Rubriik: Ülikool

Ühikaelu plussid ja miinused

Published on by Margit Partei8 kommentaari

Nagu ma poole sõnaga maininud olen, siis hiljuti kolisin ma pärast kolme ja poolt aastat ühikas elamist sealt ära. Põhjuseid oli palju ning see inspireeris mind siia üht postitust kirjutama, sest vahel mõned lugejad ikka pärivad minult ülikooli ja ühiselamu kohta. Räägin siis lähemalt plussidest ja miinustest. Elasin Tartus Narva mnt 25 ühiselamus (aga peaaegu täpselt samasugune on ka Narva mnt 27). Olenevalt linnast ja ühiselamust mõned punktid siin paika ei pea, aga üldine pilt minu silmade läbi on selline. 🙂

Plussid:

+ hind

Põhiline pluss, mille tõttu ma üldse ühiselamu 2011. aastal valisin ja miks ma sinna nii kauaks jäin. Kui sul pole võimalik mitme sõbraga suurt korterit jagada, siis ühika hind võidab. 

+ asukoht

Mina elasin küll Tartu Ülejõe linnaosas, aga olin kesklinnale väga lähedal. Raekoja platsi oli minu kodust vist umbes 5 minutit kõndimist. Kõik oluline on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Enamasti ei kasutanud ma Tartus liikumiseks üldse mingit transporti ning sain kõik maad liigutud jalgsi ja kiiresti. 

+ hinna ja asukoha suhe

Elada selle hinna eest (keskmiselt natuke alla 100€ suvel ja paarkümmend eurot üle 100€ talvel) praktiliselt kesklinnas on väga hea diil. Trust me.

+ möbleeritud toad

Ühiselamusse kolides on seal kõik eluks vajalik mööbel olemas. Kaasa pead tooma tekid-padjad ja toidunõud ning potid ja pannid, aga sõna otseses mõttes mööblit sul osta vaja ei ole. Näiteks oma praegusesse elukohta kolides pidin ostma asju, millele ma varem kunagi isiklikku raha kulutanud pole, näiteks voodi ja riiuli. Ühikasse minnes on kõik sellised asjad sind juba ootamas.

+ lähedus õppehoonetele

Ühiselamud asuvad reeglina mitmete õppehoonete lähedal. Minul oli ühikast majandusteaduskonda umbes 4–5 minuti tee. Kui on vaja hommikul kella kaheksaks kooli jõuda, siis on see väga kasulik, kui sa ei pea kuskilt pärapõrgust jalgsi või ülerahvastatud ühistranspordiga matkama hakkama. Tore on ka kodus lõunal käia, kui loengute vahel on näiteks 45 minutit või rohkem aega.

+ turvalisus

Tegin tihti nalja, et minu ühikatoas võiks suuri varandusi hoida, sest minu tuppa ja minu asjadeni pääsemiseks tuleb läbida 5 lukustatavat ust. Võõraid ühikasse kolama väga tihti ei satu, aga siiski ei tasu oma asjade hoidmise ja uste lukustamistega hooletu olla, sest sealgi on varguseid ette tulnud. Ettevaatus ennekõike.

Minu tuba ühikas vs korteris

Miinused:

– privaatsuse puudumine

Kui sa elad kahekohalises toas nagu mina elasin, siis eksisteerib pidevalt sinu kõrval teine inimene. Üldiselt pole sellel midagi niiiii väga viga, aga vahel tahaks üksi olla, privaatsust nautida ja mitte kellegi teisega arvestada. Ühikates on ka ühekohalised toad olemas, mis on vaid natuke kallimad kui elada kahekohalises toas. Soovitan alguses kolida kahekohalisse tuppa ning seejärel esitada avaldus ringikolimiseks. Ühekohaliste tubade saamise järjekord on kuskil 1–1,5 aastat pikk. Mina avaldust ei esitanud. Kahetsen.

