Mul on tunne, et aeg lihtsalt sulab mul käest. Aeg muudkui ruttab edasi, samal ajal kui mina olen ikka samas kohas. Homme täitub 4 nädalat sellest päevast, kui ma koormustestil käisin ja kõike muutma pidin. 4 nädalat. Ma lootsin, et need arsti soovitatud 2–3 kergemat nädalat tõesti aitavad ning ma hakkan sellest üleväsimusest välja tulema, aga praegu on küll tunne, et muutunud pole eriti midagi või kui, siis väga vähe.
Kui paar eelmisel nädal Soomes tehtud jooksu (ja kui ma ütlen ‘jooks’, siis ma mõtlen üliaeglast sörki, sest päriselt joosta pole ma saanud juba… väga kaua) andsid lootust, et äkki midagi on natuke muutunud, sest teatud hetkedel oli pulss inimlik (loe: langusel 135 bpm), siis nüüd on mul põhjust isegi selle õigsuses kahelda. Miks? Esmaspäeval käisin rattaga sõitmas ja jõudsin juba rõõmustada, et asjad on paremad (pulss kohati 100 ringis, keskmine 121 bpm), aga eilne rattatrenn kinnitas mu kahtlusi, et mu pulsivöö näitas lihtsalt aiateibaid. Sest eile, pankrannikul vastutuules rühkides oli pulss ikka vana ‘hea’ 140–150 löögi vahel.
No mida oskan ma selle peale öelda? Ma ei ole praegu halvas tujus või vaimselt ‘augus’ või depressiivne midagi sellist. Ma olen täitsa tavalises tujus ja kõik on nagu korras, aga ma pean iseendaga iga päev roppu tööd tegema, et positiivset meelestatust kuidagi üleval hoida. Igaüks, kes seda blogi siin regulaarselt loeb, teab ilma minupoolse pikema selgituseta, et minu teekond on viimasel ajal olnud kõike muud kui sirge lauge asfalttee. Aeg sulab käest, maraton läheneb valguskiirusel… Ja mina olen selles olukorras, kus ma olen.
Veel üks asi. Mulle tundub, et väga paljud ei mõista üht asja. Ma ise ka ei mõistnud seda väga tükk aega. Ma ei alusta praegu nullist. Ma alustan praegu miinusest. Mis mõttes? Minu arvates on nullist alustada suhteliselt palju lihtsam kui alustada miinusest. Kui sa oled põhimõtteliselt terve inimene, siis on lihtsam trenniga nullist alustada kui olukorras, kus sa ise oled oma südame tervise ohtu seadnud ja endale liiga teinud ning pead nüüd mingit õhk-õrna piiri mööda laveerima. Mitte olukord: kas saad vormi (ehk plussi) või ei saa (ehk jääd nulli), vaid olukord: kas saad terveks (ehk nulli) või ei saa (jääd miinusesse või satud veel sügavamasse miinusesse). Mõistate, millest ma räägin?
Ma igatsen neid aegu, kui ma sain trenni tehes mõelda eelkõige muudele asjadele, mitte jõllitada ainult pulsikella. (Ja et vältida kommentaare: “Aga jäta siis kell koju?”, teeme kohe selgeks, et ma ei tohi praegu ilma pulsikellata trenni teha, sest siis hakkan ma ennast lõhkuma). Ma igatsen joosta intervalle. Ma igatsen pikki jookse. Ma igatsen BodyPumpi. Ma igatsen oma lihaseid ja jõudu, mis nüüdseks on täiesti ära kärbunud. Ma igatsen näha peeglist keha, mis oli minu jaoks piisavalt heas vormis. Ma igatsen aegu, kui mu puhkeolekupulss oli 43. Ma igatsen rekordite parandamist. Ma igatsen võistlusi, mis panid südame sees laulma. Ma igatsen arengut…
Kõike seda igatsengi.
