Tallink Maijooks 2018

Laupäeval jõudis lõpule üks ilus teekond: minu aeg Tallink Maijooksu särasilmse ja naerusuise reklaamnäona. Tuleb välja, et mul oli au olla ühe tõeliselt ägeda ja meeleoluka võistluse sõnumikandjatest. 🙂 Aga alustame kõigega algusest.

Hakkasime Liiliga Tartust liikuma kella 9 paiku. Terve tee jutustamist ja juba olimegi kiirelt 11.30 Tallinna Lauluväljakul. Otsisime veidi aega parkimiskohta, võtsime stardimaterjalid välja ja läksime sooja tegema. Sörkisime ca 10 minutit, kiire võimlemine ja mõned jooksuharjutused, lõpuks peale 2 lahtijooksu. Tunda oli, et keha on veel Tartu Maastikumaratonist väsinud ja jalad olid üpris pehmed. Poleks olnus vaja neljapäeval õhukeste baleriinadega mööda linna tatsata. Igal juhul tegi soojendus olemise särtsakamaks. 🙂

Panin kiirelt võistlusnumbriga särgi selga, andsin asjad pakihoidu ja hakkasin stardikoridori poole liikuma. Mass oli meeletu ja stardikoridor tundus lõputu. Sain oma valitud lemmiknumbriga – 27 – võtta koha sisse kõige esimeses stardigrupis.😳 Naljakas oli seal seista koos Kaisa Kuke, Liina Tšernovi, Liis-Grete Arro ja teiste tegijate jooksunaistega. Üritasin heaga tahapoole ritta hoida. 😆

t1z23fqv.15p
Foto: Martin Ahven (Õhtuleht)

Kui Kelly Sildaru udupasunaga stardi andis, panid kõik hullu ajamisega minema. Mina ise üritasin mitte väga hullu tempoga minema panna, samas ei tahtnud ka seda, et kogu tagantpoolt tulev mass mind enda sisse neelaks.

1. km tiksus kinni ajaga 4:29.

Tairo Lutter PM
Nätaki! kand ees maha.😂 Foto: Tairo Lutter (Postimees)

Liiga kiire. Elu, vorm ja väsimusaste tegi omad korrektuurid. Jooksin lihtsalt tunde järgi ja tempot väga ei vahtinud. Maijooks pole nagunii aja jooksmise koht, see on koht saada emotsioone ja nautida jooksusõpradega koos kulgemist.😊

Vaikselt kujunes välja mingi punt jooksjaid, kes enam-vähem minu temposid liikusid. Üldiselt võis aimata, et kuskil väga taga ma veel ei ole, sest jooksjaid oli suhteliselt hõredalt.

2. km: 4:53

Rada oli üldiselt lame nagu pannkook ja esialgu liikusime vana head üle-eelmise aasta maratonirada pidi. Tulid kõik need emotsioonid seal meelde, nii ilusad kui ka valusad. Mere ääres puhus mõnusalt jahutav tuul.

3. km: 4:58

Mingil hetkel tuli paar pisikest tõusukest, mis kiirelt otsa said. Vahepeal tuli ka joogipunkt. Punkt oli rajalt paar sammu vasemal, aga kuna meid oli nii hõredalt, andsid vabatahtlikud meile otse raja ääres juua.🙂 Võtsin kiirelt jooksu pealt ühe lonksu juua, sest olime jõudnud parki, kus jahutavat tuult enam väga ei olnud.

splits

4. km: 5:07

Vahepeal oli üks kastmisvoolik üles pandud. Oeh kui hea ja jahutav oli sealt alt läbi minna. Korraks hakkas ikka raske ka, sest eelmise nädala väsimus oli paratamatult ikka kehas veel sees. Lasin kehal tempot vastavalt korrigeerida, pingutasin küll tugevalt, aga tempos kinni ei olnud. Tuleb mis tuleb. Õnneks sai varsti ka allamäge joosta ja tempo läks ise jälle kiiremaks ja pulss alla.

