Ma vist otseselt ei öelnud seda nädala kokkuvõttes välja, aga Narvast tagasi tulin ma põlvevigastusega. 😦 Kui 9 kilomeetri täitumisel hakkasin ma vaikselt põlvevalu märkama, siis 5 viimast kilomeetrit tähendasid minu jaoks põrguvalu. Lõhkusin oma põlve iga sammuga. Ma teadsin seda, aga jooksin ikkagi edasi. Ma ei oska katkestada ja alla anda, kuigi võib-olla oleks see sellel päeval mõistlikum olnud.
Ma lootsin, et äkki see kõik möödub ruttu, aga lootus pidigi ju ainult lollide lohutus olema. Teate seda tunnet, kui olete vigastuse saanud ja igal hommikul loodate, et nüüd voodist välja astudes enam kuskilt ei valuta ja kõik on korras? Pühapäeval polnud mul isegi seda lootust, sest ainuüksi voodis külje pööramise ajal tegi põlv valu. Niimoodi ma lonkasin korteris ringi, veetsin terve päeva diivanil ja voodis pikali, jahutasin põlve ning üritasin üht sarja vaadata, et mitte halbu mõtteid mõelda.
Täna hommikul polnud midagi eriti paremaks muutunud. Ma ei saagi enam aru, kas valu on vähemaks jäänud või mina olen sellega ära harjunud. Ma ei tea, mis koht mul seal vasakus põlves valu teeb või mis asendisse ma seda jalga panna ei tohi. 
Väga imelik valu väliskülje lähedal. Kahtlustasin iliotibial band syndrome’i (laisidekirme sündroom ehk iliotibiaalne tendiniit) või mõne sideme venitust, luu kindlasti kuskilt katki ei ole. Vähemalt praeguste valude järgi ütleb minu kõhutunne, et viga on mingis venivas ja liikuvas osas, mitte luus-liigeses, seega röntgeniga pole siin midagi peale hakata. Võin kahtlustada halba jooksutehnikat ja jala väljapoole “loopimist”, aga tegelikult pole mul aimugi, miks see minuga juhtus, sest ma ei ole arst. Peaksin EMOsse minema? Sealt saadetakse mind nagunii edasi perearstile. Peaksin kohe sporditraumatoloogile aja kirja panema ja saatekirja saama? Järjekorrad on nagunii jälle mitu nädalat pikad…
Igal juhul on seis praegu selline, et ma ei saa isegi normaalselt kõndida, rääkimata mingist trennist. Kipun kahtlema, kas ma isegi ujuda saaks. Kui kaua see nii kestab? Niimoodi ma siis istun siin kodus, jalg liikumatult diivanil, ja üritan vaikselt tööasjadega (ja blogiga) tegeleda. Midagi roosilist selles olukorras ei ole ja see paneb mind tulevikule mõtlema.
See poolmaraton oli minu esimene võistlus, kus ma jooksu ajal tundsin ‘appi-ma-olen-vigastatud’ valu. Jah, ma tulin SEB Tallinna poolmaratonilt ka vigastusega tagasi, aga see lõi välja alles paar tundi pärast jooksu. Seal tuli see vigastus vähemalt koos joostud isikliku rekordiga ning mingis veidras mõttes oli seda vigastust vaimselt palju lihtsam taluda. Sain lisaks piitsale präänikut ka. Praegu on kõik kuidagi teistmoodi. Juba sellepärast, et see sügisene maraton tiksub iga päevaga lähemale.
