Kodublogi dilemmad ehk nagu kits kahe heinakuhja vahel

Kodublogi (remondiblogi, ehitusblogi, planeerimisblogi… seda võiks mitut moodi nimetada) on kuidagi vaikseks jäänud. Kui vahetult pärast korteri ostu oli remondipostitustele alati rohkelt tagasisidet, siis nüüd on lugejad pigem passiivseks jäänud. Mina muidugi ootan tagasisidet, kuid mõistan, et sellel passiivsusel on vägagi objektiivsed põhjused ja ega kedagi väevõimuga kaasa rääkima sundida ei saa. Kui teema ei kõneta, on publik vait – nii see kord juba käib.

Ühelt poolt on asi kindlasti selles, et paljud teist on minu lugusid enne siin ilmumist juba Postimehe vahendusel lugenud, kuna seal ilmuvad nad alati vähemalt nädal aega enne. Sellised on lihtsalt meie kokkulepitud tingimused. Kui need veidi hiljem siin ilmuvad, ei tee püsilugejad neid enam lahtigi. Vähemalt osad. See on täitsa mõistetav: mina ka ei viitsiks sama juttu kaks korda lugeda.

Teiselt poolt on väga tore see, et tänu Postimehega koostööle pean ma 2–4 artiklit kuus kirjutama – see on meie kokkulepe, mida ma järjepidevalt täitnud olen. Ega toimetaja mind kunagi tagant kiirusta, aga kui olen lubanud, tuleb sellest kinni pidada. 🙂 Vahel saavad minu lood küll clickbait pealkirjad, aga selle muutmine pole minu võimuses: minu enda pandud pealkirjadega oleks mind ilmselt juba “lahti lastud”, sest keskmine lugeja uudisteportaalis kahjuks “igavale” pealkirjale ei kliki. See on see natuke kurb reaalsus.

Vahepeal tuleb mul neljapäeva õhtuti ikka kõvasti pead murda, millest järgmisena kirjutada, kuid lihtsalt niisama mingit artiklit kokku vorpinud ma siiski ei ole. Kui ma vähemalt üle nädala Postimehele ei kirjutaks, ilmuks neid kodublogi asju ilmselt siin üle mitme kuu, siis kui midagi jälle valmis saab. Aga võib-olla minu püsilugejad hoopis seda eelistakski? 🤔 Kvantiteet vs kvaliteet… Siiani olen alati teemasid leidnud, sest minu peas toimub pidevalt järgmiste ja ülejärgmiste etappide planeerimine. Läbimõeldud plaanid on iseehitamise A ja O. Lihtsalt panotamine lõpeb tihti sellega, et ikka tuleb midagi ringi teha. Been there, done that…

Kuna remont liigub meil veidi vaevalises tempos, siis pole mul alati nö toimumispaigalt midagi raporteerida: kes see ikka viitsib nädalate kaupa lugeda sellest, panime OSB põrandale, villatasime põrandat/seinu/lage, vedasime elektrijuhtmeid ühest kohast teise või pahteldasime seinu? Või siiski? See kordub ju igas toas täpselt samamoodi. Sellest kõigest olen ma juba 2017. aastal detailsemalt kirjutanud ning minu enda jaoks pole mõtet mitu korda sellest pikalt jahuda. Mainin seda paari lõiguga üle mingi aja, millega vahepeal tegelenud oleme ja millises seisus objekt on, ning räägin pigem planeerimisest, mingitest nõuannetest ja muust sellisest, mis teistele isetegijatele abiks võib olla. Kui mina olen millegi üle nädalaid pead murdnud või lõputult materjale uurinud, siis võiks teistele ju asja kergemaks teha. 🙂 Aga kas see lugejat päriselt huvitab: ei tea. Kas teid huvitab?

Loomulikult tahaks ma juba näidata neid põnevamaid faase, kui midagi jälle täitsa valmis saab või ehk isegi mingit sisekujundust või mööblit näidata saaks, aga see meie ümberehitus lihtsalt ei liigu nii tempokalt edasi, et iga kuu midagi suurt presenteerida oleks. Kaugeltki mitte. Vannitoa remont võttis meil üle poole aasta aega. Kuidas need teised instagrammerid ja blogijad sama ajaga terved majad nullist valmis saavad: mul tõesti pole halli aimugi. 😃 Ma üritan mitte meid teistega võrrelda, sest iga objekt on erinev, samuti on erinevad käes olevad ressursid, eelkõige raha ja aeg ja abijõud.

