Tartu Novembrijooks 2017 (5 km)

Eelmisel aastal jäi mul Novembrijooks vahele sellel toredal põhjusel, et viibisin Eestist eemal Valencia maratoni sooja päikese käes ja ägeda melu sees. Sel aastal polnud aga puudumiseks mitte ühtegi põhjust. Eriti, kuna tahtsin #GORUNTARTU sarja täis saada. Eelkõige kripeldas aga sees see viimane isiklik rekord, mis sellel aastal veel uuendamata oli. Minu ametlik 5 km rekord pärines aastast 2015, samuti Tartu Novembrijooksult. 26:26. Sel aastal jooksin Raplas 10 km võistluse sees 5 km napilt alla 24 minuti. Seda 24 minutit seega Novembrijooksule püüdma läksingi. Plaan B oli joosta alla 25 minuti piiri, millest unustasin juba 3 aastat tagasi. Kuidas õnnestus? Just sellest kohe lugeda saategi.

Mina pärast võistlust vammuses naeratamas. 😀

Enne võistlust tegin enam-vähem kõik valesti. Eelmisel päeval jäi võistluseelne soojendus tegemata. Selle asemel oli vaja hoopis mööda redeleid ronida ja oma esireit tappa. Mingit võistluseelset veejoomist ega normaalset söömost ei toimunud. Ütleme nii, et järgmisel päeval andis see kõik endast väga selgelt märku. Võistluspäeva hommikul ärkasin ootamatult enne äratuskella. Tegelesin siis veel ühe tudengi kodutöö parandamisega, tänu sellele suutsin põhja kõrvetada minu ja härra Jooksja võistluseelse pudru. Söönuks me siiski saime. Samuti õnnestus mul end hommikul 2 tunni jooksul 5 korda kuskilt mööbli vastu ära lüüa. Kodust saime minema 15 minutit liiga hilja. No ei olnud hea algus päevale. 😀

Kui Kvissentali jõudsime, oli kell juba 11 ja stardini jäänud tund aega. Võtsime numbrid välja, panime võistlusriided selga ja juba oli kell liiga palju saanud. TYSKi rahval oli juba soojendusjooks tehtud, kui mina alles sellele suundusin. 20 minutist sörgist ja korralikust jooksuharjutuste seeriast, mida Treener teha soovitas, ei tulnud midagi välja. :/ Jooksin kiirelt 10 minutit, tegin paar sääre- ja põlvetõstet, koos teistega paar lahtijooksu ja oligi kõik. Mingit viitsimist ei olnud kah. 5 kraadi, külm tuul ja veel külmem vihm… Võeh. Vastik. Kiire vetsupeatus, andsin pusa pakihoidu ja oligi aeg starti minna. Head sõnad Treenerilt kaasa ja minek!

Kella panin käima stardipaugust. Stardist sain minema 3,6 sekundiga ja täpselt 100. kohal. 5 kilomeetrit on kord juba selline distants, et kui lähedki konkreetselt aega jooksma, siis kahjuks tagasi hoida seal ei saa ning kogu aeg tuleb täiega vajutada. Endal kujundlikult  ja kohati ka reaalselt veremaitse suus ja kops koos. Proovisingi justnimelt seda siis teha: täiega panna ja mitte vahepeal alla anda.

Esimene kilomeeter kulges kenasti väikestel tänavatel ja majade vahel. Tuult ei olnud, aga palav ka ei hakanud. Olles oma numbri välja võtnud ja tagasi autosse kõndinud, sain aru, KUI külm ja vastik õues on. Plaan T-särgiga võistelda lendas prügikasti. Särgi alla tõmbasin suvalise sooja pesu pluusi, mis hoopis vahetusriieteks kaasa olin võtnud. Nägin  jube välja, aga kopsupõletikku nagu ka ei tahtnud saada. 😀 Õnneks kordagi palav mul ei olnud. 1. km: 4:22. Minu kohta väga kiire. Tahtsin hoida teisipäeval Cooperi testis välja joostud 4:47 tempot ning esimese kilomeetriga olin juba korralikult varu tekitanud. 4:47 oleks tähendanud aega napilt alla 24 minuti. Muidugi piinas mind teadmine, et igal aastal olen vaatamata oma püüdlustele raja 150 meetrit pikemaks jooksnud. See tähendab ca 45 sekundit lisa, mida 5 km jooksul on ikka ÜÜRATULT palju.

