Rubriik: Muud jutud

Ma oskasin ideaalselt ette aimata, et pärast Eesti Blogiauhindadega seonduvat kajastust Eesti meedias huvi minu blogi vastu tõuseb. Nii positiivse kui ka negatiivse alatooniga huvi. Oskasin ka seda ennustada, et võin saada nõmedaid kommentaare, kirju ja muud taolist. Aga ma polnud vist kunagi netikommentaariumitesse nii palju süvenenud, et aru saada, kui julmad ja südametud võivad (anonüümsed) kommentaatorid olla.

OK, enne EBA2016 artikleid Delfis ja Elu24-s oli minu nimi figureerinud samal päeval ka Eesti Päevalehes. Seal siis seoses mu magistritööga. Sain juba esimese maigu kätte, milliseid ‘ägedaid’ inimesi internetiavarustes liigub. Enamus kommentaare olid sellised ärapanijate mõttevälgatused, mille peale ma ei oskagi muud öelda, kui et: ‘Nojah siis. Ära keskendu üldse sisusse ja lahmi edasi.’ Ega need mind väga ei liigutanud. Mul pole midagi selle vastu, kui jään kellegagi eriarvamusele, aga neid eriarvamusi saab ka tunduvalt viisakamalt väljendada. Näiteks inimese isiku, välimuse ja kes-teab-mille kallal närimata. 🙂 See selleks.

Pärast Eesti Blogiauhindade artikleid tulid aga need kommentaarid, mida ma oodanud olin. Olin kindel, et kellelegi jääb ette see, et spordiblogija – ja nüüd veel parimaks valitu – ei ole üks ilus fit tšikk. Muidugi läkski nii. Öeldi lahjemalt ja teravamalt, aga ütlemata ei jäänud midagi. Kindlasti sai viidatud ka internetiavarustest leitud fotodele näiteks võistlustelt, kus ma näen välja kõike muud kui kaunis ning gravitatsioon tõmbab kõike üleliigset hea hooga maa poole. Lühidalt öeldes: kõigile jäi ette see, et mina kui blogija ei mahu ühte kindlasse ideaalraami.

Teate, see pani mind natuke mõtlema. Kas üks blogija peab siis täiuslik olema? Kas moeblogijad ei tohi kunagi oma outfitiga ämbrisse astuda? Kas ilublogijad peavad alati kandma täiuslikku meiki? Kas aiandusblogijate peenratesse ei tohi eksida ükski umbrohi? Kas kaalulangetusblogijad ei tohi enam kunagi süüa kommi? Kas pereblogija lapsed peavad alati käituma perfektselt? Kas spordiblogija peab välja nägema nagu naine/mees Instagramist teemaviitega #fitnessmotivation?

Minu vastus nendele küsimustele on ei. Paljude teiste inimeste vastus ilmselt on jah. Meil kõigil on õigus oma arvamusele.

Ma tean täpselt, et ma ei näe just eriti sportlik välja. Ma näen välja lihtsalt nagu üks täiesti tavaline inimene tänavalt, kes millegi poolest eriti silma ei paista. Kui, siis kaugele kostva naeru ja kõrvuni ulatuva naeratuse poolest. Minu jaoks on see täiesti okei. 🙂 Ma ei arva, et ma näeks välja paks või vaal (just neid sõnu olen viimasel ajal enda kohta lugenud), aga ma ei tituleeri end ka fiti või eriliselt sportliku väljanägemisega neiuks. Mina olen tavaline inimene, kes on oma kehaga rahul. Minu välimus ei defineeri mind.

Mis mind aga kindlasti iseloomustab, on see, et korraliku osa oma vabast ajast veedan erinevalt sellest ‘tavalisest inimesest’ sportides. Jooksmas, rühmatrennis, rattaga sõites, ujudes, matkates, spordiklubis, staadionil, asfaldil, metsarajal või rahvaspordiüritusel. Sport on minu elu loomulik ja lahutamatu osa. Ma ei tee sporti enam aastaid selleks, et kaalust alla võtta või parem välja näha. Ma teen sporti, sest see meeldib mulle, see hoiab mu terve ja tugevana ning see toidab mu südant ja hinge hea energiaga.

Ma arvan, et minu ebatäiuslikkus on mõningaid lugejaid isegi rohkem motiveerinud. ‘Näed, Margit on ka täiesti tavaline inimene ja suudab järjepidevalt juba 3 aastat trenni teha / maratoni joosta / treeningud oma igapäevaellu mahutada / …, miks mina siis ei suuda?’. Võib-olla on mõnel inimesel olnud lihtsam suhestuda minuga, sest ma olen rohkem tema sarnane. Ma vähemalt loodan, et keegi on niimoodi kunagi mõelnud. Kui minu tegemised enam ei motiveeri, innusta ega paku huvi, siis on kindlasti palju teisi, kelle tegemised motiveerivad, innustavad ja pakuvad huvi. 🙂 Sportlikke blogijaid on ju teisigi. Kõik on valikute küsimus.