5. km: 5:00

MG_7849
Foto: Sportland Running

5 km sai täis ajaga ca 24:30. Omajagu (35 sek) aeglasem kui eelmisel aastal Novembrijooksul, aga mis sest ikka. Maijooksul ei olnud aeg oluline.

6. km: 5:09

Teadsin juba siis, et ametlikult on rada 6,6 km, seega minna polnud palju. Kohe peale 6 km märk oli pööre vasakule ja juba paistiski laulukaar.😍 Väike petekas oli ka, sest finiš juba paistis, aga otse sinna minna ei saanud. Viimased sajad meetrid enne finišit kuulsin, et minu seljataga ergutati Kelly Sildarut. Viimased pöörded finišit ja lõpetasingi veidi pärast Kelly’t. Tehtud!

32:18.

 

Pilk kellale näitas, et olin üllatuslikult jooksnud täpselt enam-vähem samas tempos nagu Tartu Parkmetsa jooksul. 4:54 min/km. Natuke liiga kiire taastuva keha kohta. Korraks kartsin, et jooksin oma Rapla 10 km jooksu Maijooksul ära. Eks seda näitab ainult aeg.🙂

Tegin mõned pildid, ajasin tuttavatega juttu, vaatasin müügiexpol ringi – mõnusalt suur Nike esindus oli väljas, aga jõudsin liiga hilja kohale, sest S suuruses asju, mis mulle meeldisid, enam alles ei olnud – ja kuulasin ühe kõrvaga Taukari kontserti. Hästi mõnus õhustik ja tuju oli hea, mis ongi ju kõige olulisem. Oli ilus Maijooks. Aitäh korraldajatele!

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 32:18
  • Distants: 6,6 km (minu kell: 6,59 km)
  • Keskmine tempo: 4:54 min/km
  • Max tempo: 3:04 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max pulss: 181 bpm
  • Koht: 132/3336 (tervelt 96% osalenud naistest kiirem 😳)
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,13 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Keskmine maaga kokkupuuteaeg: 239 ms
    • Paremal jalal olin 52,7% ja vasakul 47,3% ajast
Advertisements

36. Tartu Maastikumaraton (24,1 km)

Difficult roads often lead to beautiful destinations.

Ma ei teadnud päris täpselt, mida Tartu Maastikumaratonilt oodata. Mu vorm on viimastel nädalatel alates Rannametsa Luitejooksust olnud pidevas langustrendis. Kõige lihtsam on seda mustvalgelt jälgida Garmini VO2max indeksi abil, kuigi ka enesetunne on rääkinud selgelt enda eest. Kui ikka ei ole enam seda lennukat ja kõikevõitvat tunnet, siis selle tunneb iga jooksja kiirelt ära. Seega läksin ma TMM-ile peale väga ettevaatlikult.

Ilmaennustus läks iga võistluspäevale läheneva tunniga aina jubedamaks. Ütleme nii, et 25-kraadist päikselist ilma ei pea üks põhjamaa inimene just aktsepteeritavaks jooksuilmaks, vaid pigem rannailmaks. Samuti muutus pidevalt rada: kui mina regasin, oli see 23,3 km pikk; selle nädala alguses avastasin Mariliisi blogi lugedes ja seejärel juhendit uurides, et rada on veninud 23,7 km pikkuseks; laupäeva õhtul ilmnes aga, et rada on juba 24,1 km pikk. Naljakas oli juhendist lugeda, et “24,1 km rada (edaspidi 23 km)”… 😆

Mingist eelmise aasta aja löömisest seega juttu olla ei saanud. Laadisin eelmisel päeval hoolega vett, elektrotlüüte ja süsivesikuid, nende viimastega väga pingutada ei tahtnud, kuna raske tunne kõhus ei aita jooksmisele palju kaasa – läbi proovitud asi. Panin valmis kõige lühemad riided. Säärised jätsin Mallori (Mallor Malmre, CEP maaletooja Eestis) soovitusel koju. Selga läks vana hea roosa Puma maika, mis ilusti niiskena keha jahedas hoiab. See maika on puhas kuld!

