Selle võistlusega oli mul üks konkreetne plaan: lähen maratonitempot otsima. Nädal kostitas lühikese haigestumisega, kuid reedene jooks ei tõotanud halba. Ehk pääsesin suuremate tagajärgedeta?

Esimene jooksusamm pühapäevasel soojendusel ütles, et nii pole see mitte. Kohe oli pulss 150 peal, ilma et suurt midagi isegi teinud oleks. Jalg polnud kerge. Tunne oli lihtsalt… vale. Miski ei klappinud. Tegin oma kaks kilomeetrit soojendusjooksu ära, mõned vibutused ja jooksuharjutused otsa. Ei olnud mingit tunnet, et kohe varsti peaks end kiirelt liigutama hakkama. Leidsin härra Jooksja, kes enne võistlust casually Türilt Paidesse jooksis, et pika jooksu kilometraaž kokku saada, teavitasin teda Berliini ja Varssavi maratoni tulemustest ja uuest maratoni maailmarekordist ning juba oligi aeg soojendusdress maha koorida. Kott sõitis bussiga Türi poole minema, meie pidime omal jalal sinna jõudma.

Kell 13.30 kõlas stardipauk. Olen ette mõelnud, et maratoni esimeses pooles kuni kahes kolmandikus ei tohiks mu pulss üle 165 minna. Seda tahtsin ka Paide-Türi jooksul hoida ja vaadata, milline tempo võiks selle pulsiga sobida. Arvutused olid Tallinna poolmaratoni põhjal tehtud ja mingi indikatsioon oli ees. Lühidalt kokkuvõttes: feilisin selle plaaniga haledalt. Teiseks kilomeetriks oli pulss juba üle 165. Muudkui proovisin ja proovisin tempot maha võtta, et pulss allapoole läheks, aga ei midagi. Kuidagi nii raske oli joosta. Nagu kogu treenitus oleks ühekorraga kuskile kadunud. Samas tempot tugevalt allapoole tuua ka ei õnnestunud. Hästi veider seisund. Ei jõua, aga ei saa tempot alla ka võetud. Mis nõiaring see on?

Kui linnast välja saime ja tee veidike pööras, oli vähemalt mõnda aega tuul tagant. Olin juba muretsema hakanud, et see tuul jääbki küljepealt vastu puhuma, kuid vähemalt see probleem sai lõpuks lahenduse. Pulssi ma alla viidud ei saanud, kuid proovisin siis vähemalt teda alla 170 hoida, et asi kohe päris punaseks ei läheks. Ootamatult lähenes tagant veoauto, mille peal esines laivis Jaan Pehk. Vot selline meelelahutus Paide ja Türi vahel. Rahulik laul kitarrimängu saatel läks vaikselt mööda ja jäi eestpoolt kaugust kostma, kuniks neile ootamatult jälle järele jõudsin. Kuulasin seda muusikat ja veoauto mootori plärinat kokku 10 kilomeetrit. Niivõrd rahulik muusika, et on veidi küsitav, kas see päris täpselt jooksuvõistlusele sobib, kuid las jääda.

Suu hakkas juba päris kuivaks muutuma, kuid õnneks umbes poolel maal Kirnas sai lonksu juua. Kohe hea vaadata joogipunktis vabatahtlikke, kes saavad hästi hakkama ja oskavad meisterlikult joogitopsi jooksu pealt kätte ulatada. Aitäh! Üldiselt oli täiesti lühikeste pükste ja maika ilm (tuuline, 12 kraadi, poolpilvine), minul oli T-särk seljas. Polnud saun, aga natuke soe ikka. Vähemalt oli mugav ja midagi ei hakanud hõõruma.

Pärast joogipunkti ootas ees raja ainus suur tõus: Kirna tõus. Hambad ristis läksin sealt üles ja lootsin, et nüüd läheb kergemaks. Eelmisel aastal täpselt nii ju oli. Sel aastal kahjuks aga mitte. Kilomeetripostid olid algusest peale 100 meetrit kellast mööda, tõusust alates juba 200 meetrit. Hakkasin juba mõtlema, kas rada on ringi tehtud, omast arust olin jooksnud kõik nii sirgeks, kui vähegi saab. Lõpuks tuli rada siiski õige pikkusega, lihtsalt postid ei klappinud lõpuni välja. Distants on nagunii rändom (13,5 / 13,6), seega mis seal ikka vahet?

10 km jooksin oma kella järgi ajaga 59:13. Alla tunni. Enesetunne oli aga selline, et hea meelega oleks jooksu seal ja kohe lõpetanud. Täna lihtsalt ei olnud mingit jõudu, tunne oli nagu tühjal kartulikotil: ei seisa püsti. 11. ja 12. km tempod ja pulsid lõid motivatsiooni veel sügavamale mudasse. Ma ei mõelnud enam ühegi plaani, pulsi, tempo ega maratoni peale. Lihtsalt kulgesin ja jooksin seda jooksu. Ei mõtle, lihtsalt jookse. Lõpuks saab seegi jooks läbi. Isegi kui tundub, et see kestab igavesti.

Viimane pikk tänav otse staadioni suunas. Justkui lõputu tee. Mingid jooksjad hakkasid minust mööduma, aga mul polnud aega neile tähelepanu pöörata. Viimaks nägin härra Jooksjat, kes ergutas. Jõudsin talle öelda: “Vaid valu ja kannatus”. Täpselt nii see oligi. Staadionile jõudes võtsin viimase jõu kokku, läbisin need 250 meetrit ja viimaks sai finišis kella kinni vajutada.

1:20:51.

Mis emotsioon mind valdas? Peamiselt mure. Mis saab maratonil? Targemaks, õigemini optimistlikumaks mind see jooks ei teinud. Mis minuga juhtunud on? Kas äkki jälle koroona? Õnneks kodune test oli negatiive. Kuidas edasi? Sellele tuleb veel mõelda. Küll Tartu Sügisjooks annab arutust.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 1:20:51
• Distants: 13,5 km (minu kell: 13,56 km)
• Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:58 min/km)
• Max tempo: 4:07 min/km
• Keskmine pulss: 169 l/min
• Max pulss: 178 l/min
• Koht: 334/459
• Koht naiste seas: 81/155
• Koht N vanusegrupis: 46/81
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 253 ms
  • Vasakul jalal olin 51,3% ajast ja paremal 48,7%