See oli minu neljas kord Parkmetsas võistelda. Eelmised kolm korda lõppesid kõik väga sarnase tulemusega: 38:50, 38:26, 38:24. Lõpuks jõudis kätte aeg sellest 38 minutist välja murda. 🙂

Ilm oli pealtvaatajate jaoks lausa jäiselt külm. Päike küll paistis (ainus kord, kus see mulle võistlusel meeldis), aga õues oli vaid 5 kraadi sooja ja puhus kohati päris vali tuul. Mul oli endal seljas küll neli kihti, sh paks fliis ja vativest, aga oma klubikaaslasi oodates hakkas mul seal ikka päris külm. Seisin seal päikese käes ja liikusin ringi. Lõpuks leidsin Siiri ja Kaire, panime asjad pakihoidu ära ja suundusime kiirelt soojendusjooksule, et sellest külmast lahti saada.

Soojendusjooksu ajal hakkas ikka päris soe, palav isegi. Polnud midagi seal mõelda: võistluseks lähevad jalga lühikesed püksid ja säärised, üles pikkade varrukatega särk. Külm joostes nagunii ei hakka. Minul pole kunagi hakanud. Ei olnud ka seekord midagi teisiti. Loomulikult kuulus jooksueelsesse rutiini veel WC järjekorras võimlemine, pärast tegime juba natuke suurema TYSKi pundiga mõned jooksuharjutused ja 2 lahtijooksu. Päris väsinud tunne oli juba. 😀 Kes veel jooksma läheb?

Eks ikka meie. Sattusime stardikoridoris totakalt ette, naljakas oli seal endast 20 minutit kiirematel peaaegu seljataga seista. Aga ei saanud ka kuidagi tahapoole minna. Ruumi lihtsalt rohkem ei olnud. Tauri ütles, et proovib minuga koos joosta, kuna ta ei tohi hetkel maksimaalselt pingutada, aga kuna juba kirjas oli, siis tuli ikka kohale. Jänes – mis mul selle vastu olla sai! Mitte kui midagi.

Kell 13 kõlas stardipauk.

Panime sealt Raja tänavalt minema nagu… ma ei teagi kes. Kiiresti ühesõnaga. 😀 Ega seal midagi tagasi ka hoida ei olnud. 7 km on täpselt selline rõve maa, et terve aeg pead maksimaalselt pingutama ja veremaitset suus tundma. Nagu 5 km võistlus, aga veel 2 km pikem. Mulle ei meeldi see distants, mulle ei meeldi see vahelduva rajakattega kurviline rada, miski ei meeldi. 😀 Olgu: korraldus meeldib. Treenituse korraldatud üritused teevad silmad ette väga paljudele teistele. Annaks nad veel medali ka iga jooksu lõpus, saaksid minult 10 punkti.

Kuna ma olen seda rada eelnevalt 3 korda jooksnud, tean ma päris hästi, kus mind alati raske hetk tabab ja millal end eriliselt tagant utsitama peab. Esimesed 2 km on alati selles mõttes lihtsad, et keha ei saa veel aru, mis temaga tehakse ja rajakate on ka vinks-vonks. Kilomeetriajad (4:43 ja 4:50) panid seal endal ka lõua natuke allapoole kukkuma. Edasi tuleb esimene raske koht: kolmas kilomeeter (5:13). Ma ausalt ka ei tea, mis seal nii raske on (mingi kerge pikalt tõusev koht?), aga esimene surm tuleb alati seal. Seekord samuti.

Õnneks seekord jooksis minuga kaasa Tauri, seega ma ei saanud oma peas hakata üle mõtlema. Küllap tal oli päris naljakas seal neid ähkivaid ja puhkivaid jooksjaid kuulata ja vaadata. 😀 Mina ise ventileerisin seal küll nii, nagu elu lõpp hakkaks kohe tulema. Ise polnud tegelikult anaeroobseski veel mitte. No mis teha: ma ei oska end nii kaugele pushida. Peab seda õppima hakkama. Selline 175–180 bpm vahel minek on tehtav, aga üle 180 ei suuda end kuidagi ajada. Nii lühikestel distantsidel: võiks. Peaks.

4. km joogipunkti jätsin mina vahele. 7 km ei ole vaja juua, kui ilm pole just palav (või pole end liiga paklsult riidesse pannud). Pigem aetakse väga tihti janu segamini väsimusega, mina ise olen seda küll korduvalt teinud. Enda peas on ju lihtsam mõelda, et ma pean joomise ajal kõndima, kuigi tegelikult kõnnitakse väsimuse tõttu. Siis on jälle nii raske õigesse rütmi jooksma saada. Tuleb lihtsalt ära kannatada.

5. km on Parkmetsas alati olnud kõige aeglasem. Seal satutakse selle kõige pehmema rajakatte peale, kus on päris keeruline normaalne tõuge kätte saada. Sellel aastal tunnetasin seda vähem (pöid on tugevamaks saanud?), kuigi kilomeetriaeg peegeldas seda siiski (5:33). Õnneks edasi läheb juba palju paremaks. Tuleb jälle asfalt. 🙂 Igal juhul võitsin tänu Tauri vedamisele nendes rasketes kohtades ilmselt ligikaudu minuti. Aitäh sulle!

Kuskil 6. km-l ütles Tauri mulle, et aeg alla 36 minuti on täiesti reaalne, ei tohi lasta tempol ära vajuda. Eks ma olin ise ka oma peas oma “varu” pidevalt arvutanud, selleks hetkeks oli seda midagi 100 sekundi kanti. See oli vist esimene kord, kus ma mõtlesin, et rekord tuleb. Ja päris korralik seejuures!

Mõtlesin ka sellele, et ilmselt olen selle jooksu sees jooksnud on 5 km ja Cooperi rekordi. Hilisem analüüs kinnitas seda teadmist: jooksin laupäeval nii Cooperi (2,48 km), 3 km (14:43) kui ka 5 km (25:25) rekordid. Võtab näo ja südame naeratama küll. 🙂

Viimane kilomeeter läheb nagu ikka emotsiooni pealt. See viimane kilomeeter tundub kuidagi hästi lühike seal Parkmetsas, kuigi ta tegelikult pole meetritki lühem kui 1000 m. Enne finišisirgele jõudmist ütles Tauri, et jõuaks veel alla 36 minuti.

Game. On.

Tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja lihtsalt vajutasin. Mõtlesin, et kui enne finisit oma sisikonna asfaldile lennutan, siis lennutan. Mis seal ikka. Minna oli vaja. Pulss 185 peal ja tempo alla 4 min/km.

Finišisse jõudsime brutoajaga 35:54.

Lõime patsu ja mina otsisin endale koha, kuhu kiirelt maha istuda. Päris hull oli olla, aga hea tunne muidugi ületas seda. Ma olin oma 7 km rekordit just 2,5 minutit parandunud. Seda on väga palju. Ma olen väga rahul. 🙂

Netoajaks saime 35:51. Ma tahaks veel nii palju öelda, aga ma ei hakka midagi ära sõnuma. Tibusid loetakse hooaja lõpus. 😉

---

Kokkuvõttes:

• Aeg: 35:51
• Distants: 7 km (minu kell: 7,06 km)
• Keskmine tempo: 5:05 min/km
• Keskmine pulss: 176 bpm (ei pingutanud piisavalt)
• Maksimumpulss: 185 bpm
• Koht: 266 (569st, kellest 72 olid kepikõndijad)
• Koht naiste seas: 72 (287st)
• Koht N vanusegrupis: 30 (104st)