Juba paar nädalat on mu peas kummitanud mingid mõtted. Tahaks nagu kirjutada, aga samas ei oska ka. Oeh. Läheks siis kohe asja juurde (ütleb ta ja jaurab mõnisada sõna tühja…).
Olen oma peas vaikselt mõlgutan seda mõttekest, et miks see blogipesa olemas on. Kunagi oli mul meeletu suur motivatsioon kirjutada, saada seeläbi ise motivatsiooni ja jagada seda teistele. Meil tekkis siin äärmiselt tore väike kogukond, kus teineteist (peaaegu) alati toetati. Nüüdseks on mõned asjad aga muutunud.
Mitte, et mul poleks enam motivatsiooni või et ma ei tahaks enam kirjutada. Tahan ikka. Kirjutangi ju. 🙂 Aga kuidagi on sport saanud mu elu nii loomulikuks osaks, et ma ei tunne enam vajadust jagada iga saavutust, eesmärki, plaani või trennimuljet kogu maailmaga. Ma ei obsessi enam toidu üle. Enam pole seda põletavat tunnet sees, et: ‘Oh, pean sellest nüüd ja kohe blogima!’. Pole ka seda aega, et kõik mõtted ilusateks-korralikeks kirjatükkideks siduda. Pigem jagan neid äkkmõtteid teiste spordisõpradega kiirelt laivis personaalvestlustes. Niimoodi neid postitusi siin vähemaks jääbki. Ma pole enam nii üksi, kui olin peaaegu 3 aastat tagasi, kui alles spordi ja tervisliku eluviisiga tutvust tegema asusin. See on minu isikliku elu seisukohast väga tore ja äärmiselt positiivne, et olen leidnud oma inimesed, aga selle blogi elujõulisus kannatab. Korralikult.
Kui mina ei kirjuta, ei analüüsi ega arenda diskussiooni, siis on ilmselge ja loomulik, et meie kogukond on laiali valgunud. Arutelu enam pole, sest mida nende minu trenninädala kokkuvõtete all ikka nii väga arutada, eksole. 🙂 Need on rohkem mulle endale, et ennast analüüsida ja pilk asjal peal hoida. Iseendale kirjutada mulle muidugi meeldib, aga samas ma igatsen oma blogisõpru. Olen teid täiesti hooletusse jätnud. 
Kuidas teil kõigil läheb? Ma ei tea. Totter on paluda teil aktiivne olla, kui ma ise blogiveergudelt ära jooksnud olen. Ma olen ikkagi mõistlik tüdruk: ma mõistan, et ühepoolselt see asi siin ei toimi.
Niimoodi ma selle lõhkise küna ees seisangi. Mis selle blogikesega siin ette võtta? Jätkata? Mis suunas? Lõpetada? Kui lõpetada, siis kuhu ja kuidas ta ‘pensionile’ ringi kolida? (Oma domeen ja serveriruum ei ole just odav lõbu, aga oma 500+ postitust ja mälestust ma kaotada ju ka ei taha…) Oodata ja loota, et uue hooaja saabudes tulevad uued eesmärgid, plaanid, treeningud ja põnevad ettevõtmised, mida oleks mul tore jagada ja teil tore lugeda? Seniks jätkata vanaviisi? Muuta midagi? Millest te lugeda tahate? Millest ma kirjutada tahan? Äkki tahate teie, lugejad ja ise mitte blogipidajad, millestki siia külalispostitusi kirjutada?
Oeh, mul on nii palju küsimusi. Vastuseid… Neid ei ole.
Quo vadis, Margiti blogipesa?
Nourish, Train & Flourish 
See ei ole võimalik …. ma sõitsin kell 6 ajal trenni ja mõtlesin kõigi nende blogide peale, mida ma loen, olles ise vihane kogu maailma peale, sest kõik on nii tublid ja osavad ja teevad kõike nii hästi jne jne…ja ma saan aru, ma ise kirjutan ka peaaegu ainult positiivsetest asjadest, aga ikkagi… ma ei võida kunagi midagi 🙂
ja siis ma mõtlesin, et aga Margit…tema on päris inimene :). Kui tal läheb hästi …jeee…kõigil läheb millalgi hästi…kui tal nii hästi ei lähe ….jeee…kõigil lihtsalt ei saa koguaeg hästi minna…
Ma pean kohe õhtul minema ja ütlema, et ta on see üks pisike tilk blogimeres, aga väga väga oluline tilk, sest ta on päris!!!!
