Teate, seda postitust oli väga keeruline alustada. Seisis teine mul mitu nädalat arvutis lahti ja ootas alustamist. Ei osanud kuskilt peale hakata. Olen endamisi ja sõprade-tuttavatega seda sellel aastal mitu korda arutanud, et 2016. aastal oleks mul justkui ajadimensioon katki läinud. See aasta tundub olevat olnud nii-nii pikk, samas oleks see nagu väga kiirelt mööda lennanud. Magistritöö kirjutamine tundub juba mägede taga olevat, samas juunikuu ja Narva poolmaraton oleks olnud justkui üleeile… Võta siis kinni. Ajadimensioon on sassis. Hakkan vanaks jääma? 🙂

Kui statistikast rääkida (sest mis analüütik ma muidu olen?), siis on pilt selline.

• Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 345 h 7 min (2015: 426 h, 2014: 537 h)
• Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 305 h 32 min (2015: 337 h 45 min, 2014: 390 h)
• Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 50 min (2015: 56 min, 2014: 1 h 4 min)

Arvestama peab seda, et kõndimisi (a la koeraga jalutamisi) pole ma viitsinud enam treeningpäevikusse lisada, mis varasemalt seal olid. Aga ilmselge on ka see, et ma olengi sellel aastal vähem trenni teinud kui kahel eelmisel. See paistab ju ilusti ka minu treeningpäevikutest välja. 🙂

Jooks

Jooks on ainus asi, mida ma sellel aastal rohkem teinud olen kui eelmistel aastatel (1208 km vs 1242 km). Kõige rohkem jooksin augustis (129 km), kui valmistusin maratoniks, kõige vähem aga juunis (71,37 km), kui sai rohkem teisi triatlonialasid tehtud. Üldiselt näeb graafik eelmisest aastast siiski mõnevõrra erinev välja. Hea meel on selle üle, et ühtegi kilometraaži vähenemist ei ole põhjustanud vigastus(ed). 🙂

Ratas

Rattaga on pilt ikka väga nutune. Kui 2014. aastal sõitsin 1248 km, eelmisel aastal 926 km, siis sellel aastal jäi segi 500 km piir ületamata (497 km). Aga ometi jõudsin seekord kõige pikemale triatlonile. Tere tulemast Margiti loogilisse maailma. 😀 Tegelikult mulle siiski meeldib rattaga väga sõita ning tahaks seda rohkem teha. Peaks hõredalt asustatud kohta ja paremasse kliimasse kolima? Nali.

Ujumine

… ja veel nutusemaks asi läheb. 😀 2014: 50 km, 2015: 31 km, 2016: 17 km. Ja ikka läksin triatlonile, hulluke, nagu ma olen. Lihtsalt pole olnud tuju ujuda. Ei tea.

Jõutreening

Ka jõutrennide kohapealt on trend täpselt sama: maht on korralikult vähenenud (2014: 124 h, 2015: 112 h, 2016: 81 h). Jooksuhooaja vältel ma peaaegu jõutrenni tegema ei jõudnudki ning enamus raskuste tõstmise rõõmu jääb talvisesse perioodi. Sellel aastal kärpisin hooajal jõutreeningu mahtu siis veelgi drastilisemalt kui eelmisel aastal.

Sellel aastal olin kõige aktiivsem veebruaris, kui tegin üle 35 tunni trenni. Kõige vähem treenisin septembris (16 h). 51% ajast jooksin (2015: 46%, 2014: 37%), 8% sõitsin rattaga (2015: 12%, 2014: 14%), 2% ujusin (2015: 6%, 2014: 6%) ja 27% tegin jõutrenni (2015: 33%, 2014: 32%). Muid alasid (valdavalt matkad ja jooga) tegin koguni 12% ajast (2015: 3%, 2014: 11%). Jooksnud olen rohkem eelkõige jõutrenni arvelt, teised alad on vähenenud puhkamise arvelt. As simple as that.

