Sri Lanka: ühe saare sada nägu (3. osa)

Sri Lanka: rannad ja lõõgastumine

8. päev – Hiriketiya rand

Meie majutuskoht lõunarannikul asus täpselt kahe ranna vahel, mõlemale poole maksimaalselt 5 minutit kõndimist: lääne poole jäi suur ja üpris inimtühi Dikwella, mida soovitati pigem ujumiseks, ja ida poole väike Hiriketiya, mis on populaarne surfirand. Kui Hiriketiya rand oli see, mis meid tegelikkuses siia meelitas, siis tundub, et need ajad, kui välismaised suunamudijad ülivõrdes oma blogides sellest kohast kirjutasid, on vaikselt mööda läinud. Pisikesel rannal on mitu surfiputkat ja tohutult lamamistoole ning mustmiljon turisti, seega palju sinna kedagi enam juurde ei mahu. Vesi on täis surfareid ja ujumine on seega keerukas. Läänepoolses servas saab veidi ujuda ja snorgeldada, kuigi snorgeldusmaske sellel rannal rentida ei saanud.

Esimesel rannapuhkuse päeval läksime just paljukiidetud Hiriketiyale ja veetsime seal terve päeva. Ilus on see rand muidugi, aga meie jaoks natuke liiga hõivatud. 🙂 Lamamistoolid koos varjuga maksid päevaks 1000 ruupiat (5€). Kuna olime eelmisel õhtul Dikwella rannas ujumas käinud, siis olime hämmingus, et kõik räägivad ainult Hiriketiyast ja üldse mitte Dikwellast.

Õhtul käisime einestamas Hiriketiya mereanni restoranis (Seafood Restaurant – mitte just väga originaalne nimi). Toit oli õnneks okei hinnaga ja maitsev ka. Sri Lankal olles ma muud loomset valku peale mereandide praktiliselt ei söönudki. Mereannid on parimad.

9. päev – Dikwella rand

Teisel rannapäeval suundusime tagasi Dikwella rannale. Esimene meeldiv üllatus: rannal oli umbes viis korda vähem inimesi. 🙂 Teine meeldiv üllatus: rannatoolid maksid kaks korda vähem. Lained olid nii mõnusad ja polnud vaja vees kellegagi ruumi pärast võidelda.

Lõunat sõime otse rannal ja lahkusime alles päikeseloojangul. Kahjuks õnnestus härra Jooksjal päikesekreemi kasutamine vahepeal ära unustada, seega põles ta selg omajagu ära. 😕 Mina määrisin end pidevalt SPF 30 ja 50 kreemidega, olin otsese päikese all vaid ookeanis ujudes ja sain ikkagi puhkuse lõpuks väga pruuniks, kuigi kordagi päevitamise kui sellisega ei tegelenud. Otsustasime, et järgmisel päeval teeme midagi muud, et nahale puhkust anda.

10. päev – Galle

Hommikul ärkas härra Jooksja veidi kehva enesetundega. Päikesepõletiku tüüpilised sümptomid: kerge palavik ja söögiisu kadumine. Olime peaaegu keskpäevani hotellis ja puhkasime. Et nahale puhkust anda, suundusime hoopis Galle linna avastama. Galle on tuntud on vanalinna poolest ja sinna me suuna võtsimegi.

Dikwellast Gallesse sõitsime bussiga umbes 2 tundi. See oli üks päris õudne bussisõit. 😅 Juht oli närvihaige ja kasutas isegi Sri Lanka kohta palju signaali. Kihutas loomulikult ka ja tegi rohkelt ohtlikke manöövreid.

Galles oli ilm meeletult kuum. Et kohalike vastu mitte päris lugupidamatu olla, olid mul jalas pikad õhulised püksid ja isegi see võttis korralikult higistama. Vanalinn ise oli aga ilus ja 3 tundi läks nagu lennates. 🙂 Vahepeal kosutasime end jäätise ja jääteega Dairy Kingis ja hilise lõunasöögi sõime Summer Green Cafes. Kuna vahepeal sai nendest aasia toitudest juba kopp ette, tellisin mina mereanniwrapi ja härra burgeri. Mõlemad maitsesid kui hea vaheldus.

