Workout Week 29.10–4.11.2018

29.10–4.11.2018

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Ülakeha päev. Pool tunnikest jooksu alla (7:17 min/km 140 bpm) ja siis kolm ringi ÜKEt peale. Ülakehatõsted selili ja kõhuli, puusatõsted, topispalliga kerepöörded, jalgade langetamised, plank jmt. Pärast pildistasin kostümeeritud Halloweeni BodyPumpi.

Teisipäev: BodyPump. Üks mõnus pärastlõunane Pump oli täpselt seda, mida tööpäeva lõpus vaja oli. Sai korralikult end jälle mugavustsoonist välja viidud. Mõnus.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Jalapäev. Ikka vana hea 30 min jooksu (7:01 min/km, 148 bpm) ja 3 ringi ÜKEt peale, seekord siis jalgadele. Puusatõsted, jalgade langetamised, kummilindid, kükid, väljaasted. Ja vahepeal sokkides jooksmine, et päkka tugevamaks treenida.

Neljapäev: trennivaba.

Reedest pühapäevani olin härra Jooksjaga SK Prorunneri sügislaagris.

Sügislaager toimus Pärnus, täpselt nagu ka kevadlaager. Kui aprillikuus saime mõnusa maikuiselt parajalt sooja ja päikselise ilma, siis ka seekord ei vedanud ilm alt. Oli soe, tuul ei tapnud ja viimasel päeval oli lausa imeline jooksuilm. Super! 🙂

Majutusime Pärnu Rannahostelis. Söögid on seal alati maitsvad, toad on lihtsad, aga uued ja puhtad. Lisaks võimalus ühises ruumis õhtuid veeta ja staadionil trenni teha. Sinna läheks hea meelega tagasi.

Reedel jõudsime Pärnusse umbes kella 17 paiku. Õues oli juba pime, aga 13 kraadi sooja: nagu suvi oleks. Mul hakkas oma kilekaga lihtsalt väga palav. Uues kohas on muidu alati mõnus joosta, kilomeetrid lähevad lennates. Kerged 6 km, 6:54 min/km, 154 bpm. Pärast seda sai kohe sööma ja sotsialiseeruma. Ja härra Jooksjaga jälle kokku. 🙂

Laupäev algas traditsioonilise hommikujooksuga. Jalad ei tahtnud liikuda ja uni oli silmas, aga mida kilomeeter edasi, seda paremaks läks. Natuke tuuline ja jahe oli, aga hästi mõnus. Mulle meeldis hommikune jooks – wow! 😅 4,53 km, 150 bpm, 6:40 min/km.

Pärast maitsvat hommikusööki tegime väikese uinaku, et jalga puhata, ja oligi aeg juba lõunasesse trenni minna. Ees ootas kiirusetrenn ja ÜKE. Valida oli kahe variandi vahel ja mina võtsin lihtsama ehk fartleki: 10 ringi, kus sirged jooksed tempokalt ja kurvid rahulikult. Kokku 20×100 m lõike. Teine variant oli 4 kuni 6 1000-meetrist intervalli, mis minu jaoks on ilmselgelt liig, kui ma pole 8 nädalat teinud ühtegi pikka jooksu ega lõigutrenni.

Alustasime muidugi 2 km soojendusega, järgnes võimlemine ja jooksuharjutused. Esimesi kiireid liigutusi oli alguses ikka väga veider ja teistmoodi teha, vahepeal oli juba päris hea ja siis hakkas juba väsimus peale tulema. 5,22 km, 164 bpm, 5:39 min/km. Pärast lõike tundsin kerget valu sääres, seega kõik hüpetega harjutused jätsin ÜKEs ära. Tegin oma jalatõsteid, erinevaid kükke, väljaasteid. Tuhar põles. Kerge venitus ja lõunale ära.

img_8455

Õhtusele jooksule minnes olid jalad ikka päris kanged ja väsinud. Säär õnneks enam valu ei teinud, aga Achilleused olid pinges küll. Kahjuks seekord mul rulli kaasas ei olnud. Tegin oma vaikseid jooksusamme ja muudkui kulgesin. Esimesed kaks kilomeetrit olid kanged, edasi läks juba paremaks. 6,04 km, 7:07 min/km, 145 bpm. Ja VO2max tõusis selle päevaga 2 ühikut! 😍

Pühapäev oli viimane laagripäev. Alustasime ikka hommikujooksuga. Osadel oli peoõhtu päris pikk, seega jooksma jõudis kell 7.30 meid vaid 8 inimest. Päikesetõus oli i-m-e-l-i-n-e. Peatusin kohe mitmes kohas ja tegin pilte. Jalad olid nagu tinast, aga jooks oli ikka tore. Natuke kurb ka, et laager läbi hakkas saama. 4,03 km, 137 bpm, 7:21 min/km.

img_8463
Lihtsalt… 😍.

img_8473

Pärast hommikusööki ja kiiret pikutamist oli aeg jälle trenniriided selga visata ja suunduda laagri viimasesse trenni ehk pikale jooksule. Kavas oli selle pikkuseks 2 h 15 min, aga minu jaoks oli see selgelt liiga pikk. Jooksin mööda rannaäärset teed kesklinna, et ära teha 2 silla jooksu ring, kõik kokku ca 14 km. Pulss oli kogu jooksu vältel 145 kandis ja ega need jalad kiiremini liikuda enam ei suutnud, olin korralik puujalg.