Üldiselt võib asja niimoodi kokku võtta, et ma lihtsalt teen vähem trenni. Ma olen hakanud teadlikult rohkem puhkama. Kas see ka mingit tulu on toonud, seda ma ei tea. Pikas perspektiivis vast läbipõlemise ohtu vähendanud on, kuigi ega sellest ohust ma vist väljas ei ole. Eneseteostamiseks olen leidnud teised väljundid (khmm, töö) ja ma ei taha ega jaksa end pidevalt spordiks nii pingule tõmmata. Kui varem oli mul pidev sportlik eneseületuse vajadus, siis nüüd on see vajadus kõvasti koomale tõmmanud. On jäänud nautimise ja sotsialiseerumise vajadus spordi kaudu, aga see ‘teen-lähen-saavutan-vallutan’ on ära kadunud. Ja see on täitsa OK. 🙂

---

Kui see aasta lühidalt blogi tarbeks kokku võtta, oleks see midagi taolist:

Jaanuar. Aasta algas sellega, et olin päris korralikult haige ning grupikaaslastega oli valmis vaja saada semestri viimane suur koduprojekt. Õnneks saime selle tehtud ning minu viimase auditoorse aine ülikoolis võis lõppenuks lugeda. Jäi teha veel viimane pingutus: magistritöö, millega ma jaanuari alguses kohe alustasin. Jaanuaris kolisin blogi tasuta WordPressi (küll oli palju jamamist…), käisin emaga teatris ning tegin ikka trenni ka.

Veebruar. Minu sünnipäevakuu. Kuna plaanis oli traditsiooni elus hoida ja 24. sünnipäeval joosta 24 km, siis alustasin kuu alguses nädalaplaani pikkade jooksude sissepõimimisega. 6. veebruaril käisin Jolanta, Keidi ja Mariniga Riias Adidase fitnessüritusel. Esmaspäevast reedeni istusin ikka täiskohaga elutoas söögilaua taga ja kirjutasin muudkui magistritööd, mille teoreetiline osa veebruari alguses valmis sai. Kuu lõpus suutsin vigastada kodus oma varvast, mis veel mitu kuud tunda andis. Tegin ikka oma lemmiktrenne (Jooks Jõud Venitus ja BodyPump) ning kuu lõppes minu sünnipäevaga, sain palju ilusaid lilli ja toredaid kingitusi ning jooksimegi 24 km jää ja lumega ära. Hea töö!

Märts. Kuu keskel valmis minu magistritöö esialgne versioon (halleluujah!). Asi hakkas ilmet võtma ja stressitase lõpuks natukenegi allapoole langema. Jäid veel viimased täiendused ja parandused. Trennialaselt midagi põnevat ei toimunud. Tegin ikka oma lemmiktrenne ja alustasime lõikude jooksmisega. Vaikselt sain oma toitumise tervislikumale rajale tagasi ja hakkasin jälle normaalselt kokkama.

Aprill. Kuu algas sellega, et minu magistritöö sai täitsa valmis ja jäi kuu lõpu eelkaitsmist ootama. Lõpuks sain ka muude asjadega tegeleda, näiteks ostsin meile koju paar uut mööblieset, mille ise ilusaks tuunisin, ja käisin üle saja aasta juuksuris. Jooksin Cooperi testis 2440 m, parandades isiklikku rekordit 10 m. 😀 Alguse sai minu fotograafiamet: minu kaamera ette sattus esimene klient. 🙂 Samal päeval murdis härra Jooksja Norras käeluu.

9. aprillil käisin Parkmetsa jooksul ja parandasin oma 7 km isiklikku rekordit 2 sekundit (38:24), pakkisin oma asjad kokku ja põrutasin Norrasse, kus veetsin järgmised 2 nädalat haigla vahet käies, süüa tehes, abistades ja mägedes matkates ning joostes, kus kogusin rohkem tõusumeetreid (3308 m) kui tavaliselt poole aasta jooksul. 25. aprillil käisime Tartu Jooksumaratoni ühistreeningul ning kuu lõpus sai magistritöö eelkaitstud, veidi parandatud ja põhimõttelise alguse sai väljateenitud puhkus. Kuu lõpus käisin veel Kuremaa Kevadjooksul tõuse võtmas ja tulin tagasi sealt eriti mõnusa emotsiooniga.

