Kodublogi: juunikuu tegemised

Olen kodublogi uuendamisega puhta reelt maas. 😕 Täna saab lugeda juba tükk aega tagasi ilmunud lugu (PM Kodustiil 2.07.2019) meie juunikuu tegemistest remonditandril. Loodetavasti saan juba järgmisel nädalal valmis uue postituse juulikuu tegemiste kohta, sest 2-nädalase puhkuse ajal sai siin kõvasti tööd tehtud.

Nüüd aga juunikuust.

Vaade elutoast.

26. juunil möödus kaks aastat meie korteri ostust. Veider on mõelda, kui kiirelt, ent samas aeglaselt on need kaks aastat möödunud. Justkui eile oleks me notaris käinud ja üürikorteris asju pakkinud, samas on elu nii palju edasi liikunud ja meie korter on ikka täiesti teist nägu. Kuna me ühegi uue toaga veel lõpule jõudnud pole – kuigi valmimisest enam nii palju ei lahutagi! –, siis lähen seekord meie tegemistest kirjutamisega edasi juunikuu algusest, kus viimati jutuga pooleli jäin.

Alustasime juulikuud elektrikaablitega. Nimelt oli meil vaja lõpuks kõik vajalikud kaablid pistikute, seadmete ja valgustuse jaoks ära vedada. Mitmed juhtmed olid juba paigas, aga kõik oli vaja üle mõelda ja köök-söögituba täielikult ära kaabeldada. Kuigi enamik asukohti oli juba paigas, siis valgustusega oli veidi keerulisem. Kuna enamik toad ei ole meil “tänu” vana maja iseärasustele täisnurksed, siis tuli kõigepealt välja nuputada, mille suhtes risti hakkavad jooksma laelauad ja kuidas seega paiknevad valgustid, nii et need poleks liiga toa keskel ega äärtes. Kulutasime elektrikaablite planeerimisele ja mahamärkimisele terve päeva, aga viimaks sai asi paika. Said ühendatud ka tehnoruumi pistikud ja valgusti.

Samuti tuli meil ringi tõsta elektrikilp. Ajutiselt oli see meil esikus, aga tulevikus liigub see trepikoja seinale. Lülitasime korterist elektri välja, tõstsime kõik kaablid teisele poole seina, panime elektrikilbi ajutisele raamile paika. Kui elektrikilp paika sai, oli võimalik viimaks meie esiku seinas olev tühimik korralikult kinni ehitada. Lõpuks!

Samal ajal kui elukaaslane kaablite vedamisega tegeles, lammutasin mina trepikoja seina laudise lahti. Nimelt tuleb meil juulikuus üks trepikoja sein soojaks ja ilusaks saada (EDIT 30.07: juulikuus see valmis ei saanud), et sinna kinnitada nii elektrikilp kui ka ventilatsiooniseade. Oli ikka kiskumist ja kangutamist, aga nüüd on sein palkideni puhas ja ootab PIR-plaati ning uut laudist.

Juunikuus tegelesime ka viimaste pahtelduste ja lihvimistega. Hästi natuke on veel teha ja ilmselt tuleb ka viimaseid kruntvärvi kihte peale kandes konarlikke kohti parandada – mis teha: kumbki meist ei ole just eriti osav pahteldaja –, aga üldiselt hakkab see kohutav pahtlitolm otsa lõppema ja mul ei saaks selle üle parem meel olla. 

Kuna suurem tolm on otsas, sain lõpuks ka meie nähtavale jäävad puittalad ja -postid õlivahaga ära viimistleda. Helehallid seinad, tellissein, laudis, tumedad talad – on ikka ilus küll, isegi juba praegu, kui kõik on pooleli. Vahepeal võõpasin tööpäeva õhtuti ära ligi 70 2,5-meetrist juppi kuuselaudist, mille seina paigaldamisega elukaaslane kuu viimastel päevadel ka algust tegi. Laudisseina leiab meil praktiliselt igast toast ja suurem osa võõbatud laudadest saavad meil hoopis esiku suure sisseehitatud garderoobikapi sisemisteks seinteks. Praegu on seda võib-olla keeruline ette kujutada, aga loodetavasti saab juba varsti sellest pilti näidata.

