Berliini Maraton 2019

Proloog

This. Is. It! 😍 Te ei kujuta ette, kui kaua olen ma sellest vĂ”istlusest unistanud ja nĂŒĂŒd saangi ma selleks terve aasta treenida, valmistuda ja asuda septembri lĂ”pus ĂŒhe maailma suurima maratoni starti. Ma ootan seda lihtsalt nii nii vĂ€ga. 🙂

Lugesin mĂ”ned pĂ€evad tagasi oma selle aasta vĂ”istluste plaani. Kui palju entusiasmi, tahet ja eesmĂ€rke. Mu motivatsioon oli levelil 9000, kui neid eesmĂ€rke seadsin. Mainisin seal poolsaladuslikult, et mul on Narvas poolmaratonil ĂŒks unistus ja loomulikult ka Berliinis. See aasta möödus aga sedaviisi, et ma ei jooksnud ĂŒle mitte ainsamatki isiklikku rekordit. Ja olin haige ligikaudu 10 korda ning sain ĂŒle mitme aasta esimese vigastuse.

Hooaeg algas Parkmetsas, kus ma kaotasin isiklikule rekordile ainult loetud sekunditega. HÀsti saadud, arvestades, et ma olin Ôhtu enne vÔistlust mingi hullu kÔhubakteriga vetsu aheldatud.

Tartu Maastikumaraton oli irooniliselt ainus vĂ”istlus, kus ma tegin oma aegade parima tempoga jooksu sellel vĂ”istlusel. Ja ometigi pole ma sellel aastal teinud ainsatki maastikutrenni. Ja ma polnud oma tulemusega rahul. Kui ma oleks ainult teadnud, et see on ĂŒks ainsaid vĂ”istlusi, mis mul ĂŒldse enam-vĂ€hem normaalselt lĂ€heb


Rapla oli katastroof. Vorm oli hea, ilm oli okei, aga tulemus – null.

Narva – no comment. Kuumalaine ja +32 kraadi. HĂ€ving. Unistatud 1:45 jĂ€i poole tunni kaugusele. Kevadhooaeg sai lĂ€bi. Ma olin nii rahulolematu.

PĂ€rast kevadhooaega jĂ€in jĂ€lle otseloomulikult haigeks, puhkasin 10 pĂ€eva ja alustasin pĂ€rast jaanipĂ€eva puhtalt maratonile fokuseeritud treeningplaaniga. Mul oli sellest kevadhooajast ehtne pettumus vĂ€rskelt lĂ€bi kumamas ja ma olin valmis vĂ€hemalt sĂŒgishooajal Ă”nnestuma. Nii valmis.

Aga enne kui hooaeg sai alata, olin ma nĂ€dal enne Peetri jooksu kaks pĂ€eva elu kĂ”ige hullema kĂ”huhaigusega rajalt maas. Selle aasta vist kuues haigus? VĂ”i seitsmes? Palavik, iiveldus, lĂ”pmatu vetsus istumine. Esimene maratonitreeningute pikk trenn sai ajalise mahu poolest tehtud, kuigi kilometraaĆŸ jĂ€i natuke vĂ€ikseks. Peetri jooksuga jĂ€in ma rahule, kuigi tulemus jĂ€i napilt isiklikule rekordile alla. Vorm tundus vaatamata kĂ”igele olema hea ja jĂ€in huviga ootama nĂ€dal pĂ€rast toimuvat Rakvere Ööjooksu.


 ja me kĂ”ik teame, mis juhtus 6 tundi enne starti. Njah. Ideaalsetes oludes vĂ€ga kiirel rajal joosti massiliselt isiklikke. Mina sörkisin raja lĂ€bi, mis tagantjĂ€rele vaadates oli muidugi suur viga. Ma poleks ĂŒldse pidanud seal olema. Sellel pĂ€eval mu sĂŒgishooaeg sisuliselt ka lĂ”ppes. Enne kui ta alatagi sai.

Jaansoni jooks jĂ€i mul vahele, sest olin siis end alles ravimas ja 2,5-nĂ€dalast jooksupausi “nautimas”. Kaks pĂ€eva pĂ€rast antibiootikumiravi lĂ”ppu sörkisin Tallinnas poolmaratoni lĂ€bi. NĂ€dal pĂ€rast seda sain 3-tunnise jooksu jĂ€rel vigastuse. 2 viimast nĂ€dalat kuni maratonini sÀÀrevigastusega.

VÔrratu. Lihtsalt vÔrratu.

Maratonieelsed pÀevad

Olin vigastatud, aga tegin ikka nĂ€dal enne maratoni teiperiga algust. SĂŒsivesikud hoidsin minimaalsena kuni neljapĂ€eva hommikuni. Teiper Ă€ra kannatada oli minu teiste kannatuste juures kĂ€kitegu.

TeisipĂ€eval kĂ€isin massaaĆŸis ja jĂ€in lootma Herje ravivatele kĂ€tele. VĂ€hemalt sain teadmise, et sÀÀre kakspealihas ja lestlihas on megapinges, aga Achilleusega veel ei ole asjad halvasti – ilmselt tĂ”mbasin pidurit Ă”igel ajal. KolmapĂ€eval Ă€rkasin kriipiva kurgu ja kinnise ninaga – sest ma olingi juba ju liiga terve. 😀 NeljapĂ€eval tuli kĂ”ik tööasjad otsaga kokku tĂ”mmata, asjad kokku pakkida ja kĂ”ik Berliini minekuks valmis panna. Asjad olid valmis. Mina kĂŒll mitte. Berliini maratoni ajaks vĂ”tsin poolteist nĂ€dalat puhkust. Esimene pĂ€ris puhkus mitme aasta jooksul.

Äratus Riia lennujaama sĂ”iduks oli reedel juba kell 6.25. Valgas kĂ€isime veel apteegist lĂ€bi, sest hĂ€rra Jooksjal oli nohu tekkinud ja kops ragises millegagi. Saime talle ACCd ja Quixx ninarohtu. Pidi hoolikalt kontrollima, et miski poleks dopinguaine.

Riia lennujaam oli ĂŒks stressirikas kogemus. Parkimise leidmine oli peavalu. Lisaks pole vist kunagi nii pikas turvakontrolli sabas seisnud. Õnneks saime sealt siiski Ă”igel ajal minema ja jĂ”udsime kenasti oma Berliini lennule, mis natuke siiski hilines.

