Kuidas kaotada mandlid, jooksuvorm, 320€ ja 2 nädalat oma elust

… ehk “väike” kokkuvõte minu mandlioperatsioonist ja taastumisperioodist. Kirjutatud suures osas jooksvalt päevade kaupa. “Nautige”.

PS. Minul läks taastumine opist pigem raskemalt kui ühel keskmisel patsiendil. Kui siia satub lugema keegi, kellel sama teekond tuleb ette võtta, siis ärge laske end sellest kogemusest hirmutada, vaid võtke teadmiseks, et suure tõenäosusega läheb teil palju kergemalt. 🙂 Lõppude lõpuks tasub võidetud tervis need paar rasket nädalat end aastate jooksul kuhjaga ära.

Operatsioonipäev ehk 1. päev

Kuna minu operatsioon toimus kohaliku tuimestusega, mitte narkoosis, siis võisin kaks tundi enne haiglasse minekut veel süüa ja juua. Sõime mingeid suvalisi võileibu, mis praegu (kirjutatud 3. päeval) tundub nagu maailma parim toit. Kahetsen natuke, et eelmistel päevadel “püha õhtusöömaaega” ei teinud. Ka vedelikku oleks pidanud samamoodi laadima, nagu oleks minek jooksuvõistlusele 30-kraadise kuumaga. Kõigil ei lähe taastumine nii nagu 90% inimestel internetis. Näiteks mul. 🙄

Kella 9.30 ajal hakkasime haiglasse liikuma, kus pidin kell 10 kohal olema. Ei tahtnud ikka üldse minna. Närvid olid üpris püsti, sest teadsin, et kogu selle protseduuri ajal olen ma ju meelemärkusel. Olin internetist lugenud tundide kaupa erinevaid kogemusi nii eesti kui ka inglise keeles ja kogemused erinesid seinast seina. Enamasti lubati kohaliku tuimestuse puhul kiiremat taastumist ja vähem komplikatsioone. Arvestades oma narkoosist väljatulemisi lapsepõlves, mis ei olnud kõige lihtsamad, olingi nõustunud lokaalse anesteesiaga. Lootes, et see on mulle parim valik. Ka minu arsti (dr Neve Lieberg) teadustööd tõestasid, et lokaalne anesteesia pidi olema soovitatav valik.

Saabusime haiglasse registratuuri täpselt kell 9.59. Kiirelt täitsin paar vormi, mulle anti käepael ja suunati haigla pidžaamat selga panema. Siis suunati mind ootesaali, kus pidi ühel hetkel helisema lauatelefon, millega mind üles kutsutakse. Kuna ruum oli üpris täis, istusime härra Jooksjaga hoopis ukse taga. Tegime paar pilti, üritasime nalja visata ja mitte närvi mina. Kaua me seal istuda ei saanud; varsti tulid onud ooteruumist küsima, kas mina olen Margit, mind kutsuti üles. Siis kukkus korraks süda jälle saapasäärde. Tuli minna. 😳

img_8082

Operatsioonieelses toas anti mulle mitu tabletti, oli seal nii valuvaigistit, antibiootikumi kui ka rahustit. Pandi kanüül ja süstiti veel mingeid ravimeid. Mõõdeti vererõhku, see oli normis. Närv oli sees ja tundsin, kuidas pulss tõuseb. Üks laps nuttis sõdantlõhestavalt samas ruumis, ega see mul närvi just vähemaks ei võtnud. Sain viimase rohu, mis südame korralikult pekslema võttis, ja siis tuli minna opisaali.

Väga. Õudne. Koht. Ausalt kah. Arst küsis, kas on ärev olla. Ütlesin ausalt, et jah, on küll. 😕 Arst käskis seepeale õel mulle veel mingi süst teha ja lisaks süstiti ka adrenaliini. Võimalik, et midagi on mul opieelsest ajast ka valesti meeles, sest see, mis edasi tuli, pühkis kogu mõttetegevuse lihtsalt minema.

Instagramis võtsin opipäeval värskete emotsioonidega asja kokku nii:

Tehtav, aga nõrgema närvikavaga inimestele lokaalset tuimestust mandliopil küll ei soovita. Eriti siis, kui sul on nii suured ja sidekoestunud mandlid nagu mul (olid 😉). Sisened hämarasse opisaali, istud püstises asendis ebamugavasse tooli, hoiad ise oma suud lahti, saad jõhkralt suure süstiga tuimestust ja siis vaikselt sikutatakse, rebitakse, lõigatakse ja puhastatakse. Köhid punast “vedelikku” nelja ilmakaarde ja kui oled nii õnnelik nagu mina, siis saad seda ka nina kaudu “väljutada”. Arstile vastata ei saa, sest jalad all värisevad ja vaikselt “upud” punases vedelikus, kui küsitakse, kas pilt on veel ees. Kui oled eriti õnnelik, kõrvetatakse ka veresooni, nii et tossu tuleb. Paras õudusfilmi stseen, liialdamata.

