Identiteedikriis: kes ma siis ikkagi olen ehk tervislikkusest ja toitumisest

Vahel on mul igasuguseid ideid ja mõtteid, millest ma põhimõtteliselt kirjutada tahaks, aga mingil põhjusel jäävad nad blogiveergudelt eemale. Tihti on mul mõte, aga see mõte on nii “toores”, et ma ei oska seda loogiliselt ja ilusti paberile saada. Pean aga tunnistama, et mõnikord ma lihtsalt pelgan kriitikat, mis minu pihta tulema hakkab. See tänane teema on minu mineviku ja probleemide tõttu aga eriti tundlik ning keerelnud mu peas nüüd juba natuke aega, aga ma ei osanud ega tahtnud sellest kirjutada. Nüüd tundsin, et peab selle välja ütlema. Tulgu, mis tuleb.

Mul on identiteedikriis. Mitte mingi fundamentaalne “elu või surma” küsimus, aga vähemalt minu teemaderingi blogija jaoks tõeline identiteedikriis.

Mu blogi algusaegadel defineerisin ma ennast kui sporti armastavat kaalulangetajat. Oluline oli see, kui palju kehakaalu x ajaperioodi jooksul kadus. Oluline oli see, kui kindlalt ma oma üpris rangest toitumisrežiimist kinni pidasin. See etapp sai läbi eelmise aasta aprillis. Siis sai minust self-proclaimed (enda kuulutatud?) healthy eater (tervislik toituja). Spordiarmastus jäi, kuhu tal ikka kaduda on. Mida aeg edasi, seda vähem tahan ma oma toitumisest rääkida, sest ma ei tunne end seejuures mugavalt. :/ Miks?

Põhjus peitub eelkõige selles, kuidas ühiskond defineerib tervislikult toitujat. Trüki Google’sse sisse healthy eater või tervislik toitumine ning tulemus on midagi taolist:

allikas

Ehk siis naeratav naine salatikausiga (sest salat on ju niiii naljakas).

See peegeldab üpris hästi inimeste (eel)arvamusi ning sisseprogrammeeritud veendumusi selle kohta, mida mina kui tervislikult toituja söön. Muidugi on see teatud määral tõsi, sest värvilisi puu- ja köögivilju leiab mu toidulaualt tõesti põhimõtteliselt iga jumala päev. Siia lisandub aga üks suur aga.

Minu toitumine näeb väga tihti välja umbkaudu selline:

Kõik pildid minu Instagramist.
Kõik pildid minu Instagramist.

Palju erinevaid toiduaineid, valgud, rasvad, süsivesikuid, vitamiinid, mineraalid, erinevad lihad, kalad, teraviljad, pudrud, lõpmatu valik piimatooteid, erinevad õlid ja rasvad ning palju puu- ja köögivilja. Kodus valmistatud toidud, mille jaoks olen ise toorained ostnud ning need siis valmis küpsetanud.

Aga see ei ole loo lõpp. See ei ole kaugeltki loo lõpp:

Jätkuvalt kõik pildid Instagramist.
Jätkuvalt kõik pildid Instagramist.

Ka selline näeb välja minu toidulaud. Võin julgelt öelda, et vähemalt korra nädalas söön ma midagi sellist, mis ei mahu kohe üldse ühiskonna definitsiooni alla tervislikkusest. Ma söön nisujahust pagaritooteid, ma söön täitsa tavalist suhkrut mõne koogi, küpsise või maiustuse sees, ma söön liha koos rasvaste osadega, saan sõpradega kokku ja söön seda, mida pakutakse, ja vahel on mu õhtusöök ema küpsetatud pannipitsa ning kaneelikuklid (kuhu ei kuulu ühtegi värvilist köögivilja peale äraeksinud sibula ja tomati). Saate aru küll, kuhu see jutt tüürib.

Kui minu jaoks on see tasakaal täiesti tervislik ning okei ja see teebki minust tervislikult toituja, sest niimoodi süües on korras mu toidupsühholoogia, mu kaal seisab ilusti normaalse koha peal ning mul on igati hea olla, siis ühiskonna jaoks olen ma hukka mõistetud kui kahepalgeline valetaja.

“Ostis poest saiakese? Postitas Instagrami koogist pildi? Sõi suvel tänaval jäätist? Valetaja! Tegelikult pole ta mingi tervislik toituja, vaid sööbki ainult päevad läbi junki ning Food Friday’s valetab.”

