Rubriik: Ehitusjutud

Taaskord üks postitus, millest ma nii detailselt siin blogis juttu teinud ei ole. Tasub lugeda! 😉 Postitus ilmus 2. aprillil Postimees Kodustiil portaalis (LINK).

---

Sisustuse üle mõtteid mõlgutama hakkasin ma juba enne korteri ostu, kui oli vaja selgeks saada, kas antud korteri planeeringut on üldse võimalik meile sobilikuks muuta. Tihti peetakse mööbli järgi planeeringu ja mõõtmete paika panemist valeks ja pisut hullumeelseks. Minu arvates on aga piiratud ruumi tingimustes see asjakohane. Oleks ju totter, kui näiteks mõni sentimeeter valele poole ehitatud seina tõttu ei saaks kasutada olemasolevaid mööblitükke või tuleks tellida mööbel eritellimusena. Meie kodu planeeringus on iga sentimeeter oluline, et kõik vajalik mugavalt ja funktsionaalselt ära mahuks.

Suuremate mööblitükkide värvigamma poolest ei tule meie kodus midagi kardinaalselt erinevat üldisest tonaalsusest: valged ja hallid toonid, juurde aktsendina veidi musta ja antiiktamme. Mulle meeldib valge ja helge kodu, kuid siia-sinna paar tumedamat seinatükki, mõned mustad lambi- ja toolijalad, tumeda tamme tooni lauake või kapike annab kodule juurde veidi iseloomu ja hädasti vajalikku kontrasti. Kui tekib tuju erksamate värvide järele, on alati võimalik lisada hooajalisi tekstiile ja dekoratsioone. Neutraalsele taustale saab lihtsalt lisada kaunistusi nii jõulude kui ka kevadpühade ajal, ilma et miski omavahel vastuollu satuks. Kuna ma just eriline sisustamisguru ei ole, siis annab neutraalne põhi turvalise mängumaa väiksemate, odavamate detailide ja asjakestega katsetamiseks.

Stiili poolest eelistame sisustuses lihtsat, tagasihoidlikku põhjamaist joont: ei midagi väga erilist ega ekstravagentset. Esialgu ei olnud mul plaanis korteri ostuga kaasa saadud mööblit restaureerima hakata, kuid teatud esemeid vaadates kangastus mul kohe silme ette, kuhu need meie planeeringus hästi sobiksid. Samuti tuleb mängu sentimentaalne faktor: vanades asjades on lihtsalt nii palju ajalugu. Mõelda vaid: see sama laud, mille taga kirjutati siin korteris mitukümmend aastat tagasi kirju, saab olema nüüd minu töölaud, kus valmivad kirjatükid, analüüsid, fotod… Kokku jääb esialgsest mööblist meie korterisse kirjutuslaud, 3 tugitooli, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi tool, raamatukapp, voodipesukapp ja ehk veel mõni taburett. Kõik nimetatud esemsed saavad taastatud ja uuendatud. Ühe vana ja põneva kõpitsemist vajava diivanilaua toob ehk elukaaslane meile ka Norrast. Oma kätega restaureeritud saavad kõik kuus kaheraamset vana akent ning neli siseust, neist kolm pärinevad ilmselt 19. sajandi lõpust. Lisaks kavatseme mõned mööblitükid, näiteks valamukapi ja televiisorikapi, täiesti või pooleldi ise valmistada. Valdav osa ülejäänud mööblit tuleb paljude poolt vihatud ja armastatud IKEAst. Kombineerime omavahel vana ja väärikat uue ja moodsaga.

Enamus vana mööblit – raamatukapp, kirjutuslaud ja 2 tugitooli – läheb meil kontorisse, uutest esemetest tulevad sinna vaid töötool, laua- ja põrandalamp ning laevalgustus. Ehk ka mõned riiulid, kui vajadus peaks tekkima. Elutuba on meil pooleldi avatud ja seinaruumi on vähe, seega sinna mahub vaid väiksemat mõõtu lahtikäiv nurgadiivan, üks tugitool, televiisorikapp, seinale kinnitatud televiisor, pisem raamaturiiul ja võib-olla kamin. Valgustuse poolest kindlasti üks silmapaistvam laelamp ning tagasihoidlik põrandalamp ja seinalambid, et diivanil-tugitoolis lugeda võimalik oleks. Vannituppa tuleb valamukapp koos kahe tasapinnapealse valamuga ja suur peegel (kumb oleks parem, kas ümar või kandiline?), rohkelt nagisid, rätikukuivati. Köök tuleb L-kujuline, inspiratsiooni oleme saanud ühest imeilusast Stockholmi korterist (LINK). Köögi ja elutoa vahele tuleb väike söögiala ühes pikendatava lauaga, kuhu mahub kuni 8 inimest õhtustama. Esikusse tuleb mahukas, laekõrgune seina sisse ehitatud peegelustega kapp. Magamistuppa mahub veel üks sisseehitatud liugustega kapp, suur voodi ja kaks öökapikest. Olen püüdnud vältida eraldiseisvaid suuri (riide)kappe, mis visuaalselt ruumi väiksemaks teevad, ning asendanud need sisseehitatud versioonidega, et jätta mulje avaramatest eluruumidest. Samal põhjusel eelistan ka mööblit seina külge riputada, näiteks öökapid, valamukapi ja televiisorikapi. Lisaks muudab see põrandate koristamise imekergeks.