Kuna jooksin sellel rajal juba neljandat korda, siis teadsin täpselt, mis edasi tuleb. See rõve ja vastik Kvissentali tõus. Mind motiveeris üks mees, kelle tõusul kätte tahtsin saada, kuna ta oli minust kogu 1,5 km muudkui ees- ja tagapool tilberdanud ja kaua ma kannatan seda. 😀 Saingi temast tõusul mööda mindud. Aga ega see tõusu kergemaks ei teinud. Pulss oli ilusti üle 180. Õnneks tuli siis natuke lauget langust, kus pulss jälle veidi allapoole langes. Tõele au andes ei olnud mu pulss muidugi nii kõrge, kui oleks pidanud olema. Ma ei oska end enam punasesse (üle 182 bpm) lükata. Pean seda õppima hakkama.

2. km: 4:52. Arvestades tõusu, mis võetud sai, polnud asi üldsegi mitte hapu.

Edasi tuleb pikk kulgemine Jõgeva maanteel, kus pool maad on taaskord lauge ja vastik tõus. Lisaks kõigele kostitati meid seal “mõnusa” vastutuulega. Jäin juhuslikult ühe mehe taha jooksma ja kuigi ta tempo oli naaaatuke aeglasem, kui ma tahtnud oleks, pakkus ta mulle piisavalt tuulevarju, et minema ma tema tagant ei läinud. Kiirematega kaasa ei suutnud minna ja üksi rühkida ka ei tahtnud. Pärast tagasipööret tuli väike langus, kus ta minu eest pika sammuga minema purjetas. Aga seal sain ma ka juba ise hakkama. 🙂

3. km: 4:51.

Ainult 2 km jäänud. See oli ikka väga lohutav, et pool hullust on juba läbi saanud. Lisaks kõigele tuli üks langus – mis sest, et kohati ikka väga libe ja mudane – ja siis sai juba Kvissentali ja finiši poole tagasi. Kilomeeter enne lõppu nägin taaskord #teamMAR-i ergutamas (kes teab, mis on #teamMAR – püsilugejad peaks teadma 😉 ) ja kuidas selline asi ei pane jalga kiiremini astuma. Muidugi paneb. Kuskil sealsamas keeras üks auto vaatamata vabatahtliku rajareguleerija suunistele raja peale ja tahtis mu alla ajada. Mõned inimesed lihtsalt on jobud.

4. km: 4:47.

Oli juba raskeks läinud. Olin jälle tagasi rajal, kus juba joosnud olime. Lisaks kõigele tuli pöörata uuesti mudarajale ning ületada libe sild. Lihtsalt… miks see koht peab seal sees olema? Miks? Ohtlik, aeglane ja ebameeldiv koht. Tuli ära kannatada ja siis edasi rühkida, sest isiklikud kaasaelajad olid jälle ergutamas. Kästi käed tööle panna. Panin. Öeldi, et aega on piisavalt, jõuad küll. Sellegipoolest ei tohtinud tempol langeda lasta.

Aga tempo langes sellegipoolest, sest kõige lõppu on pandud veel umbes 158 pööret, libe muru ja mingi totakas ring tenniseväljaku ümber. Alati võtab see koht mõttes vanduma ja seekord polnud ka mingi erand. 😀 Selle ringi lõpus saab minu kellajärgi 5 km täis (5. km: 4:47), aga sealt on veel korralik sirge minna.

Pöörasin finišisirgele. Kuulsin Treeneri hõiget: “20 sekundit!”. Kella ma ei vaadanud, aga teadsin, et see tähendab, et 20 sekundit ja siis kukub 24 minutit. Tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja. Treener jooksis kaasa. “15 sekundit!”. Te ei kujuta ette, mida ma tundsin. Ma pole kunagi vist sellist lõpuspurti teinud. “10!”. Finiš tundus nii lähedal, aga samas nii kaugel. Korraks jõudsin mõelda, et ma ei jõua. “5!” Treeneri viimane hüüe viis viimasegi kahtluse: kurat küll, mis jutt see on, usu endasse ja sa jõuad! Vajutasin silmad kinni, andsin endast kõik, ületasin finišijoone ja vajutasin kella kinni.