– reeglid

Sul ei või olla koduloomi. Külalised peavad olema lahkunud kella 23ks. Keegi ei tohi su toa põrandal ööbida. Sa pead tegema 2 korda aastas boksis suurpuhastust ja siis selle majajuhatajale ette näitama, kes ikka vingub asjade üle, mis olid seal valesti juba enne sinu sissekolimist (kui vannitoa põrand oli rikutud enne sinu sissekolimist, siis mida sa nüüd tegema peaks, põranda välja vahetama või?). Ja nii edasi. Ja nii edasi…

– naabrid ja toakaaslane

Sinu boksis (2 tuba + köök + vannituba ja WC) elab peale sinu veel kolm inimest ning sa jagad 24/7 kellegagi tuba. Kui sa nende inimestega klapid, siis võib elu päris lill olla. Kui aga juhtub, et te olete liiga erinevad inimesed, siis võib nii välja kukkuda, et sa ei taha üldse ühikas olla.

– erimeelsused

Eelmise punktiga tugevalt korreleeruv punkt. Erimeelsused on kerged tekkima, kuna ühte boksi ja tuppa võib kokku sattuda täiesti omavahel sobimatu seltskond. Kui üks arvab, et toad ja ühispinnad peaks olema puhtad ja korras, aga teise jaoks on kaos täiesti aktsepteeritav, siis see esimene tunneb end suhteliselt ahistatuna. Mina olen selles olukorras olnud. Ühikas elamine on mind õpetanud toleererima kerget korralagedust (toakaaslase poolt mina ju korrastada ei saa), aga pidevas segaduses ma elama ei õppinud. Lisaks on suur jama see, kui üks toakaaslane tahab igapäevaselt kella viieni hommikul üleval olla ja toas tšillida, teine tahaks aga kell 6 hommikul juba ärgata. Öösel üleval olles, kui teine toas magada tahab, oleks loomulik minna kööki ja istuda seal, aga kahjuks pole see kõigile nii iseenesest mõistetav…

– akende pesemine

Esmasel lugemisel on see punkt tõeliselt imelik. 😀 Point seisneb selles, et kui majajuhataja tuleb suurpuhastust üle vaatama, siis peavad olema pestud aknad ka väljastpoolt. Minu tuba asus 7. korrusel. Lahti käib üks meetrilaiune aken ning teise meetrise poole pesemiseks peab pooleldi aknast välja rippuma ja riskima allakukkumisega. Kui aken on pesemata või pestud halvasti, siis üürileping ei pikene. Täiesti haige reegel! Selle vastu on protestitud aastaid, muutunud pole aga midagi.

– puudub ahi ja normaalne köök

Ühiselamus (vähemalt minu omas) olid köögid miniatuursed. Kahekesi korraga seal toimetamine on paras peavalu. Lisaks puudub ahi, millega paljusid (tervislikke) toite valmistada. Tase on ka see, et nelja inimese peale on jagada üks külmik, mis tähendab, et kogu oma kraami peab mahutama ühele külmikuriiulile. Kui mitte kogu aeg valmistoitusid süüa ja tahta tervislikku värsket kraami osta, siis peab arendama erioskuseid, et kõik vajalik kappi mahutada. Sügavkülmast ma üldse rääkima ei hakka…

Kokkuvõttes ütleks ma nii palju, et alguses tasub ühikasse elama asuda küll. 🙂 Seejärel panna end järjekorda ja kolida ümber ühekohalisse tuppa, kolida erakorterisse sõpradega koos või leida hea hinnaga korter ning elada üksi. Suvel on hinnad nii laes, kuna nõudlus on uute tudengite saabumise tõttu väga suur ning kõik vabad korterid lähevad nagunii nagu soojad saiad, seega saab küsida kõrget hinda. Koli talvel, kui hinnad on natuke paremad. Ühiselamus saab hakkama, aga kindlasti pole see ideaalne variant. Mingid väiksed asjad hakkavad lõpuks nii närvidele käima, et tahad võib-olla sealt ära saada. Hetkel olen ma korterikaaslase ja uue korteriga rahul ning õnnelik. Oma tuba on ikka midagi muud kui kogu aeg kellegagi oma isikliku ruumi jagamine. 😉