Kui mu keha juba pärast 9. km sõna otseses mõttes lagunema hakkas, siis mis on tõenäosus, et seda maratonil ei juhtu? Mis on tõenäosus, et ma juba maratoniks treenides vigastust ei saa? Sellest, kas ma jaksan (loe: mul on piisavalt võhma), ma üldse rääkima ei hakka. Miks ma katki läksin? Mida ma valesti teinud olen? Kahjuks ei saa öelda, et ma tundsin seda põlvevalu esimest korda elus. Olen seda paaril korral tavalisel treeningjooksul ka tundnud, aga kuna see polnud väga tugev, vaid pigem natuke häiriv, siis ma ignoreerisin seda. Miks? Ma ei tea. Praegu on aga võib-olla isegi olulisem see, mis nüüd ja praegu minu põlvest saab. Kui kaua selle paranemisega aega läheb? Nädal? Kaks? Kuu? Veel kauem? 😥 Ainult määramatus…
Ma olen see inimene, kes oma elu nädalaid, kuid ja aastaid ette planeerib ja nüüd pean ma asja võtma üks päev korraga. Ma lihtsalt ei oska nii olla. Kui ma Narva minnes olin vaimselt valmis selleks, et 2:00 kindlasti tule ja võib-olla jääb palavuse tõttu isegi 2:07 alistamata, siis selleks vigastuseks ei olnud ma valmis. Kas selleks saab üldse kunagi valmis olla? Sellist lõppu ei osanud ma isegi halvimas unenäos ette näha. Just paar nädalat tagasi ütlesin kellelegi, et olen sellel hooajal õnnega koos, kuna vaatamata kevadisele suurele koormusele pole ükski vigastus mind rajalt maha pühkinud. Nojah siis…
Friedrich Nietzsche oli üks suur valetaja. “Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.” Jah, ma jäin laupäeval Narvas vaatamata kõigele ellu, aga ma tunnen end nõrgemana kui kunagi varem. Kust kohast see tugevus tulema peaks? Millal? Ja miks peaks üks ebaõnnestumine teise järel mind kuidagi tugevamaks muutma? Praegu veel tunneli lõpust küll valgust paistma hakanud ei ole. Peaaegu olin selle musta augu äärest üles roninud, kui jälle mu sõrmedele astuti ja ma kolinal augu põhja tagasi kukkusin. Ma ei tea, kas millal ma jaksan jälle ronima hakata…
Nourish, Train & Flourish 
Ma loodan, et ei ole midagi tõsist ja saad ruttu terveks! Ole tugev 🙂
MeeldibMeeldib
Annan endast parima.
MeeldibMeeldib
Hoian pöidlaid!
MeeldibMeeldib
Küll kõik korda saab! 🙂 Ma usun sellesse! 🙂 Oled suure tahtejõuga naine! 🙂
MeeldibMeeldib
Kindlasti pöördu oma ala spetsialisti poole ja lase kindlaks teha, kust see võis alguse saada, muuda oma taktikat, ravi-ravi-ravi ja võta rahulikult. Vigastusega tuleb tegeleda, muidu on ta sul ükspäev jälle tagasi. Ole tubli! 🙂
MeeldibMeeldib
“Just paar nädalat tagasi ütlesin kellelegi, et olen sellel hooajal õnnega koos, kuna vaatamata kevadisele suurele koormusele pole ükski vigastus mind rajalt maha pühkinud.”
Jälgin ikka su nädala kokkuvötteid ja mötlen, kas seda köike liiga palju ei ole. Ilmselt sinu vigastuse pöhjus peitubki kuskil justnimelt seal samas lauses mainitud perioodil tehtus.
Olen ise ka selline, kes tahab köike teha ja ei taha millestki loobuda (nii joosta kui jöutrenni teha kui ujuda kui tantsida kui veel muud sada asja). Aga kuskilt tuleb tagasi tömmata ja millelegi keskenduda – öppisin seda ise ka läbi vigastuse.
Hoian sulle igatahes pöialt, et köik kiiresti laabub ja loodan, et pääsed lihtsalt kerge keha hoiatusega sulle.
Lohutan siin ka ühte trennihullu söbrannat, kes ei olnud minuga alguses nöus, et nädalas tuleb üks kuni paar puhkepäeva ka teha, et keha taastuda saaks ning nüüd lonkab pölve töttu temagi …
MeeldibMeeldib
Oi oi oi 😦
Loodetavasti saad jagu sellest ja saad ikka maratonile.
