36. Tartu Maastikumaraton (24,1 km)

Difficult roads often lead to beautiful destinations.

Ma ei teadnud päris täpselt, mida Tartu Maastikumaratonilt oodata. Mu vorm on viimastel nädalatel alates Rannametsa Luitejooksust olnud pidevas langustrendis. Kõige lihtsam on seda mustvalgelt jälgida Garmini VO2max indeksi abil, kuigi ka enesetunne on rääkinud selgelt enda eest. Kui ikka ei ole enam seda lennukat ja kõikevõitvat tunnet, siis selle tunneb iga jooksja kiirelt ära. Seega läksin ma TMM-ile peale väga ettevaatlikult.

Ilmaennustus läks iga võistluspäevale läheneva tunniga aina jubedamaks. Ütleme nii, et 25-kraadist päikselist ilma ei pea üks põhjamaa inimene just aktsepteeritavaks jooksuilmaks, vaid pigem rannailmaks. Samuti muutus pidevalt rada: kui mina regasin, oli see 23,3 km pikk; selle nädala alguses avastasin Mariliisi blogi lugedes ja seejärel juhendit uurides, et rada on veninud 23,7 km pikkuseks; laupäeva õhtul ilmnes aga, et rada on juba 24,1 km pikk. Naljakas oli juhendist lugeda, et “24,1 km rada (edaspidi 23 km)”… 😆

Mingist eelmise aasta aja löömisest seega juttu olla ei saanud. Laadisin eelmisel päeval hoolega vett, elektrotlüüte ja süsivesikuid, nende viimastega väga pingutada ei tahtnud, kuna raske tunne kõhus ei aita jooksmisele palju kaasa – läbi proovitud asi. Panin valmis kõige lühemad riided. Säärised jätsin Mallori (Mallor Malmre, CEP maaletooja Eestis) soovitusel koju. Selga läks vana hea roosa Puma maika, mis ilusti niiskena keha jahedas hoiab. See maika on puhas kuld!

32457709_1753090128046792_8941962154668457984_o
Tiim! Veel on pöidlad püsti. 😅 Autor: Ardo Säks

Otepääle jõudsime napilt enne kella 10. Juba oli varjus tubli 20 kraadi ja päikese käes loomulikult veelgi soojem. Kiire WC ring ja soojendusjooksule. Palav. Väga palav. Jalad aga imekombel polnud üldsegi kehvad. Täitsa krapsakad olid teised. 🙂 Tegime 2 km jooksu, peale natuke võimlemist, paar jooksuharjutust ja 2 lahtijooksu. Taaskord WC järjekorda, asjad pakiautodesse, paar fotot ja veepudel käes stardikoridori. 5 minutit enne starti kastsin oma riided, juuksed ja mütsi korralikult ligumärjaks ja võtsin sisse oma stardieelse geeli. Päike küttis korralikult, aga tuli minna.

32395207_1753092474713224_4490153287357562880_o
Täpselt nii palju pilvi oligi. Foto: Tartu Maratoni FB. Autor eeldatavasti Tarmo Haud.

Arvestades kuuma ilma, võtsin endale eesmärgiks püsida allpool maratonipulssi ehk 175 bpm. Kui tavatingimustes ja heas vormis suudan ma sellise pulsiga edukalt ja ühtlaselt terve maratoni ära joosta (eelmise aasta Tallinna maratonil), siis peaks kuumaga 24 km ehk ellu jääma. Seega vahtisin hoolsalt pulssi ja jälgisin pidevalt enesetunnet. Tempole üritasin mitte tähelepanu pöörata. Eelmise aasta 5:27 min/km tuli siiski pea 15 kraadi jahedamates oludes.