Berliini saabusime kella 14 ajal. Ühistranspordiga jĂ”udsime kenasti oma airBNB majutusse. Vaikne korter, esimesel korrusel, piisavalt ruumikas, kĂ”ik vajalikud asjad maratonijooksjatele olid olemas, alates korralikust kööginurgast kuni pesumasinani. Soovitaks seda kohta teistelegi.

Liikusime sealt edasi kiirelt expole. Massiivne expo, suurim, kus ma kunagi kĂ€inud olen. Rahvast oli m-e-e-l-e-t-u-l-t palju. Ootasime stardinumbri jĂ€rjekordades tunni kohe kindlasti. Stardinumber trĂŒkiti valmis kohapeal. Meid teenindanud mees oli kolm nĂ€dalat varem Tallinnas maratoni jooksnud. VĂ€ike maailm.

Lootsin expolt uued jooksuretuusid osta, aga see oli vĂ”imatu ĂŒlesanne. Adidase ala oli suur, aga kauba valik oli pigem kesine. Igasuguseid muid esindusi oli muidugi ka meeletult, lisaks massaaĆŸiteenused jmt. KĂŒll aga ostsin expolt BodyGlide’i, mida kasutasin vaseliini asemel. TĂ€itsa hea asi oli. 😊 Üldiselt peab ĂŒtlema, et Valencia maratoni expo liikus libedamalt edasi ja oli tunduvalt mĂ”nusam. Aga Berliin oli suursugune nagu ka maraton. PĂ€rast expot olime ikka pĂ€ris lĂ€bi ja uni oli öösel vĂ€ga magus. Esimest korda nĂ€dala jooksul sain normaalselt magada.

LaupÀeval kÀisime vÔistluseelsel soojendusel, puhkasime ja sÔime korralikult. PÀrastlÔunal lÀksime veel Jooksjale maikat otsima, kuna see oli tal kahjuks Soome maha jÀÀnud ja expol meeste maikasid praktiliselt ei olnud. Mul olid jalad ikka tÀitsa vÀsinud pÀrast seda. Aga vÀhemalt oli isu hea ja tudu mÔnus.

MaratonipÀev

VĂ”istluspĂ€eva hommikul kĂ”las Ă€ratus kell 5.30. Uni oli isegi enam-vĂ€hem hea: eelmise kahe maratoni eelse praktiliselt olematu unega ei anna isegi vĂ”rrelda. Hommikut alustasime rahulikult. Asjad olid koos, hÔÔrdumist leevendava vaseliini asemel kasutasin seekord expolt hangitud BodyGlide’i, riided tuli selga tĂ”mmata ja puder valmis keeta ning Ă€ra sĂŒĂŒa. Söök lĂ€ks isegi enam-vĂ€hem hĂ€sti alla. Enne kella 7 asusime ĂŒhistranspordiga teele Brandenburgi vĂ€ravate ehk vĂ”istlusala poole.

Kell 7.30 olime juba ilusti kohal. Jalutasime natuke alas ringi, vaatasime enda jaoks olulisemad kohad ĂŒle, kĂ€isime ilma igasuguse jĂ€rjekorrata Ă€ra WCs. HĂ€rra Jooksja oli valinud finiĆĄijĂ€rgse pontĆĄo, mina aga pakihoiu. Seega toppisime oma ĂŒleliigsed soojemad riided minu spetsiaalsesse pakihoiu kotti, jĂ”ime viimased lonksud vett ja vĂ”tsime Loperamidi tabletid sisse, et mingeid kĂ”huhĂ€dasid karta poleks, tĂ”mbasime sooja hoidmiseks vihmakeebid peale ja hakkasime vaikselt stardikoridoride suunas liikuma. Teel sinna kĂ€isime veel WCs, kus seekord tuli juba ca 15 minutit jĂ€rjekorras seista.

Esialgu liikusin mina hĂ€rra Jooksja stardikoridori poole. Plaanisime kuskil seal sooja teha, kuid head kohta selleks esialgu ei leidnudki. Liitusime siis hulga teiste jooksjatega, kes lihtsalt ĂŒhe teejupi peal nagu oravad rattas ringe jooksid. Tegime seal kilomeetrikese sooja, vĂ”imlesime ja tegime mĂ”ned jooksuharjutused peale. Mul Ă”nnestus seal veel kuidagi kergelt paremat jalga vÀÀnata. Oligi aeg Jooksjale head soovid kaasa anda ja liikuda oma stardikoridori suunas.

Start toimus 4 laines. Esimeses laines alustas ka Jooksja-hĂ€rra, tema oli grupis C, kuhu mahtusid jooksjad ajaga 2:50–3:00. Esimeses laines olid grupid A kuni D ja nende start oli kell 9.15. SeejĂ€rel lĂ€ksid teises laines grupid E ja F kell 9.25. Kolmandasse lainesse kuulus ainult grupp G (3:50–4:15), kuhu kuulusin ka mina. Meie start oli kell 9.50. Viimane grupp H ehk esmakordsed maratoonarid ja ĂŒle 4:15 jooksjad said rajale alles kell 10.10.

Ootamine lĂ€ks kiirelt, kuna massiivses stardikoridoris oli ĂŒleval mitmeid ekraane, kust pidevalt midagi nĂ€idati. Samuti sai kaasa elada eelnevatele lainetele. Oli vĂ”imalik vĂ”tta juua ja kĂ€ia WCs. Juba enne meie starti hakkas taevast midagi alla piserdama. Meie stardi ajaks tuli juba seenevihma. PĂ€ris huvitav oli nĂ€ha ka igasuguste vihmakeepide ja vanade riiete kuhjasid, mis stardikoridoride servasse tekkisid. Eestis sellist pilti kĂŒll kuskil ei nĂ€e.

Paiknesin oma grupis ĂŒsna eespool, seega kulus mul stardijooneni jĂ”udmiseks alates oma laine stardist vaid minut ja 7 sekundit. Stardis tahtis lausa pisar silma tulla: minu unistuste maraton Berliinis oli saanud alguse.

Foto Berliini maratoni Facebookist.

Eelmisel pĂ€eval mĂ”tlesin tĂŒkk aega, millise plaaniga rajale minna. Olgugi, et ma rekordit ilmselgelt jooksma ei lĂ€inud, on realistliku plaani omamine maratonirajale minnes minu arvates enam kui oluline. Lihtsalt mĂŒtsiga lööma minek ei lĂ”pe hĂ€sti. Maratoni tuleb joosta sĂŒdame ja hingega, aga ka mĂ”istusega.

