Workout Week 7.–13.01.2019

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Uuel aastal uue hooga. Nüüdsest hakkame esmaspäeviti jooksma fartlekki ning tegema ÜKEt ja kolmapäeviti tegema lõigutrenni. Kõik rahulikud jooksud tuleb teha iseseisvalt.

Seekordne fartlek: 7 minutit kerget jooksu, 3 minutit tempokat jooksu, seda 10-minutilist blokki korrata 5 korda. Kõhus kippus pistma hakkama ja jooks oli seega üpris ebamugav, kuid lõpp läks juba paremaks. 6:36 min/km, 155 bpm. ÜKE osas keskendusime kõhule ja seljale: topispallidega visked, plangud, puusatõsted.

Teisipäev: BodyPump. Pärastlõunane Pump viib kõik töömõtted minema. On ikka hea trenn. 🙂 Tunne oli kuidagi hea ja tugev, isegi õhku seekord jätkus. Unustasin küll veepudeli maha, aga imekombel sain selle tunni hästi ka ilma veeta üle elatud. Naudin neid teisipäevaseid BodyPumpi tunde veel seniks, kuni ma seal käia saan. Kui võistlused lähemale jõuavad, on Pump nagunii varsti menüüst väljas.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Trenni alguses ütles Treener, et ta veel ei ütle meile, milline lõigutrenn tuleb. Tegime ilusti oma 20-minutilist soojendusjooksu ja mõtlesime, millise lõigutrenni Treener meile välja mõelnud on. Siis hakkas Maria rääkima, et millalgi tuleb kindlasti hooaja alguse NATO või Cooperi test. Kõik olid üksmeelel, et esimese lõigutrennina see ikka ei tule: me ju pole selleks veel üldse valmis.

Siis meenus mulle, et Treener soovitas mul eelmise päeva Pumpis kükid ilma raskuseta teha, kuid siis mõtles ringi ja ütles, et kuna ma reedel nagunii tulla ei saa, siis pole vaja end tagasi hoida. Kui mulle jooksu ajal see meenus, olin üpris kindel, et nüüd see Cooper siis tulebki. Kui nägime Treenerit paberite ja pliitsitega treenerite ruumi suundumas, oli asi selge.

Võimlemise ajal oli kõigil vist kergelt süda sellest mõttest juba paha. Kaasa võis aidata ka see, et minu trennieelne snäkk oli natuke liiga hilja peale jäänud, seega täis kõhuga joosta – pole just parim stsenaarium. Tegime ilusti üle saja aasta ka jooksuharjutusi ja kõige lõppu kolm lahtijooksu. Selleks ajaks õnneks oli ka see täiskõhutunne üle läinud.

Siis läks esimene punt jooksjaid testi tegema ja teised lugesid nende ringe. Palju parema meelega oleks ma ka esimeses ringis oma jooksu ära teinud, et mitte seal närvitsenud. Lõpuks tuli aga ka minu kord.

Need 12 minutit olid natuke veel rõvedamad kui tavaliselt, sest me pole ju alates võistlushooaja lõpust eriti kiirust arendavat trenni teinud. Ülimalt minimaalselt. Nagu Treener ütles: siis on hea tulemust märtsis ja mais võrrelda. Minu saagiks langes seekord 2487 meetrit. Isiklik rekord on 2550 meetrit, mis on joostud praktiliselt tippvormis, seega sai isegi päris okei tulemus tehtud. 4:50 min/km, keskmine 178 bpm, max 184 bpm, sammu sagedus 178 spm.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: trennivaba. Käisin õhtul pärast tööd üht sündmust pildistamas ja trenni ei jõudnud.