Vot sellised on inimeste mõtted, mida vahel julgetakse välja öelda, kuid enamasti kirutakse tagaselja.

Tegelikkus on selline, et tüüpilist rämpstoitu a la McDonald’s ma enamasti tõesti ei söö (ma isegi ei mäleta, millal ma viimati Hesburgeris või Mäkis käisin…), sest minu arvates saab teha palju paremaid ja maitsvamaid (!!!) valikuid, näiteks värske kukli, salati, kastme ja korraliku lihaga hamburger mingist korralikust söögikohast maitseb kindlasti paremini kui tüüpiline mäkiburks. Krõpsudest ja friikartulitest ma puudust ei tunne ning neid söön ma haruharva. Samas ei ütle ma ühegi toidu kohta, et vot seda asja ma üldse ei söö. Vahel ikka juhtub. Igasugused küpsetised ja pagaritooted lähevad mulle väga peale ning neid ma söön ja küpsetan. Samuti ei valeta ma Food Friday postitustes ja sööngi seda, mida te seal fotodelt näete. Eks see alateadlik hirm kriitika suhtes on pannud mu reedeti vältima näiteks nende oldschool “päris” nisujahust ja õlis praetud pannkookide küpsetamist (mis mul muideks jube hästi välja tulevad).

Vaatamata sellele, et ma pole üldse “kuulus” blogija, tuntakse mind vahel siiski tänaval või poes ära. Mitmeid kordi on kas inimene minu kõrval kassajärjekorras või kassapidaja ise päris korralikult jälginud mu toidukorvi sisu. Täitsa võimalik, et ainult mulle tundub nii ja ma kujutan endale seda kõike ette, aga vahel olen ma 100% kindel, et see jälgija on mu blogi lugeja, sest inimeste hoiak muutub ning näole tekib selline väga tüüpiline muie. 😀 Igal juhul olen ma end isegi süüdi tundunud, kui lähen poodi ning mu ülejäänud söögiasjade seas on näiteks küpsisepakk või midagi muud “ebatervislikku”. See pole üldse hea märk, et ma tunnen end süüdi sellepärast, mida teised arvavad. Kui ma alateadlikult tunnen, et pean ennast tsenseerima kellegi teise arvamuse pärast, siis pole see asi enam õige.

Viimati kaevasin endale augu veel sellega, et julgesin avalikult öelda, et tegelikult võiksin ma jooksjana mõned kilod kergem olla. Ütleme nii, et selle ligikaudu 5–6 nädala jooksul, mil ma olen proovinud süüa tihemini ja väiksemaid portsjoneid ning tuua lauale palju värvilist toitu, olen ma umbes 70% ajast saanud hakkama hästi, aga 30% ajast mitte nii väga. Vahel ikka juhtub seda, et aeg kahe söögikorra vahel venib pikaks, ma olen lihtsalt liiga laisk ja ei viitsi kõike ette planeerida ja siis kukubki nii välja, et mu päevamenüü koosneb kahest liiga suurest toidukorrast, kuhu kuulub puder, mitu banaani, palju rukkileiba, mõned porgandid ja heal juhul mingi valguline kiire asi nagu praemuna. Või mul on hull magusaisu ja siis ma söön midagi “head”.

Ühesõnaga leevendades lugejate uudishimu: ma pole grammigi kergem ega sentimeetritki väiksem. Täpselt sama kaal ja mõõdud. Ausalt öeldes ma väga kurb selle pärast ei olegi, sest vähemalt olen ma omandanud teadmised ja harjumused hoidmaks kaalu paigal üpris normaalses punktis. Alati jääb see “võiks” ja “oleks”, aga praegu pole ma vist lihtsalt nii tugev ja motiveeritud, et end rohkem piirama hakata, et see kaal kukkuma saada.