Pika jutu kokkuvõtteks…

Ma tahaks nüüd teilt küsida ausat tagasisidet, sest vahel ikka öeldakse, et ma võiks kodu teemadel tihemini kirjutada, aga ma pole päris kindel, mida täpselt te minult ootate. Ma luban, et ma ei solvu. 🙂

Esiteks. Kas teid häirib , et kodublogi postitused ilmuvad enne Postimehes ja väikese viivitusega siin? Oma ise tunnen, et Postimehesse kirjutamine veidike muudab minu kirjutamisstiili, kuna seal räägin ma palju laiema publikuga ning pean mingitest asjadest põhjalikumalt kirjutama või ennast kordama, kui siin seda vaja oleks.

Teiseks. Millised teemad teid päriselt huvitavad: mis võiks olla või olemata olla? Planeerimise postitused? “Panime villa ja pahteldasime kipsi”? Ainult need postitused, kui midagi valmis saab ja on ilusaid fotosid näidata?

Kolmandaks. Kas on midagi, millest ma üldse kirjutanud ei ole, aga te tahaksite lugeda?

Viimaks. Kui kodublogi on ennast ammendanud – minu jaoks on kogu see remont end pidevalt ammendanud, sest 2 aastat hakkab täis tiksuma ja valmis on ikka liiga vähe 😅  – siis võite ka sellest ausalt teada anda. Ehk tuleks kodublogi hoopis kuskile mujale ümber kolida, sellest blogist eraldi veebilehele, et vaid tõsised huvilised ja mina ise saaks seal vahel lugemas käia?

Vot sellised mõtted seekord kodublogi teemadel. Tahtsin selle mõtte lühidalt oma valgustuseteemalise postituse ees ühe lõiguga kokku võtta, aga läks nii pikaks, et tuli terve eraldi postitus. Eks see blogimisest blogimine üks tänamatu töö ole, aga nüüd on see tehtud ja teile sõna antud. 🙂 Suuresti kirjutan ma seda rubriiki siin ainult iseenda jaoks, sest tõele au andes on see mälu vahepeal nii lühike, et tulen ja loen ise vanu postitusi, et aru saada, millega ühe või teise tööga alustasime või miks üht või teist asja just sedaviisi planeeritud sai. Samal ajal ma siiski sooviks, et teil oleks soovi teemas kaasa rääkida ning mõttega meie teel kaasas käia. Ehk siis: palun öelge oma sõna sekka. 

Advertisements

PM Kodustiil: panipaikade planeerimise peavalu

Artikkel ilmus PM Kodustiil portaalis 28. jaanuaril 2019. Kuna artikkel on kirjutatud ligi 3 nädalat tagasi, olen nüüd käinud liuguste salongides aru pidamas ja teksti omajagu parandusi lisanud. Selline see ehitus juba on: planeerid ja muudad, muudad ja planeerid. 😅


Ühe maja või korteri täielik ümberehitus toob endaga kaasa ühe suurepärase võimaluse: luua endale täiesti personaalsed, hästi läbimõeldud ja vajadustele vastavad panipaigad. Panipaigad on tänapäeval kinnisvara müügis üks väga oluline faktor, sest asju on inimestel mitu korda rohkem kui paar aastakümmet tagasi ning kuskil tuleb neid ju hoiustada. Aga kui võimalusi on piiramatult, siis kuidas ikkagi endale parim panipaikade süsteem luua? Mida silmas pidada? Mis on tegelikult meie probleem: kas liiga vähe ruumi või liiga palju asju? 🤔

Alustades viimasest küsimusest, siis üks minu selle aasta eesmärkidest oli (eelkõige) riiete ja jalanõude mõistlik tarbimine: vähem, kvaliteetsemat, jätkusuutlikku, eetiliselt toodetud ja eelistatult kodumaist. Ma pole kunagi armastanud šoppamist ega omanud palju asju. See elustiil sai alguse juba lapsepõlvest. Nimelt on minu ema riietuse osas ilmselt kõige radikaalsem minimalist, keda mul on au tunda. 😅 Teismelisena valmistas see mulle peavalu, kuid praegu olen ma väga tänulik, et mind juba maast madalast õpetati mõtlema asjadele eelkõige ja tihti ka ainult vajalikkuse seisukohast. 🙂

