Kuidas ma Tallinnas #MinaJooksja auhindu lunastamas käisin

Esmaspäeval algas mul tiheda ajakavaga puhkusenädal ja esimene päevakava punkt oli ajakirja Jooksja “Mina, Jooksja!” konkursi võidul Tallinnas järel käia. Õigemini võitudel. Mind lausa kuhjati kingitustega üle. 🙂 Päev oli muudes aspektides tohutult negatiivne. Härra Jooksja ei saanud neid tosse osta, mida lootis, kuna tema number oli otsas. Aga õnneks pöörasin ta vähemalt pooleldi Saucony usku. 😉 Päeva kirsiks oli kindlasti see, kuidas meil auto keset Endla tänavat sõidu ajal välja suri, kuidas me seda uuesti käima ei saanud ja pidime selle käsitsi vasakule pöörama ja toore jõuga keset tihedat liiklust Vaarika tänavale veeretama. :/ Ei olnud tore, uskuge mind. 😀

Igal juhul pärast seda jätsin ma härra Jooksja raske südamega autole lahendusi välja mõtlema ja trippisin ise kiirelt Viru keskusesse Nike poodi, kus sain kokku ajakirja Jooksja (ajakiri Jooksja ja härra Jooksja, päris segane värk :D) turundusjuhi Madisega. Esimene staarihetk tekkis seal poes: võisin valida endale jooksuretuusid ja jooksusärgi. Mul oli just retuuse tohutult vaja, kuna mu M suuruses spordiriided on mulle tõsiselt suureks jäänud (how crazy is that?). S istus seljas nagu valatult. 🙂

Teate kui veider oli poes käia ühtegi hinda vaatamata. Lihtsalt valisin, mida tahtsin. Minu puhul ei juhtu sellist asja mitte kunagi, ma olen igasuguste riiete ostmisel väga kitsi. Kui riietusruumis hindasid nägin, pidin pikali kukkuma. Isegi mu jooksutossud ei ole nii kallid. 😀 Aga eks ta tõsi on, et nende kvaliteet ja mugavus on teisel tasemel. Jooksupüksid istusid mõnusalt igalt poolt (tavaliselt kui nad mulle reitest mahuvad, siis piha ümbert on 2 numbrit liiga suured, pirnikehaga inimeste elu), neil on hea lukuga tasku ja armas muster. Olen alati olnud musta värvi pükste fänn, aga seekord valisin hallikirjud. Minu jaoks juba suur samm edasi. Kui kedagi huvitab, siis tegu on Epic Lux Tight täispikkuses retuusidega, mis on valmistatud Power materjalist, mis on mõeldud liikuma ja venima, kuhu tarvis. Väga täppi kirjeldus!

Jooksusärgiks valisin pikkade varrukatega Therma materjalist sooja särgi, millel on kõrge kaelus, lukuga tasku ja käte peal veel 2 taskut. Hästi praktiline ja imepehme. Olen varemgi endale sellist mõnusat termosärki igatsenud, aga pole raatsinud osta (jällegi: kooner). Nüüd on see mul olemas ja meie külma kevadet arvestades (9. mail sadas ju isegi lund…) leiab see kohe ka kasutust. Tahtsin küll musta valida, aga lõpuks võtsin oranži, minu arvates nägi see mul täitsa armas seljas välja. 🙂

Seejärel sain kätte teise väga suure kingituse: Polari jooksukella M200. Tegelikult oli ka see väga hea kingitus, sest Tartu Jooksumaraton oli ikka viimane piisk karikasse, kui mu ustav Garmini 310XT pulsikell 10 km aiateibaid näitas. Seda on ka trennidest varem juhtunud, aga mitte kunagi nii pikalt. Uut Polari kella olen ainult korra trennis kasutada saanud ja alles õpin seda tundma. Kell tuli ilma pulsivööta, kuna see mõõdab pulsisagedust randmelt. Pean veel uurima, kas saan sellele ka vöö ja anduri juurde osta, sest pikka varrukat kandes ma ju pulssi mõõta ei saa. Iseenesest on muidugi tore, et igas trennis ma vööd kandma ei pea. 🙂 Mul on pulsivöö alune nahk täielikult armistunud allergia tõttu. Muus osas pean kellaga veel põhjalikumalt tutvuma, hetkel tundub olevat veidi lihtsama mudeliga kui oli minu Garmin. Igal juhul saan seda kella väikse suuruse tõttu igapäevaselt kanda ja kõigi moodsate inimeste kombel oma aktiivsust trackida. 😀 Polari suurim miinus on Polar Flow keskkond. Garmin Connectile ei saa miski vastu.