Ja siis minnakse alles teise poole juurde. 😨

Ehk siis nagu aru saate: üks verine ja rõve operatsioon. Samas olen lugenud ka teiste kogemusi, kus lokaalset anesteesiat täiesti soovitatakse, kuna tegu on “kiire ja verevaese opiga”. No ma ei tea: ma olen ikka parajalt tough naine, aga see tahtis kohati ikka pildi eest ära võtta ja võttis jalad nõrgaks. Isegi toolilt ratastooli istumine oli omajagu raske. Kokkuvõttes natuke kahetsen, et siiski narkoosi ei valinud: vaimsed haavad olid/on suured. Teadmata, mis opil toimus, oleks ilmselt olnud lihtsam taastuda ja ainult häid mõtteid mõelda.

Kohe pärast opi lõppu viidi mind palatisse. Prille mul ees ei olnud, aga isegi oma miinus kolm nägemisega nägin ma, kui suured mu mandlid seal kausis olid. Võehhh ja väkk. Iuuuu. 😶

Edasist kirjeldasin Instagramis nii:

Pärast elu pikimaid minuteid lähed palatisse taastuma. Valuvaigistit tiksub kanüüli, aga alguses kogu su kõri ikkagi valutab. Tunned imelikke tükke, aga köhida ei tohi ja neelata ka ei tohi. Kõik on valus. Lõpuks tuuakse vett ja jäätist. Kui jäätise sain läbi valu söödud – iga amps on niiiii valus 😰 –, siis vett ma juua ei saanudki, sest see oli veel valusam ja tegi haavadele liiga. Janu on samas meeletu. Kõik ümberringi tatsavad ringi, joovad kannuga vett, söövad mitu portsu ja räägivad telefoniga. Ma ei saa sõnagi suust ilma põrguvaluta. Ütleks muidu neile, kui neetult närvi nad mind ajavad. 😂

Teised tüdrukud minu palatis tundusid olevat palju paremas seisus kui mina. Nende opp toimus narkoosis, nagu aru sain. Muudkui sõid ja jõid ja rääkisid. Mina olin tummfilm, kes jäätist süües konkreetselt nuttis. Kohe pärast oppi, kella 12 ajal läks härra Jooksja koju, kuna arst käskis mul puhata ja magada. Tagasi lubati saatjal tulla kella 16 paiku, kui olen juba natuke puhanud. Sülgasin muudkui verist ila kaussi ja salvrättidesse. Vahepeal jäi verd vähemaks ja siis äkki sain suutäie verd koos hüübinud tükkidega sülitada. Selle peale õde tegi natuke murelikku nägu ja jälgis mind rohkem.

Õhtul oli mul ainsana palatis väike palavik, 37,5 vms. Kui alguses sai valuvaigisteid kanüüli, siis nüüd pidi tablette neelama hakkama. 😭 Mul oli valus niisama veepiiskugi juua, seega tablettide võtmine läks läbi s-u-u-r-t-e raskuste. Õde käskis ka lahustuvat valuvaigistit juua, aga kuna see lahustuv tablett tekitas “joogis” gaasimulle ja oli mingi maitsega, tegi see mu haavadele nii haiget, et üle lonksu ma seda ei joonud. Nagu hape mu kõrvetatud veresoontel. Sisetunne ütles, et sellega võin endale liiga teha. Õde natuke pahandas, kui talle oma telefonis kirjutasin, et ma ei saa seda valu tõttu juua. “Kuidas sa siis kodus hakkama saad?” No kust mina pean teadma. 😡 Küll arst hommikul ütleb?

2. päev

Öö möödus suhteliselt normaalselt. Ööseks jäeti veel 2 paratsetamooli, mida pidi sisse võtma. Ärkasin umbes iga kahe tunni tagant, kella 2 ajal võtsin raskustega 1 tableti ära – tegin selle hammastega miljoniks tükiks ja jõin minilonksusid – ja lõplikult lõin luugid lahti kell 5. Kell 6 sain jälle õelt pahandada, miks ma ainult ühe tableti võtsin, kui arst määras selgelt kaks tükki. No deem küll, jäta mind rahule, hea, et seegi sisse sai! 😒 Hea, et ma sel ajal rääkida ei saanud, oleks korralikult vastu “haukunud” talle. 😅 Mis teha: minu taastumine esimese 24 tunni jooksul oli tunduvalt aeglasem kui teistel minu palatis ja kõrvalpalatites, kust rohket juttu kostis…