MeeldibMeeldib
Väga kurb. Saan aru ja hoian sulle pöialt. Masendus ja pisarad on kindlasti osa protsessist, seda tean omast käest – see näitab lihtsalt seda, kui väga sa hoolid.
Spordiarsti juurde peaks kindlasti minema – kasvõi selleks, et saaks edasisi plaane sättida ja hinnata.
MeeldibMeeldib
Väga kurb. Nüüd oleme samas paadis. Hankisin samuti eile põlvevigastuse Laulasmaa Ultra 211km läbimise järgi. Hull on see, et varsti peaksi alustama plaani järgi treenimist SEB maratoniks, aga praegu on valus isegi põlve kõverdada
Ainus asend kus valu ei tee on põlv 90 kraadise nurga all. Põlve surgeks ajamine ja kõverdamine teeb põrguvalu. Palju palju külma peale ja aega. Ilmselt peab mingeid ilma raskusteta harjutusi ka vahepeal tegema, et liiges liiguks. Muidi jääb väga kangeks
MeeldibMeeldib
211 km on ikka väga väga väga uskumatu. Mulle see lihtsalt pähe ära ei mahu. 🙂 Vahel tundub küll, et inimvõimetel nagu polekski piire.
Eks enne peab terveks saama ja siis võib maratoniks valmistuma hakata.
MeeldibMeeldib
Minu jaoks oli iga kilomeeter peale 100km eneseületus, kuna varem polnud üle 100km järjest jooksnud. Alles lõpujoonel uskusin, et selle läbi tegin. Aga eriti tihedasti ma selliseid ekstreemsusi ei soovita-ei ole tervislik. peale 26h magamatust ja füüsilist pingutust on enesetunne ikka väga kehv.
Põlvevigastuse tagamaad võivad sinul tõesti olla põhjustatud hiljutisest rattarallist. Võimalik, et see üle 6h pingutust tegi põlve hellaks, aga sa ei teadnud seda veel. Lihtsalt Narva jooksul lõi välja. Nüüd on puhkust ja rahu. Külma ka peale. Võid ujumas käia, see teeb head.
MeeldibMeeldib
Oijah, alles eelmises postituses kommenteerisin küll, et jooks on hea ja tubli, et tegeled sellega, mida armastad, et aeg jms ei loe, vaid ainult enesetunne…
Aga.. AGA kui see, mida Sa nii väga armastad järjepidevalt pikali lööb ja annab jalaga veel matsu juurde, siis võib-olla tasub siiski sellest (mingil määral) lahti öelda?
Vigastus vigastuse järel ei ole seda väärt… võib-olla olekski mõttekam sul hoopis jalgrattaspordile, ujumisele või millelegi kolmandale pühendada oma aega? Paljud ütlevad, et “oled tugev ja tubli ja saad kindlasti hakkama ja ikka mine maratonile,” aga… ma olen realist ega soovitaks sul maratonile minna – eriti kui veel 10, 20 ja 30 aasta pärast ka veel sportida tahad.
MeeldibMeeldib
Usun, et siin ei maksa spordiala (jooksu) süüdistada, pigem vaadata üle jooksutehnika, treeningmahud, puhkuse osakaal jne. On palju uuringuid, mis tõestavad, et jooksmine tugevdab luid ja pole liigestele/kõhredele mitte nii kahjulik, kui seni räägitud on.
MeeldibMeeldib
Oh, Margit…. Kallistan sind mõtetes praegu! Päris õudne oli lugeda aga küllap sa tead, mis selle taga võib olla – ülekoormus. Anna jalale puhkust, hoia põlve soojas ja liiguta kuni valu piirini (kui liigutamine üldse võimalik hetkel on) ning püüa ortopeedile aeg saada (äkki tasulisse saab kiiremini? Siis poleks saatekirja ka vaja).
