2019. aasta võistluskalender

2019. aasta loosung võiks minu elu igas valdkonnas olla: kvaliteet, mitte kvantiteet. See paistab silma ka minu võistluskalendris, mis on lausa tavatult lühike. 8 võistlust ja ongi kõik! 😳 Paar kümnekat, neli poolmaratoni, üks seitsmekas ja loomulikult aasta grade finale: maraton Berliinis. 😍 

Kuna Berliini maratoniga seotud suuremad kulud (lennupiletid, majutus ja osalustasu) sai 2018. aasta sees ära makstud ja seejuures aasta spordieelarvet mitte drastiliselt ületatud, vaid 4% kogu aasta lõikes, siis arvestades tööandja poolt kompenseeritavat 200€ spordikulutusi, peaks olema võimalik väga ilusti sel aastal spordi osas eelarvesse jääda. Loodame!

Millised võistlused siis valikusse jäid?

  • 6. aprill: Tartu Parkmetsa jooks (7 km)

Igal aastal läheb süda pahaks, kui mõelda sellele 7-kilomeetrisele kurve täis osaliselt pehmele rajale, kus igal kilomeetril endast maksimum anda tuleb, aga ma ei kujutaks hooaja algust teisiti kuidagi ette. Kui see raske pingutus tehtud saab, on tunne järgmisteks võistlusteks juba palju parem ja lõigutrennid edasi palju kergemad. Lisaks: Parkmetsa jooks on alati suurepäraselt korraldatud ja osalustasu igati end väärt.

  • 12. mai: Tartu Maastikumaraton (24,1 km)

Otepäält Elvasse jooksmine on minu jaoks aastas enamasti ainulaadne jooks, sest 95% oma trennidest ja peaaegu kõik võistlused jooksen ma asfaldil või staadionil, sest see on minu eelistatud pinnas, kus ma end kõige mugavamalt tunnen. TMM-il on asfalti aga ainult alguses üks lõik ja siis saab metsa ja põldude vahel loodust “nautida”. Ma ei saa öelda, et see võistlus mul lemmik oleks – üks suur põhjus on ilmselt see, et ta on täpselt 3 km liiga pikk – aga ometigi ei kujuta ma ette seda, et ma seal iga. jumala. aasta ei osaleks. Tartu Maratoni üritustel on mingi oma vaim, mida vähemalt kord aastas tunda tahaks.

  • 26. mai: Rapla Selveri Suurjooks (10 km) 

… ja taaskord jääb Tartu Rattarallil lõbus veeremine ära, sest miski ikka ja jälle kisub mind sinna Raplasse 10 km jooksma. Mis see miski on: eks ikka minu jaoks Eesti kiireim ja parim rada 10 km rekordi jooksmiseks. Jah, Rapla on Tartust kaugel. Jah, rada on üpris igav. Jah, A-L-A-T-I on seal palav. Aga ometigi kuskilt need maagilised ajad seal rajal tulevad. Peab minema. 🙂

  • 8. juuni: Narva Energiajooks (21,1 km)

Eelmisel aastal jäin Narva Energiajooksust ilma ja enam ma seda tunnet kogeda ei taha. Eelmise aasta Helsinki poolmaraton oli küll väga tore reis ja hea kogemus, aga Narvas on minu jaoks jälle see miski. Ilmselt on asi selles, et seal oli 6 aastat tagasi minu esimene jooksuvõistlus, mis jättis halvas mõttes kustumatu mulje (loe: SIIT), kust tekkis minu tahtmine paremaks jooksjaks saada. Seal jooksin ma oma elu kõige esimese poolmaratoni. Ja esimest korda ametlikult alla 2 tunni. Ka sel aastal on mul Narva jaoks oma unistus olemas. 😉

  • 17. august: Eesti Ööjooks (21,1 km)

Rakvere Ööjooksuga on mul kahetisi tundeid. On olnud aastaid, kui olen sealt nii säravaid emotsioone saanud, on olnud aastaid, kui mõned tõrvatilgad (tõrvalärakad? tõrvapotid?) on meepoti ära rikkunud. Olgu, kuidas on: ajaliselt on Ööjooks jubedalt õige koha peal, et vormi testida ja Tallinna (pool)maratoniks korralik testjooks teha. Paremat melu ja sõbralikumaid pealtvaatajaid kui Rakveres samuti mujal ei ole.