Tagasisõit Dikwellasse ei läinud aga sama libedalt. Ootasime üle poole tunni bussi, mis peaks käima iga 15 minuti tagant. Lisaks ajas mingi kohalik meile pada, et otsebussi enam ei tule. Lõpuks meie buss siiski tuli ja saime ülerahvastatud sõiduvahendis üle kahe tunni loksuda. Lisaks müüs piletimüüja meile topelthinnaga piletid. 🙄 Neid pettureid vahel ikka Sri Lankal kohtab ja midagi pole teha ka, kui koju jõuda tahad. 100-ruupiase pileti asemel maksime 250 nägu. 1,25€. Nojah siis.

Dikwellas käisime taaskord poest ka läbi: seal asub hea valikuga Cargills Food City. Kuna ananassi hooaeg käib Sri Lankal aastaringselt, sõime seda praktiliselt igapäevaselt. Alla 50 eurosendi kilo.

11. päev – Dikwella: snorgeldamine on fun!

Rannapäev Dikwellas. Rentisime snorgeldusmaski ja ujusime idapoolses vaiksemas servas koos sadade värviliste kaladega. 😍 Lugesime raamatuid. Lõunaks tellitud mereanni chopsy (mereannid rohkete köögiviljadega magusamat sorti kastmes) oli megahea. Õhtusöök – rahvustoit ehk karri riisi ja saja muu lisandiga – tehti hotelli poolt välja, kuna esialgu pidime veetma viimased kaks ööd merevaatega majakeses, aga neil polnud võimalik seda meile pakkuda. Natuke pettumust valmistas, aga mis sa ikka teed. Ei lase sellisel asjal oma tuju ju rikkuda. 🙂

12. päev – Blue Beach

Plaanisime natuke ümbruses ringi vaadata, aga kuna Galle sõidul olime aknast piisavalt teisi tuntud linnu näinud – Mirissa, Unawatuna, Weligama – siis ei olnud tahtmist sinna uuesti sõita. Rand on neis linnades praktiliselt otse sõiduteega paraleelselt jooksmas ja ei saa kuidagi öelda, et sealsed linnad või rannad oleksid olnud erilisemad kui meie kodune ja vaikne Dikwella. 🙂 Jäime seega oma kanti ja jalutasime natuke ümbruskonnas ringi.

Hommikul käisime Blue Beachil, mis asub Hiriketiyast pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Ilm oli kahjuks megakuum, seega oleks tahtnud pildi peaaegu tasku panna. Blue Beach oli aga huvitav väike ribake randa, kus peale meie oli ainult kaks turisti ja paar kohalikku. Vaatasime kalu ja krabisid ning kohalikku sadamat ja jalutasime tagasi. Kuna vees olid kivid ja suured lained, ei hakanud merisiilikute kartuses sisse minema, kuigi seal renditi isegi snorgeldusvarustust. 😍

Plaanisime snorgeldada Hiriketiya rannal, aga maske ei renditud kuskil. Ujusin siis natuke oma kaasavõetud prillidega, kuid lained olid päris suured ja kalu näha ei õnnestunud. Lõuna paiku otsustasime randa vahetada. Käisime söömas ja võtsime suuna hotelli poole. Kuna majutuskoht jäi ranna tee peale, siis käisime sealt läbi. Selgus, et me siiski saame oma merevaatega toa viimaseks kaheks ööks 😍, ja pidime ruttu ringi kolima.

Pärastlõuna veetsime Dikwella rannas ookeanis leotudes ja lainetes möllates. Supermõnus! Õhtusöögiks pugisime mereande ja läksime kella 22ks juba tuttu. Nagu iga päev. 10 tundi und on parim asi üldse.

13. päev – viimane päev lõunarannikul

Viimane päev lõunarannikul. Hommikusöögiks kohalikud pannkoogid ja jogurt (curd), mis maitseb Sri Lankal eriti hea. Päeva veetsime – üllatus-üllatus – ikka Dikwella rannal. Käisime veelkord snorgeldamas ja mul õnnestus lisaks värvilistele kaladele seekord ka raid näha. 😍 Päev korras.

Kella 15 paiku tõusis tuul veelgi ja lained kasvasid ohtlikult kõrgeks. Välja pandi punane lipp. Poole tunniga olid lained juba päikesevarje ja lamamistoole minema viimas. 😳 Meie lõpetasime kiirelt oma lõuna ja vabastasime toolid, mis siis kohe ka kokku pakiti. Korraks saime veel lääne pool madalas vees ujuda, aga lained läksid ka seal liiga suureks ja tulime kiirelt veest välja. Vahtisime ammulisui veel natuke lained ja lugesime viimase rannapäeva lõppenuks.