Laupäev: pikk jooks. Mu sääred olid kolmapäevasest Cooperi testist ikka veel täiesti valusad. Keegi oleks justkui säärelihased 5 cm lühemaks lõiganud. See 1,5 tundi jooksu oli tõsine piinapink. Taevas oli sinine ja hommikupäike juba paistis, aga teed olid lumised ja mu valusad jalad ootasid algusest peale jooksu lõppu. Kuidagi sai ikka eesmärk täidetud ja 90 minutit ära kannatatud. Kerge igal juhul ei olnud, pigem ikka päris raske. 7:08 min/km, 153 bpm. What doesn’t kill you…

Pühapäev: trennivaba.


Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal on plaanis ikka 2 JJV-d, 2 BodyPumpi, üks pikk jooks ja kaks puhkepäeva. Loomulikult ka omajagu tööd, natuke pildistamist ja remonti. Et igav ei oleks. 😅 

Advertisements

2019. aasta võistluskalender

2019. aasta loosung võiks minu elu igas valdkonnas olla: kvaliteet, mitte kvantiteet. See paistab silma ka minu võistluskalendris, mis on lausa tavatult lühike. 8 võistlust ja ongi kõik! 😳 Paar kümnekat, neli poolmaratoni, üks seitsmekas ja loomulikult aasta grade finale: maraton Berliinis. 😍 

Kuna Berliini maratoniga seotud suuremad kulud (lennupiletid, majutus ja osalustasu) sai 2018. aasta sees ära makstud ja seejuures aasta spordieelarvet mitte drastiliselt ületatud, vaid 4% kogu aasta lõikes, siis arvestades tööandja poolt kompenseeritavat 200€ spordikulutusi, peaks olema võimalik väga ilusti sel aastal spordi osas eelarvesse jääda. Loodame!

Millised võistlused siis valikusse jäid?

  • 6. aprill: Tartu Parkmetsa jooks (7 km)

Igal aastal läheb süda pahaks, kui mõelda sellele 7-kilomeetrisele kurve täis osaliselt pehmele rajale, kus igal kilomeetril endast maksimum anda tuleb, aga ma ei kujutaks hooaja algust teisiti kuidagi ette. Kui see raske pingutus tehtud saab, on tunne järgmisteks võistlusteks juba palju parem ja lõigutrennid edasi palju kergemad. Lisaks: Parkmetsa jooks on alati suurepäraselt korraldatud ja osalustasu igati end väärt.

  • 12. mai: Tartu Maastikumaraton (24,1 km)

Otepäält Elvasse jooksmine on minu jaoks aastas enamasti ainulaadne jooks, sest 95% oma trennidest ja peaaegu kõik võistlused jooksen ma asfaldil või staadionil, sest see on minu eelistatud pinnas, kus ma end kõige mugavamalt tunnen. TMM-il on asfalti aga ainult alguses üks lõik ja siis saab metsa ja põldude vahel loodust “nautida”. Ma ei saa öelda, et see võistlus mul lemmik oleks – üks suur põhjus on ilmselt see, et ta on täpselt 3 km liiga pikk – aga ometigi ei kujuta ma ette seda, et ma seal iga. jumala. aasta ei osaleks. Tartu Maratoni üritustel on mingi oma vaim, mida vähemalt kord aastas tunda tahaks.

  • 26. mai: Rapla Selveri Suurjooks (10 km) 

… ja taaskord jääb Tartu Rattarallil lõbus veeremine ära, sest miski ikka ja jälle kisub mind sinna Raplasse 10 km jooksma. Mis see miski on: eks ikka minu jaoks Eesti kiireim ja parim rada 10 km rekordi jooksmiseks. Jah, Rapla on Tartust kaugel. Jah, rada on üpris igav. Jah, A-L-A-T-I on seal palav. Aga ometigi kuskilt need maagilised ajad seal rajal tulevad. Peab minema. 🙂

  • 8. juuni: Narva Energiajooks (21,1 km)