Lisaks kontrastsetele mööbitükkidele annab meie “igavalt” valgetele ja hallidele seintele elu kunst, mida võib leida pea igast toast. Tõsi küll: enamus kunsti saab olema samuti mustvalge. Valdav enamus kunstiteoseid oli mul valmis valitud ja isegi ära ostetud paar kuud pärast korteri ostu, kui veel ükski tuba isegi valmis ei olnud. Kuna üks minu üheksast ametist on fotograafia, siis iseenesest mõista ei puudu meie kodust minu oma parimad mustvalged fotod (minu väljatrükke on võimalik osta e-poe kaudu, LINK). Samuti hakkab meie kodu kaunistama terve armee Eesti ettevõtte Kukupesa (LINK) kauneid postreid: neid olen soodusmüükide ajal valmis varunud nii magamistoa, elutoa kui ka köögi tarbeks. Lisaks veel käputäis muid põnevaid teoseid, millest enamus kuulub meie diivani kohal rippuva kunstiseina koosseisu. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin selle juba üles riputada!

Viimaks näitan aga rohkelt illustratsioone meie tulevasest kodust. Illustratsioonid on loodud vabavaralise programmiga Roomstyler.com lehel.

Kodu tulevikus. Vaade pooleldi avatud köögist elutuppa. Illustratsioon loodud tasuta vabavaraga Roomstyler.com.

Vaade elutoast kööki ja söögi”tuppa”

Vannituba. Roomstyleri piiratud kujunduse valikute tõttu üpris ebatäpne illustratsioon, sest valamute ja WC tagune sein tuleb veidi teistsugune ning põrandaplaadid veidi vähem mustrilised.

Veel vannituba

Kodukontor

Teine nurk kodukontorist

Foto valmis magamistoast

Seda postitust tasub kindlasti kõigil minu kodublogi huvilistel lugeda, sest siin blogis pole ma planeeringust varem nii põhjalikult juttu teinud. 😉 Postitus ilmus 26. märtsil Postimees Kodustiil portaalis (LINK).

---

Meie kodu asub Tartu kesklinnas miljööväärtuslikus 8 korteriga puumajas, mis ehitati oletatavasti 1880. aastal. Meie korter asub 2. korrusel, sinna viib 18 astmega “taevatrepp” läbi privaatse trepikoja. Korter on kahest otsast piiratud 40 cm paksuse punastest tellistest tuletõkkemüüriga, ülejäänud välisseinad on meie piirkonnale iseloomulikud püstpalkseinad. Viimane kapitaalremont valmis 1977. aastal.

Juba enne korteri ostu oli selge, et korteri põrandaplaan peab omajagu muutuma. Meie korterisse siseneja astub praeguse planeeringu järgi trepikojast otse kööki: paremat kätt on kohe kraanikauss ja vasakut kätt külmkapp. Seejärel sisenetakse üht läbikäidavasse tuppa, millele on raske nimetust anda: ostuhetkel oli selles toas kolm ust, üks aken, üks voodi, diivanilaud, kaks raamatukappi, kirjutuslaud, peeglilaud, suur riidekapp, tugitoolid, üks osa ahjust; ühesõnaga kõikvõimalike tubade mööbel. Läbikäidavast “nimeta” toast oli võimalik siseneda väiksesse magamistuppa, kuhu peale kapikese, voodi, ahju ja veel ühe imelise, suure, ruudukestega akna suurt midagi ei mahtunud, ja läbi kahepoolsete paraaduste ülimalt avarasse elutuppa, kus ootas ees nõukogudelikult klassikaline sektsioonkapp, ahi, 3 imelist akent, diivan ja paar tugitooli. Suurest elutoast viis kitsas uks pisikesse kaheruutmeetrisesse aknaga kambrikesse, mida oli kasutatud magamistoana. Peaaegu et mikroskoopilisse WC-sse ja paremaid päevi näinud kasutuskõlbmatu vanni ja puuküttega boileriga vannituppa pääses läbi köögi. Kolm tuba, 65 ja pool ruutmeetrit tõelist muuseumi oli see, millest voolida oma kodu.