… ja samal ajal, kui mina igatsen kõiki neid asju taga, liiguvad kõik teised täiskiirusel edasi. Vaatan teisi spordiblogijaid ja see teeb mind natuke kurvaks. Ei, mitte see, et neil hästi läheb. Selle üle on mul südamest hea meel, et minu virtuaalsetel sõpradel ja kaasvõitlejatel hästi läheb. 🙂 Aga vahel ma mõtlen, et ma peaks lõpetama teiste blogide ja Instagramide jälgimise, noh, nii enda meeleolu huvides, sest see võrdlusmoment toob eriti selgelt välja, kui hästi läheb teistel ja kui… well… kehvasti läheb minul ja kui palju olen ma kõigist maha jäänud.
Eile jäin veel mõtlema selle üle, et ilmselt ootab mind sellel aastal ees vaid 2, võib-olla 3 võistlust. Juba laupäeva õhtul tuleb joosta Ööjooksul 5 km. Tartu Suvejooksu 10 km (järgmisel neljapäeval) pole ma veel ära registreerinud, sest ma pole 100% kindel, et ma sinna lähen. Eks pärast Ööjooksu pean otsustama, mis sellest saab. Tallinna maraton on registreeritud. Maraton ilmselt jääbki viimaseks võistluseks sellel aastal. Olen üpris kindel, et pärast seda katsumust ei jookse ma päris mitu nädalat ning mõnda aega oma jalga võistlustele ei tõsta. Vot sellised plaanid.
Praegu aga mõlgutan mõtteid, et mida nüüd selle Ööjooksuga peale hakata. 5 km ilma ajavõtuta. Mis strateegiaga rajale minna? Lonkida oma kõnnitempos? Hoopiski kõndida? Proovida maratonitempos joosta? Proovida kiiremalt joosta? Lasta pulsil pooleks tunniks punasesse minna ja joosta nii kiiresti kui torust tuleb? Ma kohe üldse ei tea. 2,5 päeva on veel aega mõelda.
Nourish, Train & Flourish 
“Ma ei alusta praegu nullist. Ma alustan praegu miinusest.”
See lause kõlab kurvalt, kohati tundus, et selles oli paras annus sarkasmi ka. Aga tea, et ma tean, mida sa tunned, sest ka mina olen hetkel täielikus miinuses. Et anda sellele mingisugust seletust lähen uuel nädalal koormustestile. Better late than never.
Samamoodi olen ma pikemat aega tundnud teiste spordiblogijate edukale sporditeele kaasaelamise suhtes. Ma lihtsalt ei suuda teiste nädala kokkuvõtteid lugeda, olles sellises augus.
Kui sa küsisid, et mis taktika valida Ööjooksul, siis soovitan sul tugineda vaid enda enesetundele võistluspäeval. Ja kui see on hea, siis pane täiega.
Nagu öeldakse, siis igale mõõnale järgneb tõus ja ma väga loodan, et nii sinul, kui ka minul on see võimas tõus varsti tulemas.
MeeldibMeeldib
Jah, loodame, et meie tõusud veel tulevad. 🙂
MeeldibMeeldib
Jookse ikka Ööjooksul aga nii, et ennast ise hästi tunned (ehk siis tervet jooksu kindlasti mitte kõrge pulsiga). Ma vist ette ei planeeriks ja võtaks vabalt 🙂 Ehk pulss üllatab ja saad vähemalt korralikuma trenni sealt kätte 🙂
MeeldibMeeldib
Üllatusi ma väga ei oota, need lihtsalt pole eriti tõenäolised. 🙂 Aga eks ma ilmselt vabalt võtangi.
MeeldibMeeldib
Kuna Ööjooks on juba selline eriline üritus, siis mina naudiks lihtsalt. Eeiti kuna aega nagunii ei võeta. Lihtsalt mine, jookse ja proovi leida ürituse toel uuesti jooksmisrõõm ;).