Kuna ma polnud 6 nĂ€dalat korralikult treenida saanud ja 2 nĂ€dalat praktiliselt ĂŒldse jooksnud, polnud mul aimugi, mida mu sĂŒda mingisuguste tempode juures teeb. Seega tempot ega lĂ”puaega ma eesmĂ€rgiks vĂ”tta ei saanud. LĂ€ksin jooksma pulsi jĂ€rgi. Plaan oli hoida pulssi 170 juures ja pĂ€rast 30 km lubada tal tĂ”usta kuni 175ni. Selle juures peaks ma enam-vĂ€hem ellu jÀÀma kĂŒll. Numbri peale kirjutasin lisaks tempod, mis vastasid lĂ”puaegadele 4:00, 4:15, 4:30, 4:45. Lihtsalt igaks juhuks. Eeldasin, et kuskil 4:00 ja 5:00 vahel minu aeg olla vĂ”iks, KUI ma terveks jÀÀn.

Et mitte stardist eufooriaga minema tuisata, jĂ€in otsima mingit gruppi, kelle jĂ€rel joosta. Leidsin ĂŒhe vanema paari, kes tundus liikuvat tempoga, mis minu pulsi normis hoidis. Jooksingi esimesed kaks-kolm kilomeetrit nende taga. Hea rahulik algus. Õppisin tundma, mida minu pulss pikemalt joostes ĂŒldse teeb.

Iga 5 km tagant olid rajal ajavĂ”tumatid. Teadsin, et ilmselt pĂ€ris mitmed inimesed jĂ€lgivad minu jooksu. Osad ilmselt hinge kinni hoides, kas ma ĂŒldse tulen lĂ”puni vĂ”i tekib ĂŒhel hetkel nime taha DNF. MĂ”testasin enda jaoks selle lahti nii, et Treener ootab mind iga 5 km peal. 😁 Ehk siis jĂ€lgib, kuidas mul lĂ€heb. Ta tahaks nĂ€ha, et ma jooksen mĂ”istlikult.

5 km: 30:49, 6:10 min/km

Esimesed 5 km seega möödusid oma tempot ja kohta otsides. Vihma vaikselt tibutas ja see oli mĂ”nus. Temperatuur oli heal juhul 15 kandis. Tuult, mis tegelikult oli ĂŒsna vali, seal massis ei tundnud. Pigem hakkas tĂ€nu kĂ”rgele Ă”huniiskusele hoopis veidi palav. Rahvamass oli katkematu ja pidev. 47 000 jooksjaga maratonilt muud oodata ei saakski. Samas ei saa ka öelda, et oleks tulnud kellestki mööda trĂŒgida, et oleks olnud liialt kitsas vĂ”i et poleks joogipunktides juua kĂ€tte saanud. Berliini maraton on vĂ”rratult hĂ€sti korraldatud.

Kuna tegu on niivĂ”rd suure ja maineka maratoniga, on loomulikult rajal tĂ€histatud ka ideaaltrajektoor. Tervel rajal on asfaldile joonistatud kolm sinist joont. Mina pĂŒsisin pidevalt kas otse nende joonte peal vĂ”i siis maksimaalselt 1 meetri raadiuses. Ei mingit ise mĂ”tlemist, kus see optimaalne rada nĂŒĂŒd vĂ”iks olla. Mugav.

Foto Berliini maratoni Facebookist.

Joogipunkte oli rajal umbes-tĂ€pselt mustmiljon. Vist 13, kui Ă”igesti lugesin. Alguses 4–5 km tagant, lĂ”puks ca 2 km tagant. Alates 25. kilomeetrist oli igas teeninduspunktis vĂ”imalus saada massaaĆŸi. Samuti pakuti teed, spordijooki, puuvilju, lĂ”pus ka Red Bulli. Neid vĂ”imalusi ma ei kasutanud. JĂ”in vett ja sĂ”in Ă€ra 5 geeli: 9., 17., 23., 30. ja 35. kilomeetril. Valikusse kuulus klassika ehk High5 Ă”una-, apelsini-, banaani- ja tsitruse-kofeiinigeel. Samuti lĂ€ks kaks IsoGeli kĂ”htu 5 minutit enne starti. Sest stardi ajaks oli mu hommikusöögist möödas juba 4 tundi.

10 km: 1:01:36, split 30:47, 6:10 min/km

Esimene tund möödus ĂŒpris kiirelt. Jooksin ikka aeg-ajalt kellegi taga, kui tundsin, et samm tahab liialt tempokaks minna ja pulss seega ĂŒle 170. Hakkasin iga 5 km peal jĂ€lgima, mida nĂ€itab mu ĂŒldine keskmine tempo. Alguses oli see 6:07 peal. Vahepeal 6:06 ja 6:08 peal, aga ĂŒldiselt ei olnud suuri tĂ”use ega langusi. Olin lausa ĂŒllatunud, kui kenasti mu pulss pĂŒsib ja laseb tempo ĂŒhtlasena hoida.

Vahepeal tervitas mind eesti keeles ĂŒks sakslane, kes mu vĂ”istlussĂ€rgi seljalt oli lugenud vĂ€lja sĂ”nad Tartu Ülikool. Tema oli Tartus teinud oma Erasmust. Teise tervituse sain soomlaselt, kes ĂŒtles mulle viimastel kilomeetritel “HyvĂ€-hyvĂ€!”. Esimesel kilomeetril nĂ€gin kauguses ka sinimustvalget lippu. Rohkem eestlasi rajal ega raja ÀÀres ei tuvastanud. KĂŒll aga kohtusin rajal mitmete kostĂŒmeeritud tegelastega ning Tallinna maratonil furoori tekitanud ananassimehega.

Esimesed tund aega tundsin ka pĂ”iekat, mis stardikoridoris pihta hakkas ja mille nĂ€rvide arvele kirjutasin. Tundub, et see oli ikkagi pĂ€ris pĂ”iekas. 😁 Õnneks see tunne kadus kuskil 15 km peal ikkagi Ă€ra. Imestasin, et mu jalg ikka veel vastu peab. Siis jĂ€in ootama juba 20 km mĂ€rki ja poolmaratoni, et aru saada, mis on reaalne lĂ”puaeg, KUI mu keha vastu peab. TĂ€nasin teda oma mĂ”ttes pidavalt ja lubasin talle, et varsti saab ta pikemalt puhata.