Juba 4. km hakkasin vaikselt endale sobilikku põõsast otsima, sest ega häda ei anna häbeneda. 😅 Õnneks 6. km lõpus leidsin ühe vana WC. Edasi läks samm kohe reipamaks ja tunne mõnusamaks. Vahtisin rajaäärseid maju ja inimesi. Nägin üht Endla teatri näitlejat. Kiirelt olingi juba Endla teatri juures tagasi ja sealt oli Rannastaadionile vaid veidi maad. Päike säras, tuult ei olnud, palav ei olnud. Ideaalne. Lõpus oli jalg juba väga raske, aga õnneks sai siis ka mu plaanitud jooks läbi. Laager oli lõppenud. 14,03 km, 7:17 min/km, 143 bpm. VO2max tõusis 47 peale.

Laagris kogunes 43 tunni jooksul 6 trenni, 44 jooksukilomeetrit, 4 ühikut VO2maxi tõusu pärast 5 nädalat seisakut või langust, ja terve hunnik mõnusaid emotsioone. 🙂 Järgmise korrani!

Kokkuvõttes:

29.10–4.11.18
Selliseid kilomeetreid pole paar kuud näinud…

Järgmist nädalat alustan kohustusliku puhkepäevaga, lisaks mahutan sinna paar lühemat jooksu, ÜKE, kaks BodyPumpi ja ehk ka ühe nädalavahetuse matka.

Advertisements

2017. aasta eesmärkide kokkuvõte

Alustame siis selle postitusega jälle nullist peale, kuna nõme uuenenud WordPress kaotas mu salvestatud postituse teksti, mille kallal mitu tundi tööd olin teinud, lihtsalt ära. 😦 Las ma ütlen teile: ma olin (olen) sellest ikka tõsiselt välja vihastatud. Aga nüüd siis veelkord sellest, kuidas püstitatud eesmärkide täitmine sel aastal läks.

1. SÄÄSTA VÄHEMALT 50% PALGALISEST SISSETULEKUST

Enam-vähem. Ma ei uskunud, et just selle eesmärgiga ma natuke… well, feilin, aga nii läks. Päris 50 protsendini mu säästmise määr ei ulatunud, aga üpris lähedale – 42%-ni– õnnestus mul siiski jõuda. Pole paha, aga natuke jäi siiski puudu. Tahaks öelda, et proovin uuest aastast paremini, aga reaalsus on selline, et seoses päris oma kodus elamisega minu igakuised kulud lihtsalt kasvasidki igasuguste kindlustuste ja endisest üürist suurema pangalaenu tõttu. Mingitest kulutustest (näiteks trennis käimine) ma loobuda ei kavatse, sest midagi peab ju elus ka enda jaoks rõõmu valmistama. Muus osas olen ma ikka sama kooner nagu varem. 😀

2. TUUA UNISTUS OMA KODUST REAALSUSELE LÄHEMALE

546fb8f1-59b5-48d6-835f-b9e3e9b96192

Tehtud! Vist. Enam-vähem. Sel hetkel, kui seda eesmärki kirja panin, mõlkus mõttes ju hoopis midagi muud: ennast salgav raha säästmine, et 2018. aastal krunt osta, pangalaen saada ja maja ehitama asuda. Läks aga kõigi eri asjaolude kokkulangemisel nii, et maja unistusele tõmmati pangas kriips peale ja 2017. aasta esimene pool lõppes juba ühe kinnisvaratehinguga. 3-toalise korteriga Tartu kesklinnas, mis vajab tõelist digimuutumist.

Oleme poolel (?) teel: koduomanikud küll oleme, aga koduks on seda kohta veel väga raske nimetada. Siia tuleb matta veel väga palju aega, raha, vaeva, närvikulu ning ennast teades ka pisaraid, meeleheidet ja masendumist. Seda vägevat, ülevoolavat ja eufoorilist tunnet, et olen koduomanik, pole veel tekkinud, sest iga päev näen enda ümber ainult palju kohustusi ja takistusi. Aeg näitab, kas pärast neid katsumusi see eufooriline tunne üldse tekibki: kas tulemus kaalub üle kõik need pingutused ja loobumised – mõnusamast elustiilist, reisimisest ja eelkõige ajast koos teineteisega – mida selle kodu nimel pidevalt tegema peame.