Ma tean ka seda tunnet, kui päris elu tuleb nii aktiivselt elada ja tundub, et kõik jutud on räägitud…aga ikkagi ära jäta meid maha 🙂
MeeldibMeeldib
Minu arvates on oluline näidata, et kõigil on vahel raske. Vahel motiveerib see kõige rohkem, et tead, et ‘Aga tal oli ju ka sama keeruline ja ta tuli sellest välja. Miks siis mina ei peaks suutma?’. 🙂
MeeldibMeeldib
Sinu blogi on huvitav lugeda, kuigi jah, nädala kokkuvõte ja toidupäevik pole just mulle kõige huvitavamad teemad.
Meeldivad võistluste kokkuvõtted, erinevad arutlused mida ja kuidas teha, võistlusteks valmistumise ja nendest taastumisega seotud postitused. Olen leidnud su blogist huvitavaid soovitusi ning teemasid, mida lugeda.
Alati on lohutav ka see, kui tead, et kõigil on sarnaseid muresid nagu endal nii sportimise kui ka motivatsiooniga seoses.
Oleks kahju, kui sa enam ei blogi, kuid on täiesti arusaadav, miks seda mitte enam jätkata.
Edu igatahes !
MeeldibMeeldib
Aitäh!
MeeldibMeeldib
Tahtsin lihtsalt öelda, et ma loen su blogi isegi siis, kui sa postitad ainult treeningnädala kokkuvõtteid. Oled tubli ja särav (ja positiivses mõttes jonni täis) noor inimene, tore on, kui vahel endast ikka elumärki näitad. Samas on täiesti arusaadav, et prioriteedid on hetkel mitmel pool mujal. Ühtlasi on maraton nüüd ära joostud ja selles mõttes ilmselt raskem spordi vallas uusi väljakutseid leida.
Ma kahjuks ei tea ega oska soovitada, kus ja kuidas oma blogi tasuta arhiveerida, juhul kui siiski otsustad, et see on oma aja nüüd ära elanud, aga ma millegipärast arvan, et varem või hiljem sa tahad blogimise juurde tagasi tulla. Millalgi, hiljemalt siis, kui kool on lõpetatud, töökoht ja eraelu stabiilselt paika loksunud, tekib sul tõenäoliselt soov endale uusi pööraseid eesmärke seada. Mulle tundub, et sa oled sedasorti inimene, kes muudmoodi lihtsalt ei oska. 🙂 Ja kui sa siis jälle blogima hakkad, oleks nii tore, kui need postitused ikkagi automaatselt praeguste püsilugejate ‘feedi’ potsataksid.
MeeldibMeeldib
Iga lausega pean kohe nõustuma. Tundub, et Sina tunned mind küll päris hästi. 😉
MeeldibMeeldib
Isegi kommenteerimata elan kaasa. Ma arvan, et kõige õigem on blogida siis kui selleks tuju ja tahtmis on. See peab olema meeldiv tegevus ja kirjutad sellest millest tahmine on, kasvõi ilmast. 🙂
MeeldibMeeldib
Eks ma natuke ikka valin, millest ma kirjutan. Kuna blogil on ikkagi kindel suunitlus, siis püüan igapäevaelu postitused miinimumis hoida. Isiklikust elust valin üldse mitte kirjutada. 🙂 Ülikoolist ja muust sellisest ikka tuleb vahel mõttevälgatusi. Kuigi viimasel ajal pole tahtnud ka neid niimoodi välja riputada. Oeh. 😀
MeeldibMeeldib
Ma loen alati hea meelega, kui midagi postitanud oled ja mulle näiteks pole oluline, kas postitused ilmuvad harva või tihti. Ma ei ole ise blogija, nii et ei oska selle “lõhkise künaga” nii hästi suhestuda, aga mõned mõtted mul siiski tekkisid.