15 km: 1:32:44, split 31:08, 6:14 min/km

20 km: 2:03:34, split 30:51, 6:11 min/km

20 km peal hakkas aga korralikult sadama. Tibutamisest sai korralik padukas. Mind see vihm eriti ei hÀirinud: vihm vÔistlusel on nii minu ilm, kui olla saab. Ilmataat oli minu poolt. Etteruttavalt vÔib öelda, et seda padukat jagus 10 kilomeetriks.

Poolmaraton tiksus ametlikult kinni ajaga 2:10:08 (6:10 min/km).

Minu kellaga oli vahet tekkinud ca 150 meetrit. Seega kuskil olin rada ikka pikemaks jooksnud. Ilmselt joogipunktides.

Ühel korral poseerisin fotograafile. Tasus Ă€ra!

Alates poolmaratonist hakkasid kilomeetrid kuidagi sulama. Hea oli olla ja pulss pĂŒsis kenasti, kuid samm oli kiirem. 25–30 oli ilmselt kĂ”ige mĂ”nusam lĂ”ik minu jaoks. Pidin end pidevalt pidurdama, et mitte ĂŒle panna. Maratonil ei tohi “minema panna” enne 35–37 kilomeetrit. Mina manitsesin end aga jooksma ĂŒhtlaselt ja pigem ĂŒldse mitte mingit tempot tĂ”stma enne viimast kaht kilomeetrit. Sest mu jalg oleks vĂ”inud alt kaduda igal hetkel.

25 km: 2:34:03, split (20–25 km) 30:30, 6:06 min/km

30 km: 3:04:19, split 30:17, 6:04 min/km

JÀÀnud oli 12 km. Piisavalt pikk maa, et jĂ”uaks veel vĂ€ga raskeks ja vastikuks minna. Vihm muutus jĂ€lle tibutamiseks ja ĂŒha enam tekkis minu ĂŒmber inimesi, kes vahepeal kĂ”ndisid, kuskil posti najal venitasid vĂ”i kellest ma oma ĂŒhtlase tempoga lihtsalt pika peale mööda lĂ€ksin. Paha öelda, aga see andis motivatsiooni, et teen oma jooksu ikkagi Ă”igesti.

MÔeldes kogu hooajale, tahtis mul mul mitmel korral pisar silma tulla. Surusin need mÔtted alla, et saaksin keskenduda siiski mÔistusega jooksmisele, et mitte hakata liiga vara emotsiooni pealt lollusi tegema. Keskendusin mÔttele, mis Aveliisile Tallinna maratoni rajale kaasa andsin:

Kes mÔistlikult jookseb, seda saadab edu.

Sest tÀpselt nii ongi.

Melu oli muidugi meeletu ja aitas kÔvasti jooksule kaasa. Rahvast oli pidevalt ja paksult raja ÀÀres kaasa elamas. Möll kÀis ja tuju oli kÔigil nii hea. Isegi paduvihmas kadus vaid murdosa sellest massist raja ÀÀrest Àra, mis oli hÀmmastav. Mis te seisate ja vettite siin? Uskumatud pealtvaatajad. Oli lahedaid esinejaid, oli Àgedaid plakateid, oli nimelist kaasaelamist. KÔike oli.

Ja see rada on ikka meeletult kiire. Ei ainsamatki profiililt vÔi rajakattelt raskemat kohta. Maailmarekordi rada ja pÔhjusega.

35 km: 3:35:10, split 30:51, 6:11 min/km

Kui jĂ”udsin 35. kilomeetrile, jĂ€i lĂ”puni vaid 7 km. Enam ei olnud ka mingit tahtmist kuskile tormata, vaid proovisin oma tempos pĂŒsida. Ei saa öelda, et see oleks olnud sein vĂ”i haamer, aga esireis hakkas vaikselt Ă€ra vĂ€sima ja tallad olid ka valmis jooksu Ă€ra lĂ”petama. Vaim oli aga raudtugev. LĂ”pukilomeetritel hakkasin hoidma mĂ”tet ainult keskendumisel oma jooksule, ei pannud tĂ€hele enam kaasaelajaid ega melu ja olin oma jooksumullis.

Ei mÔtle ja ainult jookse.

LÔpp hakkas vaikselt venima, kuna enne viimasele pikale sirgele ehk Unter den Lindeni puiesteele pööret tuli teha mitu pööret. 40 km mÀrgise peal sain aru, et mul on vÔimalik isegi joosta alla 4:20, kui ma natuke tempot tÔstan. Mitte, et see 4:20 oleks kuidagi erilisem kui mÔni muu aeg, siiski pea pool tundi aeglasem kui mu isiklik rekord. Aga tol hetkel tundus see mÔte piisavalt motiveeriv, et selle nimel pingutada.

40 km: 4:06:45, split 31:35, 6:19 min/km

LĂ”puks jĂ”udis see kauaoodatud pööre kĂ€tte ja ees kauguses paistsid Brandenburgi vĂ€ravad. Raja ÀÀres oli paksult inimesi, kes tegid korralikku lĂ€rmi. TĂ€pselt pĂ€rast vĂ€ravatest lĂ€bi joostes sai minu kellal tĂ€is 4:18 ja 42,2 km. Minna jĂ€i veel ca 250 meetrit kuni finiĆĄijooneni. Oli tĂŒkk tegu, et oma finiĆĄikiirendusega teistest jooksjatest mööda pÀÀseda, kuid lĂ”puks olin ma kohal.

4:19:36.

Kiire pilk kellale paljastas, et olin veidi vÀhem kui minutiga, 40 sekundiga jooksnud negative spliti ehk teise poole kiiremini kui esimese. Haamrit ma ei saanudki. Mu keha ja jalad pidasid vastu. See kohutav hooaeg oli siiski saanud ilusates vÀrvides lÔpu.

Ma pole kunagi maratoni finiĆĄis olnud enda ĂŒle nii uhke. Kui mulle lĂ”puks medal kaela riputati, vaatasin ma seda tĂŒkk aega ja nutsin Ă”nnest paar pisarat. Minu unistus oli tĂ€itunud. Veidi teisiti, kui olin esialgu lootnud, aga siiski tĂ€itunud nii ilusti.

Nagu Kadri mulle pĂ€rast jooksu ĂŒtles:

Not all personal bests are measured with a stopwatch.

Nii kiirelt kui mu selleks hetkeks puiseks muutunud jalad lubasid, vÔtsin Àra oma finiƥikoti, suundusin pakihoidu ja lÀksin kokkulepitud kohast otsima mitu tundi tagasi finiƥeerinud hÀrra Jooksjat.