Elukaaslane tegi algust ka esiku seina krohvimisega, millega tahaks suve jooksul ühelepoole jõuda, ning mina restaureerisin jaanipäeva paiku köögi eeskujul ära ka esiku tellisseina jupikese, mis taaskord sai minu arvates imeilus. Kaks päeva tööd ja valmis ta oligi.

Esiku tellissein; natuke poolik tehnoruumi uks; hunnik laudist.

Tore oli ka see, et saime peaaegu paigaldatud tehnoruumi ukse. Ukselehe tegid mu vanemad juba ammu korda ja see ootas ettepanemist. Mina värvisin lengid, elukaaslasel oli natuke nokitsemist paigaldusel, sest vanad puidust uksed pole just täiuslikult sirged, ja uks ongi ees. Tõsi: natuke tuleb ukselehte veel putitada, et üks vana lingi auk kinni panna, pahteldada ja uks veelkord värske värviga viimistleda.

Lõpuks tegelesime oma “lemmik”töö ehk prügi utiliseerimisega. Olime seda mitu kuud endale kuuri kogunud ja viimaks võtsime suure haagise, mis sai pungil prügi täis pandud. Osa töötlemata puitmaterjali, mis kannatab põletamist, läks kohalikku jaanilõkkesse; ülejäänu leidis aga viimase puhkepaiga jäätmejaamas. Mul hakkab iga kord natuke valus, kui näen neid lõputuid kotte, mis me, ehitusprügi täis, jäätmejaama viime. Milline kohutav kogus prügi, mis kuskil aastakümneid laguneb… Aga mis teha: selline see remont juba kord on.

Näide elutoa laudisseinast koos tumedate taaldega; poolik elutoa nurk; laudissein koos tala ja tellisseinaga – on ju ilus?

Kõige viimaks tegime algust mitmesuguse materjali tellimisega: tarvis oli eelkõige saunamaterjali, laelaudist ja põrandalauda. Põrandalaua leidmine osutus üpris suureks väljakutseks, kuigi olin lootnud, et 8 nädalat ettetellimiseks peaks olema piisav. Mitte aga suvel, kui kõik kohad kollektiivselt puhkavad! Viimaks leidsime sobiliku paksuse-laiuse-pikkusega saare põrandalaua Fraxinusest, kust on pärit ka meie magamistoa põrand. Samuti sai tellitud sauna uks, mis heal juhul saabub augusti lõpus, pigem aga septembris.   

Pooleteise nädala kohta sai ikka ütlemata palju tehtud. Juulikuus on meil mõlemal kaks nädalat puhkust, mille jooksul tahame kokku tõmmata väiksemaid lõpetamata otsi – krohvimine, tehnoruumi uks, pahteldamine ja lihvimine, kruntvärv –, kohale tuua kõik tellitud materjalid, korda teha trepikoja seina, paika saada elutoa ja kontori laelaudise ning võimalikult valmis ehitada sauna (kuni puuduoleva ukseni). Heal juhul võiks viimaks jõuda ka kolmefaasilise elektri korterisse saamiseni. Plaanid on ambitsioonikad, aga ehk isegi jõuab? Eks näis!

Kodublogi: toataimedega dekoreerimine

Artikkel ilmus PM Kodustiil portaalis 18. juunil 2019.

Valik minu toataimedest

Maikuus käis minu peas mingisugune klõps. Ma leidsin endale täiesti uue hobi. Ilmselt olen ma hakanud vanaks jääma, sest üleöö sai minust toataime fanaatik. 

Minu täiskasvanu elu esimene toataim oli sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia, tuntud ka kui ZZ plant), mille ostsin eelmise aasta suvel, et vannituppa natuke rohelust ja värvi tuua. Uurisin enne põhjalikult, milline taim osta, et see ka taimetapja käe all ellu jääks. Sulgvõhk on üks kõige lollikindlam taim, kuna ta pole nõudlik ei valguse, kastmise ega niiskuse osas. Kastsin teda heal juhul 2 korda kuus, hoidsin teda vahel ka lõõskava päikese käes ja see taim muudkui kasvas. Sel kevadel istutasin ta suuremasse potti, kuna juured ei mahtunud enam vanasse potti ära. Sulgvõhk tekitas minus enesekindlust: ma ei tapagi iga taime ära! 😅

Ühel ilusal laupäeval veensin ma elukaaslase mind autoga Gardesti aianduskeskusesse sõitma, et saaksime osta ühe-kaks rippuvat taime, et oma tühi vannitoa sein millegi ilusa ja rohelisega ära täita. Tagasi tulime sealt aga tunduvalt rohkem kui kahe taimega, sest üks meist läks aianduskeskuse toataimede alal täiesti peast lolliks. 🙄 Hetkel hoian ma praktiliselt kõiki taimi, mida tänaseks on kogunenud ligi 20, meie valges, soojas ja niiskes vannitoas. Suurem osa neist leiab korteri valmimise järel kodu teistes tubades.

