Võtmesõnad: vaheldus & tasakaal

On avalik saladus, et mu toitumine on praegu kõike muud kui tervislik. Ma pole seda isegi varjanud, et mu tavapärane menüü viimasel paaril-kolmel nädalal koosnenud putrudest, võileibadest-võileibadest-võileibadest ja puuviljadest, hulka mingid täiesti rändom pagaritooted ja valmistoit. Aedvilju olen puudutanud lausa piinlikult vähe ning 3–4 normaalse suurusega toidukorrast on saanud 2 väga ebanormaalsete ajaliste vahedega ning ebanormaalsete suurustega toidukorda. Vaadates oma kunagisi ilusaid värvilisi toidureedeid, hakkab mul lausa kahju iseendast. Põhimõtteliselt olen enda peal läbi viinud inimeksperdi: mis saab siis, kui ühest suhteliselt tervislikust toitujast saab üks tüüpiline tudeng*?

allikas

Mida olen enda enesetundes tähele pannud?

  • Mu ainevahetus on aeeeeeglane (if you know what I mean). Sisemine põlemismootor oleks justkui rikke saanud või midagi…
  • Mu kaal on tõusnud. Mitte dramaatiliselt, aga siiski. Riided lähevad selga, aga ma pole ammu nii kehvas vormis olnud. Mitte, et ma nüüd kodus sellepärast patja nutaks, aga midagi võiks natuke muutuda. 🙂
  • Ma tunnen, nagu oleks kogu aeg paistes (keha hoiab vett kinni?).
  • Ma ei joo piisavalt vett. Kogu selle ‘eba’tervisliku toidu (õigemini: mitte nii tervisliku toidu ebatervislikus proportsioonis) söömisega on kuhugile kadunud mu janu vee järele. Kui muidu jõin umbes 3 liitrit vett päevas, siis nüüd tuleb alles õhtul meelde, et oih, olen heal juhul liitri vett ära joonud. :/ Loomulikult tunnen ma end närtsinuna.
  • Mu küüned ei kasva, vaid ainult murduvad.
  • Mu nahk kuivab rohkem ning juuksed pole nii elujõulised kui tavaliselt (siinkohal võib süüdi olla ka lihtsalt aastaaja vahetus).
  • Mul on kadunud tavapärane isu süsivesikurikaste toitude järele ja üha enam unistan köögiviljaroogadest ja suppidest ja värvilistest salatitest. Lihtsad kodused toidud… Vot neid tahaks.
  • Ma ei taha enam tükk aega ühtegi võileiba näha. Seriously.
  • Mul on putrudest kopp ees. Kuna ma olen neid liiga palju söönud (maitsev + kiire valmistada), siis kaerahelbepudru asemel tahaks hommikul hoopis muna süüa. Poleks kunagi uskunud, et mul hommikupudrust kõrini saab. Sai.

Põhimõtteliselt saab asja väga lihtsalt kokku võtta. Võtmesõnad on VAHELDUS ja TASAKAAL. Kogu aeg ainult tervislikku toitu süüa pole hea ja kogu aeg neid mitte nii tervislikke asju süüa pole ka. Tasakaal on kõige alus. Proovin tagasi tasakaalu jõuda. Kui kohal olen, eks siis loete seda juba siit samast blogist. 🙂


* ‘tüüpiline tudeng’ on siinkohal puhtalt minu subjektiivne arvamus 🙂

Lihtsalt üks töine neljapäev

Eile oli hullumeelselt väsitav päev vaatamata sellele, et ma terve päev ainult istusin, istusin ja istusin. Tegevusetuse või igavuse üle ma igal juhul kurta ei saa, sest kohustusi on oi kui palju ning aeg kipub kuidagi käte vahele ära sulama. Tegin kohusetundlikult Food Friday jaoks pildid ära, aga öösel postitust kokku panema hakates tuli mõte, et räägiks lisaks toidule kogu päevast. Väike pilk minu päeva.

Mainisin paar nädalat tagasi, et mul on ülikooliga seoses teile midagi põnevat rääkida. Põnevus algas sellel nädalal. Trummipõrin… Ma olen õppejõud! 🙂 Alates sellest nädalast annan ma ühes eesti- ja ühes ingliskeelses aines statistika ja ökonomeetria alaseid arvutipraktikume ning peagi hakkan veel ühes magistritaseme makroökonoomika aines tudengeid konsulteerima. Jah, mul endal on ka seda kõike päris raske uskuda. 😀 Tegelikult on see töö täitsa minu teema ja mul pole vaja karta, et töögraafik hakkab kooli segama. Vähemalt enda arvates olen ma küll üks ülichill praksijuhendaja. 😀

Aga… ei saa öelda, et kooli kõrvalt töö tegemine just väga lihtne oleks. Arvutipraktikumideks pean siiski väga korralikult ette valmistuma, peagi lisandub veel tudengite tööde kontrollimine, nende konsulteerimine ja see kõik võtab aega. Lisaks ärgem unustagem minu enda nelja ainet, kus igaühes on absoluutselt vajalik igas loengus ja praktikumis kohal käia ning hiljem iseseisvalt kodus tundide kaupa lugemismaterjale läbi töötada ning teha valmis hindelised kodutööd. Mägede taga pole enam ka vaheeksamid, lõpueksamid ja seminaritööd. Kirsiks tordil on minu magistritöö, mis kuhugi suunas edeneda ei taha. :/ Mul on olemas juhendaja ja ma tean, et tahan midagi ägedat vaesuse ja haridusega teemaga teha, aga kuhu suunas seda kitsendada… Olen ummikus. Kui kellelgi on mingi äge idee, siis laske aga kuuldavale. 🙂

