Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna eelmisel päeval sai võisteldud, oli esmaspäeval plaanis kerge taastav trenn. Jalad ei tahtnud väga liikuda ja väsimus oli sees. Õues oli täitsa jahe, kuid kasutame veel hea meelega viimaseid võimalusi õhtuses trennis õues päevavalguses joosta. Kulgesime 20 min ühes suunas ja siis sama tee tagasi ja aitas kah. 6:51 min/km, 141 bpm. Hiljem veel rullisime ja venitasime.

Teisipäev: lihashooldus. Jooksjate eri, sest kõik lihashooldusesse tulnud kavatsesid nädalavahetusel võistelda. Tuju oli kõigil hea, sai juttu ajada ja plaane arutada. Pöörasime rohkem tähelepanu jalgadele ning tegime näiteks tennisepalliga selliseid asju, mida varem proovinud pole. Mu jalad olid lõpuks omadega täiesti läbi. Heas mõttes.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna võistluseni oli jäänud vähem kui 3 päeva, siis midagi hullu enam teha ei saanud. Kuna ilm oli kahtlane, jäid kõik lõpuks sisse jooksma. Esiteks sörkisime 20 min (6:54 min/km, 136 bpm), siis tegime esimese bloki jooksuharjutusi ja lahtijookse. Siis jooksime veel 10 min (7:03 min/km, 132 bpm) ja tegime teise, lühema bloki jooksuharjutusi ja lahtijookse. Põhimõtteliselt timmisime laupäevaks sammu. Lõpuks ikka venitus. Täpselt see õige trenn, mida vaja oli.

Neljapäev: puhkus. Olin millegipärast lihtsalt nii väsinud. Kogu nädal oli kiire igal rindel: ärkasin kell 6:30, tegin 8 tundi palgatööd, siis tegelesin õhtuti veel oma õpetamise töö ettevalmistuste ja tudengite tööde parandamisega, fototööga, tegin paaril päeval trenni ning valmistusin üheks projektiks, mis novembris blogis tulemas on. Noh, ja vahepeal on ju igapäevaseid toimetusi ka teha, näiteks süüa teha, et ellu jääda. 😀 Magama sain heal juhul enne südaööd. Huvitav, tore, aga väga väsitav on kogu aeg nagu orav rattas ringi kihutada.

Reede: võistluseelne soojendus. Eelneva jutu jätkuks võite aru saada, et mingit head nahka sellest hommikusest jooksust reedel tulla ei saanud. Ei tulnudki. Kell 7 olin juba jooksurajal. Esiteks oli vaatamata 3 kihile riietele ikkagi jahe. Teisel kilomeetril hakkas lõpuks enam-vähem soe. Mingi paks külm udu kattis Tartut. Siis läks mul pulss madala pealt üpris kõrgeks, samal ajal kui tempo oli… olematu. Jalad ei teinud enam koostööd. Tunne oli selline, nagu oleks sörkides 4. km haamri saanud. 😀 Tegin paar jooksuharjutusu ja 2 surevat lahtijooksu ja roomasin koju, et ruttu tööle kiirustada. Tunne võistluse eel oli nutune. 7:09 min/km, 141 bpm.

Laupäev: Tartu Linnamaraton. See oli ilmselt selle aasta üks rõveraskemaid võistlusi. Raplast meenub sarnane emotsioon. Loomulikult oli ka väga põnev: ma ei teadnud kuni lõpuni, kas mul ikka õnnestub üks SUUR eesmärk täita. Viimasel kilomeetril ma enam kella vaadata ei julgenud. Aga ära tuli, nüüd olen alla 1:48 tüdruk. 🙂 Pikemalt lähipäevil.

Pühapäev: puhkus. Kavatsen natuke poodi ja tagasi jalutada ja terve päev hoogsalt arvutis tööd teha. Mul pidi täna fotosessioon olema, aga ilmateate vihmaennustuse peale lükkasime selle edasi. Mis te arvate, kas praegu, pool tundi enne sessiooni aega sajab? Loomulikult mitte… Aga enam pole midagi teha.

---

Kokkuvõttes:

Nüüd tuleks vist paar nädalat koormust maha võtta ja kehale natuke rohkem puhkust anda. Eks näis, kuidas see õnnestub. Lõpuks saab tagasi BodyPumpi! 🙂

Nüüd aga hakkan Linnamaratoni kokkuvõtet kirjutama.