3. VIIA MARGIT PARTEI FOTOGRAAFIA KASUMISSE

Tehtud! Vot selle üle võib olla tõsiselt rõõmus. Eesmärke kirja pannes ütlesin ju, et tõenäoliselt on see eesmärk liiga ambitsioonikas ega täitu selle aasta jooksul, sest esilagsed investeeringud, mida nüüd tasa teenima pidin, olid üpris suured. Ma ei tee ju fotograafitööd täiskohaga, vaid oma põhitöö ja saja muu kohustuse kõrvalt ning panustan sinna häbiväärselt vähe aega. Vaatamata korralikele kulutustele, mis järgmist aastat ja uusi ideid silmas pidades detsembrikuus ära tegin, näitavad numbrid siiski pisikest kasumit. Tõsi: endale palka ma sel aastal maksnud ei ole. Aga seda ma ka ei plaaninud. Seega on kõik tegelikult väga hästi. 🙂 2018. aastal on mul plaanis ka üks-kaks palju nõutud teenust oma fotoärile lisada, seega hoidke silmad-kõrvad lahti. 😉

4. LANGETADA KAALU [ET SAADA PAREMASSE JOOKSUVORMI]

Tehtud! Aasta esimese poolega sai peaaegu 10 kg liigset kehakaalu seljast maha raputatud ja täpselt nagu ma eeldasin, hakkasid seejärel ka isiklikud rekordid murduma. Tõsi: praegu olen küll ca 4–5 kg raskem kui oma madalaimas kaalus olles, aga oma aasta teise poole stressitaset ja kohustuste hulka vaadates ma isegi ei imesta selle üle. Stress paneb lõualuud liiga hästi liikuma. Samas oleks ebareaalne aastaringselt maratonikaalus olla, seega kurvastada pole mõtet. Lubasin endale, et täpselt nagu sel aastal, võtan ka järgmisel end uuesti uue hooga käsile: hakkan eeskujulikult MyFitnessPali kasutama ja vaatan kriitiliselt üle oma portsjonite suurused. Küll see kaal siis jooksuhooajaks jälle õigesse kaalukategooriasse liigub. 😉

5. RAHULOLU (ST HEAD EMOTSIOONI) PAKKUVAD JOOKSUVÕISTLUSED

Tehtud! Ma vist ei pettunud sellel hooajal üheski võistluses. Tõsi: muidugi oli ka väga raskeid võistluseid, nagu kuumuses joostud Suvejooks, aga üldjoontes oli tegu minu elu säravaima jooksuaastaga. Pole vist enam mõtet seda papagoina korrutada, et ületasin oma ootusi ja unistusi vähemalt kümnekordselt. Uuendasin ära kõik isiklikud rekordid (ja mitte sekundite, vaid minutite ja isegi tundidega!):

Kirjutasin aasta tagasi, et ei sea endale ühtegi ajalist eesmärki, kuid sooviksin vähemalt üht isiklikku rekordid parandada ning kõige enam soovisin, et see oleks poolmaratoni rekord. Pooliku rekord vähenes sel aastal 18 minutit ja 1 sekund. Maratonis õnnestus maha lihvida lausa 69 ja pool minutit. 10 kilomeetris üle 3 ja poole minuti. 7 km-s ja 5 km-s 2 ja pool minutit. Ja seda kõike naeratus näol. 🙂

6. OMA TERVISE EEST HOOLITSEMINE

Tehtud! Ma ise arvan, et olin sel aastal täitsa tubli: vahetasin ära oma perearsti, käisin günekoloogi, silmaarsti, hambaarsti ja kõrva-nina-kurguarsti vastuvõtul, sain 2018. aasta septembriks aja mandliopile, käisin koormustestil (aitäh, sõbrad, selle hea sünnipäevakingi eest!), lasin teha vereanalüüsid. Jäin vahel tervise tõttu trennist ja töölt eemale. Proovisin igati oma keha eest hoolt kanda ja mitte tema vastu liiga karm olla. Järgmisel aastal peaks sama ka oma vaimse tervisega ette võtma, et mitte 26-aastaselt täiesti läbi põleda.

Kokkuvõttes: oli üks edukas aasta. Eesmärgid said peaaegu sajaprotsendiliselt täidetud. Mida kuu edasi, seda raskemaks see eluke läks, aga ilmselt ei peagi ühel peaaegu 26-aastasel lihtne elu olema. Kui sa kuldlusikas suus sündinud ei ole (kuigi võiks öelda, et mul on niigi väga lihtne lapsepõlv olnud – seda, et mu perekond andis kõik, et saaksin end äraelamise pärast liigselt muretsemata kõrgelt harida, ei unusta ma mitte kunagi), siis tulebki kõige eest võidelda, kõvasti tööd rabada ja kohati end ribadeks kiskuda, et tulevikus oleks lootust ilusamale elule. See võitlemine on praeguses eluetapis ilmselt loomulik, mis sest, et tahab mind kohati vaimuhaiglasse saata. 😀 Muidugi ei tohi seejuures unustada ka praegust hetke nautimast, aga mina usun siiski, et vahel tuleb täna midagi natuke loovutada, et homne päev ilusam tuleks. Kas mul ka õigus on: seda näitab elu ise.