Õhtust sõime taaskord Hiriketiya Seafood Restaurantis. Härra sõi grillitud riffahvenat ja mina mereandidega nuudleid. Ülimaitsev. Südames oli väike kurbus, sest hea meelega oleks ma veel paariks nädalaks Dikwellasse jäänud.

Meie majutuskohas oli selline armas kiisuke

14. päev – Suund kodu poole: Dikwella –> Hikkaduwa

Aeg Dikwellast lahkuda. Hommikul kell 8.15 istusime tuk-tuki peale, mis meid 400 ruupia (2€) eest viis Sri Lanka ühte kõige uuemasse rongijaama: Wewurukannalasse. Kui vanasti, st paar aastat tagasi sai rongiga Colombost sõita vaid Matarani, siis nüüd on liini pikendatud Beliattani. 🙂 Meie rongijaam avati vaid napp aasta tagasi. Rongijaamast paistab kätte ka hiiglaslik Buddha kuju.

Paaritunnine rongisõit viis meid Colombole lähemale ehk Hikkaduwasse. Samal ajal jälgisime meie ikka koroonauudiseid, mida tegime nagunii iga päev, kuid väljakuulutatud ülemaailmne pandeemia tegi olukorra veel ärevamaks. Jäime pöidlaid hoidma, et meie lennud ülejärgmisel päeval ikka toimuksid ja saaksime koju karantiini istuma minna. 🙏🏻

Hikkaduwas möllas merel aga samasugune torm nagu mujalgi lõunarannikul. 😕 Plaanisime pärastlõuna veeta Turtle Beachil snorgeldades, kuid tasasest veest polnud juttugi ja seega jäi see ära. Nägime ranna ligidal vees paari hiiglaslikku kilpkonna, mitmeid kalu ja haipoegasid (ärge muretsege: tegu pole inimesi ründavate haidega), jalutasime mitu kilomeetrit rannal ja kastsime end natuke veepiiril.

Hotelli tagasi jõudnud, avastasime, et seljakoti külge seotud härra Jooksja sandaalidest üks on kadunud kui vits vette. 🙄 Ta käis jooksuga seda veel paari kilomeetri ulatusest otsimas, aga mida polnud, oli sandaal. Kahju. ☹️

Käisime kiirelt pesus, vaatasime oma hotelli rannakesel päikeseloojangut ja sõime oma mõnusas hotellis õhtusööki. Taaskord imehead nuudlid suurte krevettidega, võib-olla parimad, mida Sri Lankal sõin. Hiljem lugesime poole ööni uudiseid koroonast ja eriolukorrast ja läksime magama. Uni, tuleb tõdeda, oli kõike muud kui rahulik.

15. päev – Viimane päev Sri Lankal: Colombo

Hommikul saatsin härra Jooksja rannale hommikujooksu tegema, sest mul kohe oli tunne, et ookean võib olla öösel ta sandaali kuskile välja uhunud. Ise lugesin samal ajal – üllatus-üllatus! – koroonauudiseid: Eesti oli eelmisel õhtul eriolukorra välja kuulutanud ja WHO ülemaailmse pandeemia uudised olid juba vanad uudised.

Muideks: härra Jooksja leidiski oma sandaali rannalt üles! 😍

Hommikusöök, meie viimane Sri Lankas, maitses hea. Seejärel sättisime end rongijaama poole. Maksime hotelli ja söögiarve ära ja lahkusime, kuid siis kõndisime hotelli tagasi, kuna avastasime, et saabumispäeval söödud brunchi arvel ei olnud. Maksime selle ikka ausate inimeste kombel ära. Pole meile vaja seda halba karmat.

Kiire peatus toidupoes joogivett varumas ja tuk-tukiga rongijaama, kus imekombel jõudsime varasemale rongile, mis oli päris palju Hikkaduwasse hilinenud. Colombosse jõudsime tund aega hiljem ehk alles kella 14ks. Kiire sõit Uberiga hotelli ja siis avastasime mõned tunnid linna.

Colombo oli nagu iga Aasia suurem linn ikka: ropult palju rahvast igal pool ja mustmiljon mootorsõidukit, segamini kuskil rahvamassi vahel. 😅 Vaatasime natuke ringi Pettah ja Fort linnaosas, sõime lõunat autentses ja muldodavas New Palm Leaf Hotel söögikohas. Fun fact: Sri Lanka inglise keeles tähistab hotel 8 juhul 10st söögikohta, mitte majutusasutust.