10-05-2017-101

Edasi liikusime kodumaise mahlatootja HeyDay kontorisse (neil on hästi asjalik koduleht, kus on ka kõik müügikohad kirjas). Sinna jõudmiseks kasutasime Taxify teenust. Võite mu nägu ette kujutada, kui ette sõitis valge Tesla. Nagu. Wow! O_o Mul oli nii kahju, et härra Jooksjat kaasas ei olnud, ta on suur Tesla-fänn. Sõit oli omaette elamus ja jälle tekkis staaritunne. Mis teha, kui oled selline lihtne (maa)tüdruk nagu mina, siis sellist asja iga päev ei juhtu. 🙂

HeyDays võtsid meid vastu ülitoredad ja sõbralikud inimesed, kellelt sain kingituseks karbitäie huvitavaid mahlasid (olen neid vaikselt katsetama hakanud ja need on päriselt ka maitsvad!). Tegu on mahedate, külmpressitud ja naturaalsete mahladega. Saadaval on 4 erinevat mahlasegu:

  • Evergreen: õun, kurk, spinat, sidrun, petersell, ingver
  • Bonfire: apelsin, õun, porgand, astelpaju, kurkum
  • Sunbeam: apelsin, ananass, õun, sidrun, piparmünt
  • Deep Forest: õun, ananass, apelsin, pohl, peet

img_1213

Samuti kingiti mulle üks T-särk, pikkade varrukatega pusa ja nokats. Neid riideesemeid ma sealt üldse oodata ei osanud. Jälle nagu jõululaupäev. 🙂 Lõpuks ulatati mulle veel Eesti Massaaži- ja Teraapiakooli kinkekaart kolme spordimassaaži (üliasjalik kingitus!) jaoks ja selleks päevaks saidki “jõulud” läbi.

Nii imelik oli lihtsalt mitte midagi tegemata mingeid kingitusi vastu võtta… Olgu, tänu meie aktiivsele jagamisele konkursil lisandus ajakirja Jooksja FB lehele hulgaliselt uusi fänne ja huvilisi, aga siiski oli imelik lihtsalt olemasolemise ja blogimise eest midagi saada, eriti veel nii väärtuslikke kingitusi. Auhindadest on lunastada jäänud veel Benu kehakoostise analüüs, treeningkonsultatsioon klubi Treeningpartner legendaarse treeneri Urmas Randmaga, kellega põgusalt Portugali laagris kohtusin, ning saada üks hariv toitumiskoolitus MyBody spetsialistidelt. Lisaks lubati mulle ajakirja Jooksja poolt veel Selver Linnajooksude sarja osalused välja teha. O_o Kes veel ei tea, siis see on ikka tõeliselt pirakas auhind. Võib-olla hakkab midagi minu sulest ka ajakirja Jooksja veebilehel ilmuma. Sellest kõigest aga juba järgmisel korral, kui midagi täpsemat tean. 🙂

Aga nüüd kõige olulisem. Aitäh, mu kallid sõbrad, lugejad, poolehoidjad ja kõik teised toredad inimesed, kes te minu poolt “Mina, Jooksja!” konkursil hääletasite, üleskutseid jagasite ja igal muul viisil oma poolehoidu väljendasite. 🙂 Ilma teieta poleks minu õuele selliseid jõulupühi tulnud. Olen tõesti südamest tänulik ja luban mitte unustada, kui palju teile võlgu olen. Kes teab, äkki saan teilegi tänu uutele koostööpartneritele peagi midagi ägedat korraldada. 😉 Ja aitäh ajakiri Jooksja, et Eesti jooksublogijaid üldse sellise vägeva konkursiga üllatasite!


Ahjaa, mis sai autost? Sõitsime ülimuheda puksiirimehega Tondi autoparandusse. See vend rääkis ikka tõsist kulda, näiteks seda, kuidas väike jääaeg tuleb. 😀 Töökojast öeldi, et parandada saab autot alles järgmisel päeval. Jooksime seega kiiruga bussijaama ja olnud alla tunni aja sõitnud, saime kõne, et tulge autole järele. 😀 Tehnik oli uudishimust pilgu peale visanud ja 1,5 tunniga asja korda ajanud. Järgmisel päeval oli auto Tartus. Aitäh, Priit! 🙂

Eesti Blogiauhinnad 2017

Esiteks tahan tänada kõiki lugejaid, kes eelmisel nädalal mulle ajakirja Jooksja konkursil “Mina, Jooksja!” kaasa elasid, pöialt hoidsid ja hääletasid. Üheskoos õnnestus meil see hääletus kinni panna! 🙂