Asfaldikilomeetrid kippusid kuidagi venima. Maria kadus me seljatagant kuskile ära, aga ei pannud tähele, kas läks minust mööda või jäi maha. Ei näinud teda ei eespool, ei tagapool. 😕 Eriti venis asfaldi lõpp, kuna rada oli ju sel aastal muudetud. Kuigi olin end stardis korralikult kastnud, hakkas jahutav efekt 3–4 km pärast juba tunduvalt vähenema. Samuti muutus kurk kuivaks. Edasi tuli joosta tolmusel pinnaseteel, mis eriti kurgu ära kuivatas. Vahepeal soovis keegi mulle edu. Ootasin esimest joogipunkti nagu kõrbetaim vihma. Pea 6 km sellise kuuma ja varjuta joosta oli natuke liiga palju. Juua oleks võinud saada 5, pigem isegi iga 4 km järel.

32387237_1753091874713284_3902377168834920448_o
Foto: Tartu Maratoni FB

Kirikuküla TP (5,6 km): 30:59, 594. koht, 5:32 min/km

Kui lõpuks juua sai ja siis juba metsavahele, hingasin küll korraks kergendatult. Vari, lõpuks ometi vari, mitte küttev päike! Varjus muidugi puudus enamasti tuul, mis jällegi asja raskemaks tegi. Mingil hetkel pidime metsateelt pöörama konkreetselt metsa, kus suutsin endale tossu sisse mingit sodi ajada. Seal oli siis järjekordne rajamuutus tehtud. Õnneks sai see pehme švammilaadne pinnas kiirelt otsa. Võtsin kuskil 7. km ära oma esimese geeli, mis mind kuidagi virgemaks tegi. Nägin kaht tuttavat, kes samuti kandsid roosasid pluuse, ning proovisin mitte neist maha jääda. Pulsi poolest nende tempo mulle isegi sobis. Meievaheline 10–20 m vahemaa suuremaks ei läinud.

Ühel hetkel tundsin, kuidas geel toimima hakkas. Korraks jõudsin isegi natuke emotsionaalseks minna, kui kolmandik teed oli läbi ja ma tegelikult ei tundnudki end just eriti kehvasti. Jah, muidugi oli palav ja sellise pulsiga heades oludes tunduvalt kiirem olnud, aga minusse tekkis mingi lootusekübe.

Kui ma suudan maastikujooksul 5:30–5:40 tempos isegi sellise ilmaga liikuda, siis ei ole asi üldse nii halb, kui ma arvanud olen. 😊 Tabasin end mõtlemast, et olen enda vastu vahel ikka liiga karm. Mul on elus korraga sada asja teoksil ja seejuures leian ma aega iseenda jaoks, et korralikult treenida, et püstitatud eesmärkide suunas liikuda. Enamik teist, kes seda teksti praegu loeb, teab ju väga hästi, et pole see minu jooksjateekond olnud kiire, sile ja tagasilöökideta, pigem hoopis vastupidi: aeganõudev, künklik ja vigu täis. Tegelikult pole asjalood praegu nii kehvad midagi. Poetasin peaaegu pisara, meenutasin oma eelmise maratonieelse treeningfaasi mantraid “Never stop believing” ja “You are good enough“, võtsin end kokku ja liikusin edasi. Mu jooks sai mõttejõul täiesti uue hingamise.

10 km sai täis ajaga ca 55 minutit. Peatselt tuli ka 2. joogipunkt, kus viskasin lõpuks oma tühja geeliümbrise minema (leidsin hea koha, kus seda mitu km mugavalt hoida: sporditopi õlapaela vahel, täpselt rangluu peal) jõin, valasin endale topsi vett pähe ja siis kastsin keha märgade švammidega. Tõmbasin vist 4–5 švammi korraga endale kaela ja lasin veel enda riided ligumärjaks kasta. Oi kus siis hakkas alles jooks pihta! 😍