Juba siis, kui me esimest korda seda korterit vaatamas käisime, tekkisid mul ideed, kuidas antud korteri planeeringut muuta, et luua sellest modernne ja mugav kodu, kuhu kõik vajalik kavalalt ära mahutada. Selge oli see, et korterisse peab tekkima esik koos suure sisseehitatud garderoobikapiga. Köögi ja “nimeta” toa vaheline sein tuleb maha lammutada. L-kujuline köök tuleb kolmest küljest seinaga piiratud nišši, et luua pooleldi avatud ala, kust pääseb mugavalt nii söögi”tuppa” kui ka elutuppa.

Magamistoa sein ja ukseava peab liikuma, et muuta tuba vähem piklikuks ja mahutada sinna kõik tarvilik. Kindlasti oli plaan magamistuppa luua teine suur sisseehitatud riidekapp: seetõttu näete uue planeeringu joonisel mõnevõrra veidrat nurgelist seina. Magamistoa poolelt loob see avarust, kuna kapp on peidetud seina sisse, kuid samas avatud köögi-elutoa-söögitoa poolelt loob väikese privaatse sisenemistee magamistuppa. Magamistoa ukse paigutasime elutoast võimalikult kaugele, et vältida magamistuppa müra kandumist, samuti on magamistoa aken suunatud hoovi, mitte tänava poole.

Senine hiiglaslik kolme akna ja paraadustega elutuba tuleb jagada kaheks, et luua eraldi väike, 8-ruutmeetrine kontorituba, mille saab tulevikus muuta lastetoaks. Kuna mina teen aeg-ajalt tööd kodus, siis vajan ma rahulikku nurgakest, kus rahulikult kirjutada või fotosid töödelda. Elutuba tuleb muuta pooleldi avatud alaks: laiendada tuleb ukseava nii kõrgusesse kui ka laiusesse. Nii tekib üks suur pooleldi avatud ruum, mis sisaldab endas nii elutoa ja söögitoa osa kui ka kööginišši. Sellesse avatud ruumi langeb loomulikku valgust ühest hoovipoolsest põhjakaarde suunatud aknast ning kahest tänavapoolsest aknast, kuhu paistab pärastlõunane päike.

Vaikselt ehitustöödega alustades ja konstruktsioonidele paremini ligi pääsedes sai kinnitust meie hüpotees, et kogu korteri põrandate ulatuslikku vajumist põhjustab 1970. aastatel kööki ehitatud ahi. Ahi on korraliku toestuseta ning ehitatud koha peale, mis ei ole mõeldud kandma ligi 3-tonnise massiga kivihunnikut. Algupäraselt oli köögis vaid puupliit koos väiksema ja kergema soemüüriga. Samuti on ahju ehituseks eemaldatatud tõenäoliselt 2 kandvat tala korterit läbivast kandvast seinast. Asendatud ei ole neid millegagi ja sedaviisi ongi meie korter 40 aasta jooksul vabalt vajuda saanud. Meie all elavate naabritega vesteldes selgus, et kui nemad kunagi üht mittekandvat seina eemaldada tahtsid, hakkas lagi miskipärast vajuma ning nad pidid seina asemele paigaldama talad. Ei ole ka imestada, kui see mittekandev sein kandis suurt osa meie mitmetonnisest ahjust… Ma imestan siiani, et see ahi korruse võrra allpool maandunud ei ole. Ahju lammutamine annab meile aga juurde ligi ruutmeetri pinda, mille saame ära kasutada pisikese tehnoruumi tarbeks, kuhu paigutame peitu veesõlme, elektriboileri ja pesumasina.

WC ja vannituba saavad juurde omajagu ruumi ja ühe akna senise minitoa arvelt. Vannituppa sisenetakse uue planeeringu järgi elutoast. Kaheksale ruutmeetrile mahutame ära WC, kaks valamut, dušiniši ja pisikese leiliruumi. Vannitoa planeeringu paika saamine oli minu jaoks kõige suurem peamurdmine, kuna esialgse plaani järgi tahtsime sinna mahutada valamukapi, WC, leiliruumi, duši, boileri ja pesumasina. Samuti oli nurkadega kehv lugu, kuna ühes seinas on praktiliselt nurgas uks ja teises piirab nurga kasutust (näiteks dušinurga tarbeks) lähedal asuv aken. Lõpuks jõudsime sellise avatud lahenduseni, kus iga sentimeeter seina on läbi mõeldud ja ära kasutatud ning silmariivavad esemed peidetud hoopis eraldi tehnoruumi, kuhu sisenetakse köögist.

Järgmistes postitustes räägin lähemalt sellest, milline saab olema meie kodu siseviimistlus ja sisustus ning teen pikemalt juttu tehnolahendustest – vesi, elekter, gaas, küte ja ventilatsioon –, mille valinud oleme.

PS. Järgmine postitus ilmub Postimehes juba täna!