Loodan, et maratoniks saab ikka kõik korda. Ja mina arvan küll, et maratoniplaani ei tasu hetkel maha jätta, lihtsalt üks samm korraga ja astuda väiksemaid samme. Hoian pöialt sulle! 🙂
MeeldibMeeldib
Tere Margit. Olen su blogi pikalt jälginud ja sind imetlenud 🙂 Ma olen kohe tunduvalt vanem kui sina aga tean täpselt mis pôlve vigastus tähendab ja kui ebameeldiv see on. Mängisin kogu elu vôrkpalli ja vist umbes 6 aastat tagasi sain korraliku vigastuse et pidin opile minema. Mul parandati ligament. Selle kuue aasta jooksul olen ôppinud, mida ma teeks teisiti.
Otsi hea füsioterapist! Ma leidsin fanastilise inimese, kes mu mitmeaastase paindumatu pôlve kahe sessiooniga palju mobiilsemaks tegi ja sisemine paistetus kadus ära. oleks pidanud palju varem abi otsima.
Liigutamine, venitamine ja koormuse andmine on parem kui peita ennast valu taha – valul ja valul on vahe. Siiamaani annab pôlv tunda aga see ei ole terav valu ja korralik soojendus on must!
Tee jôu trenni! Ma alustasin alles 2 kuud tagasi Crossfiti ja eelmine nädal oli esimene kord kui mu pôlv ei vajanud “Deep Heat” lappi trenni ajaks. See oli absoluutselt fanatstiline tunne. Ja tänu jôu treeningule on ka mu vastupidavus hüppeliselt arenenud.
Kuigi vôrkpalli ei ole ma tagasi mängima läinud, kuna olen siiski ettevaatlik hüppamisega ja vaja on môned (loe paljud) kilod alla saada, et survet pôlvele vähendada. mängin nüüd hoopis tennist aga kunagi tahaks ka jälle vôrkpalli proovida 🙂
NB! olen sust 20 aastat vanem nii et kogemust tiba rohkem 🙂 ja usun et su parimad spordi aastad on sul veel ees!
Kiiret paranemist ja mine kindlasti spetsialisti jutule!
Tervitades UK-st
Kaie
MeeldibMeeldib
Koht, kuhu pildil ringi ümber oled tõmmanud, tuleb mulle väga tuttav ette. Seepärast räägin ka oma loo. Enne veel ütlen lohutuseks, et kuigi täna veel on ehk valus, võib vabalt juhutuda, et juba homme ärkad ilma valuta. Paraku see ei tähenda, et oleksidki terve. Spordiarst ilmselt on kõige õigem inimene sind aitama.
Ma olen sust samuti tublisti vanem. Umbes sinuvanusena ma ei olnud üldse sportlik, aga armastasin hirmsasti matkamist. Ühel sellisel väiksel suvisel jalgsimatkal ma esimest korda oma põlvevaluga kohtusingi. Päeva jooksul valu vaikselt muudkui kasvas, aga ma muidugi kellelegi midagi ei öelnud, sest vinguja olla ei ole kuigi meeldiv. Järgmisel päeval ei saanud enam üldse liikuma ja jätsin matka katki (õnneks oli see võimalik). Peale seda esimest korda hakkas valu endast märku andma iga kord, kui mul pikemalt kõndida oli vaja. Jooksmisest rääkimata. Käisin perearsti juures. Suunati ortopeedi juurde. Käisin läbi kõikvõimalikud uuringud. Tulemuseks see, et kõik on kõige paremas korras. Arst veel soovitas, et ära siis matka ega jookse. Kuna ma ei olnud spordiinimene, siis ma ei tulnud selle pealegi, et spordiarsti otsima hakata. See kõik toimus rohkem kui 10 aastat tagasi.
Matkamist ma siiski ei jätnud, lihtsalt edaspidi tegin seda jalgrattaga. Väga pikka päevateekonda korraga ette võtta ei saanud, aga asi seegi, et siiski matkata sain. Vähehaaval hakkasid vahemaad, mida probleemideta läbida sain, pikenema ja vähehaaval hakkasin jalgrattaga ka sportlikumatel ettevõtmistel osalema. Seeläbi tutvusin muuhulgas ühe spordiinimesega, kes ise midagi sarnast läbi teinud ja tema soovitused on minu arvates vilja kandnud. Spordiarsti ei ole ma aga seni külastanud (sest praegu tundub, et asjad liiguvad ainult paremuse poole).
