Kuna homme näeb siinsamas blogiveergudel päevavalgust üks SUUR koostööprojekt, millega ma viimased nädalad kõvasti tööd rüganud olen, siis tahan ma täna natuke avada selle koostöö tagamaid. Minule tavapäraselt alustame jutuga natuke kaugemalt kui algusest.
Minu blogi ei ole oma nelja tegutsemisaasta jooksul saanud just massiliselt koostööpakkumisi. Neile vähestelegi olen enamasti viisakalt ära öelnud. Põhjuseid on mitmeid.
Esimene põhjus: minu blogi on tõeline nišiblogi. Spordiblogi lugejaskond on kindlate huvidega. Ettevõtteid, kellega koos üks spordiblogija miskit põnevat ette võtta võiks ja tahaks, on ikka tunduvalt vähem kui näiteks eluliste blogijate puhul, kes kirjutavad sõna otseses mõttes kõigest. Mulle ei pakuks pinget kirjutada tootearvustust näiteks ilutoodetest ning 97% teist ei viitsiks isegi selle postituse esimest lauset lugeda. Nii palju olen oma lugejaid aastate jooksul tundma õppinud küll.
Teine põhjus: idee ebaoriginaalsus. Enamasti kipuvad ettevõtted oma koostöösooviga jääma… well, igavaks. See kõlab kohutavalt, ma tean, aga kahjuks nii see on. Ettevõte X soovib, et blogija tutvustaks nende toodet Y, kasutades seejuures nende poolt antavat toote tutvustuse teksti ning lisades sinna juurde, kuidas blogijale toode meeldis. And that’s pretty much about it. Lisaks kõigele saadab ettevõte X samasuguse sooviga kirja laiali kõigile sama kategooria või isegi üleüldse kõigile Eestis “pildis” olevatele blogijatele. See toob mind järgmine põhjuseni.
Kolmas põhjus: huvi kaotamise oht. Kui pisikese ajalise vahega (või veel hullem: täpselt samal ajal) hakkavad blogijad massiliselt kirjutama enam-vähem 80% ulatuses täpselt samasuguseid postitusi – milline uus toode on turule jõudnud ja kuidas talle see meeldis – siis tõenäosus, et blogilugeja hakkab lihtsalt kõiki neid postitusi ignoreerima, kasvab põhimõtteliselt võrdeliselt blogijate arvuga, kes sellest iga päev midagi kirjutavad. Mina lugejana tajun enda puhul seda pidevalt: kui ma ühest blogist toote kohta juba midagi lugesin, siis enamasti ma teist korda sama teema postitust teiselt blogijalt enam ei ava, eriti, kui esimene loetud postitus oli juba formaadis “toode Y on selline asi ja mulle meeldis”. Kui ettevõte mulle kirjutab, küsin ma huvipakkuva toote ja ettevõtte puhul oma mitmete küsimuste seas kindlasti seda, kui palju blogijaid on antud kampaaniasse kaasatud.
Neljas põhjus: raha. Kolmanda põhjusega on tugevalt seotud neljas. Kui ettevõte X on võtnud eesmärgiks saada võimalikult paljud blogijad (suhteliselt ühesuguste postitustega) oma tootest kirjutama, siis enamasti nad: 1) selle töö eest tasu ei paku (sh võib tasuks olla toode, kuid enamasti ei ole tegu tootega, mis võiks oma väärtuses olla piisav tasu korraliku postituse eest – vähemalt minu jaoks), 2) pakuvad minimaalset tasu, mille eest saabki vaid ühe (vähem kui) keskpärase toodet promova postituse, millega mina ennast ega oma lugejaid kiusata ei taha. Koostööpakkumine peaks olema nii äge, et oleksid valmis selle põhimõtteliselt tasuta vastu võtma. Kuid tehes blogimist puhtalt oma isiklikust napist vabast ajast, on selle aja loovutamisel kellegi jaoks sisu loomisel hind. Samuti on kirjutamisel hind nende jaoks, kes teevad seda põhitööna. Mida rohkem “keegi” sa oma alal (st blogimises) oled, seda suurem on ilmselt sinu hind. Ma arvan, et mina olen selles osas üks keskpärane blogija, sest let’s face it: minu fännibaas ei ole võrreldav Malluka, Henry ega Palja Porgandiga. Sa võid olla parim sõnasepp, aga kui sinu blogi ei loeta, siis on ettevõtte huvi koostöö tegemise eest maksta tõenäoliselt väiksem või sootuks olematu. Iga “karjäär” vajab enda üles töötamist ja endale nime tegemist. Blogimine ei ole erand.
Viies põhjus: mets puude taga. Ülekantud tähenduses, nagu aru saate, eksole. Minu jaoks on oluline, kellega ma koostööd teen. Millised on selle ettevõtte/isiku/brändi väärtused, kuvand ja maine? Isegi kui ettevõte pakuks mulle postituse eest liigagi korralikku tasu, ei võtaks ma pakkumist vastu, kui tegu on ettevõttega, mis minu maailmavaadetele risti vastu käib. Näiteks ei ole ma nõus mitte üheski vormis promoma ja enda isikuga seostama ebamõistlikke finantsteenuseid pakkuvaid ettevõtteid ning vaatan viltu nende peale, kes seda teevad. Mina kuulun sinna leeri, kes leiab, et blogija vastutab. Ja kuidas veel!