Seal vaatas mulle vastu täpselt 24:00,0. Täppisteadur.

splits

Ametlik brutoaeg: 23:59,0. Ametlik netoaeg: 23:55,4. Isiklik rekord 2,5 minutiga uuendatud. 🙂

Tiim TYSK!

Vot selline oli see hooaja lõpp. Nüüd olen siis tõesti kõik selle hooajaga ära teinud, millest jooksualaselt üldse kunagi unistanud olen ja millest isegi unistada ei osanud. 5 km alla 24 minuti, 10 km alla 50, 21 km alla 1:48 ja maraton alla 4 tunni. Nagu… how the hell did that happen? Nagu ma ise naljatan: nüüd ei pea ma enam mitte kunagi jooksma. 😀 See ongi muidugi ainult nali: joosta ma tahan ja sellest ma ei loobu. Järgmisel hooajal muidugi sellist arenguhüpet enam nautida ei saa, aga mis me sellest järgmisest hooajast ikka praegu räägime. Naudin praegu täie õigusega selle hooaja tulemusi ja olen südamest rahul. 🙂

Muideks: mis sai #GORUNTARTU sarjas? Kui 2014. aastal oli eelviimane ja 2015. aastal tagant poolt viies, siis sellel aastal sain üldarvestuses 47. koha (kokku 77 lõpetajat), naistest olin 15. (kokku lõpetas sarja 31 naist) ja N vanuseklassis (wait for it…) olin ma lausa 4. o_O Vanuseklassis oli lõpetajaid küll ainult 7, aga siiski. 😀 Areng on olnud mäekõrgune.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 23:55,4
  • Distants: 5 km (minu kell: 5,11 km)
  • Keskmine tempo: 4:47 min/km (minu kell: 4:42 min/km)
  • Keskmine pulss: 177 bpm
  • Max tempo: 3:02 min/km
  • Max pulss: 185 bpm
  • Koht: 112/268
  • Koht naiste seas: 24/121
  • Koht N vanuseklassis: 10/43
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,18 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 9,0 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 239 ms
    • Vasakul jalal 48,6% ja paremal jalal 51,4%
Advertisements

Tartu Linnamaraton 2017 (21,1 km)

Proloog

Aasta 2014. Oktoobrikuu. Tartu raekoja plats. Ühe neiu neljas poolmaraton. Üle finišijoone jookseb jooksja, keda selle võistluse ajal hakkasid kimbutama kõik halvad mõtted, mis jooksja meelele sattuda võivad. Kõhklused, kahtlused, pettumus. Oma blogis kirjutas ta jooksu kokkuvõttes 7. oktoobril 2014. aastal sedaviisi:

Kahjuks polnud seekord mitte mingit emotsiooni.😦 Kuidagi kurb hakkas. Minu kõige aeglasem ja kõige raskem poolmaraton. Olin ju finišis, jalg ei teinud valu, aeg polnud midagi katastroofilist, medal oli kaelas ja hooaeg läbi, aga ma ei olnud ikkagi õnnelik. /…/

Vahel jäävad unistused unistusteks. Miski kripeldab hinges /…/ kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta. Sellel päeval murdus mu vaim. Kui seljataha jäävad sellised rasked poolmaratonid, siis kuidas peaks ma suutma kunagi topelt nii pikka maratoni joosta? Ma mõtlen maratonist nii tihti. Ma tahan loota, et ma saan sellega hakkama, aga praegu ma seda enam ei usu. /…/

Vähemalt minu puhul kehtib kindlalt see reegel, et paremaks jooksjaks saab ainult joostes. Kui ma ei jookse, siis mu jooks taandareneb. Vot see on reaalsus, see on õppetund. Ma võin ju seda ratast vändata, ma võin ju pumpida, ma võin ju *misiganes*, aga see ei tee minust paremat jooksjat.

Aasta 2017. 7. oktoober: täpselt 3 aastat ja 4203 kilomeetrit pärast selle kokkuvõtte ilmumist. Ühe neiu neljateistkümnes poolmaraton. Üle finišijoone jookseb üks jooksja, endal suurest õnnest silmanurgas pisarad. Rõõm, uhkus, eneseteostus. Oma jooksu kokkuvõttes kirjutas ta sedamoodi:

Lülitasin sisse oma viimase käigu, adrenaliin pühkis minema kogu kehasse kogenenud valu ning emotsioonid olid nii laes, et võitlesin seal rõõmupisaratega. Kogu hooaeg jooksis silme eest läbi. Kõik need hetked, kõik need täitunud unistused, kogu see teekond.

