Rubriik: Food Friday

Food Friday postitustes jagan ma oma reedest menüüd. Tervislik või mitte: kirja saab pandud kõik.

Hommikusöök: kell 11 

• pool tassi kaerahelbeid

• pool tassi kaerakliisid

• tass piima

• tass vett

• sool

• 1 tl suhkrut

• metsmaasikad

 

Vahepala: kell 13.30

• väike õun

 

Lõunasöök: kell 16.30

• täisterapasta

• ketšup

• munaga täidetud pikkpoiss (ise küpsetatud)

• porgandi-küüslaugu-majoneesi salat

• 1 viil seemneleiba 

 

Õhtune vahepala: kell 20

• 200 g kohupiima

• keefir

• 1 spl kamajahu

• 2 tl suhkrut

• banaan

• koduaia maasikad

 

Ausalt öeldes imestan isegi, et suutsin täna end üldse motiveerida kokkama, normaalselt sööma ja toitu pildistama. Ma ei oska isegi sõnadega väljendada, millises tujus ma täna olen/olin… Alustame siis selgitusega algusest.

Kolmapäev oli üks halb päev. Bakalaureusetöö kaitsmine. Kõik läks uskumatult hästi, tagasiside oli positiivne ning tunne pärast esinemist oli enesekindel. Mul oli vaja selle uskumatult suure tehtud töö eest saada hinne A, kuna diplom cum laude nõuab peale kõrge keskmise hinde (4,6 või rohkem) lõputööd hindele A. Minu tööd hinnati hindega B+. Tegelikult ülikoolis + ja – ei kasutata, see oli vist ainult selle komisjoni kiiks, kirja läheb ikka B. Kui alguses olin ma vihane, šokis ja pettunud, siis nüüd on kohale jõudnud suur kurbus ja enesehaletsus. Esitasin küll apellatsiooni, kuid tõenäosus, et hinnet muudetakse, on kaduvväike. Lootus sureb viimasena.

Täna hommikul ärkasin üles ning juba paari sammuga sai selgeks, et lisaks halvale tujule on lisandunud veel valus jalg. Ohjah, kerge valu vasaku sääre sisepoole alaosas on tagasi. Mitte midagi tugevat, kuid siiski: valu 2 päeva enne poolmaratoni. Millega ma selle kõik ära teeninud olen? Tunnen end nii vaimselt väsinuna. Kuidas ma oma vaimu enne pühapäeva valmis saan? Ei tea…

Nagu öeldakse, tulevad halvad asjad ikka kõik ühekorraga. Hea meelega sulgeksin end oma tuppa, poeksin teki alla ja sööksin ära hunniku midagi ülimalt ebatervislikku ja magusat. Aga see ei paranda nagunii mitte midagi. Tuleb lihtsalt kuidagi tugev olla ja edasi liikuda.