Tulevikust, ebakindlusest ja ärevusest

Published on by Margit Partei20 kommentaari

Postitus sai kirja paar päeva tagasi. Tulin oma mugavustsoonist välja ja rääkisin natuke ebameeldivatel, kuid olulistel teemadel.

Igaüks on elus kokku puutunud ärevate hetkedega, olgu selleks siis mõni eksam, oluline tööintervjuu, uue eluetapi algus või midagi muud taolist. Ebakindlus põhjustab sellist närivat tunnet ning kõditab närve. Kui see ärevus ei käi sinuga kaasas iga päev ja kogu aeg, siis elab need episoodid üle ning kõik on korras. Mingi kogus ärevust on täiesti loomulik ja okei. Aga mingi kogus enam ei ole. :/

Minu elu on hetkel väga “laiali”. Mul pole aimugi, kus ma aasta pärast olen ja millega ma siis tegelen. Ma ei tea, kus ma siis elan, mis värk ülikooliga on ning mis minust edasi saab. Ma ei tea, mis saab minust pärast ülikooli lõppu. Ma ei ole enam isegi kindel, kas ma erialast tööd teha tahan ja kui tahan, siis millist. Ma ei ole kindel, et keegi mind üldse tööle võtta tahab, kui on olemas teised palju paremad värskelt kõrgharitud (ja veel hullem: kogemustepagasiga) ägedad inimesed. Ma ei tea, kas ma tahan Eestisse jääda või kuskil mujal midagi teha. Mind ajab närvi see, mis tuleb alles aasta pärast! Rääkimata siis sellest, et mul pole siiani selleks suveks praktikakohta, ma kolin kohe uude kohta elama, ülikool ei anna meile mingit infot magistritööde vormi, teemade ja kogu selle süsteemi kohta ning esimesed eksamid on kohe ukse taga. Mul on kogu aeg uppumistunne, nagu triatlonil, kus vesi on ümberringi sogane, igalt poolt tuleb käe- ja jalalööke ning sul on kahtlusi, et sa üldse kunagi finišisse jõuad…

See kõik tekitab minus ärevust. Mitte mingit kerget närvilisust, vaid full-blown ärevust, mis on tõsine asi. Sellist roniks küüntega mööda seina üles, põgeneks ära ja tahaks nutta ärevust. Eriti hull on asi alati siis, kui ülikoolis seisab ees midagi väga-väga olulist. Sellel nädalavahetusel oli vaja mul palju ja korralikult õppida, sest mind ootab ees üks vaheeksam, aga ma lihtsalt ei suutnud. Lugesin oma asju ja istusin kodus materjalide taga, aga mitte midagi ei salvestunud!  Mida rohkem ma ei suutnud, seda hullemaks läks ärevus; mida suuremaks läks ärevus, seda vähem ma õppida suutsin. Surnud ring.

Nii eraldasin ma ennast sellest olukorrast, käisin korraks kodust ära ja siis vaatasin lihtsalt filmi, et mõtteid mujale saada. Sõin liiga palju ja otsisin söögist lahendust (kust seda muideks kunagi ei leia!). Kui film otsa sai, tundsin end jällegi veel kehvemini, sest olin raisanud aega millegi ebaolulise peale. Niimoodi see asi süveneb selle hetkeni, kus sind võib tabada paanikahoog. Õnneks seekord asi nii kaugele ei läinud, sest ma võtsin end kätte ja kirjutasin tunded endast välja, aga paanikahoog ei ole kahjuks mulle võõras olukord. Esimest korda puutusin ma ärevusega kokku gümnaasiumi viimasel aastal enne riigieksameid, kuid tõelise paanikahooga kohtusin esmakordselt vist eelmisel kevadel, kui käes oli järgmise haridusetapi lõpp ning ma püüdsin pingsalt cum laudet, mida ma ei saanudki (ja mis mu teadmiste ja kooliga seotud enesekindlusega igaveseks 1–0 tegi). Teate, mis tunne on tunda ennast rumalana, kui terve su elu on sind sildistatud keskmisest targemaks?