32457709_1753090128046792_8941962154668457984_o
Tiim! Veel on pöidlad püsti. 😅 Autor: Ardo Säks

Otepääle jõudsime napilt enne kella 10. Juba oli varjus tubli 20 kraadi ja päikese käes loomulikult veelgi soojem. Kiire WC ring ja soojendusjooksule. Palav. Väga palav. Jalad aga imekombel polnud üldsegi kehvad. Täitsa krapsakad olid teised. 🙂 Tegime 2 km jooksu, peale natuke võimlemist, paar jooksuharjutust ja 2 lahtijooksu. Taaskord WC järjekorda, asjad pakiautodesse, paar fotot ja veepudel käes stardikoridori. 5 minutit enne starti kastsin oma riided, juuksed ja mütsi korralikult ligumärjaks ja võtsin sisse oma stardieelse geeli. Päike küttis korralikult, aga tuli minna.

32395207_1753092474713224_4490153287357562880_o
Täpselt nii palju pilvi oligi. Foto: Tartu Maratoni FB. Autor eeldatavasti Tarmo Haud.

Arvestades kuuma ilma, võtsin endale eesmärgiks püsida allpool maratonipulssi ehk 175 bpm. Kui tavatingimustes ja heas vormis suudan ma sellise pulsiga edukalt ja ühtlaselt terve maratoni ära joosta (eelmise aasta Tallinna maratonil), siis peaks kuumaga 24 km ehk ellu jääma. Seega vahtisin hoolsalt pulssi ja jälgisin pidevalt enesetunnet. Tempole üritasin mitte tähelepanu pöörata. Eelmise aasta 5:27 min/km tuli siiski pea 15 kraadi jahedamates oludes.

Asfaldikilomeetrid kippusid kuidagi venima. Maria kadus me seljatagant kuskile ära, aga ei pannud tähele, kas läks minust mööda või jäi maha. Ei näinud teda ei eespool, ei tagapool. 😕 Eriti venis asfaldi lõpp, kuna rada oli ju sel aastal muudetud. Kuigi olin end stardis korralikult kastnud, hakkas jahutav efekt 3–4 km pärast juba tunduvalt vähenema. Samuti muutus kurk kuivaks. Edasi tuli joosta tolmusel pinnaseteel, mis eriti kurgu ära kuivatas. Vahepeal soovis keegi mulle edu. Ootasin esimest joogipunkti nagu kõrbetaim vihma. Pea 6 km sellise kuuma ja varjuta joosta oli natuke liiga palju. Juua oleks võinud saada 5, pigem isegi iga 4 km järel.

32387237_1753091874713284_3902377168834920448_o
Foto: Tartu Maratoni FB

Kirikuküla TP (5,6 km): 30:59, 594. koht, 5:32 min/km

Kui lõpuks juua sai ja siis juba metsavahele, hingasin küll korraks kergendatult. Vari, lõpuks ometi vari, mitte küttev päike! Varjus muidugi puudus enamasti tuul, mis jällegi asja raskemaks tegi. Mingil hetkel pidime metsateelt pöörama konkreetselt metsa, kus suutsin endale tossu sisse mingit sodi ajada. Seal oli siis järjekordne rajamuutus tehtud. Õnneks sai see pehme švammilaadne pinnas kiirelt otsa. Võtsin kuskil 7. km ära oma esimese geeli, mis mind kuidagi virgemaks tegi. Nägin kaht tuttavat, kes samuti kandsid roosasid pluuse, ning proovisin mitte neist maha jääda. Pulsi poolest nende tempo mulle isegi sobis. Meievaheline 10–20 m vahemaa suuremaks ei läinud.

Ühel hetkel tundsin, kuidas geel toimima hakkas. Korraks jõudsin isegi natuke emotsionaalseks minna, kui kolmandik teed oli läbi ja ma tegelikult ei tundnudki end just eriti kehvasti. Jah, muidugi oli palav ja sellise pulsiga heades oludes tunduvalt kiirem olnud, aga minusse tekkis mingi lootusekübe.