Seda kaasaelamist kaasblogijate suhted tean. Kuigi ma praegu olen üsna keskmises seisus ja mul on tõepoolest hea vabandus ja põhjus, miks tibusammul areneda, on ikka väike kurbus ja kadedus sees, kui teiste tulemusi lugeda.
Aga ükakord peab langus ju tõusu vastu vahetuma :)!
Mina igatahes soovin Sulle meeldejäävat ööd ja mõnusat jooksu laupäevaks! 🙂
MeeldibMeeldib
Minu arvates läheb sul trennidega praegu väga kenasti. Ööjooksul äkki näeme. Edu soovin sulle igal juhul. 🙂
MeeldibMeeldib
Noh, minul läheb ainult trennidega hästi. (Täna suutsin tegelt lihase ära tõmmata, see nädal vist väga miskit ei saagi teha). Aga toitumine on täiesti pekkis ja sealt maalt on minu mott täiesti kadunud. Ma olen samas kaalus, mis aasta tagasi. Täpselt selline tunne, nagu taandareneks.
Me kõik käime oma rada, end kellegagi võrrelda pole mõistlik (olgugi, et ma ka ise seda teen). Ja ega see, mis välja paistab, ei pruugigi alati see kõige suurem tõde olla. Mina ei julgegi oma blogis nt jälle halada, et ma tunnen, et end alt vedanud olen, sest väliselt on kõik ju enam-vähem okei, teen trenni ja olen selle koha pealt väga motiveeritud.
Ah, lobisema jään ja ma ei tea, kas mu kommentaaris mingi point nüüd ka oli, aga ma tahtsin sulle öelda, et minu jaoks oled sa äärmiselt tubli sportlane, mulle meeldib, kuidas sa end analüüsid ja sellest kõigest ausalt kirjutada (ja kindlasti jätad sa midagi kirjutamata ka). Sa oled paljudele eeskujuks, minule ka! Ole tubli, pea vastu ja naerata! 🙂
MeeldibMeeldib
Annan endast parima. Aitäh, Laura! 🙂
MeeldibMeeldib
Mina nõustun täielikult Lauraga, mis siis, et ta ise ei teagi, kas tema kommentaaris point ka oli. Oli küll! :D.
Ka minul läheb trennidega praegu suurepäraselt (ei taha nüüd päris ego olla, aga miskipärast tundsin, et olen üks neist “teistest blogijatest”, kelle tulmusi/postitusi Sa enam väga lugeda ei taha), aga samas on muu elu ja olu täiesti allamäge minemas. No ei edene tööl ega vabal ajal mitte miski, motivatsioon midagi teha (v.a trenn) on suhteliselt nullilähedane. Samuti on toitumine viimasel nädalal alla igasugust arvestust. Väsimus ja stress sirutavad ikka šokolaadi järele. Trenn on hetkel ainuke asi, mis rõõmu pakub ja kus mingisugunegi areng toimub.
Ei maksa ennast teistega võrrelda, sest see viib ainult tuju alla. Ma mäletan nii hästi, kui võrdlesin end pidevalt Sinuga, et näed Margit teeb nädalas 8-10 tundi trenni ja minul tuleb vaevalt 4 tundi kokku. See ei vii kuhugi. Kõik ei ole alati nii hea ja ilus nagu välja paistab (või välja paista laseme). Pigem käi ikka oma rada ja ükskord jõuad oma sihtmärgini :). Mina igatahes hoian Sulle sinu tegemistest pöialt ja siiralt loodan, et paraned peagi.
Ööjooksul soovitan samuti enesetundest lähtuda, kuna aega niikuinii ei võeta. Kui tunne ja pulss lubavad, siis jookse kiiremini, kui ei, siis naudi lihtsalt teiste aktiivsete inimeste seltskonda ja kulge vaikses rütmis :).
Edu laupäevaks!