Pidin veel 3 tabletti sisse võtma, sain kanüüli füsioloogilist lahust, mis olemise palju paremaks tegi ja kella 7.30 ajal tuli arst. Kõigil meie palatis olid vist eri kirurgid, sest teised istusid kuskil ooteruumi ukse taga, aga minu arst tuli otse palatisse minuga rääkima. Jätkuvalt: väga tore, kompetentne ja põhjalik arst. Vaatas mind üle, andis paberid ja selgitas ravi ning edasist asjade käiku. Minu arst ei lubanud üldse neid lahustuvaid valuvaigisteid võtta: teevad maole liiga (mul on niigi maovaludega probleeme olnud) ja soovitas kõike tabletina. 4 korda päevas 2 tabletti korraga Solpadeine’i (paratsetamool, kodeiin ja kofeiin) ning vastu ööd 2 tabletti Dolmeni. Lisaks veel üks retseptirohi Xefo, kui eelnevast väheks jääb. Pidin veel ühe kohupiimakreemi sööma – läks isegi päris hästi alla, kuigi veidi valus oli ikka neelata ja nii toit kui vesi läksid kuskile teise “auku”, neelama pidi iga ampsu/lonksu kaks korda. Võisin apteeki ja koju minna. Maksin ka voodikoha tasu 2,5€ ja apteeki jäi 40€. Seda siis esimese ringiga, ravimite kulu on päris korralik. 🙄 Opi kuludest hiljem pikemalt.

Kodus möödus 2. päev üpris normaalselt. Sõin veel 3 korral (iga kord tund pärast Solpadeine’i võtmist) jäätist, jõin ära üle 1,5 liitri vett ja vaatasin arvutist seriaale. Palavikku ei olnud ja olemine oli palju parem kui eelmisel päeval. Keel ja kurgunibu olid ikka väga paistes ja suus oli ebameeldiv tunne. Õhtul võtsin kell 22.30 oma Dolmenid sisse ja läksin tuttu.

img_8102

3. päev

Öösel ärkasin paar korda. Oli külm. Härra Jooksja tõi mulle lisateki. Lisaks tulid mul köhahood, kuna opieelsel nädalal olin ma ju olnud veidi tõbine (nohu, kinnine kuiv köha, palavikku polnud) ja kuigi olin praktiliselt terveks saanud, siis tundub, et midagi hakkas kopsust ja hingetorust siiski eralduma. 😕 Ja köhida kurguhaavadega ju ei tohi. Jamps!

Kell 6 plaanisin võtta järgmise portsu Solpadeine’i. Enne seda kraadisin end. 38,7. 😨 Opijärgsel infolehel oli kirjas, et kui palavik tõuseb üle 38, peab arstile helistama. Võtsin oma Solpadeine’id sisse, jahutasin end külmakottidega ja tund hiljem oli palavik ikka 38,1. Härra Jooksja helistas valveõele, kuna mina ju rääkida jätkuvalt ei saanud. Too just väga abivalmis ei olnud: helistage oma perearstile, nemad saavad aidata ainult verejooksu puhul.

Wtf? 😡

Mind ajas suhteliselt närvi, et võitlen siin suure palavikuga, kirjas on, et peab haiglasse helistama ja abi sealt ei saa. Soovitati meil 8.15 paiku uuesti helistada, et ehk saame siis mu raviarsti kätte. Pereõde oli mul tol päeval tööl alates kella 10st, seega sinna oli veel 3 tundi ootamist. Õnneks saime enne kella 9 lõpuks minu raviarstiga ühendust. Ütles, et pidevalt jälgida ja kui palavik mingil hetkel ei reageeri enam paratsetamoolile, siis kohe valvearstile kõne ja vaatab edasi.

Õnneks minu palavik kukkus paari tunniga lubatud piiridesse. Praktiliselt kogu hommiku ma ainult magasin. Ärkasin, võtsin rohtu ja jälle magasin. Lõpuks sõin ühe sorbeti, mis oli aga liiga valus ja pani kurgu seega väga valutama. Jõin siis muudkui külma kummeliteed peale. Olemine oli lihtsalt väga kehv. Kuidagi pesin nägu ja hambaid ja üritasin edasi funktsioneerida. Vaikselt jõin vedelikku, aga söögiisu üldse ei olnud.

3. päev oli kokkuvõttes raske. 😕 Jõin liiga vähe vedelikke ja söögiks muud peale selle hommikuse sorbeti ei läinudki. Kuigi eelmine päev olin vedeliku tarbimises väga tubli, paljastas iga käik WC-sse, et olen VÄGA dehüdreeritud. Njah. Paha-paha-paha.

4. päev

Algas 4. päev täitsa kenasti. Polnud enam palavikku, valu oli talutav ja sain pärast hommikusi tablette tublisti vett juua ja sõin ära peaaegu 400 g jogurtit, mis on ikka väga suur asi. Kuna olin palavikus olles mitu päeva samas pidžaamas higistanud, siis tahtsin lõpuks pesema minna. Natuke siiski kartsin, sest isegi paar sammu magamistoa ja vannitoa vahel käimist väsitas korralikult. Hambaid pesin kogu aeg istudes. Lõpuks sain oma jaheda duši (sooja ja kuuma veega end pesta ei tohi, kuna tekib kohe verejooksu oht) võetud ja inimese tunne tekkis kohe. Aga väsimus oli meeletu. Lamasin terve ülejäänud päeva. What else is new.

img_8108

Pärastlõunal tõi härra Jooksja mulle kreemist Merevaiku ja mingit eriti pehmet ja tükivaba pasteeti. Need. Maitsesid. Nagu. Taevas! Soolane toit. Imeline.