See neiu olen mina.

Foto: Kayvo Kroon

Võistluspäev

Hommik oli mõnusalt rahulik. Uni oli veel silmas, kui keetsin kell 8.30 neljaviljaputru, mille voodis teki all keras olles pintslisse pistsin. Jõudsin veel Instagram stoorisid uuendada ja saada kinnitust, et enamik inimesi peab minu plaani lühikeses vormis (T-särk, lühikesed püksid, säärised) jooksma minekut hullumeelseks. Õues oli ca 9 kraadi, erilist tuult ei paistnud, tol hetkel rippusid taevas paksud pilved. Aga eelmise nädala Paide-Türi jooks oli kinnitanud, et lühikeses vormis ilmselt külm ei hakkaks. Mis seal ikka: see võistlus oli nagunii kõigega riskimiseks – do or die, all in or nothing. Tõmbasin võistlusvormi selga, paksud riided peale ja asusin enne kella 10 Raekoja platsi poole teele.

img_3156

Leidsin Maria ja Kaire üles ja läksime soojendusele. Tegime päris tubli soojenduse: 2 km jooksu, jooksuharjutused ja 2 kiirendust peale. Tunne oli… noh… raske. Väsinud. Mitte midagi positiivset. Ei mingit lendamise tunnet. Võistlus tuleb raske: see oli täiesti selge. Kuna oleme Mariaga hetkel väga sarnaseid aegu jooksnud, oli selge, et tuleb punti võtta: nii on ju ikka kergem. Plaan oli lihtne: alguses proovime 5:10 tempos (lõpuaeg alla 1:50), kui kustume, siis proovime 5:20 hoida (1:55 lõpuaeg) ja kui kõik halvasti läheb, siis küllap korjab 2:00 punt koos oma suurepärase tempomeistriga meid oma “rongi” peale. Teineteist järele ei oota. Laipu kaasa ei tassi. 😀

Vetsupeatus, soojendusdress pealt ära, stardieelne geel ja vesi kaasa ja koridori. Platseerusime vist 1:30–1:45 stardikoridori, kuna järgmine paksult rahvast täis koridor väga ei kutsunud. Oma koridoris hoidsime lõpu poole: seal oli meie jaoks ka ajaliselt enam-vähem õige koht. Geel 3 min enne starti sisse, viimased veesõõmud, edusoovid kaasjooksjatele ja tuligi rajale asuda.

22256503_1540297649326042_7959048132814677241_o
Foto: Klubi Tartu Maraton

Esimene halb üllatus oli see, et stardijoonel polnud ajavõtumatti: see tähendab, et netoaega sellelt jooksult ei saa. Kuna 1:50 püüdmine – kui üldse õnnestub lõpukilomeetriteni tempos vastu pidada – oli nagunii sekundite mäng, siis netoaja puudumine ei ole hea uudis. Sekundeid ikka kulus stardijooneni jõudmiseks. Kellad panime tööle stardipaugust, seega saime vähemalt oma aega korrektselt jälgida.

Esimesed kilomeetrid tegelesin oma peas muudkui sekundite lugemisega. 1:49:59 tähendab keskmist tempot 5:12 min/km. Mängisin seda mängu, mida varemgi: iga kilomeetriaja saabumisel arvutan, palju eesmärgile kaotan/võidan ja siis liidan neid sekundeid muudkui. Juba 3. km saime Siili pehmet rada maitsta. Ei meeldinud 3 aastat tagasi, ei meeldinud ka seekord. Püsisime tempos, aga midagi kerget ei olnud. Juba esimesest kilomeetrist alates oli see võistlus tõsine võitlus iseendaga.

Pulssi ei taha ma poolmaratoni esimeses pooles üle 175 lasta, sest siis kustun ma teises pooles kohe kindlasti. Enam-vähem 173–174 ringis see pulss ka püsis, kuid tõusukestel oli pulss kohe ka 180 kandis. Jalad olid algusest peale sodid: nii kehvade jalgadega ma vist see aasta veel võistlenud polegi.  Tõusudel loomulikult langes ka tempo ning “võidetud” sekundid muudkui kahanesid. Peale kõige istus kogu aeg peas teadmine, et aega peab enne 19. km korralikult varusse jooksma, sest see, mis juhtub Lossi tõusul ja pärast seda – seda ei tea enam keegi. Lossi tõus on trennis värske jalagagi raske, mis siis rääkida veel 19 km läbinud jalgadest.