Kui ma suudan maastikujooksul 5:30–5:40 tempos isegi sellise ilmaga liikuda, siis ei ole asi üldse nii halb, kui ma arvanud olen. 😊 Tabasin end mõtlemast, et olen enda vastu vahel ikka liiga karm. Mul on elus korraga sada asja teoksil ja seejuures leian ma aega iseenda jaoks, et korralikult treenida, et püstitatud eesmärkide suunas liikuda. Enamik teist, kes seda teksti praegu loeb, teab ju väga hästi, et pole see minu jooksjateekond olnud kiire, sile ja tagasilöökideta, pigem hoopis vastupidi: aeganõudev, künklik ja vigu täis. Tegelikult pole asjalood praegu nii kehvad midagi. Poetasin peaaegu pisara, meenutasin oma eelmise maratonieelse treeningfaasi mantraid “Never stop believing” ja “You are good enough“, võtsin end kokku ja liikusin edasi. Mu jooks sai mõttejõul täiesti uue hingamise.

10 km sai täis ajaga ca 55 minutit. Peatselt tuli ka 2. joogipunkt, kus viskasin lõpuks oma tühja geeliümbrise minema (leidsin hea koha, kus seda mitu km mugavalt hoida: sporditopi õlapaela vahel, täpselt rangluu peal) jõin, valasin endale topsi vett pähe ja siis kastsin keha märgade švammidega. Tõmbasin vist 4–5 švammi korraga endale kaela ja lasin veel enda riided ligumärjaks kasta. Oi kus siis hakkas alles jooks pihta! 😍

Paluveski 11,5 km: 1:05:06, 597. koht, 5:40 min/km

Edasi kulges tee suhteliselt varjus, erilisi tõuse ei meenu ja puhus kerge tuuleke. Korraks hakkas kehal isegi jahe. Paar kilomeetrit tuli tempos 5:20–5:30, mis oli eelneva 5:40–5:50 võrreldes päris korralik parandus. Vahepeal elas veel keegi nimeliselt kaasa ja näitasin püstiseid pöidlaid: elan veel. 😆 Alates 2. joogipunktist liikusin edasi koos TYSKi-tüdruku Keeliaga. Tundus, et tema võttis asja veel kergemalt, sest ta üritas minuga juttu rääkida. Ma enamasti vastasin umbes midagi sellist, et raske on. 😂 Vahepeal natuke ignosin teda, vabandust! Ma üritasin viimset energiat säästa. Umbes 13. km-l võtsin oma teise geeli. Kuskil möödusime mõlemast tuttavast roosas.

Tänu Keeliale elasin ma need kõige jubedamad 13.–15. km üle. Ta lihtsalt vedas mind nendest traditsiooniliselt rasketest kohtadest üle. Aitäh! Korraks tundus, et ta libiseb mul eest ära, kuid siis jõudsin talle siiski järele ja jätkasime koos teekond. Kiirelt olime jõudnud juba 3. teeninduspunkti, kus unustasin oma tühja geelipaki ära visata. Muidu käis kõik samamoodi: korraks jäin seisma, et end kasta ja korralikult juua. Need kaotatud 10–15 sekundit ei olnud olulised, kui nende najal suutsin ma jälle mõned kilomeetrid kenasti joosta.

Ketneri 16,4 km: 1:30:53, 570. koht, 5:32 min/km

Olime omajagu selgasid võtnud ja keskmine tempo oli päris palju kiiremaks saanud.

Minna jäi veidi vähem kui 8 kilomeetrit. Seda on veel päris palju. Algasid vastikud salakavalad tõusud. Mingil hetkel nägin ees tuttavat selga: see oli Tauri, kes vaikselt metsavahel jalutas. Käskisin tal konkreetselt meie rongile astuda. 😅 Ta võttiski meile sappa ja püsis seal kuni järgmise joogipunktini. Kuumus ei halastanud: kui saad krambid, siis polegi enam midagi väga teha, tahad või ei taha. Mina võtsin 18,5 km peal ära oma viimaseks 30 minutiks mõeldud Etixxi kurikuulsa alkoholiga lõpugeeli. See oli ilmselt kõige rõvedama maitsega geel, mida ma kunagi proovinud olen, aga oiiii kus see alles laksas! Kõigepealt lõi kuumusest paksu pea täiesti klaariks ja siis hakkas vaikselt jalgadesse minema. Jõhker geel. Peab veel vahel katsetama.