Kogu pika jutu lõpetuseks: mõned päevad tagasi koristasin ma oma sotsiaalmeediast ning siit blogist igasugused viited sellele, et ma olen tervislikult toituja. Kui keegi loeb seda blogi ainult selleks, et saada toidumotivatsiooni või indu kaalulangetamiseks, siis pean teile pettumuse valmistama, aga te vist pole selleks kõige õigemas kohas, sest ma pole selleks ideaalne eeskuju. Kuna minu definitsioon tervislikkusest on hoopis midagi muud, kui see, mida enamus inimestest arvab tervislik olevat, siis seekord võidab nende sõna ja arvamus. Mulle jääb minu arvamus ning kellegagi ma selle pärast sõdima ei hakka. Nüüdsest olen ma lihtsalt üks sporti ja head sööki armastav neiu, kes siin üht-koma-teist oma elust avalikult teistega jagab. 🙂


Tänasega teemaga ideaalselt kokku sobiv artikkel: “Why I’m Not Quitting Sugar”. Sügavalt soovitan lugeda!

Advertisements

23 thoughts on “Identiteedikriis: kes ma siis ikkagi olen ehk tervislikkusest ja toitumisest

  1. Tead, see ongi tervislik, kui sina ise ennast selle juures normaalselt ja rõõmsalt tunned! Tervislik ei peaks tähendama mingit äärmust kellegi jaoks, sest kes suudab olla terve elu 100% tervislik ja toituda ainult sellisest üldisest tervislikust seisukohast, et sööme salatit ja kanafileed ja joome vett. Okei, võib olla mõni inimene tõesti sööbki salatit koguaeg ja see ongi see tema! tervislik. Mõni sööb vahel burksi, ja see on tema tervislik, sest ei piina end keelamisega, mis võib olla mentaalselt halvasti ja ebatervelt mõjub. Sa tead millest ma räägin 🙂
    Kirujate kohapealt, nad on lihtsalt kadedad, et sa suudad endale vahel jäätist lubada ja sealjuures no shame! Ausalt ka, ma ei tuleks sellepeale, et kui ma näeks tuntud tervislikku toitujat kuskil Hessist burksi ostmast või instagrammis šoksikoogist pilte, et ma peaksin teda valetajaks või kuidagi halvemaks tervislikuks toitujaks seetõttu. Pigem vastupidi – et ikkagi inimene! Mind ajab naerma lausa see absurd ausalt öeldes.

    Meeldib

  2. Isegi mõtlesin samal teemal mingil ajal postituse teha. Mina olen ka tihti kohanud perekonna ja tuttavate hulgas sellist sarkastilist märkust: ” Minu meelest pidid sa ju TERVISLIK olema, miks saa seda šokolaadi/jäätist/küpsist jne sööd??!!” See on tohutult nõme ja tekitab stressi, kui ma pean teiste ees jälgima, mida ja kui palju ma söön. (Täpsustuseks olgu öeldud, et põdesin kunagi toitumishäiret ja seetõttu tabab kriitika eriti valusat kohta.)

    Igatahes väga hea teema ja hästi kirjutatud. Mina pole küll kunagi sinust halvemini arvanud, kuna sööd kooki või küpsist. Sinu toitumine ongi minu arvates hea ja tervislik. Normaalne kodus valmistatud toit, mis annab kehale energiat ja jõudu. 🙂

    Meeldib

    1. Ma ei teagi nüüd, kas olen halb lugeja olnud, aga mulle tuli sinu toitumishäire teema suure üllatusena. Kas sa oled sellest blogis lähemalt rääkinud?

      Meeldib

  3. Margit! Sina oledki tervislik toituja! Tervislik toituja justnimelt ongi see, kes hoiab kõike tasakaalus ja teab, et ka koogitükk võib olla tervislik!
    Ma olen pikalt mõelnud kirjutada postitust toidupsühholoogiast ja sellest, kuidas enamus inimeste ajud on kahjuks nii ära pestud, et ma tahaks üksikule saarele põgeneda, kui keegi järjekordsest imedieedist kuskil räägib.
    Sa oled tohutu eeskuju mulle oma tasakaalukusega, ausalt! Ja küpsisepakk toidukorvis – teadlik inimene ei vaataks sellele kunagi viltu, niiet ära lase ennast morjendada sellest, mida ühiskond arvab, sest sina ju tead, et see küpsisepakk on okei!