Kahjuks edasi läks kõik jälle allamäge. Enne õhtuste tablettide võtmist hakkas mul meeletult iiveldama. Solpadeine’i infolehel on kirjas, et kui tekib iiveldus, tuleb kohe ravimi kasutamine lõpetada. Samuti sai täis ametlik maksimaalne kasutusaeg ehk 3 päeva. Kuna ravim sisaldab kodeiini, siis kahtlustan, et olin selle üledoosi piiril. Võtsin hoopis kaks tavalist paratsetamooli ja lootsin parimat. Kurk oli ikka päris valus juba ja ka palavik oli üle 37 roninud…

Lõpuks lisandus kõigele veel maovalu. Ilmselt see tühja kõhu peale tablettide krõbistamine oli oma tagajärjed kohale saatnud. 😒 Üks Instagrami jälgija soovitas mul Omep Uno kuur läbi teha. Olen seda kunagi ka ise tarbinud, aga tol ajal oli see retseptiravim. Nüüd sai seda õnneks käsimüügist. Härra Jooksja käis 24 h apteegis ja enne magamaminekut sai sisse võetud nii omenprasool kui ka Dolmen. Magasin ärkamata kuni kella 6ni, kui tuli jälle paratsetamooli krõbistada.

5. päev

Ärgates oli kurk päris valus, eriti vasakult poolt. Valu kiirgas veidi ka kõrvadesse. Neelata oli valus. Kugistasin oma rohud sisse, sõin kurgu jahutamiseks ühe jääkuubiku ja magasin kella 9ni.

Kell 10 sain järgmise portsu valuvaigisteid, pesin hambaid ja üritasin kuidagi vett juua. Kell 11 sundisin end sööma. Eelmisel päeval härra Jooksja poolt valmistatud püreesupp oli siidine ja imemaitsev. Lisaks sõin veel korraliku portsu pasteeti ja lõpuks ka jäätist. Ja muidugi palju jäävett. Keha oli energiapuudusest, palavikest ja traumast väga nõrk. Lihtsalt liigutades sain kolmel korral ka krambid: talla alla, säärelihasesse ja biitsepsisse. 😕

img_8111

Köhahood kimbutasid ja valu kiirgus lisaks kurgu- ja kõripiirkonnale vaikselt ka kõrvadesse. Neelamine oli jätkuvalt valus, olenemata valuvaigistite regulaarsele ja rohkele tarbimisele. Ei taha teadagi, mis siis oleks olnud, kui neid peoga sisse poleks söönud…

6. päev

6. päev oli selles mõttes tore, et ma polnud terve opijärgse aja nii palju süüa saanud.  🙂Söömine oli küll valus, aga ma lausa tundsin, kuidas energia mul paraneda aitab. Oli seegi tore vaheldus, kui magamistoas WCsse minnes pilt ees virvendama ei hakka. Hoolega lürpisin ka oma jäävett. Söögist läks sisse kolm (!) pudingut, üks sorbetike, natuke pasteeti (mingi hetk viskavad kõik maitsed üle, mis eelmisel päeval taevalikud tundusid), tarretis ja õhtul ka munapuder rohke majoneesiga ning natuke sülti. Kuuendal päeval suutsin enam-vähem esimest korda sosistada mõned sõnad, kuigi teatud kurguhäälikud tekitasid siiski valu. Rääkimisest oli asi oi kui kaugel.

Negatiivse poole pealt muutus kõrvavalu tugevamaks ja sain mitu väga valusat köhahoogu. Iga kord kontrollisin peegli ja taskulambiga, et verejooksu poleks tekkinud.

img_8112

Kahjuks vaatamata enam-vähem päevale sain vastu 7. päeva kõige jubedama öö. 🙁 Kui muidu vastu ööd võetud 2 Dolmeni töötasid hästi, siis tol ööl ärkasin kell 2 kipitava ja valutava kurgu, valusate kõrvale ja meeletu non-stop köhaga. See köha oli raudselt kõige hullem. Enam ei tundunud see ka kopsust tulevat, vaid oli hoopis sellest kurguärritusest initsieeritud. Istusin 4 tundi keset ööd üleval, jõin jäävett ja istusin teises toas tugitoolis, et vaene kurnatud härra Jooksja, kes niigi kogu aeg oli meil kodus ehitaja ja põetaja ühes isikus, natukenegi magada saaks…

Järgmise valuvaigistidoosi ajal ehk kell 6 ma veel ei maganud. Oeh. Raske, raske öö. Igale väiksele edusammule järgneb tagasilöök. Selline see mandliopist taastumine on.