Mai. Alustuseks kohe Heateo jooks ja Tartu Jooksumaratoni 23,3 km, kus õnnestus oma eesmärk täita ja joosta alla 2:30 (aeg: 2:28:29). BodyPumpi ei jõudnud enam üldse, seda siis järgmised pool aastat (õõõõõõudne!). Joostud sai ka õpetlik Tartu Kevadjooks, mis toimus suisa tormise tuulega, kus tuul ka minu mõtted selgeks puhus ja veelkord õpetas, et alati ei saa seda tulemust taga ajada. Ja mis vahet seal ongi, kas jooksin minut kiiremini või aeglasemalt? Leppisin juba, et 10 km rekordit sellel aastal ei tule.

Ostsin lõpuks kaks paari uusi jooksutosse, ühtedega panin natuke puusse, teised (Saucony Mirage 5) on aga parimad tossud in the history of ever ja on mu jalgade suhteliselt väheses vigastumises sellel aastal suuresti “süüdi”. Ma olin palju vähem vigastatud kui kõigil eelmistel spordiaastatel. 🙂 Eks luuümbrisepõletikku sain ikka mõnel korral tunda tänu oma keha iseärasustele, paar korda ka tõsisemalt, aga üldiselt pidin vigastuste tõttu vähe trenne ära jätma. Pigem jääb 2016. aastast meelde muud hädad, näiteks mitu kuud vigane varvas, mille oma lolluse tõttu kodus ära lõin, ning naksuv alaselg, mis kohati põrguvalu tegi, ja vigane ülaselg, mis mind isegi füsioterapeudi lauale viis. Vanadus. 😀

Vahepeal tegin maikuus veel fotosessioone, registreerisin end triatlonitele ära ja Rattaralli “hirmus” hakkasin rattatrenne tegema. Rattaralli lühike distants sai isaga koos ka läbi tehtud, kuigi päris raskelt tuli teine. Toitumine läks oma rada metsa poole. Lõpuks sai magistritöö kaante vahele. Serious stuff.

Juuni. Ilmselt üks edukamaid kuid sellel aastal. Kaitsesin magistritöö edukalt B peale, endale täiesti ootamatult jooksin oma elu kõige säravama tulemuse: 10 km ajaga 52:51 (aitäh, Rapla!), murdsin 2 aastat paigal seisnud poolmaratoni rekordi (2:05:54, aitäh, Narva!), mu magistritööd kajastati raadios ja ajalehes, sain Eesti parima spordiblogi tiitli, mulle omistati magistrikraad sotsiaalteadustes ja tehti tööpakkumine. Eduelamus eduelamuse järel. 🙂 Alustasin (avavee) ujumistrennidega ja juuni lõpus võistlesin Valgas supersprint-triatlonil 33-kraadise päikselise ilmaga, mille tituleerisin oma elu kõige raskemaks võistluseks. Alustasin rulluisutrennidega. Spordiblogi sai 3-aastaseks.

Juuli. Käisin töövestlustel ja sain töökoha Tartu Ülikoolis. Endale ootamatult olin alla kirjutanud paberile, mis tähendas, et hakkan augustist tegema erialast tööd. Impossibru. Registreerisin oma ettevõtte ja alustasin lisaraha teenimisega fotograafina. Läbisin oma selle aasta suure eneseületuse ehk Tartu Mill Triatloni olümpiadistantsi ja seda üle oma ootuste ajaga. 🙂 Rulluisutasin edasi ja registreerisin end Tartu Rulluisumaratonile. Algas Tallinna maratoni countdown ja pikad jooksud. Pildistasin elus esimest korda pulma.

