees. Tõsi: natuke tuleb ukselehte veel putitada, et üks vana lingi auk kinni panna, pahteldada ja uks veelkord värske värviga viimistleda.

Lõpuks tegelesime oma “lemmik”töö ehk prügi utiliseerimisega. Olime seda mitu kuud endale kuuri kogunud ja viimaks võtsime suure haagise, mis sai pungil prügi täis pandud. Osa töötlemata puitmaterjali, mis kannatab põletamist, läks kohalikku jaanilõkkesse; ülejäänu leidis aga viimase puhkepaiga jäätmejaamas. Mul hakkab iga kord natuke valus, kui näen neid lõputuid kotte, mis me, ehitusprügi täis, jäätmejaama viime. Milline kohutav kogus prügi, mis kuskil aastakümneid laguneb… Aga mis teha: selline see remont juba kord on.

Kõige viimaks tegime algust mitmesuguse materjali tellimisega: tarvis oli eelkõige saunamaterjali, laelaudist ja põrandalauda. Põrandalaua leidmine osutus üpris suureks väljakutseks, kuigi olin lootnud, et 8 nädalat ettetellimiseks peaks olema piisav. Mitte aga suvel, kui kõik kohad kollektiivselt puhkavad! Viimaks leidsime sobiliku paksuse-laiuse-pikkusega saare põrandalaua Fraxinusest, kust on pärit ka meie magamistoa põrand. Samuti sai tellitud sauna uks, mis heal juhul saabub augusti lõpus, pigem aga septembris.   

Pooleteise nädala kohta sai ikka ütlemata palju tehtud. Juulikuus on meil mõlemal kaks nädalat puhkust, mille jooksul tahame kokku tõmmata väiksemaid lõpetamata otsi – krohvimine, tehnoruumi uks, pahteldamine ja lihvimine, kruntvärv –, kohale tuua kõik tellitud materjalid, korda teha trepikoja seina, paika saada elutoa ja kontori laelaudise ning võimalikult valmis ehitada sauna (kuni puuduoleva ukseni). Heal juhul võiks viimaks jõuda ka kolmefaasilise elektri korterisse saamiseni. Plaanid on ambitsioonikad, aga ehk isegi jõuab? Eks näis!