Ropka tõus oli vastik: pikk ja lauge. Juua ma peaaegu 1. joogipunktis kätte ei saanudki. Pidin seisma jääma ja topsi välja võitlema. Üldiselt tundusid joogipunktid sellel aastal liiga vähe mehitatud: vabatahtlikud jõudsid vaid topse täita ning vaid paaris üksikus kohas anti jooki otse kätte, mitte ei pidanud seda laualt ise püüdma. Selle asemel, et tekitada joogipunkt 10, 12,2, 15, 17,8 ja 19 km peale  – mis mõte sellel oktoobrikuisel jahedal ajal on? – võiks neid vabatahtlikke rakendada jookide kätte andmisel.

Lõpuks saime sealt Ropkast minema ja jõudsime Karlovasse. Olin seda nii kaua juba oodanud. Kesk tänaval loendas keegi kaasaelajatest midagi: 66, 67, 68… Siis sain aru, et ta loendas naisi. Mina ja poolmaratonil naiste esi70-s? Misasja? Nalja teete?

Sõpruse silla tõus läks kergemini mööda, sest seal tegelesin oma 8. km-l tühjaks söödud geelipaki prügikasti toimetamisega. Sealt edasi tuli järgmine joogipunkt, kus peaaegu juua kätte ei saanudki. Anne kanali ääres elas kaasa üks õdedest Luikedest – milline neist, ma öelda ei oska – kes kiitis kõiki tublisid naisjooksjaid. Anne kanali lõik toob alati meelde kõik rõverasked võistlused, mis seda lõiku läbivad. Seekord ei olnud asi ka väga palju parem. Pulss oli vaikselt tõusnud üle 175 ja jalad olid valmis koostöö lõpetama.

Ametlik 10 km aeg: 50:51. Koht: 410. 

5:12 tempo puhul oleks pidanud 10 km aeg olema täpselt 52 minutit. Seega oli varu sellel hetkel 69 sekundit. 69 hädasti marjaks kuluvat sekundit Lossi mäe tarbeks. Kuid ära ei saa unustada, et Lossi mäeni oli veel omajagu maad minna. Sinna maa peale jäi veel takistusi. Lisaks ei olnud minu kella järgi asi nii roosiline: kurvide sirgeks jooksmine ja pidevalt selle peale mõtlemine, kus on optimaalne trajektoor – oma kodulinnas oli seda natuke lihtsam kalkuleerida, kui tead peaaegu iga kurvi ja pööret – tähendas seda, et minu kell ei käinud enam kilomeetripostidega ühte. 10 km sai minu kella järgi täis 51:27 peal. Praktiliselt tähendas see seda, et ärakukkumise ruumi väga ei olnud. Käis võidujooks ajaga. Kuid võis aimata, et mina suudan selle raja joosta lühemaks kui 21,1 km. See natuke lohutas.

img_3184
Atlantise juures suremas. 7 km veel minna. Foto: ajakiri SPORT

Järgmine raske koht tuleb Atlantise juures, kus tuleb üles saada treppidest. Seekord valisin mineku treppide kõrvalt murult. Õige valik: samme üles saamiseks tuli teha ca 3 korda vähem ning aega kulus vähemalt 2 korda vähem. Edasi võtsin korraks natuke tempo Ülejõe pargis alla, et sellest tõusust taastuda. Pulss oli julgelt üle 180.

Õnneks oli kaasaelajaid 3 aasta taguse ajaga võrreldes vähemalt 5 korda rohkem. See on jooksjate seisukohalt nii positiivne: kes on jooksnud, siis teab, kui palju ergutajad juurde annavad. TYSKi juures tehtav ring oli lihtsalt tüütu. Vahepeal hakkas vihma tibutama, aga mulle see isegi meeldis. Üritasin kalkuleerida, millal geel taskust välja võtta ja sisse süüa, sest teine geel polnud mul enam IsoGel, vaid High5 õuna EnergyGel, millele peab vett peale jooma. Loomulikult tahtis tagatasku lukk kinni kiiluda ning Kroonuaia sillal sain viimasel hetkel geeli taskust välja, et see ruttu enne 15 km joogipunkti sisse süüa. Seal ergutas mind trennikaaslane Kristel ja mingi fotograaf tegi täpselt siis pilti, kui ma geeli sõin. No kamoon.

