PM Kodustiil: puitakende taastamine

Postitus ilmus 15. mail 2018 Postimees Kodustiil portaalis (LINK).

aken2

Elukaaslane rääkis vanade puitakende kordategemisest juba enne korteri ostu. Mina olin skeptiline. Sellised igatpidi viltused ja kõverad kaheraamsed puitaknad, värv igast otsast lendamas, kohati isegi puit kahtlase väärtusega. Kuna ma olin aga näinud elukaaslane kolleegi poolt restaureeritud aknaid nende objektil Bergenis, siis oli mul natuke siiski usku. Miljööväärtuslikus hoones vanade akende säilitamine on omaette väärtus. Lõpuks tuli aga välja nii, et elukaaslane õpetas välja minu, mina oma vanemad ja niimoodi meie puitaknad uue elu saavadki ning elukaaslase teha on vaid paigaldus ning olulised timmimised ja sättimised. Kohe pikemalt.

21-09-17-1004
Vana aken

Räägin lähemalt meie magamistoa aknast, mille oleme otsast lõpuni renoveerinud. Kaheraamsete akendega on asi selles osas lihtsam, et seniks, kuni ühtesid raame renoveerid, saavad teised rahus akna ees olla. Üheraamsete puhul tuleb lisaks nikerdada ajutised avatäited, kasutades näiteks kilet ja puitu. Esiteks eemaldasin akna välimised raamid. Tõmbasin klaase kinni hoidvad vanad liistud ettevaatlikult nuga, näpitsaid ja pahtlilabidaid kasutades lahti. Eemaldasin näpitsatega klaase kinni hoidvad naelad ja tõstsin klaasid raamist välja. Selles etapis peab olema eriti ettevaatlik, et end mitte vigastada. Seejärel kruvisin elukaaslase abiga lahti kõikvõimalikud metallosad, alates kremoonidest kuni konksude ja muude pisemate juppideni. Kohati tuli kruvid relakaga pooleks lõigata, sest osad olid raami sisse täielikult kinni roostetatud ega allunud kruvikeerajale.

Kui klaasid ja metallosad olid eemaldatud, sai asuda teise etapi ehk raamide värvieemalduse juurde. Selles etapis läks vaja eelkõige värvikaabitsat ühes mitmete vahetatavate teradega ning elektrilist kuumapuhurit. Tööd tuleb teha väikeste alade kaupa. Esmalt kuumutad värvi, kuniks värvi alla tekivad väikesed õhumullid. Seejuures tuleb olla ettevaatlik, et mitte puitu põletada. “Sulanud” värv tuleb seejärel enne jahtumist kaabitsaga maha kraapida. Olenevalt värvikihtide hulgast ja paksusest võib olla vajalik protseduuri kordamine. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata igasusugustele nurkadele, servadele ja äärtele. Mida keerukamate iludetailidega aknaraamid, seda aeganõudvam on värvieemaldus. Eriti karmidel puhkudel saab kasutada ka infrapunakiirguri abi. Kuumapuhuri käsitsemisel tuleb olla ettevaatlik, et end mitte põletada. Samuti tuleb kuumapuhuri ulatusest eemal hoida plastmassist esemed. Tööpind peab olema samuti mittesulavatest materjalidest.

Kui värv on eemaldatud, läheb töö veidi kergemaks, kuid tolmusemaks. Tuleb asuda lihvimise juurde. Siinkohal olid mulle abiks ekstsentriline lihvimismasin ning multitööriist. Loomulikult saab tööd teha ka käsitsi, kuid sellisel juhul nõuab see tunduvalt enam kannatust ja aega. Lihvimisel kasutasin sama loogikat nagu kõigi puidust esemete puhul: esmalt lihvisin 80 karedusega paberiga, seejärel 120 ja viimase lihvi andsin 180 kareduse paberiga. Seejärel nägid raamid juba päris head välja.

Järgmiseks tuleb veidi keerulisem etapp: kui aknaraamid on väga tugevalt täisnurgast väljas, tuleks nende kallal kasutada veidi jõudu, liimi ja pitskruve, et raamid jälle täisnurka seada. Selles etapis saab vajadusel asendada tugevalt kahjustada saanud puitosad uutega. Hiljem tuleb täisnurka seada ka aknalengid, mis on veelgi suurem töö. Aknaraamid võib jätta ka täisnurka panemata, nagu tegime magamistoas, kuid sellevõrra keerulisem saab olema uute klaaside paigaldus.

Seejärel võib asuda puitraame puidupahtliga korrastama. Pahteldasin ära suuremad praod ja vigastused raamil, mida olid tekitanud vigased kremoonid. Lasin pahtlil mõned tunnid kuni üleöö kuivada ning lihvisin. Vajadusel parandasin mõned kohad uuesti pahtliga, lasin kuivada ja lihvisin uuesti. Viimaks jõudsin värvisimiseni.