Sassi 20,4 km: 1:54:02, 535. koht, 5:35 min/km

splits

Pärast joogipunktis sisse kulistatud vett hakkas geel eriti tugevalt jalgadesse minema. Reiepealsed oleks nagu põlenud. See geel oli seal lõpus eriti vajalik, et viimased tõusukesed üle elada. Need viimased kilomeetrid venivad ju alati nagu tatt.

Poolmaraton 21,1 km: 1:58:20, 524. koht, 5:36 min/km

Poolmaratoni suutsin kõige kiuste joosta alla 2 tunni. Vot selle üle oli ikka eriliselt hea meel. 😊 Tulgu, mis tuleb: poolik alla kahe on tehtav, isegi sellistes tingimustes. Kunagi püüdsin seda 3 aastat, hing paelaga kaelas, ja kuidagi kätte ei saanud. Nüüd ikkagi sain!

Minna jäi täpselt kolm üleliigset kilomeetrit. Veeeeniiiivaat, tüütut kilomeetrit. Lülitasin mõtlemise totaalselt välja, lükkasin autopiloodi sisse ja lihtsalt jooksin. Keelia oleks ilmselt suutnud tunduvalt parema aja joosta, aga ta nii tänuväärselt vedas mind viimse meetrini. Lõpuks jõudsime 1 km lõpuni sildini. Tunne oli väga raskeks läinud ja olin õnnelik, et lõpuks saab finišisse, juua ja puhata. Õues oli selleks hetkeks juba julgelt üle 25 kraadi. Kui vahepeal olin mõelnud, et ehk jõuab napilt alla 2:15 kohale, siis enam sellele ei lootnud.

23,3 km ehk eelmise aasta distants sai täis ajaga ca 2:11, st 5 minutit aeglasemalt. Arvestades 15 kraadi kuumemat ilma, olin oma sooritusega juba väga rahul. 🙂

graafikud

Jäid viimased sajad meetrid lõpuni. Kui ma sealt viimasest august välja sain ja finišisirget nägin, siis krt, tegi ikka rõõmsaks küll. Kohale jõuan ja üldse mitte kehva tulemusega, minu jaoks vähemalt mitte! Teadvustaja veel luges sekundeid, mis 2:15 täitumiseni jäid, kuid meie sinna aega enam ei mahtunud. Polnud üldsegi hullu. Foto finišis näitab, et ma isegi… naeratasin. Järelikult oligi kõik hästi.

img_5589
Koju sõites oli temperatuurinäit seesugune. Tartus näitas üldsegi 29!

Kodus tulemusi uurides avastasin veel midagi põnevat: võrreldes eelmise aastaga oli aeg küll kehvem, aga koht tunduvalt parem, seda ka võrreldes teiste jooksjatega. Kui eelmisel aastal olin üldarvestuses 58% kiirema jooksja seas, siis sel korral oli minust kiirem 46% jooksjatest. Naiste arvestuses on vastavad numbrid 33% ja 20% ja N21 vanuseklassis 29% ja 18%. Tundub, et kannatasin kuuma paremini kui paljud teised. Kes seda oleks osanud arvata.

Lõppude lõpuks oli see jooks vist täpselt see, mida mul vaja oli. Sain tüki oma eneseusku tagasi ja suutsin oma vormi perspektiivi panna. Pole ma nii s*tt jooksja midagi, kui ma Viljandis olin. Kõik ei ole veel kadunud. Vastupidi: kõik alles algab. Lõpp hea, kõik hea!

32414368_1672475302859434_7416943083176067072_o.jpg
Foto: Argo Park

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:15:36
  • Distants: 24,1 km (minu kell: 24,08 km)
  • Keskmine tempo: 5:38 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max. pulss: 185 bpm
  • Koht: 521/1121
  • Koht naiste seas: 66/328
  • Koht N21 vanuseklassis: 27/150
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 174 spm
    • Sammu pikkus: 1,02 m