Enne Parkmetsa jooksu hakkas kõik justkui minema. Samm muutus aina kiiremaks, vorm paremaks, ilm ilusamaks ja tuju mõnusamaks. Reedene võistluseelne soojendus oli superhea ja kerge.🙂 Kuulutasin vist kurja, kui Instagramis kirjutasin, et loodan, et see tavapärane reegel ei kehti: mida kehvem soojendus, seda parem võistlus.

Reede õhtul tabas mind mingisugune… kõhujamps.😕 Istusin tund aega vetsupotil hulludes kõhuvaludes, lõpuks sain rohtu ja roomasin voodisse. Jõin veel enne tuttuminekut vett ja siis järgnes peaaegu 11 tundi korralikku ööund.

Ärgates oli tunne täitsa okei. Sõime ilusti putru, jõin korralikult vett, tegin elektrolüütidega spordijooki, et oma eelmise õhtu tohutu veekadu tasa teha. Niisama oli ju täitsa hea olla. Jalutasime härra Jooksjaga bussi peale ja sõitsime Parkmetsa.

Ilm oli ikka väga ilus ja soe – kuskil 13 kraadi? – ning tuult oli vaid väheke. Päikese käes hakkas lausa palav, varjus oli aga jahe. Võtsime oma stardimaterjalid välja ja jäin oma trennikaaslasi ootama, et tund enne starti korralikule soojendusele minna.

Juba soojenduse ajal sain aru, et mingit särtsu küll nendes jalgades ei ole, aga sellistega on ju ennegi joostud. Tegime kenasti 2 km soojendusjooksu, korralikult võimlemine, jooksuharjutused ja lahtijooksud. Kogusime pundi veel enne starti kokku, mõned pildid, väike energiaring Treeneriga ja oligi aeg stardijoone taha suunduda.

Kell 13.00 kõlas stardipauk.

Kohe algusest peale nägin enda ees klubikaaslasi Kristinat, Aveliisi ja Lindat. Kuna nad on minust vähemasti lühikesel maal palju kiiremad jooksjad, ei hakanud ma kellegi sappa võtma. Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 4:33. Üpris sama eelmise aastaga. Olin tegelikult lootnud sihtida keskmist tempot 4:40 (eelmise aasta ametlik tempo oli 4:48), aga juba esimene kilomeeter tekitas omad kahtlused. Hingasin häälekalt ja üritasin jalad kenasti kerimas hoida.

2. kilomeeter: 4:39. See mahtus veel kenasti eesmärki. Võrreldes eelmiste aastatega olid raja pehmed osad kuivad ja tunduvalt vähem vetruvad kui varem. Rada oli Parkmetsa jooksu kohta iseenesest kiire.

3. km: 4:53. Kolmas kilomeeter on mul alati olnud Parkmetsa jooksul üks kõige aeglasemaid ja raskemaid. Mitte kunagi pole ma jooksnud seda kiiremini 5 minuti tempost. Seekord õnnestus – tekitas isegi optimismi. Kuigi kerge mul küll ei olnud. Palju aitas kaasa ka Treeneri ja Janeki kaasaelamine kogu distantsi vältel. Aitäh!

4. kilomeeter: 5:01. See kilomeetri aeg tuli mulle natuke ootamatult. 4. km kulgeb ju valdavalt ainult asfalti mööda ja tuul ei olnud ka just meeletu. Pigem hea, et seda natuke oli, kuna kohati hakkas T-särgi ja lühikeste pükstega isegi päris palav. 4. kilomeetri lõpus edestasin eelmise aasta aega 9 sekundit. Seda on ikka palju vähem, kui ma lootsin, aga rekord on rekord, eksole.

5. kilomeeter kestis justkui terve igaviku. See pehme laasturada kestis justkui terve igaviku. Ma olin täiesti tühi ja jalg ei suutnud enam töötada.😕 Ootasin ja ootasin, millal see kilomeetri aeg küll tuleb. Ja see oli ikka tõsine löök kõige valusamasse kohta. 5:32.🙄 Ma ise usun, et kell kaotas kuskil seal pargis GPSi ära, sest minu 5 km post tuli ikka palju hiljem kui ametlik, kuigi enne käisid kilomeetrid kenasti raja ühte jälge. 5:32 tempos ma küll ei saanud joosta. Isegi sellel pehmel rajal. 5. km lõpuks kaotasin eelmise aasta ajale 9 sekundit.

Selle jubeda kilomeetriaja peale võtsin ma kõik jõuvarud kokku ja jooksin nii, et ei saanud enam aru, kus ja kes ma olen. Lõpuks sai sealt pehmelt rajalt minema ja asfaldi peale. Kõigepealt natuke mäest alla, siis sama tõusuke üles. Üllatuseks olid kõik 3 trennikaaslast minust vähem kui minuti kaugusel. Lõpuks sai täis 6. km. 5:18. Ikka löök jalaga tagumikku. Nägin kellal numbreid 29:37 ja sain aru, et isegi, kui rada tuleb minu kella järgi lühem, siis on rekordi jooksmine peaaegu võimatu.

Kordasin peas: “Kõik on võimalik!”, hingasin nagu masin ja lihtsalt jooksin mööda Riia maantee kergliiklusteed kogu jõust. Enne pööret Raja tänavale vaatasin kella. Numbrid olid armutud. Tiim oli juba kaasa elamas. Kiirendasin nagu segane.

Finišis näitas kell aega 33:45. Netoaeg 33:39,5. Eelmise aasta ajast jäi mind lahutama 8,6 sekundit.

Mõru tunne, mis muud.🤷🏻‍♀️ Istusin mitu minutit pingil, jõin oma vee sisse ja mõtlesin natuke elu üle järele. Riietumistelgis kuulsin oma nime ja siis sain aru, et olen võitnud loosiauhinna.🙂 Ainus positiivne asi selle võistluse juures. 75. võistlus ja lõpuks vedas ka loosiga. Sain vilkuva helkuri laadse asja ning helkurtraksid. Pimedateks kuudeks superhea varustus. Vedas.

Eks näis, kas hooaeg tuleb helgemates värvides. Töö jätkub.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 33:39,5
• Distants: 7 km (minu kell: 6,8 km)
• Keskmine tempo: 4:50 min/km (minu kell: 4:58 min/km)
• Keskmine pulss: 177 bpm
• Maksimumpulss: 185 bpm
• Koht: 163/410
• Koht naiste seas: 27/197 
• Koht N vanusegrupis: 14/60
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 181 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 1,1 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 233 ms
  • Vasakul jalal olin 50,0% ajast ja paremal 50,0%