Nüüd aga selleaastastest Eesti Blogiauhindadest. Ootamatult jõudis kätte aeg, kui EBA hääletus ongi juba avatud. Ausalt öeldes tekkis mul hääletades väike segadus. Kui proovisin teisipäeva hommikul hääletada, siis minu häält ei saanud ära saata, sest ma ei täitnud kõiki kategooriaid (nt videoblogisid ma ei jälgi ja ma ei tahtnud seal suveliselt kedagi valida). Aga kui ma praegu EBA lehekülje lahti võtan, on sealt see kohustusliku välja tärnike ära kadunud… Kas mina olen peast sassis 😀 või ongi midagi muudetud? Igal juhul: tundub, et siiski ei pea igas kategoorias kedagi valima, mis on minu meelest ka ainuõige lahendus. Vastasel juhul oleks osades kategooriates (sh spordiblogid) suurim otsustusõigus juhuslikkusel, sest nagu eelmistest aastatest selgus: teatud kategooriad jätab 70%–…% hääletajatest lihtsalt vahele (sest nad ei loe neid). Nüüd tuli korraldaja blogi lugedes välja, et ühelt IP-aadressilt saab sellel aastal hääletada viis korda. Hmm. Ma ei oskagi kohe seisukohta võtta. Kõige parem oleks ilmselt välja pakkuda mitu autentimisvõimalust (ID-kaart, mobiil-ID, pangalingid, Facebook, email), siis oleks asi aus. Iseasi, kui paljud siis hääletada viitsivad…

16711612_653800014821259_4130691853537187564_n

Kuskil suhteliselt kirjapanemise tähtaja lõpus mõtlesin ma, et registreerin oma blogi siis ikkagi ära, kuigi mulle vahepeal tundub, et ega ma mingi tubli blogija küll ei ole: kui teised blogijad postitavad mitu korda nädalas või mitu korda päevas, siis minul tuleb postitus võistlustevälisel hooajal üks kord nädalas (ja seegi on nädala kokkuvõte, mida heal juhul loen täies mahus mina ja mu ema 😀 ). Ma olen siin oma kategooria blogidest üks tõsine dinosaurus, sest neid, kes alustasid minuga ühel ajal või sootuks enne minu ajaarvamist, enam põhimõtteliselt ju alles ei olegi… Samuti oli mul väike kahtlus selles osas, kas ma ikka tahan ennast selliselt teistele arvustamiseks ette sööta? Kas ma tahan seda tähelepanu? Sest uskuge mind: EBA toob nii positiivset kui ka negatiivset tähelepanu, milleks peab end valmis panema. Inimesed on head, aga inimesed on vahel ka õelad.

Minu blogi kõige hinnatum osa on tõenäoliselt võistluste kokkuvõtted, kus ma oma võistlustel kogetu, mõtted ja emotsioonid 100% aususega kirja panen ja kogu võistluse üksipulgi läbi analüüsin. Neid postitusi loetakse, neid meeldib mulle endale kõige rohkem kirjutada ja neid loen ma ise alati ka järgneva(te)l aasta(te)l hea meelega. Tänase päeva seisuga on neid võistluste kokkuvõtteid siin 50 ringis. Sellest saaks juba väikese raamatu! o_O

Ma üritan tegeleda kvaliteetse sisu loomisega. Sellepärast pole siin ka suuri sponsoreid; on vaid need, kes usuvad minusse ja kellesse usun mina. Ma olen seda meelt, et oma blogisse tahan ma koondada seda, mis on minu jaoks päriselt oluline. Ilmselt olen ma kehv blogija, sest viimasel paaril aastal olen ma blogides väga isekaks muutunud: ma ei tooda seda, mis tooks siia lugejaid (kaalulangetuse nõuanded, trenninõuanded, toidupäevikud, …), vaid kirjutan sellest, mis mulle endale päriselt korda läheb. Minu blogi on minu kõige väärtuslikumate (spordi)mälestuste laegas.

Ma luban oma kalli laeka sisu kõigil teistel inimestel uurida ja uudistada, katsuda ja vaadata. Enamasti on inimesed toredad: vaatavad seda varandust laeka sees, ütlevad vahel paar head sõnagi ja panevad laeka seejärel ettevaatlikult kinni. Aga vaatama tuleb ka selliseid huvilisi, kes laeka kaane hooletult lahti kisuvad, nii et laeka hinged ragisevad, kogu laeka sisu mööda kambrikest laiali pilluvad ja siis kambrikesest minema tormavad. Õnneks on esimest tüüpi laekakülastajaid rohkem kui teisi: ainult seetõttu ma julgengi kõiki oma laegast veel uudistama lasta.

Kui Sina arvad, et minu mälestuste laegas on Sinu lemmik omataoliste seas, siis saad oma hääle anda SIIN. Aga nagu näed: seal on veel paljude teiste laekaid, kaste, korve ja muid esemeid, kuhu säilitatakse mälestusi, lugusid ja muud taolist. Eks Sa ise tead, kellele läheb Sinu väärtuslik hääl ja poolehoid. Kuna hääletada tohib kuni 5 korda (kui hääletad rohkem, läheb kirja 0 häält), võid hääli ka lemmikute vahel jagada. 🙂 Häid ja toredaid tegijaid on palju ja mingit auhinnalist kohta ma selle aasta konkurentsis ei oota. Üks on kindel: meie kategoorias võidutseb sport! Mida rohkem oskakski ma tahta?