7. ja 8. päev

Ma ei oskagi seda kuidagi hästi kokku võtta. Ilmselt kõige õudsemad päevad. Kõrvades lõhkevad pommid (tunne on vähemalt selline), kurgus on mingi tulekahju ja kiskuv, torkiv tugev valu. Valuvaigistid mõjuvad vaid ajutiselt. Hakkasin jälle Solpadeine’i sööma, lootuses, et seal peituv kodeiin leevendab mu kohutavat piinavat köha. Seda ta ka tegi. 🙂 Magu hakkab vaatamata kaitsvale omenprasoolile valutama. Hakkasin  vaatamata valudele sööma ka enne valuvaigisti võtmist, et kõhtu säästa. See oli ikka väga valus, aga ma sain hakkama.

img_8120

Hirmus, kas kõik ikka peab nii halb olema, läksime härra Jooksjaga, kes ka veel ühe nädala lisaks kodusoleku aega võttis, minu perearsti ukse taha kraapima. Kuna perearst on ise nädala teadustööga eemal, saame pereõe asemel lausa teise perearsti vastuvõtule. Ta on abivalmis, hooliv ja kaastundlik. 🙂 Arutame minu vaevusi, pikendame haiguslehte, tehakse ülevaatus: kurk olevat normipärane ja köha mitte enam kopsus, vaid ärritusest tingitud. Mulle tehakse vere kiirtest, mis välistab põletikuohu. Arst kirjutab mulle välja dikofenaki küünlad, et saaksin öösiti pikemalt magada ja veidigi magu rohtudest säästa.

Sama, 8. päeva õhtul söön läbi väikeste raskuste pehmet lumekrabi (närin loomulikult miljon korda) koos oma külma püreesupiga ning hiljem ka sülti. Kõik alates kõrvadest kuni kõrini valutab, aga sellele vaatamata tunnen kurgus mingit imelikku tükki ja kontrollin kohe peegli ja lambiga: verd ei ole. Küll aga näen mingit tükki seal “augus”, kus vanasti oli mandel. Võtan vatitiku, et see eeldatav sülditükk sealt ettevaatlikult eemaldada, kuna veejoomisega see ei eemaldu.

Kui selle kätte saan, saan aru, et tegu ei ole sülditükikesega. 😳 See on eemaldunud katt haavalt. Üpis suur tükk teine. Kui see maha on tulnud, raugeb valu selles peapooles tunduvalt. Imeline! Uus kude on aga tundlik ja õrn ning teine pea pool lõhub edasi. Vastu ööd tunnen veel katutükke teiselt poolt eemaldumas, aga välja neid sülitatud ei saa. Ilmselt lähevad need koos veega alla.

img_8127

Sama valulik eemaldumise protsess jätkub terve öö. Magada saan vaevalt 2+2 tundi, vahepeal võtan veel valuvaigisteid, sunnin endale natuke vedelat toitu sisse. Ärgates on kurk täiesti kuiv ja meeletult valus. Vee joomine on põletav, aga 10 minutiga hakkab parem. Vaatamata valudele ja kurnatusele olen optimistlik, sest kattude eemaldumine ja uue noore koe paljastumine tähendab paranemist. Kuuldavasti pidigi valu kõige jubedam olema kattude eemaldumise ajal. Seda olen lugenud ingliskeelsetest foorumitest-blogidest, kus öösiti ja päeviti mitmeid tunde veetnud olen.

Kirjutatud diklofenaki küünlaid ööseks panna ei julge, kuna kattude eemaldumise ajal ja vahetult pärast seda on verejooksu oht kõige suurem. Perearst küll ütles, et ei tulnud köhaga veritsust, ei tule ka diklofenakiga (kurguarst keelas valu ravimiseks nii aspiriini; ibuprofeeni kui ka diklofenaki, kuigi viimast kasutatakse pärast mandlioppi siiski suhteliselt tihti), aga ma ei hakka oma õnne proovima. Peaks kuskilt midagi veritsema, hakkan kogu paranemisega uuesti otsast peale. Tahan seda vältida. Olen ka toiduga ekstra ettevaatlik ja söön ainult pudingut ja jogurtit, kuna uus kude on väga nõrk ja kardan seda vigastada.

8. päeval saan ka esimesed sõnad vaikselt rääkida, kuid keel ja kurk on ikka veel valusad.