  • 1. september: Jüri Jaansoni 2 Silla jooks (10 km)

Selle Jaansoni jooksuga on jälle üks imelik lugu: õudselt mõttetu tundub igal aastal septembrikuu esimene pühapäev selle jaoks raisku lasta, et kärutada teise Eesti serva, et 50+ minutit joosta, aga ometigi olen ma seda kes-teab-kui-mitu aastat järjest juba teinud ja kavatsen teha ka sel aastal. 😁 See kümnekas istub Tallinna Maratoni ette lihtsalt nii hästi. Sel aastal saab ka täiega pingutada, kuna Tallinnas ma täispikka maratoni ju ei jookse.

  • 8. september: Tallinna Maraton (21,1 km)

Tallinnas on minu jagu sel aastal poolmaraton. Ma küll ise natuke kahtlen, et maratonivormi timmides oleks võimalik poolmaratoni joosta paremini kui kevadhooaja tipus, aga samas: luuast on ennegi pauku tulnud. Korra olen ma Tallinnas poolikut jooksnud ja tookord see rekordiga lõppes. Eks näis. Igal juhul Tallinna Maratoni üritustest ma küll ilma jääda ei kavatse ja lisaks sobib see ajastuse poolest – 3 nädalat enne – suurepäraselt Berliini maratoni lahtijooksuks. Nagu rusikas silmaauku!

  • 29. september: Berliini Maraton (42,2 km)

This. Is. It! 😍 Te ei kujuta ette, kui kaua olen ma sellest võistlusest unistanud ja nüüd saangi ma selleks terve aasta treenida, valmistuda ja asuda septembri lõpus ühe maailma suurima maratoni starti. Ma ootan seda lihtsalt nii nii väga. 🙂 Lisaks on tegu minu 5. maratoniga, seega väikest viisi juubeliga, mis loodetavasti vääriliselt peetud saab. Esimene Abbott World Marathon Majors sarja kuuluv maraton. Elu jooksul võiks ju need kuus maratoni kokku saada. 😉

Tartu Linnamaraton/Sügisjooks jääb sel aastal vahele, kuna 5 päeva pärast maratoni ei ole ilmselt väga mõistlik end lõhkuma minna. Kaasa elama lähen aga kindlasti. 🙂 Võimalik, et kalendri lõppu lisandub veel Saaremaa 3 Päeva Jooks, aga selles osas me veel kindlat otsust teinud ei ole. Eks vaatame, kuidas aasta jooksul spordieelarve täitub ja kas selle sinna kuidagi ära mahutan või mitte. 

Millistel võistlusel Sina sel aastal osa kavatsed võtta?

Kas on midagi, mille ma kohe kindlasti peaks oma kalendrisse lisama? 

Advertisements

Jüri Jaansoni 2 Silla Jooks

Ei oskagi selle jooksu kohta mingit pikka juttu teha. Käisin, jooksin, oli nagu OK. Kõlbab? 😂

Vist ei. Alustame siis kaugemalt kui algusest. Laupäeval tegin oma traditsioonilist võistluseelset soojendust: kerge 4–5 km sörki, jooksu sees mõned jooksuharjutused ja lahtijooksud. Ilm oli natuke palav küll, aga samm üpris värske ja olemine täitsa tore. See on alati halb märk. 😕 Kui eelmisel päeval võistluseelne soojendus kergelt läheb, on selge, et võistlusel midagi kerget tulemas ei ole.