Paluveski 11,5 km: 1:05:06, 597. koht, 5:40 min/km

Edasi kulges tee suhteliselt varjus, erilisi tõuse ei meenu ja puhus kerge tuuleke. Korraks hakkas kehal isegi jahe. Paar kilomeetrit tuli tempos 5:20–5:30, mis oli eelneva 5:40–5:50 võrreldes päris korralik parandus. Vahepeal elas veel keegi nimeliselt kaasa ja näitasin püstiseid pöidlaid: elan veel. 😆 Alates 2. joogipunktist liikusin edasi koos TYSKi-tüdruku Keeliaga. Tundus, et tema võttis asja veel kergemalt, sest ta üritas minuga juttu rääkida. Ma enamasti vastasin umbes midagi sellist, et raske on. 😂 Vahepeal natuke ignosin teda, vabandust! Ma üritasin viimset energiat säästa. Umbes 13. km-l võtsin oma teise geeli. Kuskil möödusime mõlemast tuttavast roosas.

Tänu Keeliale elasin ma need kõige jubedamad 13.–15. km üle. Ta lihtsalt vedas mind nendest traditsiooniliselt rasketest kohtadest üle. Aitäh! Korraks tundus, et ta libiseb mul eest ära, kuid siis jõudsin talle siiski järele ja jätkasime koos teekond. Kiirelt olime jõudnud juba 3. teeninduspunkti, kus unustasin oma tühja geelipaki ära visata. Muidu käis kõik samamoodi: korraks jäin seisma, et end kasta ja korralikult juua. Need kaotatud 10–15 sekundit ei olnud olulised, kui nende najal suutsin ma jälle mõned kilomeetrid kenasti joosta.

Ketneri 16,4 km: 1:30:53, 570. koht, 5:32 min/km

Olime omajagu selgasid võtnud ja keskmine tempo oli päris palju kiiremaks saanud.

Minna jäi veidi vähem kui 8 kilomeetrit. Seda on veel päris palju. Algasid vastikud salakavalad tõusud. Mingil hetkel nägin ees tuttavat selga: see oli Tauri, kes vaikselt metsavahel jalutas. Käskisin tal konkreetselt meie rongile astuda. 😅 Ta võttiski meile sappa ja püsis seal kuni järgmise joogipunktini. Kuumus ei halastanud: kui saad krambid, siis polegi enam midagi väga teha, tahad või ei taha. Mina võtsin 18,5 km peal ära oma viimaseks 30 minutiks mõeldud Etixxi kurikuulsa alkoholiga lõpugeeli. See oli ilmselt kõige rõvedama maitsega geel, mida ma kunagi proovinud olen, aga oiiii kus see alles laksas! Kõigepealt lõi kuumusest paksu pea täiesti klaariks ja siis hakkas vaikselt jalgadesse minema. Jõhker geel. Peab veel vahel katsetama.

Sassi 20,4 km: 1:54:02, 535. koht, 5:35 min/km

splits

Pärast joogipunktis sisse kulistatud vett hakkas geel eriti tugevalt jalgadesse minema. Reiepealsed oleks nagu põlenud. See geel oli seal lõpus eriti vajalik, et viimased tõusukesed üle elada. Need viimased kilomeetrid venivad ju alati nagu tatt.

Poolmaraton 21,1 km: 1:58:20, 524. koht, 5:36 min/km

Poolmaratoni suutsin kõige kiuste joosta alla 2 tunni. Vot selle üle oli ikka eriliselt hea meel. 😊 Tulgu, mis tuleb: poolik alla kahe on tehtav, isegi sellistes tingimustes. Kunagi püüdsin seda 3 aastat, hing paelaga kaelas, ja kuidagi kätte ei saanud. Nüüd ikkagi sain!

Minna jäi täpselt kolm üleliigset kilomeetrit. Veeeeniiiivaat, tüütut kilomeetrit. Lülitasin mõtlemise totaalselt välja, lükkasin autopiloodi sisse ja lihtsalt jooksin. Keelia oleks ilmselt suutnud tunduvalt parema aja joosta, aga ta nii tänuväärselt vedas mind viimse meetrini. Lõpuks jõudsime 1 km lõpuni sildini. Tunne oli väga raskeks läinud ja olin õnnelik, et lõpuks saab finišisse, juua ja puhata. Õues oli selleks hetkeks juba julgelt üle 25 kraadi. Kui vahepeal olin mõelnud, et ehk jõuab napilt alla 2:15 kohale, siis enam sellele ei lootnud.