Oluline on värvimisel valida tooted, mis sobivad välistingimustes kasutamiseks. Aknaraamid peavad taluma nii päikest kui ka niiskust. Esimese kihina kasutasin sobilikku kruntvärvi ning järgmiste kihtidena akna- ja uksevärvi. Meie valisime lumivalge värvi, sest valged olid meie aknad ka originaalis. Iga kihi vahel on oluline lasta värvil täielikult kuivada. Täpselt sama loogikaga renoveerisime ka oma vanaaegsed puidust siseuksed.

Raamide kuivamise ajal sai asuda tööle aknalengiga. Nagu juba mainitud, tuleb see vajadusel seinast eemaldada ning täisnurksena tagasi paigaldada. Seejärel tuleb aknaraamidele analoogselt eemaldada vanad värvikihid ning leng kolme erineva liivapaberiga lihvida ja teha parandused puidupahtliga. Viimaks leng värvida. Järgmisena tuleb võtta aknaraamidelt klaaside mõõdud ja tellida klaasitöökojast klaasid. Meie valisime 4 mm paksuse kirka klaasi. Mõõtude paber ühes infoga, millisele raamile milline klaas läheb, tasub alles hoida, et hiljem mitte valet klaasi valele raamile paigaldada.

Kui klaasid on käes, võib asuda nende paigalduse juurde. Esiteks tuleb klaaside käsitsemisel olla äärmiselt ettevaatlik. Teiseks ei tohi valet klaasi paigaldada valele raamile, sest võib juhtuda, et paarimillimeetrise erinevuse tõttu suurem klaas valesse raami enam ei mahu. Kindluse mõttes võib tellida igast küljest paar millimeetrit väiksema klaasi, et see kindlasti raamis sisse mahuks. Välisraamidel kasutasime kõigil akendel klaasi kinnitamiseks aknakitti, et vältida niiskuse raami ja klaasi vahele pääsemist ning tagada parim helipidavus. Määrisime õhukese kitikihi labidakese abil raami servale, mis jääb klaasi alla. Seejärel paigutasime ettevaatlikult klaasi ja kinnitasime igast küljest 3–4 peenikese naelaga, et naelapea ettevaatlikult hoiaks klaasi väljakukkumast. Viimaks tuli raami ja klaasi vahe kinni kittida. Esialgu oli see töö üpris keeruline ning tulemus ei jäänud just kauneim, kuid harjutamine teeb meistriks. Edasi järgnes kõige tüütum osa ehk kiti kuivamine, mis võttis aega 2–3 nädalat. Seejärel saime kiti üle värvida. Sisemistel raamidel kasutasime enamikul akendest veidi kitti ja põhilise kinnitusena ise väljalõigatud peenikest värvitud puitliistu.

Plaanisime esialgu kasutada akende sulgemiseks ja avamiseks originaalkremoone jm vahendeid, kuid nende seisukord ei olnud just kiita. Seega mõtlesin välja uue süsteemi: aken sulgub kahe riivi abil ülalt ja alt ning on avatav ja suletav väikese käepideme abil. Sobilikud riivid leidsime Espakist ning kuldsed käepidemed, mis ise spreivärviga hõbedaseks toonisin, K-Rautast mööblinuppude valikust. Oluline on valida käepidemed, mille kinnitamiseks ei ole vaja puurida auku läbi aknaraami. Vanade konksude asemele valisime moodsamad sulgurid, millega saab akna avada ka poolavatud asendisse, mitte täielikult.

aken1 collage
Uued sulgurid, riivid ja käepidemed

Viimaks jäi üle aknad jälle lengi külge kinnitada. Kohati oli tarvis timmida hingede asukohta, mõnedel akendel pidi veidi raame lihvima ja uuesti viimistlema, kohati oli tarvis lihvida lengi. Viimane etapp sisaldab endas kõige rohkem sättimist, timmimist ja närvikulu, et kõik ideaalselt sulguma ja avanema hakkaks. Raamid tihendasime lisaks kummist aknatihendiga, mis muutis need eriti õhu- ja müratihedaks.