Ma küsin endalt siiani seda küsimust, mida ema mulle alati kordas: kas ma ei saa ilma selleta tõesti kuidagi hakkama? Kui vastus on, et saan küll, jätan ma asja enamasti koju toomata. Ometigi olen ka mina inimene ning aastate jooksul on ka minul kogenenud asju, mida ma enam ei kasuta. Enamasti on selle põhjuseks kulumine või katkiminemine, kuid näiteks riiete puhul ka lihtsalt suureks/väikseks jäämine. Kõige paremini annab asjade üleküllus endast märku loomulikult kolides: pakid oma asju kokku, vaatad kerkivat karpide ja kottide kuhja ega saa aru, kuidas seda kõike nii palju on. 😳

Viimase 12 kuu jooksul olen oma elus loobunud tervest hulgast mitmesugustest asjadest. Osa on rännanud jäätmejaama ümbertöötlemisele, osa Uuskasutuskeskusesse, osa sõpradele ja tuttavatele, osa naiste varjupaika. Samas on meil veel mitmeid kaste ja kotte, mida me mööbli ja hoiupaikade puudumise tõttu lahti pole pakkinud: näiteks seisavad kastides kõik küpsetamiseks vajalikud nõud, sest küpsetusahju mul ju siiani veel ei ole. Nendest kastidest tuleb aga kindlasti välja ka rohkelt kraami, mida meil enam üldse vaja ei lähe. Kui oleme kaks aastat ilma nendeta elanud, kas meil siis tegelikult on neid üldse tarvis? 

Kolides olin ma üpris murelik, kuhu kõik need asjad meie uues korteris küll mahuvad, aga enam ma selle pärast praktiliselt ei muretsegi. Soovitan enne massiivsete panipaikade ja walk-ingarderoobide planeerimist ja ehitamist teistelgi kuulata mõnda minimalismile pühendatud podcasti (näiteks The Minimalists Podcast), lugeda vastava temaatikaga raamatut (näiteks Konmari meetodi loojalt Marie Kondolt) või vaadata Youtube’ist mõni video (näiteks kanalilt Use Less). Tarbimisel on mõju meile endile, teistele inimestele ja kogu planeedile. Ebavajalikust loobumine on tõeliselt vabastav ning teadlik tarbimine tekitab hea tunde, et oled oma otsustega panustanud millessegi suurde ja olulisse. 🙂

Kui olin enda jaoks lahti mõtestanud, kui palju asju minu elus on tegelikult mõistlik, muutus panipaikade planeerimise peavalu hoopis huvitavamaks ülesandeks. Nii minimalstlik ma siiski pole, et planeerida täiesti lahtist garderoobi või igasuguse kapiruumi puudumist. Eesti kliima nõuab õnneks või kahjuks veidi enam esemeid, eriti kui tegeleda vabas õhus harrastatavate spordialadega. Meie kodus saab olema kolm suuremat panipaika: köök koos mõnede sahtlite ja kappidega, magamistoa garderoob ning esiku garderoob.

Köögist pole ilmselt tarvis pikemalt rääkida, sellest olen juba pikemalt kirjutanud. Köök tuleb L-kujuline ja töötasapinda on meil vaid 3,5 meetrit. Mõned üksikud sahtlid ja nurgakapp tasapinna all ning omajagu ruumi ülakappides, kokku 2,4 meetrit laiuses ja 1,2 meetrit kõrguses. Sinna peaks kõik köögitarvikud, nõud ja kuivained ära mahtuma küll. Olen küll suur sisekujunduse fänn ja tahaks hea meelega igasuguseid kauneid laudlinu, kardinaid, rätikuid, portselani ja klaasi kokku osta, aga kui ma neid kõiki kasutada ei jõua, siis pole sellel ju mingit mõtet. Väike köök aitab kindlasti nende toodete tarbimise vähendamisele kaasa. 😉

Magamistoa garderoob on meil seina sisse ehitatud, sisud pärinevad Ikea Algot sarjast ning tellimist ootavad liuguksed. Laiust on kapil 245 cm ja kõrgust 210 cm. Tagantjärele kahetsen veidi, et me kappi 5 cm laiemat ei ehitanud: et kappi mahuks neli 60 cm laiust sektsiooni, peab kapi laius olema vähemalt 250 cm. Sel juhul oleksime saanud piirduda kahel siinil sõitvate liugustega, praegu tuleb planeerida kolm ust (sh üks peegeluks) kolmel siinil, et kõikidesse kapi osadesse oleks mugav ligipääs (EDIT: sisusid 3 cm parema poole tõstes saame teha kahe siini ja neljauksega lahenduse, mis võtab ära vähem sügavust; selle lahenduse pakkus välja Liugleva Ukse müügimees). Kappi peaksid mahtuma nii minu kui ka elukaaslase kõigi aastaaegade riided, v.a välisjalatsid ja paksemad üleriided. 