Edasi viis tee järgmise raske kohani: jõeäärsele pehmele ja porisele alleele, kus ma tihti oma 6–7 km jooksuringil käin. Endale üllatuslikult hakkasin seal vaikselt selgasid võtma. Samuti sain seal aru, et Maria on minu seljatagant kuskile natuke kaugemale jäänud. Teadsin, et oodata ei ole mõtet: pigem on Maria jaoks motiveerivam see, kui ta veel mu selga näeb ja sellele järele püüab jõuda. Samal ajal püüdsin ise muudkui üht Prorunnerit (tsau, Maia!) ja olin juba möödunud Teast. Lülitasin autopiloodi sisse ja lihtsalt läksin.

Pikk asfaldisirge Lauluväljakuni. Üks rõvedamaid kohti, sest seal on üks pikk ja väga lauge tõusuga sirge, millest silmaga peaaegu arugi ei saa, küll aga tajuvad seda nii jalad kui ka süda. Tagareied olid alates 13 km märgist olnud praktiliselt krampide äärel. Seal samal sirgel võitles üks maratoonar tõsiste krampidega: jooksis, praktiliselt vajus kokku, siis hakkas jälle jooksma ja vajus taaskord. Seda oli lihtsalt valus vaadata.

splits
Mis 13. km juhtus, seda ma ei tea. Üldiselt klapivad kilomeetriajad hästi tõusude ja langustega kokku.

Samal ajal oli mul kuratlikult põnev. Sekundite lugemine oli ammu sassi läinud ja keskmine tempo 5:10 andis mõista, et rekord ja aeg alla 1:50 on käega katsutavad. Kõik olenes sellest, mis saab Lossi tõusul ja pärast seda. Aga ikka veel ei olnud ma sinnamaani jõudnud. Veel tuli joosta läbi Supilinna, võtta üks väiksem tõus ja läbida rohkete ergutajatega Ülikooli tänav. Üha rohkem kohtasin tuttavaid, kes mulle nimeliselt kaasa elasid. Kops oli totaalselt koos. Ma ei taha teada, millise näo ja sammuga ma neid kilomeetreid seal võtsin, aga Sportfoto pildid annavad kerge aimduse, milline “ilus” pilt see oli.

Enne pööret Lossi tänavale hingasin ma mitu korda sügavalt sisse ja ütlesin endale mõttes, et enam ei mõtle: ainult jooksed. Saagu, mis saab, aga kõndima lihtsalt ei hakka, sest su jalad ei kannata seda välja. Jooksusamm oli jalalihasele selles krambieelses staadiumis kindlam valik.

Juba esimese kolmandiku peal olin omadega täiesti koos. Õnneks seal ergutasid Liis ja Marin – aitäh teile! See andis powerit jälle edasi panna. Ootasin tõusu lõpus oma treenerit, aga pärast selgus, et Maris ei osanud ennustada, et ma nii vara sinna jõuan. 😀 Nägin hoopis paari fotograafi – miks te tahate seda surma fotole talletada? 😀 – ja hulka kaasaelajaid, kes ilmselt kõiki jooksjaid täiesti peast segaseks pidasid.

Lossi mägi saigi jooksusammul ära võetud. Mina jäin peale! Aga see, mis tuli pärast mäge, oli vist hullem kui mägi ise. Pulss lihtsalt ei läinud alla. Jalad ei tahtnud enam liikuda. Kuigi viimasel ajal pole ma haamrit enam tihti saanud, siis mäletan seda tunnet väga selgelt. See on see hetk, kus mõttetöö saab ülioluliseks: sa kas saad selle haamriga hakkama või lased end murda. Kellal sai täis 19 km ja kilomeetriaeg 5:47 oli löök allapoole vööd. Fakkkkk! Kuidas ma peaks nii aega jõudma? Olen nii lähedal ja nüüd lihtsalt kaotan sekunditega? No way!