9. päev

Hommikul kontroll kurku ja näen, et ööga on maha tulnud korralik hulk kattudest. Üks paljastunud serv on üpris punane ja teeb mind murelikuks. 😐 Omajagu on seda paksu kattu alles, mis tähendab, et tükkmaad kibedat valu ootab veel ees. Ootan väga järgmist valuvaigistidoosi, käin kuidagi pesemas ja proovin eksisteerida. Kurgus on vaatamata pidevalt veejoomisele meeletu kuivus ja see tekitab köha ning valu. Päeval katt vaikselt eemaldub, ikka koos kurgu- ja kõrvavaluga. Pärastlõunal on see magus toit jälle nii kopa ette visanud, et jalutan üksi poodi, ostan makra-riisisalatit ja võlts kalamarja. Salati pean kodus ikkagi saumiksriga ära purustama, kuna muidu on see kurgule liialt karm. Kalamari on soolane ja läheb hästi alla. 😋 Poeskäik võtab palju aega, kuna ma ei julge kõndides pulssi üles lasta, jalutan vaikselt. Poe kuiv õhk paneb kurgu valutama. Õnneks on kodus kohe rohu võtmise aega ka käes. Hea oli liikuda, kuna mu tagumik on konkreetselt valus istumisest viimased 9 päeva.

Õhtuks on päris palju kattu ära tulnud ja paistab noor ja värske roosa nahk/kude. Kuna limaskest seal peal hakkab nüüd vaikselt kasvama ja iga päevaga paksenema, on alguses olukord veel väga õrn ja valus. Valuvaigisteid tarbin ikka maksimaalselt, aga need aitavad ainult ajutiselt. Neelata on valus, tabletti võtta on valus, vett juua on valus, süüa on väga valus ja isegi hingata on valus, kui õhk uut kude paratamatult kuivatab. 😕 Olen magama mineku ajaks omadega valust täiesti läbi ja omajagu masenduses. Võtan kaks Dolmeni sisse, pesen hambad ja võtan lonksu õli. Rõve, aga katab uue naha kaitsva kihiga ja tänu sellele saan tol ööl 10 tundi!😍 pikali!😍 magada ja ärkan vaid korra köha peale ja korra valu peale ning võtan rohtu.

10. päev

img_8135

Tunnen end üle mitme magamata öö lõpuks õnnelikuna, sest sain natukenegi puhata. Söön veel purustatud salatit, tarretist ja jäätist. Võtan rohtu, sest kurk on ikka valus, aga kuna kõrvad tol hetkel ei valuta, jään veel paariks tunniks magama. Imeline. 🙂 10. päev on esimene, kui tunnen, et nüüd ma vist tõesti saangi varsti terveks. Valuvaigisteid võtan veel siiski regulaarselt.

11. päev

Saan süüa salatit juba purustamata kujul. Keedan endale pastat ja teen sinna peale juustukastme, kuid toitusid söön ohutuse mõttes ikka veel külmalt. Avastan, et ei pea enam maksimumdoosi valivaigisteid võtma. 🙂 Vaikselt hakkab ka kõhukinnisus mööduma, mis on ravimite kõrvalmõju. Neelata on veel valus, aga mitte enam nii hull kui varem. Õhtuks on kurk ikkagi väsinud ja rääkimist üritan pigem vältida. Uus probleem on pidev kurgu kuivus, mis tekitab kipitust. Eriti hull on see öösiti: vahel ärkan ja pean umbes pool tundi pisikeste lonksudega vett jooma, et see kuivus ja “laiba”maitse minema peletada.

img_8138

11. päeval suutsin esimest korda juua kaks lonksu vett järjest ilma vahepeal puhkamata. Eufooria.

12. päev

Kurgu kuivus ja kipitamine on täpselt sellised, nagu oleks haigeks jäämas. Ilmselt olen jõudnud esmase paranemise viimase etapini; limaskestad ja noor kude paksenevad ja tervenevad lõplikult alles kuude pärast. Samas neelamine on juba veel vähem valus ja peaaegu kõik katud on eemaldunud ja kurk näeb üpris normaalne välja. Söön esimest korda võileiba ja kanaliha, mida muidugi enne pikalt närin, kuid sooja jooki ja toitu ning väga krõbedaid/puruseid toite veel väldin, täpselt nagu arst käskis.

img_8141

Enesetunne on päris hea ja aitan härra Jooksjat koristamisel, kuid pärast seda käib pea ringi ja olen väga väsinud. Peapööritus tikub ligi ka siis, kui olemine muidu juba päris okei on, ilmselt sellest, et juba kolmandat nädalat järjest veedan ma 20+ tundi päevas horisontaalses asendis ja vertikaal ei ole keha jaoks enam tuttav. Valuvaigisteid praktiliselt enam võtma ei pea, mis on väga positiivne. Vahepeal teen jahedat meevett, et kurgu kipitust leevendada.

13. ja 14. päev

Tunnen end juba palju paremini, söön (siiski veel jahedalt) tavapäraseid toite, käin jalutamas ja härra Jooksjaga võistlusel kaasas. Koristan paar tundi vannituba. Jõudu on kordades vähem kui varem, kuid vähemasti saan end juba liigutada. 🙂 Enam ei pea ka iga paari minuti tagant vett jooma, et kurku niisutada. Vahel võtan siiski ühe valuvaigisti, kui neelamine liiga valusaks läheb. Kehakaal, mis vahepeal 2 kg alla läks, on taastunud. Rääkida saan juba üpris normaalselt, kui paar häälikut välja arvata. Loodan järgmisel päeval tagasi töökohustuste juurde asuda (esialgu igaks juhuks veel maksimaalselt palju kodukontorist) ja ehk teha isegi esimene ülikerge trenn. Viimased 3 nädalat (üks enne oppi haigusevimmaga ja kaks opist taastudes) on kogu mu võhma ja sportliku vormi hävitanud.

img_8151

Mis maksab mandliopp ravikindlustusega inimesele?