Soovitused minu sõbralt olid sellised: 1. treeningkoormusi võib tõsta ainult väga rahulikult, 2. peale trenni tuleb korralikult venitada, oluline on just jala küljelt nende sidemete (see vist on ligamendi eestikeelne vaste?) venitamine. Äkki mõni su treeneritest oskab soovitada harjutusi, ma ei ise ei oska niimoodi kirja teel kirjeldada. Probleemi iva nimelt on umbes see, et kui lihased tõmbavad pingesse, lähevad pingesse ka need sidemed ja hakkavad kuhugi närvi vastu käima. Ei pagan, ma ei mäleta tegelt enam nii täpselt.
Igatahes. Ma jooksin laupäeval poolmaratoni. Minu jaoks oli see suur saavutus.
Sina ilmselt oled tegelikult palju treenitum, aga viimastel nädalatel on koormus siiski liiga suureks läinud (Tartu rattaralli oli ju ainult 2 ndl tagasi). Eks lähemad päevad näitavad, kui tõsine su vigastus on, aga ma ei välistaks, et sa siiski sügisel maratoni jooksed. Lihtsalt, tuleb võtta rahulikult ja keskenduda ainult sellele eesmärgile.
MeeldibMeeldib
Mul on jooksukilomeetreid ja -kogemust ikka kõvasti vähem kui Sinul, kuid lugedes vigastuse kirjeldust, siis julgen arvata, et olen kogenud samalaadset traumat päris mitmel korral (sest ma olen harrastaja ja krooniline ülepingutaja). Enda puhul olen küllaltki kindel, et tegu IT-band sündroomiga. Näiteks trepist alla minnes annab eriti valusalt tunda või voodis küljele pöörates. Oma valust olen päeva-paariga vabanenud ja kõndida saab siis ka juba normaalselt. Kuna ma aga väga regulaarne treeningkava järgi trennitaja pole, siis ei ole pärast traumat eriti spordi juurde tagasi kiirustanud.
Mingeid nõuandeid ma jagada ei oska, aga soovin kiiret paranemist! Seda siis nii põlvele kui meeleolule =)
MeeldibMeeldib
Mina oskan Sinu postituste kohta vaid öelda, et võta koormust vähemaks, kindlasti konsulteeri arstiga ja naudi jooksu. Tundub, et oled jooksu ja treenimise enda kinnisideeks teinud ja liialt kinni heas ajas, mitte niivõrd heas tundes, mida jooksmine tekitab.
Maikuu Jooksjas oli minumeelest päris asjalik Pulleritsu kirjutatud artikkel, kus ta arvas, et enne peaks arendama oma kiirust ja siis minema jahtima suuremaid distantse (jutt käis noortest). Ehk Sina haarad ka liiga suure jupi korraga?
Aga eks iga inimene teab ise mis on talle parim. Igastahes edu Sulle, head paranemist ja naudi jooksmist! 😉
MeeldibMeeldib
Miks ma katki läksin? Mida ma valesti teinud olen?
Sellised asjad lihtsalt juhtuvad ,jooksjatel päris sagedasti.
Arste pole mõtet tüüdata-nad ei saa sellega nagunii midagi teha. Anna jalale rahu, määri kondivalu geeliga, tõmba elastikside vm toetavat ümber ning lõpuks ometi PUHKA täiel rinnal – nii head vigastust ei saa ju lasta raisku minna (sellest lähed sa ainult paremaks) !
Millest see tuli-vaata millest koosnes su eelnev treeningnädal ja ole teinekord targem.
Ilmselt leiad sarnase mustri ka eelmistele põlvehädadele eelnenud päevadest.
MeeldibMeeldib