MeeldibMeeldib
Ja sinu 4 tundi viis su õigele teele, minu 8-10 tundi teadagi kuhu. 😉 Eks igaühel peab see tõrvatilk meepotis mingis elu aspektis olema.
Aitäh!
MeeldibMeeldib
Ma olen samas seisus. Arst pani piirangud peale ja seetõttu muutusin laisaks. Ma oleks võinud ikka pingutada, teha vähekenegi tempotrenne jm. Mina aga tegin otsuse, et käin nüüdsest kestvusjookse ainult tegemas, ei mingit pulsi lakke ajamist. Kuna ma ka mai algusest täiskohaga tööle tulin, siis röövis töö enamus mu energiast ning õhtuks jalad olid nii väsinud ning valutasid, tahtsin lihtsalt puhata. Seetõttu tõmbasin tuure niivõrd maha, et otsustasin jooksma minna ainult siis, kui keha tahab. Aga kuna töö muutus niivõrd kiireks, et isegi lõunasöök jäi mitmeid kordi söömata, siis ütlen ausalt, et ma jooksma ei jõudnudki. Juuni teises pooles ehk 2 nädala jooksul käisin jooksmas 2 korda. Juulis mitte ühtegi ning nüüd augustis, käisin eile esimest korda. Tööl käimine tapab ning vabadel päevadel ma lihtsalt kogun energiat ja ravin oma valutavaid jalgu. Samuti kuhjuvad igasugused tegemised-käimised, millega tuleb vabadel päevadel tegeleda. Õnneks saab tööl käimine varsti läbi. Ühesõnaga, ma jooksin maratoni ka kiiremas tempos (keskmine 6.04/km) kui eilset jooksu. Ma ei ole mitte kunagi jooksnud üle 7.00min/km tempos, aga eile ma lihtsalt ei suutnud kiiremini. Okei ma otsustasingi täiesti rahulikult sörkida, aga mul oli nii nii raske, ma oleks tahtnud juba pärast 2 km alla anda, isegi enne seda. Pingutasin siis lõpuks 5,2 km välja, keskmine tempo 7.14 min/km, keskmine pulss 164. Vahepeal oli mul 7.22 min/km tempo juures pulss 171?!?! Vanasti jooksin 5 min/km sellise tempoga ehk. Mu tempo ja pulsi suhe oli ikka täiega uskumatu, valus, väga valus. Pärast jooksu ma mõtlesin, et kas tõesti 2 kuuga saab vorm täiesti nulli minna? Jah, isegi miinusesse, sest kui ma 2013. aasta sügisel jooksmisega alustasin, jooksin ma a la 6.00 min/km tempos oma kestvusjookse. Ja nüüd jooksen 5 km ca 36 minutiga?! Kuidas on see võimalik? Ha, nali naljaks, aga olen Sketchersil 21,1 km kirjas. Seetõttu mõtlesingi, et okei enne seda peab ikka natuke jooksma ka jõudma, küll ma ‘vana rasva pealt’ selle aeglaselt ikka jõuan läbida. Eilne jooks pani kahtlema, kas ma enam 10 kilomeetritki läbida suudan. 21,1 ma ei lähe kohe kindlasti jooksma, puhas lollus.
Nüüd tiksungi aasta lõpuni vaikselt.. Varsti lähen pealinna elama ja loodan, et küllap siis muutun virksamaks. Tuleb uuesti nullist alata. Jah, ja kuna ma see hooaeg oma südant hoian, siis järgmine hooaeg on mul väga raske uuesti rajale saada. Aasta lõpus teen uuesti kõik testid, mida mais tegin, ning kui puhkamine pole aidanud, siis olen ma arsti peale küll elulõpuni vihane. No ja enda peale ka muidugi. 😀 Sulle soovin aga kõike paremat, küll see raske aeg mööda läheb. 🙂
MeeldibMeeldib
Jep, ma tean täpselt, mida sa tunned, kui tempot pole ollagi, aga pulss see-eest ronib ei-tea-kuhu.
