Tartu Kevadjooks oli üks emotsioonitu võistlus. Mul olid omad lootused. Need ei täitunud.

Vaid 6 ööpäeva pärast Tartu Jooksumaratoni 23,3 km anti start Tartu Kevadjooksule. See 6 ööpäeva oli minu jaoks liialt vähe. Võistlusväsimus oli veel sees. Hommik algas üldse raskelt, sest ööuni oli natuke rahutu. Öösel oli kuidagi palav, samuti kippus iiveldama. Tagantjärele kuulsin, et puutusin eelmisel päeval kokku inimestega, kes laupäevaks puhta haigeks jäid. Ilmselt mingi väike pisik oli mul samuti sees, aga tulemust see palju ei mõjutanud.

Kella 11ks olin juba TYSKi juures, stardimaterjalid käes ja sisehallis sooja tegemas. Jooksime Liisiga 10 minutit, siis tegime mõned jooksuharjutused ja 2 kiirendust peale. Kui eelmisel aastal olid jalad enne Kevadjooksu uskumatult kerged, siis seekord oli asi nutusem. Väsinud tunne oli. Eriti taldades, mis 23 km olematu tossuga joostes eriti kõvasti vatti olid saanud. Ei olnud sellist ‘läheks ja jookseks rekordi’ tunnet.

Igal juhul olin juba kell 11.40, kui stardikoridorid avati, kohe seal kohal. Kuna olin viimases stardigrupis, oli oluline olla koridori alguses. Netoaega Kevadjooksul ju ei mõõdeta. Natuke hüppasin ja kekslesin seal, ajasin trennikaaslastega juttu ning hakkaski kell 12 saama. Paar minutit enne starti tul Karolyn veel küsima, mis aega jooksen. 55 minuti ja 1 tunni vahele. Leppisime kokku, et jookseme koos. Start!

Esimesel km-l proovisin end tagasi hoida. Enam-vähem sain hakkama, kitsas rada ilmselt soosis seda samuti. 3. km alguses ehk Turu sillal jäin Karolynist maha. Üha selgemaks sai, kui vali tuul siiski puhub. Asjad läksid puhta hulluks kätte ära.

Anne kanali äärne tuul oli hull, aga see, mis tuli Kalda teel, oli kohutav. Peale kõige hakkas mul vahelduva ‘eduga’ pistma. Joogipunktis kõndisin ja sain pistmisest lahti, aga alati tuli ta joostes tagasi. Selle tuule vastu punnimine oli nii masendav: pingutad täiest väest ja ikka on tempo max 6 min/km. Hakkas kindlaks saama, et isikliku rekordi poole see aeg enam ei kisu. Selleks oleks pidanud jooksma kiiremini kui 5:37 min/km.

Tartus võistlemine on mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb. Hea on see, et sulle tuuakse võistlus ukse alla kätte. Mine ja jookse. Halb on aga see, et oma kodulinnas tead sa iga pööret ja täpselt seda, kui pikk ma veel minna on. Minu jaoks on tundmatul rajal vaimselt palju lihtsam joosta kui rajal, mida ma meetri pealt tean.

Igal juhul selleks hetkeks, kui joosta jäi 4 km, pööras rada ära ning puhuma hakkas valdavalt taganttuul. Kasu sellest minu jaoks enam eriti ei olnud, sest olin juba täielikult tühjaks pigistatud sidrun. Ihaste teel liikudes kuulsin, kuidas kõrvalolevas võsas üks puu maha murdus. Ülejõe pargis sain peaaegu kukkuva üpris korraliku suurusega puuoksaga pihta. ‘Armas’ tuuleke. Rekordilootuseid ei olnud ja proovisin kiirust hoida, et alla tunni ajaga kohale jõua, aga lisada polnud kahjuks enam midagi. 2 km enne lõppu tuli tagant Kaire ja käskis endast kinni hoida. Hoidsin siis. Kuni viimase 400 meetrini. Siis libises ta minema…

Finišisse jõudsin ajaga 58:24. Minut ja 35 sekundit aeglasemalt kui eelmisel aastal.

Eks palju jäi ikkagi kinni sinna vastutuulde ja eelmisesse võistlusesse, mis sai läbitud liiga läbijoostud tossudes. Kõik see jättis südamesse ja jalgadesse jälje. Ma arvan, et väike rekordiparandus oleks laupäeval olnud reaalne, kui oleks olnud ideaalsed tingimused (vähemalt 5 kraadi jahedam ja palju vaiksem tuul) ning jalad nii ära piinamata. Aga oleksid ei maksa midagi ja rohkem mul sellel aastal 10 km rekordit jahtida ei õnnestu. Sellest on kahju.

“Õppisin seda, et elus pole kõige tähtsam tulemus. See on vaid üks osa mängust ja ükskõik, kuidas ja milline ka tulemus ei oleks, alati tuleb nautida seda, et üleüldse on võimalus selles seltskonnas olla.” (R. Taaramäe)

Kokkuvõttes:

• Aeg: 58:24
• Tempo: 5:51 min/km
• Keskmine pulss: 177 bpm
• Maksimumpulss: 186 bpm
• Koht: 923 (1363-st)
• Koht naiste seas: 326 (673-st)
• Koht vanusegrupis: 211 (412-st)