Ma olen ilmselt mingil hetkel peaaegu kõigist nendest põhjustest mööda vaadanud, sest et “omg mingi ettevõte tahab minuga koostööd teha ja mulle asju anda”. 😀 Nüüd olen ma aru saanud, et kõiki pakkumisi ei ole mõtet vastu võtta. Kui pakkumine ei lähe kokku mulle südamelähedaste teemadega, ettevõtte poolt pakutud koostööformaat on suhteliselt ebaoriginaalne (st ei pane kohe mõtet liikuma ning silmi särama), on oht kaotada oma blogi väärtust oma lugejate silmis (nt lihtsalt kuiva reklaamteksti tõttu) või – tõele au andes – pakutav tasu ei motiveeri oma niigi vähest vaba ajaressurssi selle postituse kirjutamiseks kasutama, siis olen viisakalt keeldunud. Samuti tasub mõelda, mida tähendab ühe pakkumise vastu võtmine tuleviku perspektiivis. Kui praegu võtta vastu pakkumine, mis on selline… enam-vähem okei, võib see tähendada, et pakkumine konkureerivalt ettevõttelt, kellega sa võib-olla üle kõige koos töötada tahaks, jääbki edaspidi tulemata. Ka sellele tasub mõelda.
Kuhu ma selle pika jutuga jõuda tahan? Eks ikka otsapidi blogimise telgitaguste jutust välja selle suure projekti juurde, mis homme päevavalgust näeb. See oli üle pika aja pakkumine, mis mu peas kohe keerlema ja uusi ideid genereerima hakkas. Ma tundsin, et ma tahan sellest kirjutada, ma tahan selle ettevõttega koostööd teha ja kujutlesin juba oma peas valmis postitusi ning lugejate kommentaare – see on väga hea märk. Ettevõttel oli oma visioon, konkreetne huvitav mõte, mida üheskoos läbirääkimiste käigus edasi arendasime ning ühe vägeva sarja ideeni jõudsime. Tundsin, et lisaks sellele, et ettevõte saab sellest koostööst tõeliselt kvaliteetset sisu, on see mulle suurepärane silmi särama panev väljakutse ning lõpp-produkt võiks minu lugejate jaoks päriselt põnev olla. Pärast tingimuste läbi arutamist ja visiooni paika saamist lõimegi ettevõttega käed.
See ettevõte on Farmi Piimatööstus.
Las ma räägin lähemalt sellest, mis järgneva paari nädala jooksul tulemas on. Homsest hakkab ilmuma Farmi hommikusöögi ideede sari, kuhu kuulub 7 eri retsepti: 3 soolast ja 4 magusat, nii argiseid kui ka veidi pidulikumaid nädalavahetuse retsepte, mis kõik sisaldavad ühes või teises vormis Farmi uusi magustamata Skyri (hääldatakse Skandinaavias enamasti kui skir) tooteid.
Mina proovisin Skyri esimest korda sellel aastal. Olen sellest vist isegi siin blogis kirjutanud, kuidas ühel kolmapäeval meeletute kõhuvaludega töölt bussiga koju sõitsin, paar tundi valudes WC põrandal lamasin ja mõtlesin, et see ongi surm. 😀 Siis lonkisin lõpuks poodi, et midagi kerget süüa osta, mida hell kõht taluks. Kuna poes oli maitsestamata jogurtid otsa saanud, siis ostsingi Skyri. Minusugune asjatundmatu sööja mingit maitseerinevust ei tuvastanud. Skyr on hea asendus jogurtile ja kohupiima(kreemi)le, kuid minu arvates sobib hästi ka hapukoore asemele (nt kastmete ja määrete valmistamisel). Skyr on Norra ja Islandi päritolu rasvatu hapendatud piimatoode, mis sisaldab ca 11 g valku 100 g toote kohta, seega sobib hästi ka neile, kes kaloritel pingsamalt silma peal hoiavad. Eestis müüakse maitsestamata Farmi Skyri nii 150- kui ka 400-grammistes topsides ning samuti tetrapakis AB joogina. Mõlemat varianti olen ka oma retseptides kasutanud.
Seda projekti olen ma võtnud 100% südame ja hingega ning pühendanud siia rohkelt une- ja nädalavahetuse tunde. Kõik retseptid on minu originaallooming: minu kirja pandud, minu katsetatud, minu parandatud ja minu poolt fotodele talletatud. Retseptid on seega täiesti minulikud toidud, mida püsilugejad ehk Food Friday aegadest mäletavad (kas keegi üldse mäletab? 😀 ): ei mingit keerulist kokkamist, ei mingit übertervislikkust ega lokkavat ebatervislikkust, ei mingeid miniportsjone. Kõik retseptid on tervisest lugupidavale sportlasele sobilikud, toitainetihedad ja annavad enamasti minu hommikusöökidele tavapäraselt ca 500–600 kcal, sisaldades nii rasvu, süsivesikuid kui ka valke. Ühesõnaga: no bullsh*t, ühe normaalse sportliku inimese normaalne toit.
See postitus on juba liigagi pikaks veninud. Mis muud ikka rohkem öelda, kui seda, et tulge juba homme tagasi esimest retsepti kaema! 🙂
Nourish, Train & Flourish 