Edu sulle pealinnas. Küll tudengipõlves ikka natuke aega leiad, et ka treenida. 🙂 Põhiline, et tervis ikka korras oleks.
MeeldibMeeldib
Margit, naudi 100ga seda Ööjooksu ûritust ja jooksu. Mina mingit aega püüdma ei lähe vaid lähen selle melu sisse.
MeeldibMeeldib
Eks ma proovin. Loodetavasti pole üks nendest eriti halbadest trennipäevadest ja saan ikka nautida. 🙂
MeeldibMeeldib
MARGIT näe asjas positiivset. See et su pulss kõrgustesse ronib näitab vaid seda, et su vorm on kehva, mitte ületreeningut. Ületreening on siis, kui süda ei jõua enam lüüa, st pulss ei reageeri koormuse tõusule ja joosta ikka ei jõua. Näiteks jooksed mingi 6 min/km süda taob 145 l/min, teed vahespurdi 5.00 peale ja süda ei reageeri, vaid jätkab 145-150 l/min tagumist, vaid enesetunne läheb kiirema jooksuga kehvaks. Teine hea asi on see, et sul tahe on olemas.
Raske midagi soovitada isegi. Minul on alati aidanud veel rohkem trenni tegemine:) Aga see olen mina.
Rakveres jookse tunde järgi. Kui tunne hea, siis on lubatud väike piiride ületamine, ning kuna see 5km on nii lühike maa, siis vaevalt, et sa saad endale midagi pahasti teha.
Rakveres ehk trehvame. Ma siis 10km peal, kuigi peale eelmist aastat vandusin, et enam ma sinna Ööjooksule jalga ei tõsta.
MeeldibMeeldib
Jah, minul ikka üleväsimus, millest peab puhkama. Selle puhkusega aga kaasneb vormi veelgi kehvemaks minemine. Nokk kinni, saba lahti, saba lahti, nokk kinni. Sa siis aru, millal tegelikult võiks puhkamise ära lõpetada ja normaalselt treenima hakata…
Edu Ööjooksul!
MeeldibMeeldib
Liigne puhkamine pole ka vist hea. Võib laisaks muutuda, ja siis mingil hetkel on jube raske ree peale jälle saada.
MeeldibMeeldib
Oh, mul seda probleemi veel pole. 🙂 Kui tohiks, küll teeks…
MeeldibMeeldib
Oii… 5km on mu meelest kõige hullem distants üldse. Piisavalt pikk, et ära väsitada end veidi, aga piisavalt lühike, et adrenaliini mõjul lihtsalt veri ninast väljas joosta.. Omast kogemusest 😀
Sessuhtes, edu sulle selle tasakaalu leidmisega Rakveres! Ja ehk trehvabki 🙂
MeeldibMeeldib
Eks ta nii on. Ehk näeb tõesti. 🙂
MeeldibMeeldib
Oeh. Mu pulss on ka nüüd päris julm. Trennipausi tuli 3 kuud ja ega ma enne seda ka mõned kuud väga midagi teha viitsinud 😀 Nüüd ringtreeningut tehes on keskmine pulss üle 160. Kisub anaeroobsesse ära nagu 😀 Aga eks vaikselt saab selle vormi paremaks. Keha nagu jõuab, aga pump vajab kõvasti järeleaitamist.
Sina aga võta rahulikult, ürita ikka end korda saada, küll jõuad hiljem ka ennast tühjaks pigistada. Eks ta ole raske jah nüüd nö miinusest treenima hakata, aga küll sa hakkama saad! Nüüd saab ainult paremaks minna ju 🙂
MeeldibMeeldib
Noh, sul nii hea põhi all, et küll varsti kõik normi loksub. 🙂
Mina loodan, et enam halvemaks ei lähe jah. 😀
MeeldibMeeldib