Tansaania 2022 – Lehekülg 2 – Nourish, Train & Flourish

Siit tuleb minu Tansaania reisipäevik. Esimeses postituses jõuame pagasita Tansaania mandriosale Moshisse ja seikleme Aafrika safaril Tansaania rahvusparkides.

Reisipäevik

1. päev (28.01.2022): Tartu – Tallinn – Amsterdam – Moshi

Asusime Tartust teele 27. jaanuari õhtul, et öö magada Tallinnas ja veidigi puhanumalt varahommikul lennujaama saabuda. Leidsime ühe soodsa, 15€/nägu hosteli vanalinnas. Täitsa okei koht lihtsalt magamiseks, kui välja arvata asjaolu, et suuremat sorti unekvaliteedist midagi välja ei tulnud.

Kuna ärkama pidi kella 4 ajal, läksime juba enne kella 22 tuttu. See pole minu tavaline uneaeg, seega esialgu ei tahtnud uni eriti tulla. Kui olin juba kergelt uinunud, hakkasid kuskil koridoris neile omasel (loe: valjul) toonil omavahel aktiivselt suhtlema punt hispaanlasi. See ikka kestis mõnda aega. Sain vahepeal jälle uinuda, kui alustas kõrvaltoas punt venekeelse jutuga. Kuskil kella 2 ajal saabus lõpuks rahu ja vaikus. Sai vähemalt 2 tundi natuke sügavamalt magada.

Toppisime endale kaasa küpsetatud banaanileiba sisse, kuigi eriti nii vara hommikul isu ei olnud, ja hakkasime esimese trammiga lennujaama minema. Kella poole kuueks olime ilusti kohal ja saime kokku ülejäänud reisipundiga. Tansaaniasse läks meid 10-liikmeline rühm. Pooli teadsin, pooled olid mulle uued näod.

Lennuki väljalend hilines paarkümmend minutit, sest kõigepealt oli vaja lennuk jääst ja lumest puhtaks sulatada. Päris huvitav protseduur. Kuna meie kahe lennu vahel oli ametlikult tund aega, siis hakkas graafik kiireks minema. Amsterdami lennujaam teatavasti pole just kõige väiksem asutus. Õnneks maandusime enam-vähem õigel ajal ja hakkasime kiirelt liikuma teise lennu väravasse, mis oli selle lennujaama mastaapi arvestades meie maandumisväravale meeldivalt lähedal. Jõudsime väga kenasti. Pardaleminek hilines, seega oleksime jõudnud igal juhul.

Lend Amsterdamist Kilimanjaro lennujaama kestis 8 tundi. Söök oli väga maitsev ja lennuk mugav. Isegi härra Jooksja oma pikkade koibadega mahtus ära. Paar filmi, natuke Angry Birdsi ja olimegi kohal. Astusin lennukilt maha ja panin oma jala esmakordselt lõunapoolkeral ja Aafika mandril maha. Esimesena tervitas soe tuul ja selge tähistaevas.

Lennujaamas ootas ees pikk rivi inimesi, tuli läbida tervisekontroll, kuhu esitada COVID-testi sertifikaat, ja eriti veniv viisasaba. Meil oli õnneks e-viisa, kuid siiski tuli oodata. Korduvalt kadus lennujaamast mõneks sekundiks elekter. Pole ime, et seal kõik paberil käib, mida arvutiga ikka teha, kui elekter käib, nagu ise tahab. This is Africa.

Sama kadunud nagu elekter oli meie pagas. Või siis pigem mitte kadunud, sest pagas istus kenasti Amsterdamis. Kümnest inimesest ühe kott saabus, teistele jäid tühjad pihud. 🤷🏻‍♀️ Pagasiletis olid onudel juba paberid valmis prinditud, sest Amsterdam oli info ette saatnud, et ups, pagas ei jõudnud. See on minu elus esmakordne juhtum. Õnneks oli meil härra Jooksjaga käsipagasis paar lühemaid vahetusriideid, sandaalid ja piisavalt hügieenitarbeid. Vaid päikesekaitsekreem oli puudu, sest need oli liiga suurtes pudelites ja seetõttu suures pagasis.

Aga nagu ütleb teleturg: see ei ole veel kõik. Selgus, et vähemalt esimest ööd ei saa me veeta plaanitud hotellis, sest mingid Tansaania riigitegelased peavad seal mingit sündmust ja sellega seoses pole turistid hotelli lubatud. This is Africa. Õnneks oli meie matkajuht Margusel kohe lahendus võtta ja ilma öömajata me siiski ei jäänud.