Loomulikult on häbi vinguda tasuta (st oma sotsiaalmaksuga välja teenitud) arstiabi üle, kuid eks veidi meele mõruks tegi, kui lõpuks kokku lõin, mis see mandliopp mulle rahaliselt (st valu ja kannatused välja arvatud) maksma läks:

  • Saamata jäänud palgatulu: ca 250€. Kaks nädalat haiguslehel tähendas mulle tervelt 250-eurost sissetuleku kaotust. Siinjuures tuleb veel silmas pidada, et mul on nii tubli ja tore tööandja, kes maksab haigushüvitust juba 2. haiguspäevast alates. 1. päeva kaotasin nagunii, lisaks 30% 2. kuni 8. päeva pealt ja natuke rohkem kui 30% 9. kuni 12. haiguspäevalt, mida hüvitab Haigekassa eelmise aasta tulude pealt (seda viimast raha ma veel näinud ei ole, kuid arvutasin selle ise välja).
  • Voodipäev haiglas: 2,5€.
  • Ravimid, raviteed ja külmakotid: 68€. Ja ma veel sihtisin oma suuremad ostud soodukate ajale…

KOKKU: ca 320 eurot. Kahe nädalaga. 😳 Lisaks määramatus koguses valu, kannatusi, piinasid.


Eks näis, kuidas edasi. Järgmine nädal annab arutust. Pean elule ja trennile vaikselt lähenema hakkama ja väga tasahilju kõigega algust tegema. Tark Kes tahab terveks jääda, ei torma. Päris hulluks kohe minna ei saa, sest lõplik paranemine minu kurgus võtab veel mitmeid nädalaid. 🙄 Näiteks rasket trenni teha, saunas või spaas käia ei või ma veel järgmised 2 nädalat. Sellega seoses andsin ära ka oma Tartu Sügisjooksu 10 km pääsme ning osalen Tartu Maratoni Kuubiku viimasel etapil pelgalt pealtvaatajana. 😕

Praegu oleks õnnelik ka selle üle, kui tööl kuidagi kohe stressi ja miljoni kohustuse alla ära ei upuks (not gonna happen) ja saaksin kuidagi väga madala pulsiga sörkima (hopefully will happen) ja vaikselt kerget lihastrenni (no BodyPump for me) tegema hakata. Eelkõige loeb praegu tagasilöökideta paranemine (ptüi-ptüi-ptüi). Küll siis hiljem saab ka jälle täisvõimsusel igal rindel edasi ruttama hakata. 🙂

Advertisements

Nädala kokkuvõte (10.–16.09.2018)

Trennid on sel nädalal väga lihtne kokku võtta, sest trenni ma sel nädalal kordagi teinud ei ole. Kuidas nii?

Täpselt nädal aega tagasi sai maraton joostud. Võtsin järgmiseks nädalaks endale põhitöölt puhkuse. Esmaspäeval ja teisipäeval oli mul lihasvalu nii suur, et liikusin ringi ülimalt aeglaselt nagu tõeline naljanumber. Kõige hullemad olid ikka need eesmised reielihased, mis mul maratoni ajal peaaegu krampi tõmbusid. Keha oli väsinud ja lihasvalus ning eriliselt ma teda ei kiusanud. Käisin esmaspäeval mandlioperatsiooniks vajalikke vereproove andmas – mind vaadati seal Synlabi järjekorras ikka väga imelikult, kui toolilt püsti saada üritasin 😅 – ja teisipäeval lonkasime härra Jooksjaga natuke Lõunakeskuses ringi. Üritasin palju puhata, et operatsiooniks taastuda.

Juba nädala alguses tundsin, et olemine kisub tatiseks. 🙄 Nina hakkas kord vesiseks, kord kinniseks muutuma ja kurk oli kare. Tegelikkuses oli mul juba enne maratoni olukord mandlites kahtlane, aga taruvaiguspreiga pritsimine, pidev kuristamine ja medikeerimine tundus olukorda päästvat, sest mandlipõletikust ma pääsesin. Palavikku õnneks mul olnud ei ole. Terve nädala olen aga nohu ja nüüd ka köhaga kimpus olnud ning üritanud end ravida, et operatsiooniks terveks saada. Kardetavasti haiget inimest nad lõikama ei hakka (seda ütleb ka kaasa antud infoleht, et nohus, köhas ja palavikus olla ei tohi) ja mul lihtsalt ei ole võimalik opiaega edasi lükata, kuna olen kõik oma kohustused töökohtades juba vastavalt planeerinud. Rohkem kui 2 nädalat eemalolekut ei ole praktiliselt võimalik endale lubada, oktoobriks pean tööpostil tagasi olema. Rahaliselt kaotan selle haiguslehega samuti korraliku portsu sissetulekut, lisaks juurde kulud ravimitele. 😕

Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel oli mul vaja ära pidada kolm neljatunnist praktikumi bakatudengitele. Avastasin jälle, et mulle meeldib ikka väga praktilisi asju õpetada, nautisin neid intensiivseid tunde ja andsin endast 100%. 🙂 Pärast praktikumi oli alati energia laes, aga õhtuti olin omadega täiesti läbi. Kui nüüd päris aus olla, siis neljapäevane ja reedene praks tulid juba üpris külmetushaige olemise pealt… Aga seda tööd polnud mul tõesti kuskile lükata ega kedagi asendama paluda.

Muul ajal tegin kõik endast oleneva, et terveks saada. Ma pole viimased… paar aastat? vist nii palju voodis lamanud, teki sees pikutanud ja laisklenud. See on õudne! 😕 Härra Jooksja teeb muudkui kõrvaltoas remonti ja mina pean lihtsalt siin puhkama. Tunnen end seetõttu suhteliselt halvasti: teine rabab tööd teha ja mina lihtsalt laisklen. Ma saan aru, et mul lihtsalt ei ole muud varianti, sest haigena opile ei lasta ja siis lendavad kõik mu plaanid pea peale, aga nõme tunne on ikkagi. Eile tegin natuke süüa ja koristasin ning see oli ka kõik. Tahaks midagigi teha ja ennast liigutada. Jooksuisu on ka meeletu, aga trennist võin järgmised 2 nädalat vaid und näha… Seega vähemalt 3 trennivaba nädalat on kindlustatud. Nõme. Sellist asja pole mu elus üle 5 aasta juhtunud.

img_8078
Niimoodi siis laman pidevalt, kiisu seltsiks.

Ahjaa, kolmapäeva pärastlõunast kuni neljapäeva keskpäevani tähistasime härra Jooksjaga oma 3. aastapäeva ja veetsime aega imelises VSpas. Kasutasime ära minu kallite sõprade poolt sünnipäevaks saadud kinkekaardi. Aitäh selle suurepärase kingituse eest. 🙂 Kuumutasin end saunades, hingasin sisse rohkelt kuuma auru ja hingamisteed tundusid isegi juba paranevat. Käisin ka Bora Bora kehahoolitsuses, mis oli lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Kõigepealt kooriti mu nahka mõnusa koorijaga, siis masseeriti sisse niisutav kreem ja õli. Mmmm. See massaaž oli lihtsalt supermõnus. Ma tulin sealt hooldusest välja praktiliselt pilves olekus. 😁 Õhtul sõime hiina toitu, vedelesime niisama voodis, vaatasime telekat ja ajasime juttu ehk tegime kõike seda, mida kodus kunagi teha ei jõua. Hommikusöök buffees oli supermaitsev, käisime veel viimast korda spaas ja kell 12 oli kohe kahju jälle kodu poole astuma hakata.

Homme ootab mind aga ees see poolteist aastat oodatud ja kardetud mandliopp. Eeldusel, et saan nii terveks, et nad on ikka nõus mind lõikama. Arsti soovitusel olin toona nõus kohaliku tuimestusega, st üldnarkoosi mulle ei tehta ja opi ajal olen täiesti ärkvel. Nüüd olen selle kohta nii palju uurinud, et natuke kahetsen, et siiski üldnarkoosi ei valinud. 😕 Enamasti kõik hirmutavad selle narkoosita variandiga ja vaatavad mind nagu hullu, kui ütlen, et narkoosist loobusin ja nõustusin lokaalse tuimestusega. Samas olen lugenud oma arsti teadustöid, kus ta on leidnud rohkelt tõendusmaterjali, et kohaliku tuimestusega protseduurist taastumine peaks olema kiirem ja kergem. Samuti ei ole minu väljatulemine narkoosist varasemalt olnud kõige kergem, seega ilmselt oli kohalik tuimestus õige valik, kuigi kindlasti vastikum.

Vereproovid pärast maratoni olid korras. Hemoglobiin on kukkunud 127 peale (talvel oli 146), aga üldiselt oli kõik okei. Pereõde hirmutas ainult sellega, et trombotsüütide näit on mul 201, ametlik norm 150, aga enne oppi tahavad nad näha tulemust üle 200, seega olen täpselt piiri peal. Kokkuvõttes tuleb täna kõik asjad kokku panna, veel viimast korda normaalset toitu süüa, üritada normaalset magada ja siis hommikul sammud kliinikusse seada.

Millal ma järgmine kord kirjutan: seda ei oska ma öelda. Seniks aga palun jagage oma kogemusi mandlioperatsiooniga ja kui teil on, siis ka häid nippe ja nõuandeid. 🙂