Kui regulaarne blogimine muutub kohustuseks, mida kipud tegema mõne muu (vajalikuma? meeldivama?) tegevuse arvelt, võid ju blogimist maha keerata. Kirjutasid, et varem oli siin selline ühtehoidev kogukond, said siit tuge ja abi. Ilmselt kaasneb vähese blogimisega automaatselt ka lugejate arvu vähenemine, aga mulle tundub, et oled praeguseks kenasti rajal ja ei vajagi enam sedalaadi toetust, mida blogi pakub. Elu muutub, priroteedid muutuvad, see on täiesti normaalne 🙂
Teiselt poolt – kuna blogimine on Sinuga nii mitu aastat kaasas käinud, võiksid ikka blogi alles hoida, aga kirjutada siia tõesti täpselt siis, kui tunned, et tahad, mitte kohustusest lugejate eest. No ja kui tuleb jälle aeg, kus tahad seda intensiivsemalt teha, on blogipesake ilusti olemas.
MeeldibMeeldib
Õu nõu 😀
MeeldibMeeldib
See on täitsa normaalne, et kui isiklik elu ühel hetkel olulisemaks saab, siis pole enam nii suurt vajadust blogida 😉
Edu!
MeeldibMeeldib
Aitäh. 🙂
MeeldibMeeldib
Minu poolt üks väike soovitus: kui oma blogi kuskile “ära” paned, siis ole kena ja kirjuta ka selline tore “head aega” postitus:)
Ilmselgelt keegi pole kohustatud blogima, aga minul isiklikult on alati küll paha tunne, kui olen mõnda blogi aastaid jälginud ja autorile kaasa elanud ja sealt kogu aeg sealt lugenud, et lugejad on ikka nii olulised ja blablabla ja siis on järsku blogi kadunud või täielik vaikus … kahjuks on selliseid näiteid päris palju- See, et inimeste elud ja tegemised ja prioriteedid muutuvad, on täiesti normaalne, kuid kui tõesti lugejatest hoolid (või hoolisid), siis võta see 5 minutit ja lõpeta asi ilusti ära:) See on nüüd öeldud üleüldiselt, mitte sind silmas pidades.
Igatahes, mis iganes sa teed – edu!
MeeldibMeeldib
Ma arvan, et päris ära ma ikka ei lõpeta. Veel mitte. Lihtsalt kirjutan vähem, aga vahel ikka. Eks mõne kuu pärast läheb elu trennilainel jälle põnevamaks.
MeeldibMeeldib
Seda on super kuulda:) Sinu võistluste kokkuvõtted on maailma parimad!
MeeldibMeeldib
Kas just maailma parimad, aga aitäh kiituse eest. Tore, et sulle meeldivad. 🙂
MeeldibMeeldib
Margit, su spordiblogi on mu vaieldamatu lemmik ja käin praktiliselt iga päev siin kiikamas, kas on uusi ja põhjalikke postitusi ilmunud 🙂
MeeldibMeeldib
Uusi vahel tuleb. Põhjalikkusega säranud enam eriti pole.
MeeldibMeeldib
Loodan, et sa blogimaailmast päris ära ei kao, blogi siis, kui on tuju ja tahtmist. Tore, kui inimestele meeldib, nad lugemas käivad, aga mõtle, et sul ei ole mitte mingit kohustust iga teatud aja tagant postitus avaldada, sest ei ole ju. Alustasid sellega enda pärast ja tee edasi nii nagu süda ütleb.
PS: Julge naine, et taaskord Pekist Priiks üritusele lähed! Kuigi üritus ju iseenesest väga tore ja lõpuks igati positiivsed emotsioonid, siis kahjuks jättis see, et meid seal lõpus justkui ära unustati, mulle halva maigu, millest ma pole üle saanud.
Edu!
MeeldibMeeldib