Tema uuendas oma isiklikku rekordit pea 4 minutit. 2:46 on uhke vĂ€rk! Oma kella jĂ€rgi tuli tal isegi natuke alla 2:45, aga kahjuks Ă”nnestus rada niivĂ”rd palju pikemaks joosta. Aga nĂŒĂŒd me teame, milleks see supermees vĂ”imeline on. 🙂 Selle koormuse ja stressi foonilt teha selliseid tulemusi on enam kui imetlusvÀÀrne.

Veidi aega seiklesime WCd otsides ja seejĂ€rel transporti otsides, sest Brandenburgi vĂ€ravate ĂŒhistransport oli tĂ€iesti umbes. Õnneks saime lĂ”puks siiski U-bahni ja trammiga kenasti oma majutusse tagasi.

JĂ€rgmistel pĂ€evadel kannatasin meeletut lihasvalu. KĂ”ik lihased olid valusad. KĂ”ik. JĂ€rgmisel pĂ€eval Berliinis liikumine oli pĂ”rgupiin. Lisaks sain kannale lahti tulnud kinesioteibist kaks vĂ€ikest villi. Vihmast mĂ€rjad jalatsid olid ĂŒhele vĂ€iksele varbale natuke liiga teinud. HĂ€rra Jooksja piinad olid Ă”nneks palju vĂ€iksemad. KokkuvĂ”ttes olime ikkagi kaks Ă”nnelikku jooksjat. Berliini maraton jĂ€ttis meile mĂ”lemale enam kui meeldiva mulje.

KokkuvÔttes:

  • Aeg: 4:19:36
  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,5 km)
  • Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:07 min/km)
  • Max tempo: 4:38 min/km
  • Keskmine pulss: 172 bpm
  • Max pulss: 185 bpm
  • Koht: 26848
  • Koht naiste seas: 5799
  • Koht vanusegrupis: 919
  • Jooksu dĂŒnaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 173 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 269 ms
    • Vasakul jalal olin 49,7% ajast ja paremal 50,3%
  • Kulutatud kalorid: 2837 kcal

Epiloog

Hooaeg on lĂ€bi. Ühelt poolt on mul selle ĂŒle nii hea meel, teiselt poolt valdab mind ĂŒks suur tĂŒhjus. MĂ€letan nii hĂ€sti, kuidas eelmisel aastal lĂ”ppes mu hooaeg septembri alguses Tallinna maratoniga ja juba detsembris ootasin ma nii vĂ€ga uusi lĂ”igutrenne, uusi vĂ€ljakutseid ja uut hooaega. Lootsin, et 2019 peab nĂŒĂŒd lĂ”puks olema minu aasta, sest kaht kehva aastat ei saa ju jĂ€rjest olla?

Boy was I wrong.

2018 on selle aasta kĂ”rval nagu mingisugune helesinine unistus. KĂ”ik on nii raske olnud. Peaaegu 2,5 aastat on elu olnud igal rindel ĂŒks suur vĂ”itlus ja ma ei jaksa enam vĂ”idelda. Ma tahan, et kogu see jama lihtsalt lĂ€bi oleks. Ma tahan oma elurÔÔmu tagasi. Ma ei ole enam ammu see inimene, kes ma tahan olla.

Mul on jĂ€rgmiseks aastaks plaan paigas. Plaan seisneb selles, et tuleb ĂŒle vĂ€ga pika aja ĂŒks eesmĂ€rgitu aasta. Aitab vĂ€ljakutsetest. Aitab ambitsioonidest. Aga ma tean, mida ma tahaks teha. Ma hakkan pĂ€riselt puhkama. Mul hakkavad olema pĂ€ris nĂ€dalavahetused, mida ei pea minutipealt Ă€ra planeerima. Ma hakkan kĂ€ima kohtades ja tegema asju, mida ma pĂ€riselt naudin, aga milleks mul pole olnud juba aastaid ei aega ega eelarvesse planeeritud raha. EelkĂ”ige puudutab see reisimist, nii Eestis kui ka mujal.

See aja mahavĂ”tmine eeldab igasuguste kĂ”rvaltööde ja -projektide tunduvat vĂ€hendamist. Fototöö tuleb hoida minimaalne nagu ka sel aastal; kodu saab valmis ja uut raha-, aja- ja stressirohket ettevĂ”tmist EI TULE; Ă”petamisega ma ei jĂ€tka, kuigi ma seda vĂ€ga naudin ja sain paar nĂ€dalat tagasi ĂŒhe suurepĂ€rase pakkumise; kaasautori töö Postimehes on niigi juba mitu kuud suuremat sorti pausil. Palgatööl ĂŒritan asju enam mitte sĂŒdamesse vĂ”tta, toimivad sĂŒsteemid on loodud ja projekt ĂŒhes minu töölepinguga saab 2020. aastaga nagunii otsa. Ma olen teinud suurepĂ€rast tööd ja proovigu keegi mind vastupidises veenda.

Kogu selle minimeerimisega olen ma juba sel aastal algust teinud, aga ilmselgelt mitte piisavalt edukalt – olen ikka veel kindel, et kaks ja pool aastat stressi levelil, mida paljud isegi ette ei suuda kujutada, on minust teinud selle fĂŒĂŒsiliselt haige ja ĂŒldiselt ĂŒpris ebameeldiva inimese, kes ma viimasel ajal olnud olen. Kui saaks lĂ”puks ka Jooksja-hĂ€rra kuidagi pĂŒsivalt Eestisse, oleks elu pĂ€ris lill. Ega see kerge elu ei ole, kui sa kolmveerand kogu oma ajast pead veetma igatsedes.

Blogi vahendusel vĂ”ib paljudele jÀÀda mulje, et minu hĂ€dades on sĂŒĂŒdi treeningutest tingitud ĂŒlekoormus. Aga ma kinnitan teile: see, mida ma teen (maksimaalselt) 2 tundi pĂ€evas, ei saa mĂ€ngida olulisemat rolli, kui see, mida ma teen ĂŒlejÀÀnud 22 tundi pĂ€evas. Jooksmine on viimane asi, mis minu hĂ€dades sĂŒĂŒdi on. Ma ei ole tippsportlane, kes ideaalis ainult treenib, sööb ja puhkab. Ühe inimese elustiili kujundab palju teisi faktoreid veel, millest ma siin ei kirjuta, kuid millele olen tĂ€na vihjanud. Olen lugenud, et keha peab lollustele vastu lĂŒhiajaliselt ja maksimaalselt 18 kuud. Kui te tahate nĂ€ha, mis saab inimesega siis, kui ta on 2+ aastat tĂ€ielikult ĂŒletöötanud, ebamaiselt kĂ”rget stressi talunud ja liigselt tubli olla pĂŒĂŒdnud, siis nĂ€ide on teie ees. VĂ”imalik, et mittejooksjana oleks ma veel 6 kuud vastu pidanud; vĂ”imalik, et oleks murdunud juba 6 kuud tagasi.