Selleks, et olla sportlik, ei pea mahtuma mingisse kindlasse raami. Selleks, et olla blogija, ei pea olema täiuslik, veatu ja ideaalne. Minu arvates kohe kindlasti mitte. Ma ei kavatse vabandada, et just minu, ühe täiesti ebatäiusliku sportliku neiu blogi sai Eesti Blogiauhindadel parima spordiblogi tiitli. Ma teen sporti rõõmuga edasi. Ma kirjutan ikka oma spordivõistluste kokkuvõtteid. Ma olen edasi just täpselt selline, nagu ma olen. Ebatäiuslik ja sellega täielikult rahul. 🙂

Oleks vist aus ja õige, kui mina ka Eesti Blogiauhindadest kirjutaksin.

Ausalt öeldes olin ma sinna üritusele minnes ikka nii väsinud. Hommikul sai Narvas joostud poolmaraton ja siis tuli veel Tallinna sõita. Õnneks oli härra Jooksja minuga kaasas, vastasel juhul poleks ma sellele üritusele juba puht logistiliselt kuidagi minna. Tallinna jõudsime teetööde tõttu suhteliselt viimasel hetkel. Kiirelt tõmbasin autos endale kleidi selga ja kontsad alla (päkad üldse ei löönud jooksmisest tuld, mkm) ning kiirustasime Wabadusse.

Üllatusena oli Wabaduses ukse taga järjekord poolde Vabaduse väljakusse. Ootasime siis rahumeeli seal oma 10 minutit. Hiljem selgus, et esimestele tulijatele jagati kingikotte, eks sellest ka järjekord. Edasi liikus saba palju ladusamalt. Kui peopaika kohale jõudsime, oli see juba korralikult rahvast pungil. Suhteliselt palav hakkas ka. Juba jõudsin karta, et mu enda tehtud meik sulab raudselt maha ja leian netist hiljem eriti ’ilusad’ fotod. 😀 Õnneks polnud asi nii hull.

Kohtusin seal nii mõnegi tuttava blogijaga, näiteks Kati, Briti, Laura, Merlini ja Marisega. Enamus rahvast oli minu jaoks üpris tundmatu, sest ma tegelikult väga paljusid blogisid üldse ei loe. See on puhtalt minu enda viga muidugi.

Kuna rahvast oli palju, siis istumiskohta meil endale leida ei õnnestunud. Jalad muutusid päris valusaks, aga ilu nõuab ohvreid ilmselt. Õnneks leidsime ühe laua, kus vaikselt toetudes toimuvat jälgida.

Auhinnad jagati ära ühe jutiga ja üpris heas tempos. Meile nii sobis. Natuke imelik oli see, et 2. ja 3. koha omanikele anti vaid diplom, aga see ilmselt ongi kõige tähtsam kink ja tunnustus, seega pole viga. Eelmisel aastal minu mäletamist mööda said ka nemad kingikoti. Hea meel oli selle üle, et väga paljud minu lemmikud said kohad esikolmikutes.

Kui tuli aeg spordiblogide top 3 välja kuulutada, siis oli natuke ärev olla küll. Oskasin ette aimata, et mingi koha ma ilmselt saan, aga selles ma küll kindel ei olnud, et ma võidan. Läks aga nii, et see esikoht mulle tõesti sülle potsatas. 🙂 Aitäh teile kõigile, kes võtsite vaevaks oma toetust hääle näol näidata. Hindan seda väga! Luban, et kirjutan oma sportlikest tegemisest ka edaspidi, proovin seda teha veelgi kaasahaaravamalt ja ehedamalt, et väärida parima spordiblogija tiitlit. Kuna auhinnaks saan Sportlandist rulluisud, siis luban ka rulluisutamise selgeks õppida. 😀

Spordiblogide kategoorias kujunes siis välja selline esikolmik:

1. Nourish, Train & Flourish (276 häält)
2. Katjonok (251 häält)
3. Kiku Trenniblogi (145 häält)

Pärast auhinnatseremoonia lõppu tegid fotograafid mõned pildid ja hakkasimegi kiiruga Tartusse sõitma. Nii minu imeline 11. juuni lõppeski. Väsinult, aga väga rõõmsalt ja õnnelikult. 🙂