Sulgvõhk (vasakul) ja luuderohi ning helmes-ristirohi ja Woodii laternlill (paremal).

Ma tegin iseenesest kõike ikka päris vales järjekorras, sest ma ei uurinud enne ostu eriti põhjalikult ühegi uue taime kohta, milliseid tingimusi nad vajavad. Ostsin taimed, ostsin potid, ostsin mulda ja kergkruusa. Mis seal ikka rohkem vaja, eks ole? Päris nii siiski ei ole.

Toataimede eluspüsimine nimelt oleneb minu arvates 100% sellest, kas taime omanik teab, mida see taim vajab ja millisesse kasvukohta ta sobib. Kui sa ei ela just kasvuhoones, kus on pidevalt soe, niiske ja valge, tuleb teha korralikku uurimistööd, uued teadmised pähe õppida ja leida igale taimele sobilik elukoht. Võib ka selguda, et iga taim igasse koju üldse ei sobigi.

Mida toataimedega oma kodu dekoreerimisel silmas pidada? Mina rõhutaksin kolme põhilist faktorit.

Esiteks: valgus. Mina jaotan valguse osas toataimed nelja kategooriasse:

1. taimed, kes vajavad eredat (ja vähemalt paar tundi päevas) otsest päikesevalgust, nt mitmed kaktused, piimalilled (Euphorbia), sukulendid, krootonid (Codiaeum) jt;

2. taimed, kes vajavad eredat, kuid kaudset valgust, st ei talu otsest lõõskavat päikest, nt mitmed tiigerlehikud (Calathea), alokaasiad (Alocasia), flamingolilled (Anthurium), kummipuud (Ficus), monsterad jt;

3. taimed, kes saavad hakkama osalise varjuga, nt havisabad (Sansevieria), nõelköied (Pothos), tõlvlehikud (Spathiphyllum), peperoomiad (Peperomia) jt;

4. taimed, kes elavad edukalt madalates valgustingimustes (mitte segamini ajada pimeduse või akende puudumisega!), nt sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia), vahalilled (Hoya), luuderohud (Hedera helix) jt.

Suurema valgusvajadusega 1. ja 2. kategooria taimed: krootonid, marmor-flamingolill, alokaasia, piimalill.

Esimese ja teise kategooria taimed eelistavad ruume, kus on lõuna- või läänesuunalised aknad ja rohkelt valgust suurem osa päevast. Kolmanda ja neljanda kategooria taimed saavad hakkama ka põhja- ja idapoolsete akendega tubades, kuid tihti sobivad ka valgematesse ruumidesse eeldusel, et nad ei pea taluma otsest päikesevalgust (nt ei sobi nad aknalauale, kus kardin neid varjutamas ei ole). 

Meie kodus on nii kirde- kui ka edelasuunalised aknad, ainsad aknata ruumid on meil esik ja köök. Aknad on meil suured ja valgust enamasti jagub. Ka kodudes, kus näiteks lõuna- või läänesuunalisi aknaid ei ole, saab kasvatada esimese ja teise kategooria taimi, kuid sellisel juhul vajavad nad ilmselt kunstlikku lisavalgust. Eesti talvedes on lisavalgus vajalik mitmetele toataimedele, hoolimata akende suurusest ja ilmakaartest.  