Aga see lÀbipÔlemine oleks tulnud nii ehk naa.

Minult vĂ”eti Ă€ra jooksmine ja jooksurÔÔm, et ma hakkaks tegutsema, et see tagasi saada. Ilma selle kaotuseta ma oma elu ringi disainima poleks hakanud. Oleks olnud see sama orav selles samas rattas. Aga nĂŒĂŒd on mul motivatsioon midagi muuta ja mu fookus ei ole enam nii hĂ€gune. Et ma saaks jĂ€lle joosta nii, nagu ma soovin, ja pĂŒĂŒda kĂ”iki neid eesmĂ€rke, mis mul on. Et ma saaks elada seda elu, mida ma tahan elada. Et ma saaks olla see inimene, kes ma tahan olla.

Ma armastan jooksmist. See on minu elust nii suur osa. See on miski, milleta poleks ma mina ise. Ma ei kujuta end ette mittejooksjana. See lihtsalt ei oleks enam Ă”ige ega Ă”nnelik elu. Ka kĂ”ige raskematel hetkedel, siis kui ma olin vihane enda, teiste, oma tervise, oma otsuste ja tegude ning kĂ”ige muu peale, ka siis kui ma ei saanud joosta ja nutsin kodus kibedaid pisaraid, mida on sel aastal olnud ĂŒhe suure mere jagu, ei ole ma kunagi olnud vihane jooksmise peale ega tahtnud jooksmisega lĂ”pparvet teha. Jooksmisele olen ma toetunud kĂ”igil oma rasketel hetkedel ja see teeb alati kĂ”ik koormad kergemaks kanda. Ma jooksen ikka edasi.

Lihtsalt ilma eesmÀrkideta. VÔimalik, et panen end isegi mÔnele vÔistlusele kirja, kui tuju on vastav ja tervis seda lubab. Aga tegin enda peas juba mitu nÀdalat enne Berliini Àra otsuse, et jÀrgmisel aastal ma maratoniks ei treeni. JÀrgmisel aastal ma maratoni ei jookse. Kasutades sama sÔnastust, mida olen siin blogis aastal 2016 juba korra kasutanud, saab kokkuvÔttes öelda seda:

Ma olen otsustanud, et ma olen piisavalt tugev, et öelda vÀlja, et ma olen liiga nÔrk, et joosta jÀrgmisel aastal oma kuues maraton.

Ma pole vist oma elu jooksul kokku olnud nii Ă”nnetu ega nii fĂŒĂŒsiliselt ja vaimselt katki kui sel aastal. Ma pean oma keha nii palju austama, et annan talle nĂŒĂŒd hingamisaega, et jĂ”udu koguda ja terveks saada. Ma pean oma vaimu vastu olema hea, et ta saaks uuesti elujĂ”uliseks. See aasta kĂ”rvetas mind lisaks kĂ”igele muule ka jooksuradadel kĂ”vasti. NĂŒĂŒd teen ma valusa otsuse: astun selle rongi pealt maha, lasen teistel veel kaugemale eest Ă€ra minna ja jĂ€tkan oma teekonda siis, kui on Ă”ige aeg.

Kuid need on lihtsalt mÔtted mul,
see aasta on mul elu Ôppetund.
Aga kÔik, mis ma kuulen, on see:
ĂŒhel pĂ€eval kĂ”ik see saab lĂ€bi, saab lĂ€bi.
[
] Ja kui on tuul puhund tolmu mu teelt,
tean, et pean tulema veel.

“Köievedu”, Reket.

32 kommentaari “Berliini Maraton 2019

  1. Kui kuskil aasta postitusi vÀlja valitakse ja premeeritakse, siis minu vÔitja oleks teada. AitÀh selle postituse eest, aitÀh et oma teekonda, ka rasketel hetkedel, jaganud oled. Ma soovin, et uus aasta ja hooaeg tooks kÔike, mida ootad, puhkust ja rÔÔmu ja kosutavaid tegevusi, sest oled kÔike seda vÀÀrt ja selle juba ammu vÀlja teeninud.

    Meeldib

  2. Hei!

    TÀnan selle posituse eest. Alguses olid kurvad noodid, aga mulle vÀga meeldis see, mis oli postituse lÔpus.

    Maratoni osa tegi silmad niiskeks. Emotsionaalne. Ja elasin kaasa. Oled vÀga tubli ja vapper! Ja et lÔpetasid selle selle Ôige emotsiooniga.

    MĂ”ned ajad tagasi juba mĂ”tlesin, et see nn kannatuste rada on sinu jaoks saadetud mĂ€rgina (kes usub mĂ€rkidesse, Universumit vms.. kes usub midagi muud), et vĂ”taksid hoo maha. Usun, et teadsid seda ise ka. Ja kuigi tegid muudatusi, siis need polnud sel hetkel veel piisavad. Kohustusi ja stressi oli liialt palju. Mul oli tĂ”esti siiras rÔÔm lugeda, millised plaanid on Sul jĂ€rgmisel aastal. Sa oled kĂŒll kirjutanud kĂ”ikidest kohustustest, aga ausalt öeldes ei ole mina seda SInu elutempot ette kujutanud… olen kĂŒll imetlenud (eelkĂ”ige remondi teemat), et sul on nii palju seda kĂ”ike endas. Olid ajad, kui mina olin mitmel rindel vĂ€ga usin, ja olen vĂ€ga tĂ€nulik, et sain kuidagi aru, et on aeg pidurit tĂ”mmata. Ja just teha seda, mida pĂ€riselt tahan, mis teeb Ă”nnelikuks, nautida nĂ€dalavahetusi ja nii edasi… tead kĂŒll. 🙂 LĂ”puks jookseb nii eest Ă€ra vaid aeg, mille oleks vĂ”inud veeta teisiti ja mida tagasi ei saa.