Päikeseloojanguks läksime mere äärde Galle Fort Greenile. Sõime viimased kottud ja magusad ananassid ja sõitsime kohaliku bussiga hotelli tagasi. Bussis kartsid valget turisti nii mõnedki: onu mu kõrvalistmel tõmbas kohe maski ette. Sri Lankal oli tol päeval avastatud veel kolm koroonajuhtumit. Kahelt viiele. It had begun. Maskidega inimesi märkas aina rohkem. Eelnevad kaks nädalat me neid ei näinud. Nüüd hakati ka igas tuk-tukis ja hotellis pärima, kust me – valged inimesed – pärit oleme.

Enne tuttuminekut uurisime kõikvõimalikke infoallikaid. Tundus, et meie laupäevane lend siiski läheb, kuid aina enam Euroopa maid hakkas “lukku minema”. Hirm puges vaikselt naha vahele. Tahan koju!

16. päev – Kas me üldse jõuame koju?

Äratus oli kell 4. Mina ärkasin isegi natuke varem ja avastasin uudiseid lugedes, et Poola läheb täiesti lukku alates 15. märtsi südaööst. 😨 Eestis on piirikontrollid. Kes teab, mis Läti tegema hakkab. Oli viimane aeg koduteele asuda.

Kell 5.30 olime juba lennujaamas, 2,5 tundi enne lendu. Mustmiljon kontrolli juba enne lennujaama sisenemist. Lennujaama sisenedes tõmbasime ka endale kodust kaasavõetud maskid ette. Ema soovitas kaasa võtta. Kuula alati oma ema!

Lennujaamas venis kõik. Nad olid justkui omas mullis seal. Maskidega inimesi oli palju. Pagasit kontrolliti vist kokku neljas eri kohas. Check-inis läks arvuti täpselt enne meid katki ja pidime uuesti pool tundi järjekorras seisma. Õnneks emigration oli kiire ja väravas olime aegsasti. Lend väljus peaaegu õigeaegselt. Vähemalt saame Euroopasse, oli lohutav mõte.

Aga edasi? Varssavisse saabumise ja Riia lennu vahele jäi tund ja 25 minutit. Ehk siis toimetusteks ja väravasse jõudmiseks umbes tund. Passikontroll, mingi ankeedi täitmine, kes teab mis kontrollid veel. Kui me Riia lennule ei jõua, siis järgmist ei välju vähemalt KAKS NÄDALAT. Seis oli ärev ja pinev.

Natuke üle 10 tunni lendamist ja lend maandus õigeaegselt. Kõik hakkasid juba asjadega sahmima, kui tuli teade, et kõik reisijad peavad istuma tagasi oma kohale. Lennukisse sisenes siis mitu Poola sõjaväelast, kes ühekaupa iga reisijat kraadisid ja täidetud ankeedid üle vaatasid. 300 reisijat lennukis – selleks läks üle poole tunni.

Siis tuli meid bussidega terminali transportida. Kõik võttis nii palju aega. Aega, mida meil polnud. Kui me lõpuks terminali saabusime, oli meil lennuki väljumiseni vist umbes 45 minutit aega. Läbisime kiirelt automaatse passikontrolli ja suundusime jooksuga edasi värava suunas edasi. Vahele tuli aga loomulikult veel turvakontroll, kus ootas ees pikk järjekord. Küsisime järjest inimestelt, kas võime neist mööda minna, kuna meil oli lennuni nii vähe aega. Imelik oli, aga mis sa hädaga teed. Keegi ei pahandanud.

Õnneks meie Riia lennu boarding natuke hilines, seega jooksime läbi lennujaama ja jõudsime täpselt õigeks ajaks. Lennule oodati veel isegi viimased neli inimest eraldi bussiga ära. 🙂 Lennuk oli täielikult täis. Oh kui hea tunne oli õhku tõusta, Nordica stjuuardessiga eesti keeles rääkida ja lumisesse Riiga jõuda. Lõpuks sai süda rahulikult olla. Riias ja Eesti piiril mingit kontrolli polnud. Kui Iklas olevat täidetud ankeete ja läbitud korralik kontroll, lasi Valgas Eesti politsei meil peatumata kodu poole sõita. Kell 22.30 olime kodus. Parim tunne!

Kokkuvõttes…

Mida võiks Sri Lankale reisides veel arvestada? Meid aitas väga korralikult tehtud kodutöö ja ette uurimine.