August. Alustasin tööd TÜs. Käisin Pühajärvel jooksmas ja Marisele triatlonil kaasa elamas. Jooksin Rakveres Ööjooksul poolmaratoni ja sain mitu korda seal surma. Jooksin Tartus Suvejooksul palavuses 5 km ja sain seal ka surma. 😀 Õnneks Rulluisumaraton läks suurepäraselt! Sõitsin tööga seoses Narva ja Tallinna vahet. Sain seljavalu ja jõudsin lõpuks füsioterapeudi juurde. Tellisin toitumiskava ja võtsin end käsile.

September. Esimene 1. september, kui ma enam õpilane ei olnud. Matsin oma vanaema. Järgmisel päeval läksin nutetud näo ja katkise olekuga Pärnusse võistlema, midagi head sealt muidugi ei tulnud. Maratonil olin küll tubli ja elu teine sai läbitud, aga üldiselt läks see lörri ja jättis minusse palju kahtlusi ja mõtteid, mis siiani kuskile kadunud ei ole. Hakkasin jälle vaikselt jooksma. Tegin ikka fotosessioone.

Oktoober. Põmmutasin jälle ühe nädalaga kaks võistlust: Tartu Sügisjooks ja Paide-Türi Rahvajooks. Esimesel läks hästi ja teiselt tulin puhta eufoorilise meeleoluga tagasi. Läbitud sai nii Tartu Maratoni Kuubik kui ka üle ootuste Selver Linnajooksude Kuldrada, sellel aastal siis 2 väga väärikat sarja. 🙂 Jätkuvalt tegin fotosessioone. Jooksuhooajale tõmbasime joone alla Saaremaa 3 päeva jooksuga, mille läbisime JJV naistega tšillides.

November. Kuu algas sellega, et alustasin tööd täiskohaga, tegin fotosessioone, trenne, püüdsin tervislikult süüa ja üritasin selle kõige juures mitte hulluks minna. Enam-vähem sain vist hakkama. Kuu keskel sain sellest hullumajast paariks päevaks eemale ja sõitsin härra Jooksjaga sooja Valenciasse maratoni nautima. Tema nautis maratoni, mina sooja. 😀 Alustasime esimel advendil jooksumatkadega.

Detsember. Jõulukuu. Suhu rändas aina rohkem ebavajalikku, eriti popid olid piparkoogid. 😉 Tegime ikka edukalt jooksumatkasid ja tööl oli jätkuvalt paras hullumaja. 9. detsembril sai sTARTUp Day konverentsilt inpiratsiooni otsitud. Pärast seda lendasin Šotimaale tööreisile, mis oli küll tohutult huvitav, aga ka tohutult väsitav. Sain üle pika aja sõbrannaga kokku ja läbisin edukalt ühe tööintervjuu. Elu läks jälle jube keeruliseks, sest tuli otsuseid langetada ja valikuid teha. Lõpuks tulid jõulud ja sai lähedastega koos olla ning töömõtetest natukeseks vabaneda. Läbisin meie pundi Vigastusteta Vatsast Vabaks jooksumatka, kus oleksin peaaegu surma saanud, käisin aastavahetuse 3-tunnises BodyPumpis ja saatsin vana aasta ära.

… ja nii see 2016 läbi saigi. Kui üle-eelmine aasta oli minu jaoks särav ja eelmine aasta üks raske aasta, mis küll aasta teises pooles end edukale teele pööras, siis see aasta oli edukas 12 kuud järjest. Omad tõusud ja langused muidugi olid, aga tõuse oli siiski rohkem ja need olid kõrgemad. Jään huviga ootama, mida  toob 2017, ja loodan, et paaritu aasta needus end kordama ei hakka. Lähipäevadel panen kirja oma uue aasta eesmärgid, mida vist väga vähe tuleb, ja vaatan otsa võistluskalendrile, mille üritan hõredama teha. Muutuseid tuleb. 🙂

Edukat uut meile kõigile. 🙂