Kokkuvõttes jäime renoveeritud aknaga lausa üle ootuste rahule. Täpset rahakulu akna kohta ei oska ma öelda, kuid kindlasti tuli see soodsam kui uute kaheraamsete akende ost, millele hinnapakkumised võtsime. Akende restaureerimine on väga ajamahukas töö, millega me kui töötavad inimesed üksi omast vabast ajast hakkama ei saaks. Üksinda töötades võib ühele kaheraamsele akna restaureerimisele algusest kuni lõpuni kulutada südamerahus 1,5–2 nädalat tööaega, tehes tööd 8 tundi päevas ja jättes välja värvi ja kiti kuivamise aja. Kui võimalik, tasub mitme akna renoveerimisel võtta appi kõikvõimalik tasuta abijõud. Kui asjaga pole eriti kiire ja remont valmib ajapikku nagu meil, siis tasub seda põnevat projekti aga kaaluda. Samuti tasub arvestada, et värvitud aknaid peaks ca 5 aasta tagant uuesti üle värvima ja kõpitsema. Kellele tundub see kõik liialt keeruline või ajakulukas ettevõtmine, tasub lasta vanad aknad renoveerida spetsialistil või tellida suisa vanadele analoogsed uued aknad. Nende kahe variandi puhul erilist hinnavahet ei teki.

aken2
Renoveeritud aken ja uks valminud toas

NB! Kui renoveerida korraga mitme akna raame, tuleb need hoolikalt märgistada, nii lengi küljest eemaldades kui ka töö käigus. Kuigi aknad võivad olla samade mõõtudega, ei pruugi ühed raamid teise akna ette sobida ega ühed klaasid teise raami sisse mahtuda. Vana maja rõõmud!

PM Kodustiil: tugitoolide restaureerimine

Meie korteri ostuga kaasa tulnud tugitoolid olid enne restaureerimist üpris kehvas seisus nii visuaalselt kui ka praktiliselt. Väljanägemine oli võidunud-kulunud ja istumine muutus kiirelt ebamugavaks. Ometigi olid need toolid kuidagi armsad… Leidsin meie kodu planeeringus neile sobilikud kohad ja võtsin suvel ette nende korrastamise. Puidust jalgadega tugitooli restaureerimise võib jagada sisuliselt neljaks etapiks: tooli osadeks lahtivõtmine, jalgade restaureerimine, istme taastamine, tooli kokkupanek. Ühe tugitooli restaureerimine läks maksma ca 50€, kuid see oleneb suuresti sellest, milised tööriistad on kodus juba olemas ja mida tuleb juurde soetada.

Restaureerimiseks läks vaja järgmisi tööriistu ja materjale:

  • nuga
  • näpitsad
  • klammerdaja + klambrid
  • poroloon
  • mööblikangas
  • kangaliim
  • tugev mööblikangas toolipõhjadele (vajadusel)
  • liimriie ja triikraud (vajadusel)
  • õmblusmasin ja niit (vajadusel)
  • teravad õmbluskäärid
  • kangaliim
  • liivapaber (karedusega 80, 120 ja 180)
  • ekstsentriline lihvimismasin (soovi korral)
  • puidupahtel
  • väikesed pahtlilabidad
  • mööblivärv(või muu meelepärane viimistlusvahend) + väike pintsel
  • naelapüss, naelad ja kompressor või naelad ja haamer
  • kruvid + kruvikeeraja
tugitool
Enne ja pärast

Esiteks läheb vaja natuke mõistust ja päris palju toorest jõudu. Kruvisin tooli jalad istme küljest lahti. Esiti oli see üpris keeruline tegevus, kuna kruvid olid aastatega oma aukudese mugavalt kinni roostetanud. Paar kruvi õnnestus ka pooleks murda, seega tuli need asendada hiljem uutega. Seejärel tuli asuda istme lammutamise juurde. Esiteks eemaldasin ettevaatlikult tooli seljatoe taguse vineeri (ühel toolil oli vineeri asemel papp). Seejärel asusin vana kangast puitraami küljest lahti tirima. Kohati läks selleks tarvis päris palju jõudu. Kuna toolidel oli kord juba katteid vahetatud – see paistis selgelt välja “kirvemeetodil” sisse löödud suvalistest naeltest – siis oli naelu raami sees sadade kaupa.

Kui riie maha kistud sai, eemaldasin vana pudedaks muutunud porolooni ja määrdunud vati. See tuletab meelde, et kindlasti tuleb oma töötuba hoolikalt kilega kaitsta ning luud-hari ja tolmuimeja võiks käepärast olla. Esialgse meriheinaga pehmenduse jätsin tugitooli istmele alles. Seejärel asusin näpitsate ja haamri abil eemaldama naelu, millega olid kinnitatud eelmised kangad. Originaalnaelu oli vähe, kuid need olid oma “sepanaela” kuju poolest selgesti eristatavad. Rohkelt leidus nõukogudeaegseid mööblinaelu, mida alles andis sikutada ja tirida…

Kui raam naeltest puhtaks sai, võis viimaks asuda istme uuesti ülesehitamise juurde. Enne oli tarvis külastada aga kangapoodi ning leida koht, kust osta porolooni. Kuna mulle hakkas jubedalt meeldima selline pooleldi retro mustriga kangas, mis ei olnud aga teps mitte mööblikangas, siis pidasin kangapoe müüjannaga nõu ning soetasin antud kanga alla liimriide, mille kodus triikrauaga kanga alla “liimisin”. Tooli istmete tugevdamiseks alumisel poolel ostsin eraldi kõige soodsamat tugevat mööblikangast. Ideaalis soovitaksin ka pealmise kattena kasutada siiski spetsiaalset mööbikangast, kuna see on kulumisele ja kortsumisele vastupidavam.