23,3 km ehk eelmise aasta distants sai täis ajaga ca 2:11, st 5 minutit aeglasemalt. Arvestades 15 kraadi kuumemat ilma, olin oma sooritusega juba väga rahul. 🙂

graafikud

Jäid viimased sajad meetrid lõpuni. Kui ma sealt viimasest august välja sain ja finišisirget nägin, siis krt, tegi ikka rõõmsaks küll. Kohale jõuan ja üldse mitte kehva tulemusega, minu jaoks vähemalt mitte! Teadvustaja veel luges sekundeid, mis 2:15 täitumiseni jäid, kuid meie sinna aega enam ei mahtunud. Polnud üldsegi hullu. Foto finišis näitab, et ma isegi… naeratasin. Järelikult oligi kõik hästi.

img_5589
Koju sõites oli temperatuurinäit seesugune. Tartus näitas üldsegi 29!

Kodus tulemusi uurides avastasin veel midagi põnevat: võrreldes eelmise aastaga oli aeg küll kehvem, aga koht tunduvalt parem, seda ka võrreldes teiste jooksjatega. Kui eelmisel aastal olin üldarvestuses 58% kiirema jooksja seas, siis sel korral oli minust kiirem 46% jooksjatest. Naiste arvestuses on vastavad numbrid 33% ja 20% ja N21 vanuseklassis 29% ja 18%. Tundub, et kannatasin kuuma paremini kui paljud teised. Kes seda oleks osanud arvata.

Lõppude lõpuks oli see jooks vist täpselt see, mida mul vaja oli. Sain tüki oma eneseusku tagasi ja suutsin oma vormi perspektiivi panna. Pole ma nii s*tt jooksja midagi, kui ma Viljandis olin. Kõik ei ole veel kadunud. Vastupidi: kõik alles algab. Lõpp hea, kõik hea!

32414368_1672475302859434_7416943083176067072_o.jpg
Foto: Argo Park

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:15:36
  • Distants: 24,1 km (minu kell: 24,08 km)
  • Keskmine tempo: 5:38 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max. pulss: 185 bpm
  • Koht: 521/1121
  • Koht naiste seas: 66/328
  • Koht N21 vanuseklassis: 27/150
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 174 spm
    • Sammu pikkus: 1,02 m

10 kommentaari “36. Tartu Maastikumaraton (24,1 km)

  1. Mina sain ikka korralikult kuumusega pähe… aga mis mind antud jooksu juures “lohutab”, on see, et lisaks sinu protsentides välja toodud statistikale jälgisin enda ümber olevaid jooksjaid ning suurem osa neist olid sportlikud mehed, mõni üksik sportlik naine sinna sekka. (Infoks teistele: lõpetasime Margitiga põhimõtteliselt kõrvuti ja seega jooksime samas seltskonnas)

    Ehk siis – ka headel jooksjatel oli tol päeval väga raske ning minu pidev tempo langus ei tähendanudki kepikõndijate vahele eksimist, mis sellistes olukordades hirmsa mõttena pähe võib tulla 😀 Ja nüüd, lugedes sinu elamusi, võin vist ka endale kokkuvõtteks öelda, et täitsa hästi läks. Sedasi on hea mõelda, tänud 🙂

    Meeldib

  2. Märkasin Sind asfaldi lõigu lõpus vahetult enne tolumusele pinnaseteele keeramist. Tervitsain ja soovisin edu. Väga tubli jooks Sul! 🙂
    Enda jaoks nimetasin jooks vastavalt – “Raskelt hea jooks!” 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.