Põnevus säilis kuni lõpuni. Vaatasin veel kella, sain aru, et rada ilmselt ei tule kella järgi 21,1 km ja järelikult veel on lootust. Inglisillal otsustasin, et enam kella ei vahi – tuleb, mis tuleb! Kuskil seal korjas mind “peale” veel üks noormees sinises, kes vist järjepanu käis ja ergutaski kõiki. Enne mind vedas ta üht vanemat meesterahvast. Siis ergutas ja vedas mind kuni Kuradisillani välja. Seal oli veel Maris ka ergutamas. Lõpuks vajus “jänes” mul eest ära.

Vallikraavi tänavast, mis on minu igapäevane teekond tööle ja koju, plaanisin alla joosta mööda jalakäijate teed, sest munakivitee on jalgade surm. Olin eelmistel päevadel enda jaoks kõik Vallikraavi tänava kohta läbi mõelnud. 😀 Aga juhtus nii, et mäest alla joostes hakkasid teised jooksjad sellel jalakäijate alal mulle muudkui ette jääma. Mind varem ergutanud noormees oli astunud munakividele ja mõtlesin, et f*ck it, siia toppama ma ei jää. Astusin munakividele, jooksin mitmetest mööda ja pääsesingi juba Küüni tänavale välja.

Seal märkas mind Tauri, kes raja kõrval mulle kaasa joosta üritas. Lülitasin sisse oma viimase käigu, adrenaliin pühkis minema kogu kehasse kogenenud valu ning emotsioonid olid nii laes, et võitlesin seal rõõmupisaratega. Kogu hooaeg jooksis silme eest läbi. Kõik need hetked, kõik need täitunud unistused, kogu see teekond. Huh. Praegugi tahab pisar silma tulla.

22254824_1540297709326036_7967516086966529248_o
Foto: Klubi Tartu Maraton

Nägin juba Tartu Linnamaratoni traditsioonilist punast vaipa munakividel laiumas. Pöörasin paremale, jõudsin Raekoja platsile, astusin punasele vaibale ning minu ees paistis finiš. Kusjuures lõpuajale ei sattunud mu pilk hetkekski. Ma justkui isegi ei hoolinud enam sellest ajast. Emotsioonid olid võimust võtnud ja lõid lainetena peakohal kokku. Otsisin veel raja äärest treenerit: leidsin. Kõik elasid häälekalt kaasa. Lõin käed taeva poole ja jooksin üle finišijoone.

Foto: Kayvo Kroon

Lõin pulsikella kinni. Seal paistsid numbrid 1:47:55. Pidin seda ekraani veelkord, veelkord ja veelkord vaatama. Alla 1:48?! PÄRISELT?! Surusin oma pisaraid veelkord alla ja naeratus tekkis vägisi näole. Võtsin medali ja joogi ja pöörasin siis järsku ringi, et vaadata, kas Maria ikka jõuab alla 1:50 finišisse. Muidugi jõudis. 🙂 Vähem kui minut pärast minu tulekut oli ka tema kohal. Ära tegime.

 

 

22289988_1540267342662406_8507158132529924612_o
Osake tiimist. Foto: Ardo Säks
22228547_1460585307381769_5450626119201847650_n
⅔ teamMAR-ist. ⅓ tegi pilti.

See jooks oli minu jaoks ilmselt raskemgi kui maraton. Maratonil ikka oli neid kilomeetreid, kui end täiesti hästi tundsin, aga see poolmaraton oli füüsiliselt raskem pingutus. Eks vorm oli ka omajagu langenud, seda näitab ka minu kella 2 ühikut madalam VO2max kui enne maratoni. Strateegiliselt olin teinud enda jaoks parima valiku: joosta maraton Tallinnas ja poolik Tartus. Tartu Linnamaraton on minu puhul maratoni jaoks liialt sügisel: 1) jõuan vahepeal haigeks jääda ning 2) töökoormus ülikoolis mitmekordistub, võrreldes suvise ajaga. Mina jään oma otsustega rahule. Ei mingeid kahetsusi. 🙂

Järgnevad tunnid võtsin vastu ja jagasin õnnitlusi. Ergutasime veel tuttavaid, nii maratoni, poolmaratoni kui ka 10 km rajal. Lõpuks võtsime välja oma hunniku auhindu. Tartu Linnamaraton oli Eesti Linnajooksude ja Tartu Maratoni Kuubiku viimane etapp. Seega sain kätte oma Linnajooksude Viking Line’i kinkekaardi, särgi ja medali ning Linnamaratoni diplomi, hõbemärgi (sest see oli juba minu viies Linnamaraton!) ja Kuubiku medali. Koju läksin seega kolme medali ja ühe hõbemärgiga. Võtab hooaja hästi kokku ju küll.