Pidas see loogika paika ka sel korral. Ikka 8.30 start, kella 11ks Pärnusse, materjalid kätte, WC peatus ja soojendusele. Kuidagi jube raske oli. Lahtijooksud tulid ka kangelt. Ei süstinud minusse just piiramatut optimismi. Saime Treenerilt käsu kätte: tagasi pole vaja hoida. Selge. Minek. 💪🏻

40510735_525074214599828_3973859460593483776_n
TÜASK Fitnessklubi esindus. 🙂

Juba stardikoridoris hakkas selle päikese käes palav. Kahetsesin, et juukseid märjaks polnud kastnud. Enam polnud midagi teha. Vähemalt olin 600–1000 stardikoridoris ja sain kohe algusest peale oma tempos jooksma hakata.

… aga kohe algusest peale oli ka raske, halb ja paha. Pulss läks ilusti 175+ löögi peale, aga tempo venis kuskil 5:00–5:10 peal järele. See erilist optimismi just ei tekitanud, pigem tegi Tallinna maratoni eel veidi ärevaks. 😕 Vahepeal oleks kaks raja serva vahetavat meest minu ees praktiliselt asfaldile pikali käinud, kuna oma “möödasõidu” ajal jooksid nad omavahel konkreetselt kokku. Ootasin väga esimest joogipunkti, kus lõpuks sain pea märjaks kasta ja natuke juua. Siis läks olemine natuke paremaks ja pulss kukkus kohe sama tempo juures 5 lööki.

Kui üle silla minema sain, läksid kilomeetripostid “paigast ära”. Kui enne käisid need minu kellaga ilusti üht sammu, siis nüüd tekkis vahe sisse ja jäi sisse kuni jooksu lõpuni. 5 km täitus minu kella järgi 25:48 peal, kui stardijooneni kulunud 20 sekundit maha võtta, oli võimalik joosta 51 minuti kanti. Proovisin seda siis sihtida.

Kahjuks saatis mind konkreetselt terve jooksu aja pistmine kõhu paremas pooles. Vahepeal tugevamalt, vahepeal nõrgemalt, aga pidevalt. Jooksin omajagu aega käega kõhule surudes või kätt üleval hoides, aga miski ei aidanud. Tuli lihtsalt ära kannatada.  🙄 Ei söö ma enam ühtegi banaani tund enne võistlust…

Õnneks varsti sai 8 km täis. Sadas natuke peent vihma ja kahjuks kesklinna padukas minuni ei jõudnud. Teised joogipunktis olin saanud lonksukese juua ja natuke end kasta. Vihm oleks võinud varem kohale jõuda. 8 km peal näitas arvutus ikka, et 51 minutit kopikatega on tehtav. Õnneks oli ka kaasaelajaid juba raja ääres rohkem. 🙂

9 km märgi magasin maha, aga viimase kilomeetri jooksin juba täiesti võimete piiril ja ilmselt oli ees ehtne kannataja nägu. Pööre ja pööre ja ettejäävad inimesed ja lõpuks viimane pööre pikale finišisirgele. Seal panin kõik endast välja, kulgesin julgelt alla 4:00 tempos ja üle 180 pulsiga. Sain veel ühest naisest mööda ja finišeerisin ajaga 51:06,6 (neto).

Aitäh Treenerile piltide eest!

40596458_1902606096712559_6016278647936122880_n40603779_305655156684590_3814174096946626560_n40536426_736833389990815_8348087710866472960_n40615857_476974819470464_3160901715729842176_n

Tehtud!

Enesetunne sel aastal pole eelmisega üleüldse võrreldav: sel korral oli ikka palju raskem kui eelmisel. Olin muidugi ka peaaegu minuti, ca 50 sekundi jagu kiirem. 🙂 Igal juhul natuke tekkis kahtlus, kas ma oma unistuste maratoniaja sel aastal kätte saan. Aga see selgub juba pühapäeval.

splits

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 51:06 (neto)
  • Distants: 10 km (minu kell: 10,15 km)
  • Keskmine tempo: 5:07 min/km
  • Max tempo: 3:27 min/km (lõpuspurt)
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max pulss: 182 bpm
  • Koht: 747/1835
  • Koht naiste seas: 133/763
  • Koht N vanusegrupis: 52/253