Eelmisel aastal jäin Narva Energiajooksust ilma ja enam ma seda tunnet kogeda ei taha. Eelmise aasta Helsinki poolmaraton oli küll väga tore reis ja hea kogemus, aga Narvas on minu jaoks jälle see miski. Ilmselt on asi selles, et seal oli 6 aastat tagasi minu esimene jooksuvõistlus, mis jättis halvas mõttes kustumatu mulje (loe: SIIT), kust tekkis minu tahtmine paremaks jooksjaks saada. Seal jooksin ma oma elu kõige esimese poolmaratoni. Ja esimest korda ametlikult alla 2 tunni. Ka sel aastal on mul Narva jaoks oma unistus olemas. 😉

  • 17. august: Eesti Ööjooks (21,1 km)

Rakvere Ööjooksuga on mul kahetisi tundeid. On olnud aastaid, kui olen sealt nii säravaid emotsioone saanud, on olnud aastaid, kui mõned tõrvatilgad (tõrvalärakad? tõrvapotid?) on meepoti ära rikkunud. Olgu, kuidas on: ajaliselt on Ööjooks jubedalt õige koha peal, et vormi testida ja Tallinna (pool)maratoniks korralik testjooks teha. Paremat melu ja sõbralikumaid pealtvaatajaid kui Rakveres samuti mujal ei ole.

  • 1. september: Jüri Jaansoni 2 Silla jooks (10 km)

Selle Jaansoni jooksuga on jälle üks imelik lugu: õudselt mõttetu tundub igal aastal septembrikuu esimene pühapäev selle jaoks raisku lasta, et kärutada teise Eesti serva, et 50+ minutit joosta, aga ometigi olen ma seda kes-teab-kui-mitu aastat järjest juba teinud ja kavatsen teha ka sel aastal. 😁 See kümnekas istub Tallinna Maratoni ette lihtsalt nii hästi. Sel aastal saab ka täiega pingutada, kuna Tallinnas ma täispikka maratoni ju ei jookse.

  • 8. september: Tallinna Maraton (21,1 km)

Tallinnas on minu jagu sel aastal poolmaraton. Ma küll ise natuke kahtlen, et maratonivormi timmides oleks võimalik poolmaratoni joosta paremini kui kevadhooaja tipus, aga samas: luuast on ennegi pauku tulnud. Korra olen ma Tallinnas poolikut jooksnud ja tookord see rekordiga lõppes. Eks näis. Igal juhul Tallinna Maratoni üritustest ma küll ilma jääda ei kavatse ja lisaks sobib see ajastuse poolest – 3 nädalat enne – suurepäraselt Berliini maratoni lahtijooksuks. Nagu rusikas silmaauku!

  • 29. september: Berliini Maraton (42,2 km)

This. Is. It! 😍 Te ei kujuta ette, kui kaua olen ma sellest võistlusest unistanud ja nüüd saangi ma selleks terve aasta treenida, valmistuda ja asuda septembri lõpus ühe maailma suurima maratoni starti. Ma ootan seda lihtsalt nii nii väga. 🙂 Lisaks on tegu minu 5. maratoniga, seega väikest viisi juubeliga, mis loodetavasti vääriliselt peetud saab. Esimene Abbott World Marathon Majors sarja kuuluv maraton. Elu jooksul võiks ju need kuus maratoni kokku saada. 😉

Tartu Linnamaraton/Sügisjooks jääb sel aastal vahele, kuna 5 päeva pärast maratoni ei ole ilmselt väga mõistlik end lõhkuma minna. Kaasa elama lähen aga kindlasti. 🙂 Võimalik, et kalendri lõppu lisandub veel Saaremaa 3 Päeva Jooks, aga selles osas me veel kindlat otsust teinud ei ole. Eks vaatame, kuidas aasta jooksul spordieelarve täitub ja kas selle sinna kuidagi ära mahutan või mitte. 

Millistel võistlusel Sina sel aastal osa kavatsed võtta?

Kas on midagi, mille ma kohe kindlasti peaks oma kalendrisse lisama?