    Meeldib

  4. Mul on kohe hea meel, et ma kuulus blogija pole. Selle tõttu on kõikvõimalikke toiduga seotud muresid ikka palju vähem. Mulle pole ükski tuttav ega võõras iialgi öelnud, et ououou, what’s with the cake 😀
    Sinu toitumise juures meeldib mulle just see, et see on enamasti ka see, mida mina tervislikuks pean – palju värvilisi taimi, lihtsad ja maalähedased toidud, mis sisaldavad ka liha ja suhkrut ja ei mõtle üle.
    Ma hakkan vaikselt juba närvi minema kõigi nende “omaigaad, chia-goji-acai-valgusmuuti, niiiii looduslik ja ehe” vendade peale, hea on näha, et minusuguseid lihtsaid inimesi on ka 😉
    (selgelt on siin minu mingi ärrituspunkt olemas, millest ma tahan ka kunagi kirjutada)

    Meeldib

  5. Oled tervislik! 🙂
    Tasakaal on tervislik, mitte ainult üldlevinud kanafilee koos toorsalatiga. See on juba ortoreksia 😉

    Meeldib

  6. Tead kui hea on seda lugeda! Ise olen samasugune, et suurema osa ajast toitun tervislikult aga kui tahan midagi muud siis söön ja nii ongi, enamustel juhtudel üritan kuidagi päevasesse kaloraaži ikkagi ära mahutada aga kui ei õnnestu siis patja ka ei nuta 😀

    Meeldib

  7. Minu arvates oled sa väga tubli ja minu jaoks eeskuju! Sellist tervislikku suhet toiduga soovin mina ka saavutada. Nagu Sally eespool mainis, siis mina olen ka vahepeal justkui ajupestud, et tervislik on vaid “see” ja “see”, ning peale jäätise söömist vaevlen kohutavates süümepiinades. Ja mis see mulle annab, ainult stressi!

    Mina imetlen sinu sportlikust ja vaatan sind selles osas kadedusega. Seni kuni sa ise toimuvaga rahul oled, pole üldse oluline, mida keegi kuskil arvab või millise pilguga vaatab. 🙂

    Ole tubli ja endiselt nina püsti! 🙂

    Meeldib

  8. Ära põe. Tervislik ei ole mitte see, kui hommikust õhtuni salatit endale sisse kühveldad, vaid mõõdukus kõiges. Ei pea stressama mingi koogitüki või jäätise pärast.
    Kui sa vaid teaks kui ebatervislikult minusugune harrastusmaratoonar toitub vaid. Hommikul võileivad(õigemini võisaiad vorstiga), lõunal statoili burks ja energiajook ja õhtul makaronid….mõni puuvili kah ja ongi korras…kaal langeb mühinal….ja mul on täiesti ükskõik, mis teised arvavad.

    Meeldib

  9. Tervisliku toitumisega ongi nii, et igaühel on sellest oma arusaamad. Mõni loeb tervislikuks ainult enda kasvatatud või öko – ja mahetoitu, teisesele märgivad suurt rolli eelnimetatud goji – chia – acai. On neid kes arvavad, et tervislik toit on alati kalorivaene. On neid kellele tähendab tervislik toitumine loobumist näiteks pastast, riisist, kartulist ja muust taolisest. Mõni arvab, et tervislik on süüa ainult rohelist ja juua sidrunivett. Leidub arusaam, et ei saa olla tervislik ilma lihata, taimetoitlased loomulikult ei nõustu, toortoitlastel üldse kolmas arvamus jne jne. Üleüldse on kogu see toitumise teema liiga üle paisutatud, aga mis sa teed, inimesed ei oska enam ise mõelda ja oma enesetunde järgi talitleda, alatihti otsitakse kuskilt mingit “salajast tõde”.
    Minu jaoks on tervislik toitumine mitmekesine, suures osas värske ja ilma keemiata ning säilitab hea enesetunde. Olen ka tervislikku toitu söönud liialt suures koguses ja selle tulemuseks on olnud ebameeldivalt raske enesetunne. Ehk siis toit oli tervislik, toitumine mitte.
    Ma küll ei noki selle kallal, kuid mitu silmis on imelik see “patustamine”. Selles mõttes, et söön ilma igasuguste süümepiinadeta vahel tükikese rammusat kooki, kuid see ongi osa minu elustiilist ja ma ei loe seda patustamiseks. Pigem on see vaimule hea ja lõppkokkuvõttes ka kehale, sest liigne enesepiiramine ei ole mulle küll kasuks tulnud.