41637753992_b3ea2995d6_o
Tooli lammutamine ja uuesti ülesehitamine

Porolooni leidmine oli omaette seiklus. Tartu kohta just interneti vahendusel eriti palju infot ei leidnud. Küsisin igast kangapoest, aga ei midagi. Jõudsin viimaks Zeppelini keskuses asuvasse Kangas&Nööp kauplusesse, kus samuti porolooni kohta pärisin. Abi tuli aga ootamatust kohast. Kassast lahkuma hakanud eelmine klient kuulis mu muret ja teadis täpselt, kuhu mind suunata. Tema nimelt olevat oma pisike õmblusettevõtte juht ning olnud sealt korduvalt porolooni ostnud, seejuures mõistliku hinnaga. Porolooni sain tema soovituse kohaselt Vaksali ja Tiigi tänava ristil keldrikoruusel asuvast Hagelini poest.

Järgmisena lõikasin liimriidega tugevdatud pealiskangast välja seljatugede taguse vineeri jaoks katted. Need kinnitasin vineeri külge tekstiililiimiga, mille leidsin ehituspoest. Seejärel hakkasin mässama porolooniga. Mõõtsin ära seljatoe ja istme suuruse ja sobilikud tükid lõikasin välja villanoa abil. Porolooni kinnitasin üksikutest kohtadest klammerdaja ja pikkade (14 mm) klambrite abil. Üritasin lisada nii vähe klambreid, kui võimalik, et vältida liialt “augulist” tulemust, kuid piisavalt palju klambreid, et need porolooni raami küljes kinni hoiaks. Liiga vähesed klambrid porolooni kinni ei hoia ja see rebeneb raami küljest lahti. Porolooni ja põhjariide vahele toppisin veel vanu kangajuppe ja vatti, et iste saaks veidi tugevam ja jäigem.

Seejärel oli aeg kogu iste pealisriidega katta. Kuna olin raamile lisanud tunduvalt enam pehmendust, kui seal varasemalt oli, ei saanud ma uue kanga väljalõikamiseks vanu riidejuppe kasutada. Võtsin vanad tükid ja panin neile igalt küljelt julgelt sentimeetreid lisaks ning ka siis jäi varu kohati üpris napiks. Enne lõikama hakkamist tänasin end, et olin uued ja teravad käärid ostnud: nürid käärid on selle töö juures üks jubedamaid asju, mis juhtuda võib.

Riide kinnitamisel võtsin eeskujuks täpselt selle, mida varasemalt oli tehtud. Minu tugitoolid on nii lihtsa kujuga, et ma ei pidanud isegi katete nurki õmblema, vaid sain oskuslikult voltides ja klammerdajat kasutades täitsa kena tulemuse. Kes õmblusmasinaga suurem sõber on, võib seda nurkade õmblemiseks loomulikult kasutada. Tekstiili kinnitasin raami külge klammerdajaga. Viimaks jäi üle veel riidega kaetud vineerist seljatoe tagused naelapüssiga raami külge naelutada, kattes vineeriga riide kinnitamise klambrid. Loomulikult võib taguse kinnituseks kasutada ka ilunaelu, mis tavapärase haamriga kinni lüüa. Oluline on, et taguse knnitamiseks kasutatakse minimaalselt väljapaistvaid või visuaalselt ilusaid naelu, kuna neid pole võimalik hiljem peita.

Seejärel asusin puidust toolijalgade restaureerimise juurde. Lihvimiseks kasutasin taaskord ekstsentrilist lihvimismasinat ning kolme eri karedusega liivapaberit. Esiteks eemaldasin enamiku vanast lakikihist 80 karedusega liivapaberiga, siis eemaldasin viimsed jäägid 120 paberiga ja lõpplihvi tegin 180 paberiga. Tulemus sai tõeliselt siidine ja sile. Suuremad täkked ja vaod parandasin puidupahtliga, mis kuivamise järel jälle hoolikalt üle lihvisin. Viimaks katsin toolijalad kahe kihi Eskaro mööblivärviga. Tulemus sai minu arvates täitsa kena. Tol ajal ei olnud ma veel kursis õlivahade imelise maailmaga, seega praegu kasutaksin puitmööblit renoveerides ilmselt Osmo õlivahasid, mis annavad loomulikuma ja vastupidavama tulemuse kui värv. Viimaks jäi üle vaid toolijalad tugevate kruvidega raami külge kinnitada ja kruvikohad värviga “ära peita”.

Järgmisel korral räägin veidi puidust vanaaegsete akende ja siseuste restaureerimisest.