Kapi sisu näeb välja selline:

Joonis on tehtud Ikea Algot Planner tarkvaraga, mis muuhulgas arvutab välja ka kapisisude hinna.

Kapp on jaotatud peaaegu võrdselt pooleks minu ja elukaaslase vahel. Kõige ülemises riiulivahes hoiustame tekstiilist karpides hooajalisi riideid, mis käesoleval hooajal kasutusel pole. Vasakpoolne stange laiusega 60 cm (toru on kõrgusel 190 cm ja sealt saab asjad kätte nii 188 cm kui ka 168 cm pikk inimene) on elukaaslase jagu, stange all on riiulid pükstele ja jalanõudele. 

Järgmises sektsioonis on terve hulk 60 cm laiuseid korvsahtleid ja üks riiul. Riiul ja ülemised kolm sahtlit on taaskord elukaaslase jagu, alumised 4 sahtlit on aga mulle. Seal hoiustame riideid, mida on mugavam voltida kui riputada: kõiksugused spordiriided (neid on meil jätkuvalt natuke liiga palju…), koduriided, kudumid ja pusad, pesu ja sokid. Konmari meetodil voltides mahutab ühte sahtlisse uskumatult palju esemeid, mis on kõik ühes kihis ilusti vaadeldavad ja lihtsalt kättesaadavad. 

Järgmises sektsioonis on stange ja kaks riiulit mulle, täpselt sama loogikaga nagu elukaaslaselgi. Viimaks mahtus kappi veel üks 40 cm sektsioon, seal on paar riiulit minu kudumitele ning Ikea Alex kummut, kus hoian väiksemaid esemeid (näiteks ehteid), mõningaid ilutooteid ja muud taolist. Parema külje peale seinale plaanin tulevikus riputada oma paar käe- ja seljakotti ning vööd. Lisaks on meil kasutuses ka voodialused sahtlid voodipesu ja päevateki ning -patjade tarbeks.

Esiku garderoobi plaan on selline:

Esikusse plaanime garderoobi üleriietele (stanged) ja välisjalanõudele (alumised riiulid), sh treeningjalanõudele ja -üleriietele, mida kahel harrastussportlasel on omajagu, lisaks korvid mütsidele-sallidele-kinnastele ning ülemised riiulid mitmesugustele hooajalistele ja/või harvem kasutatavale kraamile: reisikohvrid ja -kotid, hooajalised sporditarbed (nt rulluisud, kiivrid jms), jõuluehted ja kaunistused, paar lisatekki ja -patja, külaliste voodipesu ja rätikud jmt. Kõige vasakpoolsemasse nurka tahan kunagi soetada riidekuivati, mis meil kuskile mujale mugavalt ei mahu. Usun, et esikukappi jääb ka omajagu vaba ruumi. 🙂 Esiku garderoobi laiuseks plaanime ca 250–260 cm, kõrguseks 270 cm: kapp saab olema maast laeni liugustega. Esikusse on plaanis panna kahe uksega (EDIT: nii laiad uksed ei mahu meie trepikojast üles 😁, seega tuleb neli ust) liuguksed kahel siinil, üks (EDIT: kaks) uks tuleb ilmselt peegelklaasiga, et anda kitsale esikule visuaalselt veidi avarust juurde.

Väiksem hoiuruum tuleb ka kontorisse: mõned riiulid ja sahtlid, kus saaksin hoida oma dokumente, printerit, pabereid ja raamatuid, mida eelkõige kodus töötamiseks vajan. Rätikud, pesuvahendeid ja kreemid mahuvad kõik meie vannitoa valamukapi nelja sahtlisse. Elutuppa tuleb üksnes madal TV kapp paari riiuliga. 

Usun, et meie kolmetoalises korteris saab panipaiku olema meie kaheliikmelise pere jaoks isegi liiga palju. Kui pere peaks tulevikus kasvama, ei tohiks suurt ruumipuudust vähemalt esialgu küll tekkida. 🙂 Kui tekibki, siis tuleb esmalt pilk pöörata hoopis asjade paljususele, mitte panipaikade vähesusele. Vähem on tõepoolest rohkem.