    Ma loodan, et kirjutad siia edasi ka siis, kui teemad pole just alati spordiga seotud. Sinu bloginimi ja aadresski soosivad seda.
    Üks suur kallistus Sulle!
    (Ja loodan, et Teil on remont kohe-kohe valmis ja Su hÀrra tuleb ka kodumaale!)

    Mul tegelikult olid enne pikemad ja ilusamad mĂ”tted… aga ei pannud kohe kirja. Ja et ĂŒldse ei ununeks kirjutada, siis saadan nĂŒĂŒd kommentaari Ă€ra.

    Meeldib

  3. Olen su blogi aastaid lugenud aga mitte kunagi kommenteerinud. Oled vĂ€ga sihikindel ja tugev naine, kes tegutseb oma eesmĂ€rkide nimel, see on imetlusvÀÀrne. Ausaltöeldes oli tĂ”esti super hea seda postitust lugeda, mitte sellepĂ€rast, et oleks hea meel, et kellelgi halvasti lĂ€heb, vaid seepĂ€rast, et mĂ”istsin, et ka kĂ”ige tugevamad ja tublimad inimesed on lihtsalt inimesed. TĂ”esti Ă”ige otsus, et sa enda jaoks puhkuse vĂ”tad, teed asju rahulikumalt ja seda, mida tĂ”siselt naudid. Elu on liiga lĂŒhike, et sellest hambad ristis kannatades lĂ€bi minna, seda tuleb nautida ka 🙂 Olen tĂ€itsa kindel, et endalt need pinged ja eesmĂ€rgid korraks maha vĂ”ttes annab see kokkuvĂ”ttes elurÔÔmu juurde ja Ă”pid nautima ka rahulikult kulgemist.
    Loodan, et hoiad ikka oma ka mittesporditeemaliste tegemistega kursis ja soovin sulle kÔike head!

    Meeldib

  4. KĂŒll need eesmĂ€rgid ka tulevad. Kolm pĂ€eva pĂ€rast sellist maratoni ja hooaega on nagunii veidi vara neid paika panna.

    EesmĂ€rkide tĂ€itumisest vĂ”i ebaĂ”nnestumisest olulisem on mu jaoks see, et Ă”pin ennast paremini tundma. NĂ€iteks terve selle hooaja suur Ă”nnestumine on minu jaoks olnud see, et olen saanud paremini aru enda keha reaktsioonidest – kuidas treeningud lĂ€hevad, kuidas olen (vĂ”i ei ole) taastunud, millal pingutan ĂŒle. Samamoodi vaimselt – millal olen jaksanud pingutada ja millal on vaim vĂ€sinud. See on vĂ€ga Ă€ge osa jooksutreeningutest.

    Sinu hooaeg on tÀitsa raamatuvÀÀriline Ôppimismaterjal.

    Maratonist taastumiseks ja jooksutreeningutest vaba aja tĂ€itmiseks soovitan sellist raamatut nagu Meb Keflezighi “26 marathons” – Eritrea pĂ€ritolu USA jooksja kirjutab oma 26 maratonist, jooksmisest, eesmĂ€rkidest ja Ă”ppetundidest. Ühtpidi silmiavav ja teistpidi motiveeriv.

    Meeldib

    1. Neid eesmĂ€rke vĂ”i nende puudumist ei otsustanud ma ainult kolm pĂ€eva pĂ€rast hooaja lĂ”ppu, vaid juba palju varem. ÜkskĂ”ik, mida tahan mina, kui ikkagi keha igast otsast laguneb, siis tuleb teha otsuseid, mis vahel ei ole meeldivad. 27-aastaselt arstide uksi kulutada sellises mahus ei ole ĂŒldse lĂ”bus ega jĂ€tkusuutlik.

      Meeldib

  5. See postitus oli nii vĂ”imas, et mul lĂ€ks lausa rinnust raskeks. SuurepĂ€rane eneseanalĂŒĂŒs ja enesevĂ€ljendusoskus!
    Puhka! Naudi!

    Meeldib

  6. See postitus on ĂŒks Sinu parimaid!
    Uskumatult hÀsti oled oma hooaja kokku vÔtnud, ja kuigi mul on vÀga kahju, et Sul ei Ônnestunud oma eesmÀrke kÀesoleval aastal tÀita, siis epiloogiga ei saaks rohkem nÔustudagi!
    Sa teed vĂ€ga Ă”ige otsuse, et vĂ”tad hoogu maha ja keskendud oma vaimu ja tervise turgutamisele ning PUHKAMISELE. Usun, et sellel otsusel on pikaajalised ja positiivsed tagajĂ€rjed 🙂
    Olen ise samuti aastaid suur jooksufĂ€nn olnud ning minul on samuti 2020 “eesmĂ€rgitu aasta”. PĂ”hjused on kĂŒll veidi teised (perelisa) aga ootan huviga, kuidas jĂ€rgmisel aastal see eluke kulgeb ja kuidas ja milliseid sportlikke eesmĂ€rke ma edaspidi seadma hakkan.

    Loodan, et leiad ikka aega kergemas vĂ”tmes edasi blogida. Tore oleks sellestki lugeda, kuidas Sa niisamagi metsaserval sörkimas kĂ€id ja elust mĂ”nu tunned 🙂 Edu Sulle!

    Meeldib

  7. Ma ei ole just pĂŒsilugeja, jĂ€lgin “vanast ajast” kui ise rohkem sporti tegin, nĂŒĂŒd huvitavad rohkem kodupostitused. Aga selle postituse lĂ”puosa tĂ”i mulle pisarad silma. Midagi nii valusalt ausat ja ehedat saab avalikest blogidest harva lugeda. Ma tĂ”esti-tĂ”esti loodan, et nĂŒĂŒd lĂ€heb kĂ”ik ĂŒlesmĂ€ge, “rasked ajad” ei saa ju igavesti kesta.

    Meeldib

  8. VÕIMAS!!! Hea tunne oli pĂŒhapĂ€eval lugeda, et maratoni Ă€ra tegid. Sain sult innustust ja jooksin ise jĂ€rgmine pĂ€ev esimest korda 10k. Lisaks Ă€gedale jooksmisele kirjutad sellest ÀÀrmiselt haaravalt. Hea kuulda, et oskad leida tasakaalu ja elust mĂ”nu tunda. Edu edaspidiseks, mis iganes siis plaanid!