img_3189

Kokkuvõttes:

graafikudgraafikud2

  • Aeg: 1:47:53
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 20,84 km – jooksin kõik kurvid ilusti sirgeks)
  • Keskmine tempo: 5:07 min/km (minu kell: 5:11 min/km)
  • Keskmine pulss: 175 bpm
  • Max tempo: 3:52 min/km
  • Max pulss: 187 bpm
  • Koht: 355/895
  • Koht naiste seas: 51/284
  • Koht N21 vanuseklassis: 34/141
  • Kulutatud kalorid: 1266 kcal
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,07 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 250 ms
    • Vasakul jalal 49,3% ja paremal jalal 50,7%

Epiloog

Alles oma 2014. aasta Tartu Linnamaratoni kokkuvõtet lugedes sain aru, kui suure arenguhüppe olen viimase kolme aastaga päriselt teinud. Kolm aastat tagasi kulus mul Tartus poolmaratoni läbimiseks 2 tundi, 14 minutit ja 41 sekundit. Pulss oli seejuures praktiliselt sama, mis sel korral. Keskmiselt kulus mul ühe kilomeetri läbimiseks 6 minutit ja 23 sekundit. 566 inimese seas sain 513. koha (91. protsentiili sees – 90% rajal olijatest läbisid selle kiiremini kui mina), 212 naise seas olin 171 (81. protsentiili sees). N21 vanusegrupis platseerusin 116 inimese seas 88. positsioonile (76. protsentiili sees).

Sel korral kulus mul raja läbimiseks 26 minutit ja 48 sekundit vähem. Iga kilomeetri läbisin keskmiselt 1 minuti ja 16 sekundi võrra kiiremini. 895 inimese seas sain 355. koha (40. protsentiili sees), 284 naise seas jäin napilt välja esi50-st (18. protsentiili sees), 141 N21 klassi kuuluva naise seas oli 34. (24. protsentiili sees). Protsentiilid annavad hea aimduse sellest, kui palju olen üldises jooksjate pundis ettepoole murdnud. Nii absoluutne areng isiklikus plaanis kui ka suhteline areng teiste jooksjate foonil on olnud võimas.

Mul ei ole valehäbi oma saavutustest rääkida. Miks peaks ma pelgama seda välja öelda, et jah: sellel hooajal on läinud hästi, töö tasub end ära ja tulemuste üle võin ma uhke olla? See ei ole teiste ees poosetamiseks öeldud. See on öeldud selleks, et igaüks, jah, justnimelt: igaüks, kel liikuvad jalad all ja lööv süda sees on, on võimeline jooksma, on võimeline arenema ja on võimeline saavutama, kui ta seda päriselt tahab ja (see osa, mida unustama kiputakse) on nõus selle nimel (aastate kaupa) ränka tööd tegema.

Siin pole mitte midagi pistmist õnne või vedamisega. Mul polnud 5 aastat tagasi mitte mingit sportlikku põhja, ei teismeeast, lapsepõlvest ega kuskilt mujalt. Ma alustasin kõige ausamalt nulltasemelt, endal turjal ca 20 ülekilo. Nende tulemuste taga on tahtmine, pühendumus, töökus, järjepidevus ja väga palju oma aja investeerimist iseendasse: üle 5500 km jooksmist, lisaks juurde sadade tundide kaupa muid spordialasid. Nende tulemuste taga on korduvalt pettumisi, takistusi ja võitlemist. Kes on sellele teekonnale aegade algusest kaasa elanud, on seda kõike ise näinud.

Ainus, mille pärast pole pidanud ma ropult tööd tegema ja millega mul päriselt vedanud on, on minu inimesed. Ma pole kindel, et üksinda oleks selle teekonna “võidud” niivõrd magusad. Jagatud rõõm on tõepoolest poole suurem. Ma olen kindel, et üksinda võtaks “kaotuste” üleelamine tunduvalt enam aega. Jagatud muret on ju vähemalt poole kergem kanda. Ma ei tea, kuidas teid vääriliselt tänada, et te olete, aga aitäh, et alati olete. Jooksmisteni!