Teiseks: niiskus. Ilmselt põhjus, miks lapsepõlves ja teismelisena mitmed minu taimed hukka läksid. Niiskuse osas võib taimed jaotada kolmeks:

1. taimed, kes vajavad ainult kõrget õhuniiskust, nt tiigerlehikud (Calathea), alokaasiad (Alocasia), flamingolilled (Anthurium), krootonid (Codiaeum) jt;

2. taimed, kellele sobib ka keskmine õhuniiskus nt mitmed palmid, ahvileivapuud (Crassula), nõelköied (Pothos), Woodii laternlill (Ceropegia woodii), peperoomiad (Peperomia), tõlvlehikud (Spathiphyllum), kummipuud (Ficus), monsterad jt;

3. taimed, mis saavad hakkama või lausa eelistavad madalapoolset õhuniiskust, nt mitmesugused kaktused, piimalilled ja sukulendid, sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia), vahalilled (Hoya), havisabad (Sansevieria) jt.

Kõrget õhuniiskust vajavad taimed: krooton, marmor-flamingolill, tiigerlehik, krooton, alokaasia.

Millise protsendi juures milline kategooria algab, on taimehullude seas veidi vaieldav teema. Mina olen enda jaoks paika pannud, et esimese kategooria taimed vajavad vähemalt 60% õhuniiskust ja kolmanda kategooria omad saavad hakkama ca 35–40% niiskuse juures. Kõrget niiskust vajavad taimed on tänulikud ka regulaarse piserdamise eest. Enamik taimi talub ka oma kategooriast (veidi) kõrgemat niiskust, kuid madalama niiskusega hakkavad taimed enamasti põdema. Enamasti paistab see välja pruunides krõbedates leheotstes ja laikudes. 

Kuna talvel muutub vaatata õhuniisutajale õhk meie korteris ahikütte tõttu ikka väga kuivaks  – olen oma taimede pärast juba praegu mures ja kavatsen sel aastal osta juurde veel kaks suuremat õhuniisutajat, et selle murega võidelda –, jäävad minu tiigerlehik, flamingolill, alokaasia ja krootonid pesitsema vannituppa, kus on tingimused nende jaoks niiskuse osas ideaalsed.

Kolmandaks: temperatuur. Meie kliimas võib mure olla pigem liiga madal kui liiga kõrge temperatuur. Samuti ei meeldi mitmetele taimedele väga kõikuv õhusoojus, mis on levinud näiteks ahiküttega majades ja korterites. Ca 18–20 kraadi juures peaks enamik toataimi õnnelikult elada suutma, pikalt kestva üle 25-kraadise soojuse puhul peab taimi kindlasti hoolikalt jälgima ning alla 15-kraadise toatemperatuuri puhul võivad osad taimed juba vaikselt talvepuhkusele minna või osad ka hinge heitma asuda. 

Need kolm tegurit on minu jaoks taime valikul kõige olulisemad: valgus, niiskus, temperatuur. Loomulikult ei tohi eksida ka kastmise osas: eriti tihti surevad taimed ülekastmise tõttu või hakkavad pirtsutama liialt kareda, mineraalirikka kraanivee peale; samuti peab hoolikas olema väetamisel ja mulla valikul, kuid neid faktoreid saab mõjutada üsna lihtsalt ja odavalt. 🙂

Kui taim nõuab valget, niisket ja pidevalt sooja ruumi, nagu näiteks mitmed populaarsemad ja põnevamad krootonid, flamingolilled ja alokaasiad, aga sul ei ole võimalik seda talle pakkuda, siis pole mõtet seda taime endale koju tuua. Taime ilu on sellisel juhul kerge kaduma ja pikaks ajaks seda taime ilmselt olema ei saa. Kui saad pakkuda üpris keskpäraseid valgustingimusi, keskmist õhuniiskust ega viitsi tegeleda õhuniisutajate ja lisavalgusega, siis oleks head valikud näiteks nõelköied, monsterad, vahalilled, sulgvõhud, havisabad, peperoomiad ja tõlvlehikud. Täiesti pimedad nurgad ja ruumid võiks aga kaunistada ilma igasuguse valehäbita hoopis kunsttaimedega: neid leiab tänapäeval ülimalt tõetruudes vormides.

See on ilmselgelt lihtsustatud lähenemine toataimede valikule ja kindlasti tuleb iga taime ostmisel silmas pidada ühelt poolt tema vajadusi ja teiselt poolt ruumi pakutavaid tingimusi, kuid algajatele, kes soovivad oma toataimede kollektsiooniga alles algust teha, annab see väike juhis kindlasti õige teeotsa kätte. 🙂

Millised toataimed teil kodus on?