Mul on kool, töö, trenn, blogi ja eraelu. Praegu tegelen väga aktiivselt work-life-balance’i praktiseerimisega. 😀 Minu pabermärkmikus on kõik põhimõtteliselt minuti pealt ära planeeritud. Asi on nii hulluks läinud, et pean isegi eraldi planeerima sisse asjad nagu “käi toidupoes”, “tee süüa” ja “lõuna”. Vastasel juhul planeerin ma oma aja nii ära, et ei jõua isegi normaalselt süüa. True story! Ja loomulikult peab selles masterplanis olema ruum paindlikkusele, sest pole just harv juhus, et kodutööle, millele planeerisin 2 tundi, kulub neid erinevate teetõkete tõttu hoopis 5. Unetundide arvelt. See on elu. Ma tean, et minu päevakava pole pooltki nii tihe nagu mõnedel tublidel, aga mul on tegemist, et nende 5 elemendiga hakkama saada.

Igal juhul, eile oli väga töö ja kooli keskne päev. Kuna härra Jooksja ei viibi hetkel Eestis, siis oli ka selle võrra rohkem vaba aega kooliasjadega tegeleda. Samuti oli trennivaba päev, mis tähendas veel ühe elemendi vähem planeerimist, aga selle arvelt täielikku ajusurma arvuti taga. 😀


Kell 6.30

Raske äratus pärast alla 6-tunnist und. Pesu. Riidesse. Juuksed korda ja kerge meik. Kiire sotsiaalmeedia check. Hommikusöök. Jalutuskäik kooli.

Kell 8–10

Valmistasin kõik kiirelt arvutiklassis ette: tahvlile vajalik materjal, arvuti ja projektor tööle (kes Oeconomicumis olnud, teab, et tehnika jaoks peab seal alati ajavaru jätma 😀 ), muud nipet-näpet detailid. Kella kümneni andsin tudengitele ingliskeelset praktikumi: kirjeldav statistika SPSS-is.

IMG_3610

Kell 10.15–12

Istusin ise loengus. Arenguökonoomika – täitsa põnev oli.

Kell 12–12.30

Lõunapaus. Sõin. Olin Facebookis sotsiaalne (loe: tšättisin). 🙂

Kell 12.30–14

Tegelesin koolis ühe kodutöö lõpetamisega.  

Kell 14–16

Koju. Ajasin korda paar kiiret igapäevast kodust toimetust, vahetasin riided, viskasin hetkeks jalad horisontaali ja lugesin uudiseid. Halasin oma peas, kui väsinud ma olen ja kui palju veel teha on. 😀 Valmistasin lõunasööki, pesin nõusid ja sõin. DSC_0509

Kell 16–22.30

Vaatasin kella ja sain aru, et plaanitud AEGEE õhtu jääb seekord vahele. :/

Esiteks oli vaja lugeda ligikaudu 100 lehekülge monetaarökonoomikat. Et vägisi peale kippuvat und peletada, tegin vahepeal suure kruusi kohvi. Lugemiseks kulus koos väikeste pausidega (loe: kontrolli e-mailid üle, viska pilk Bloglovin’isse, Facebooki või Instagrami) vist midagi 4,5 tunni kanti. Motivatsioon ja produktiivsus langesid iga tunniga. Väsimus hakkas võimust võtma. 

DSC_0510

Pärast seda alustasin järgmise kodutööga, mille algus mitte kuidagi sujuda ei tahtnud. Otsisin kursusekaaslastelt abi ja sain lõpuks asjad liikuma. 🙂 Aga nii kaugele, kui ma plaanisin, ma siiski ei jõudnud.

IMG_3605

Kell 22.30 avastasin, et kõht on megatühi. Öö oli käes ja haarasin lihtsalt ühe õuna. 

Kell 22.30–00

Kirjutasin valmis selle blogipostituse teksti, tegelesin fotodega, lugesin teksti paar korda üle. Määrasin automaatse ilmumisaja reedeks.

Kell 00–00.40

Vaatasin üle järgmise päeva plaani, panin valmis kõik vajalikud asjad, pessu ja magama. Head ööd!


Vot selline oli minu suhteliselt igav neljapäev. Trenn ja sotsiaalne elu seekord plaani ei mahtunud (või noh, pidi mahtuma, aga kool tegi oma korrektuurid…), aga kindlasti pole mu elu iga päev nii kuivik. 😀 Vahel teen õhtuti ikka midagi põnevamat ja sotsiaalsemat ka, aga praegu peab ülikool prioriteetides lihtsalt väga kõrgel kohal olema, sest ega see viimane aasta ei saagi lihtne olla ega magistrikraad kergelt sülle kukkuda. Kui teen trenni, siis lihtsalt nihkuvad mõned kohustused rohkem õhtusse või pean päeval veel usinam olema (loe: üleeile istusin peaaegu kella üheni öösel teadusartikli taga). Samuti ei kulu mul blogimisele iga päev 1,5 tundi.

Lihtsalt tuleb õppida oma aega planeerima ning olema piisavalt paindlik ja ettenägelik. Ma ise ka veel alles õpin seda kunsti, sest nagu näete, siis vahel läheb mul liiga palju aega pealtnäha mõttetutele asjadele ning olukorda saaks kindlasti optimeerida. Igal juhul ühes olen ma kindel: it’s all about the balance. 🙂