Kuid nagu ütleb eesti vanasõna: kaks (feili) kolmandata ei jää. Vaatamata paljudele soovitustele nii internetist kui ka reisiraamatust, saime me kõik Kilimanjaro lennujaama rahavahetuses ilmselt natuke petta. Üks pundiliige vahetas kahes jaos ja sai teisel korral oma 50-eurose rahatähe eest tunduvalt suurema summa kui esimesel korral ja pidi siis õigust nõudma minema, mille järel talle lihtsalt natuke raha juurde anti. Umbes nii, et noh, võta siis. 😅 Ei kõla just eriti usaldusväärselt, eks ole. Kviitungit loomulikult ei antud.

Paljudes kohtades soovitatakse lennujaamas raha vahetada, kuna täiesti loogikavastaselt peaks seal hea kurss olema. Mina soovitaks esialgu vahetada ainult megaväike summa, nt üks 20€ rahatäht, ja vaadata, kas antakse korralikult kviitung ja loomulikult kohapeal kõik raha üle lugeda, ükskõik kui pikk järjekord seljataga on. Kui oled pikast reisist väsinud, on eriti lihtne petta saada, eriti kui 10 euro eest saab juba 25 000 kohalikku raha ja kogu see paberihunnik vaja üle lugeda. Universaalne tõde.

Selles mõttes on mul hea meel, et suurema osa kohapeal vajaminevast rahast Eestis USA dollariteks vahetasime. Need nimelt on Tansaanias šillingutega paralleelselt käibel. 3-eurone Tavidi teenustasu on võrreldes pideva pettasaamise ohuga päris väike hind, mida maksta. Sularahaautomaatide peale väga loota ei saa, eriti Sansibaril, sest 1) tihti ei taha nad meie pankade Mastercardi omaks võtta, 2) teenustasud võivad olla päris kõrged, 3) automaadist on raha otsas ja 4) maksimaalne väljavõetav summa on mõnikümmend eurot. This is Africa. Kui on vaja hotelli eest sulas maksta, nagu see Tansaanias tihti on, võib ainult automaadile lootes päris hätta jääda. Enne tasub uurida, kas konkreetses hotellis on kaardimakse võimalus, kui suur on teenustasu (enamasti ca 5%) ja kas see Mastercardiga toimib.

Väsinutena ja pagasita jõudsime viimaks südaöö paiku oma ajutisse majutusse, võtsime malaariarohud sisse ja läksime tuttu.

2. päev (29.01.2022): Moshi

Hommikul avastasin käe pealt esimese putukahammustuse. Moshi asub küll juba veidi kõrgemal, 900 meetrit merepinnast, kuid malaariaoht puudub alates 2000 meetrist. Õnneks oli meil rohud võetud. Magasin üldiselt päris kehvasti. Kõht oli tühi ja kell 6 olin ma täiesti üleval. Hakkasin reisimuljeid kirja panema ja ootasin, kuniks ärkamise aeg kätte tuleb. Pidime kell 9 oma õigesse hotelli nimega Sal Salinero hommikusöögile minema ja pärast seda linna, et puuduolevaid asju osta, sest osadel polnud käsipagasis päris nii palju kaasas kui meil. Kohalikke SIM kaarte oli ka vaja.

Laupäeva veetsime mööda linna jalutades ja tutvusime põhjalikumalt kohaliku eluga. Esimesest suuremast poest saime päikesekaitsekreemi, aga kuna mul oli kadunud pagasi tõttu valikus kas pikad varrukad ja ülekuumenemine või maika ja natuke põlenud õlad, siis tuli valida viimane. Käisime söömas, tõrjusime kohalike katseid endale kõikvõimalikku kaupa müüa, käisime turul ja tutvusime Moshi linnaga. Päeva lõpuks olime juba tunduvalt targemad selles osas, kuidas see elu Tansaanias kulgeb.

Südaöö paiku saime lõpuks kätte oma kadunud pagasi. Väike ümberpakkimine eesootava safari jaoks, kolmas öö jutti vähem kui 5 tundi und, väike hommikusöök ja kella 7 paiku seadsime suuna Tarangire rahvuspargi poole.

3. ja 4. päev (30.–31.01.2022): klassikaline Aafrika safari

Safari esimesel päeval olime Tarangire rahvuspargis ja teisel päeval Ngorongoro loodusreservaadis. Varasemalt oli mu kõrgusrekord 1000 meetri kandis, käidud 2018. aastal Norras Trolltungal, Ngorongoros käisime ära juba 2400 meetri peal ja mu keha tundis seda erinevust selgelt. Tavaliselt käiakse safaril pärast Kilimanjaro vallutamist, kuid meie grupp planeeris safari reisi algusesse just selle mõttega, et lasta kehal madalamatel kõrgustel pikemalt aklimatiseeruda.

Aafrika safari suurest viiest nägime kahe päevaga ära neli: kaelkirjaku, lõvi, pühvli ja ninasarviku (viimase kaugelt ja monokliga, aga mitu tükki). Nägemata jäi leopard, keda ongi kõige raskem tabada. Siin pole mõtet pikalt jutustada. Las fotod räägivad enda eest.