Lammutatud asju saab üles ehitada ja taastada. Aga vahel võtab see meeltult palju aega… Fotod: Dresdeni Frauenkirche, allikas ja erakogu
Hävitatud asju saab üles ehitada ja taastada. Aga vahel võtab see meeletult palju aega: näiteks 60 aastat…  Fotod: Dresdeni Frauenkirche, allikas ja erakogu

Kui keegi ei tea, mis on üldse paanikahoog, siis siit saab natuke lugeda. 

See pani mind esimest korda mõtlema, kas üks paber on väärt sellist stressi, ärevust ning paanikahoogusid. Siiani olen end kogu aeg veenda suutnud, et kui olen nii kaugele jõudnud, siis jõuan ka lõpuni. Nii vähe on tegelikult ju jäänud, sellest semestrist 12 nädalat, sügissemester ning magistritöö. Peaaegu 16 aastat kooliteed on käidud, peaksin ju 1 veel jõudma? Doktorantuuri minu närvikava vastu ei peaks ning sinna ma ei lähe, aga selle magistri tahan ma ühele poole saada. Korrutan seda muudkui endale ja vähemalt praegu ma veel usun seda. Maratoni ei jäeta ju 40. kilomeetril pooleli? Teate küll lugusid, kus isegi katkise jalaluuga on finišisse jõutud (loe: roomatud)…

Kuigi ma kardan ja pelgan, et kooli lõpp ei tähenda ärevuse lõppu, pigem vastupidi: siis paiskub mu ellu veelgi rohkem ebakindlust, mis minus stressi tekitab. Tulevik on hirmutav. Ebakindlus on hirmutav. Elu on ka päris hirmutav… Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi mingit suurt karjääri (veel paar aastat tagasi poleks ma uskunud, et seda üldse kunagi ütlen…), tähtsat ametikohta ning meeletuid saavutusi. Ma tahaks normaalset töökohta, aega tegeleda oma asjadega ning vabadust tulla õhtul koju, lüüa jalad seinale (või jooksutossudesse), vaadata telekat ja jätta töömured tööle. Praegu olen ma lihtsalt nii väsinud, sest alates põhikoolist olen ma kogu aeg selles koolis nii “sees”. Kui ma pole koolis õppimas, olen ma kodus õppimas. Kui ma otseselt ei õpi, on kooliga seotud teemad, tööd ja mured mul kogu aeg peas kinni, isegi nädalavahetusel, puhkuse ajal, trennis, sõpradega aega veetes ning suvevaheajal, rääkimata siis sellest, et ma saaks lihtsalt õhtul aju vabaks lasta. Mu peas on kogu aeg kohustused. Ma olen vaimselt kogu aeg rakkes. See on väsitav, uskuge mind. Ning perfektsionisti loomus ei tee kogu seda asja kergemaks…

Peas keerleb pidevalt see küsimus, et: should I have it all figured out right now? Sest mulle tundub, et mida kaugemale eluke veereb, seda vähem figured out mul asjad on. 

should i have it all figured out by now

Olen ma nende mõtetega üksi?

Järgmisel päeval suutsin ma juba õppida ning ärevuse suuremal jaol alla suruda, kuid selline tühi tunne ning negatiivne emotsioon oli eelmisest päevast minus ikkagi veel väga sees. Keeruline lugu, rohkem ei oskagi ma midagi tarka lõpetuseks öelda.