Transport. Näiteks ei tohi jätta arvesse võtmata, et infrastruktuur pole Sri Lankal just väga kaasaegne, seega 100 km läbimiseks kulutada olenemata transpordivahendist 3–4 tundi on täiesti normaalne. Pigem planeerida kahenädalasele reisile üksteisele lähemal asuvad sihtkohad ja mitte neid liiga palju plaani võtta, et mitte iga paari päeva tagant 8–12 tundi transpordile kulutada. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tahta ise rollerit rentida, on vaja kohalikku juhiluba, mille saamiseks tuleb esimene reisipäev veeta Colombos kohalikus ametkonnas veidi aega ja raha kulutada. Rongides on parim variant II klass. Bussid on autentne elamus, aga mitte ilmselt üle 3-tunniseks teekonnaks: oht püsti seisma sattuda on suur.

Toit. Toit on Sri Lankal mitmekesine ja maitsev: nuudlid, karrid, riisid, köögiviljad, mereannid, kohalikud pannkoogid, puuviljad, värsked mahlad ja nii edasi. Kehtib see sama reegel, mis paljudes Aasia riikides: söö seal, kus on söögikoha välimus keskpärane ja kus istub hunnik kohalikke, siis saad maitsva, autentse ja soodsa toidu. Kõhuhädasid ei pidanud me kumbki imekombel mitte ainsamatki korda läbi elama, kuigi paaril korral sai mahla seest jääkuubikud avastatud ja nii edasi. Ilmselt oli siin põhjus õigesti valitud söögikohtades ja enne sööma asumist alati käte desinfitseerimisel. Meie hüpotees on, et tihemini saad Aasias kõhuhädad oma käte küljes olevatelt bakteritelt kui toidus olevalt haigustekitajalt.

Tervis. Enne Sri Lankale reisimist on soovitatav teha eelkõige kõhutüüfuse ja A-hepatiidi vaktsiin. Lisaks soovitan kaasa võtta korraliku sääsetõrje (putukahammustusi saime ka rannaäärses restoranis süües, kui unustasime jalad õhtul sisse määrida) ja SPF 50 päikesekreem. Ei, vähem ei ole mõistlik. 30 jäi natuke väheks, isegi minu puhul, sest pidin seda natuke liiga tihti uuendama. Australian Gold geel oli muidu superhea ja kerge. Kaks nädalat ja kaks inimest tähendas meil päikesekreemi kulu ca pool liitrit. Ja me ei olnud terve see aeg rannal.

Lõppude lõpuks…

… jääb lisaks koroonast põhjustatud ärevusele see reis mulle kindlasti ka palju ilusamatel põhjustel pikaks ajaks meelde. 🙂 Üle pika-pika aja sain ma lõpuks ometi päriselt puhata, olla rõõmus ja muretu. Sri Lanka on tõepoolest imeline maa. Kui koroonakriis läbi saab, tahaksin ma kunagi kindlasti Sri Lankale tagasi minna, et veel mägismaal matkata ja avastada idarannikut, kuhu me seekord ei jõudnud. Kindlasti oleme me juba selle maa külastamisega hiljaks jäänud, kuid seal on veel alles nii palju, mis on päris ja turisti poolt muutmata ja rikkumata. Kolme või viie aasta pärast – kes teab, mis sellest alles on jäänud. Tuleb nautida, kuniks saab!

Järgmiseks sooviks avastada mõnda mandrit, kus ma veel käinud pole. Eriti mõlguvad meeles Aafrika või Lõuna-Ameerika, kuid enne preab natuke raha koguma ja lasta maailmal maha rahuneda. Mis on olnud Sinu lemmik reisisihtkohad, eriti väljaspool Euroopat ja Aasiat? 🙂

One thought on “Sri Lanka: ühe saare sada nägu (3. osa)

  1. Mina soovitaks järgmiseks näiteks Peruud. Seal peab juba kõrguste tõttu muidugi tervis korras olema aga tohutult lahe riik ja palju põnevaid kohti, mida külastada. Mehhiko ja Kuuba on ka väga toredad. Ecuador, Kolumbia ka näiteks. Või Brasiilia – Rio on kindlasti üks ilusamaid linnu, kus olen käinud. Aafrika on mul suhteliselt avastamata, kuid Keenia oli väga lahe elamus kui nt safari ja loomad meeldivad. Rannapuhkus on seal ka täitsa tehtav.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.