    Meeldib

    1. Vau, vĂ€ga tubli! MĂ€letan hĂ€sti seda tunnet, kui ise 2013. aasta suvel esimest korda 10 km joosta suutsin – see oli vĂ”imas. Selliseid kommentaare on alati nii sĂŒdantsoojendav lugeda. 🙂

      Meeldib

  9. Tubli, tÔesti vÀga-vÀga tubli (peamiselt just selle elustiili muutuse kohta aga maraton loomulikult ka).

    Meeldib

  10. Epiloogist.
    See on tÀiesti tavaline hooaja lÔpu vÔi sihtmÀrgile jÔudmise jÀrgne must auk ,kus pÀhe tikuvad tÀiesti haiged ja valed mÔtted. Sellises seisus lihtsalt EI TOHI kunagi teha mingeid pikki ja tulevikku suunatud otsuseid, see periood tuleb lihtsalt katsuda kuidagi lÀbi tiksuda.

    Kui hooaeg lĂ”petatud siis nĂŒĂŒd puhkad tĂ€ielikult vĂ€hemalt 2-3+ nĂ€dalat ,absoluutselt mitte mingisugust treeningtööd , Garmingi peida Ă€ra sahtlisse et kiusatust ei tekiks.. TrennisĂ”ltlasele on see muidugi aasta raskeim aeg.

    Meeldib

    1. Usun, et minu epiloogis ei ole ĂŒhtegi haiget ega vale mĂ”tet. Enne tuleb end igas dimensioonis korda saada (ja selleks kulub tunduvalt rohkem kui 3 nĂ€dalat, kui “auku” jĂ”udmiseks lĂ€ks mitu aastat), kĂŒll siis on aega teha uusi plaane ja seada uusi eesmĂ€rke.

      Meeldib

      1. Valede mĂ”tete all pidasin silmas seda et sa jĂ€rgmisel aastal “ei treeni seda ja ei jookse toda” 😀
        Kosud natuke, alustad uut hooaega ja pÀhe tulevad hoopis teised ja palju optimistlikumad mÔtted.
        Pealegi-selle aasta igasuguse kahtluseta hea vorm jÀi ju realiseerimata!

        Meeldib

  11. Minu arust on see suurepĂ€rane saavutus, et pooleli jÀÀnud treeningute pealt ja kĂ”igi tervisehĂ€dade kiuste maratoni sellise ajaga ja nii ĂŒhtlase tempoga Ă€ra jooksid – su baasvorm on ikka vĂ€ga kĂ”va! Sinu vaimne vastupidavus ja tugevus on ka imetlusvÀÀrne – ronid keerulistest olukordadest vĂ€lja ja paned tĂ€iega edasi. VĂ€ga tubli, et vĂ”tad kergema aasta, usun, et see tuleb pikas plaanis ainult kasuks.
    Lisaks, sinu kirjutamisoskus on samuti kadestamisvÀÀrne. Loodan, et blogid edasi isegi siis, kui konkreetseid eesmĂ€rke ei sea. Sinu blogi on olnud inspiratsiooniks ja tĂ€nu sinule hakkasin kunagi ka ise spordiga tegelema. (Muide, idee: kuidas oleks, kui tooksid mĂ”neks ajaks Food Friday’d tagasi? 🙂 PĂ”nev oleks lugeda, kuidas need tĂ€napĂ€eval vĂ€lja nĂ€evad.)

    Meeldib

  12. Nii tubli! Suur kiitus, et pÀrast sellist rasket aastat maratoniga toime tulid. Ma igatsen jooksmist ning selle postituse lugemine pani mind jooksmist veel rohkem igatsema, kuid leian, et pean samuti keskenduma oma tervisele. Ja siis jooksma hakkama. Jooksmine peab olema lÔbu, midagi mis su elukvaliteeti tÔstab, mitte kohustus.

    Eks nÀis, Àkki kunagi aastate pÀrast jookseme samal maratonil! Kivi kotti.

    Meeldib

  13. Üle pika aja esimene kord, kui rÀÀgid ausalt ja kainelt, ilma fanatismi ja enese materdamiseta. Tohutult hea meel on su ĂŒle ja veel suurem meel on, et taipasid nĂŒĂŒd ka *pĂ€riselt*, et varasem elustiil polnud jĂ€tkusuutlik. Ootan huviga kohtumist selle inimesega, kelleks sa saad. 🙂

    Meeldib

    1. Ausalt olen ma rÀÀkinud ja kirjutanud kogu aeg. Mis on mÔnele enesematerdamine ja fanatism, on olnud see, mida ma ausalt ja pÀriselt olen tundnud. See, et see pole ilmselt olnud meeldiv lugemine, on paratamatu, kuna ilustamisel minu arvates pole mÔtet. See on olnud minu elu oma ilus ja valus.

      Seda, et mu elustiil polnud jĂ€tkusuutlik, teadsin ma ka enne vĂ€ga hĂ€sti. Lihtsalt me ei osanud kuidagi ette kujutada, et korteriga seotud stress ja rahaline pinge vĂ”iks nii kaua kesta, kui ta on kestnud. Korteri teemadega kogu see stress kuhjuma hakkas ja nii see pea 2,5 aastat lumepallina kasvanud on. See pidi olema lĂŒhiajaline ja intensiivne periood, mis on veninud eri pĂ”hjustel ja viinud mind sinna punkti, kus ma olen. Aga mis meil ĂŒle jĂ€i? Korter tuleb valmis saada ja rahata seda ei tee. See projekt tuleb lĂ”pule viia.

      Jooksmist ehk kohati ainsat elumĂ”nu kĂ”rvale ka jĂ€tta ei tahtnud. Aega on kĂ”igil aga sama arv tunde pĂ€evas…

      Meeldib

  14. Tubli! Ausalt öeldes on olnud pĂ€ris valus su blogi viimane pool aastat lugeda. MĂ”tlesin kogu aeg, et mis su tervisest niimoodi jĂ€rgi jÀÀb, aga lugemata ka ei suutnud jĂ€tta, kuigi oli soov kĂŒll mitu korda see oma blogrollist vĂ€lja jĂ€tta, sest… enesepiinaja, noh! 🙂 Eks see oli loogiline, et kaua niimoodi ei jaksa. Oma keha peab kuulama ja mul on hea meel, et sa annad talle vĂ”imaluse. KĂŒllap su uued saavutused tulevad taas ja juba uue kvaliteediga, kĂ”ige paremad asjad elus ongi need, mida sa ette planeerida ega ennustada ei suuda.

    Meeldib

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.