    Läks natuke pikaks 😀

    Meeldib

    1. “Minu jaoks on tervislik toitumine mitmekesine, suures osas värske ja ilma keemiata ning säilitab hea enesetunde. Olen ka tervislikku toitu söönud liialt suures koguses ja selle tulemuseks on olnud ebameeldivalt raske enesetunne. Ehk siis toit oli tervislik, toitumine mitte.”

      Selle lõiguga olen 100% nõus ning suudan väga samastuda. Minu ülesöömishood, mis mind vahel kimbutasid/kimbutavad, on enamasti ka just tervisliku toidu ülesöömine, mis pole aga üldse tervislik, sest käitumismuster on ülimalt ebatervislik!

      Meeldib

  10. Ma ei usu, et keegi oleks 100% “puhas”, isegi fitness tibid “patustavad”. Ei leia, et ennast peaks tohutult piirama iga ampsu juures, et iga amps peaks olema läbimõeldud, elu on mõeldud elamiseks ja nautimiseks. Ei mõtle siinkohal seda, et jäätis vms peaks nüüd olema mingisugune lohutustoit vms aga kuumal suvepäeval rannas, miks mitte? Tervislikkus ongi tasakaal 🙂 Jätka samas vaimus ja kui tuleb küpsise isu siis söö 😀

    Meeldib

  11. Minu jaoks on tervislik toitumine see (puhtalt minu arvamus), et kui oskad süüa kõike mõõdukalt. Pigem ma olen selle pooldaja, et päeva esimesel poolel söön rohkem ja õhtupoole vähem. Lisaks ka see vahekord, et hommikul rohkem süsivesikuid ja õhtul rohkem valke. Kunagi ma mäletan, et mul tekkis õhtutui jube puuviljade söömisharjumus ja selletõttu tõusis mu kehakaal ilusti +5kg juba (ka väga suure treeningkoormuse juures). Seda enam, et ma ei söönud banaane (mis on teadupoolest ühed suhkrurikkamad puuviljad), vaid mingeid vesiseid asju, et mandariinid ja pirnid jne, aga see oli pmtl piisav, et ööseks jäi liiga palju puuviljasuhkurt kõhtu.. Loobusin sellest ja siis kohe kaal tõmbas tagasi. No muidugi puuvili on alati parem valik kui mingi šokolaad eks :D, aga no saad pointist aru. Minu jaoks võrdub (minu organismi puhul) õhtune puuviljade söömine ka kaalutõusuga või sellega, et ta enam ei lange sinna kus vaja, ja siis mõtlesin, et miks küll kaal seisab.. Söön ikka kõike mida tahan, aga lihtsalt uhan neid halbu asju vahel hommikul 😀 ja enam ole mingit probleemi 🙂

    Meeldib

  12. Kuna kommentaare tuli väga palju, siis ei hakka ma kõigile ühekaupa vastama. Aga tahan kindlasti nii palju öelda, et SUUR AITÄH teile kõigile. Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda imelik, et mulle kommentaarid internetis nii palju tähendavad, siis minu jaoks olete te kõik väga olulised. 🙂 Teada, et juba päris palju inimesi mõtleb minuga ühtmoodi ja on mulle toeks, õigemini oleme üksteisele toeks, viib meid edasi. Siin blogis tunnen ma juba päris paljusid kommenteerijaid üpris hästi ning meil on tekkinud väike toetav ja tore kogukond. Mul on selle üle tõesti hea meel. Aitäh, et olemas olete ning oma arvamust avaldate. Ma tõesti hindan teid! 🙂

    Meeldib

  13. Mina pean ennast keskmisest kõvasti tervislikumaks toitujaks – põhilise osa toidust moodustavad köögiviljad, kõrvale kvaliteetset valku. Tõsi, kartulit, riisi ja pastat söön vähe, sest need ei maitse mulle nii palju kui nt köögiviljahautis. Aga söön ma kõike ja siis, kui tahan. Ja maiustan iga päev, aga üritan kogused mõõdukana hoida. Kui läheb üle piiri, siis söön järgmistel päevadel veidi kergemalt ja liigun rohkem.
    Kuna üritan kaalu tagasi ideaalilähedaseks saada, siis hetkel maiustan pigem hommikuti ja söön õhtul rohkem köögivilja-lahjat valku.
    Kogu see clean eatingu religioosne tagaajamine on minu meelest veidi uhhuu ja loob soodsa pinnase toitumishäire tekkeks. Toidust, liikumisest ja elust tuleb rõõmu tunda 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.