Minu pühapäevane emotsioon: MA OLEN ELUS! 😀 Ja väga õnnelik. 🙂

Peaks vist alustama sellest, et Rallile eelnenud ööl magasin ma väga halvasti. Vähkresin kella kolmeni, magasin lünklikult ning kell 7.30 helises juba äratuskell, et end ruttu riidesse toppida ja kõht putru täis süüa, sest mu isa sõitis 63 km distantsi (kes teda küll rahvaspordivõistlusel osalema ajendas? 😉 ) ning tahtsin temaga stardimaterjale välja võtma minna ning starti vaadata. Eelmisel aastal oli tema minu publik, kui mina lühikest maad sõitsin; selleks korraks oli ta endale valmis putitanud vana Turisti maanteeratta (mis nägi ülicool välja), teinud trenni (üle mitmekümne aasta!) ning läbis 63 km distantsi ajaga 2:25 ehk oli minu eelmise aasta keskmisest kiirusest oma 2 km/h kiirem. Küll mul on tubli isa. 🙂

Kella 9 paiku olime juba Aura juures kohal. Ilm oli nadi: pilves, väga tuuline ning vaid 10 kraadi sooja. Võtsin kaasa 4 komplekti riideid, et kohapeal otsustada, mis ma siis ikkagi endale selga topin. Lõpuks otsustasin selga panna pikkade varrukatega sporditopi ja sinna otsa rattasärgi. Kuna olime ilmateadet vaadanud, siis kartsin, et vihma hakkab sadama ja läheb külmaks. Etteruttavalt võib öelda, et Yahoo ilmateade oli 100% õige… Kahjuks. Aeg läks ruttu, sest teha oli palju: rattakummid korralikult täis pumbata lasta, isa start ära oodata, mõned fotod teha, WC-s käia, juttu ajada, koguneda ja koos stardikoridori minna. Plaan oli läbida need 142 km koos Maria ja Marisega, koos on ju ikka kergem.

Stardikoridorid olid meeletult rahvast täis pakitud nagu alati. Paar minutit läks stardijoonest üle saamisega, aga sealt edasi kiskus tempo ikka päris kiireks. Narva mägi sai suurema pingutuseta võetud ning Puiestee tänav, mis teadupoolest allamäe kulgeb, lasi kiirust veelgi üles võtta. Edasi kulgesime üpris rõõmsalt: päike hakkas paistma, oli kohati isegi palav, tõusud ei tundunud veel midagi hullu ja kuidagi juhtus nii, et meie 3 naist (naisi oli lõpetajate seas vaid 7%, kõik ülejäänud 93% mehed!), sattusime päris suurt gruppi juhtima. 😀 Õnneks mingil hetkel saime ikka teiste tuules ka sõita.

Ah, õige jah, TUUL. Tuult oli kogu rajal kokku 4 sorti, 99% ajast puhus kas küljelt või vastu:

• tugev,
• väga tugev,
• väga väga tugev
• ja orkaanilaadne.

Esimesed 2 tundi püsis pulss endale märkamatult 170 juures, eks tõusudel oli siin oma roll, aga enesetunne oli ikkagi normaalne. Langustel sai süda ikka puhata ka (samal ajal kui max. kiirus, mis kätte saime, oli 50,6 km/h – pole eluski nii kiirelt rattaga sõitnud), aga igale langusele teadupoolest järgneb tõus ning seal Vooremaal neist just puudu ei tulnud. Enesetunne oli liigagi hea ja seetõttu unustasin piisavalt vedelikku tarbida ning geeli võtta. Väga vale otsus, Margit! Oi kuidas omad vitsad pärast peksid.

Kuskil 40.–50. km vahel läks Maris minust ja Mariast ettepoole, et enne teeninduspunkti jõuda ja seal WC-s ära käia. Esimese TP läbisime rattalt maha tulemata, joogipudelid olid veel täis ja polnud nagu suurt põhjust head hoogu ära rikkuda (äkki oleks pidanud?). Pärast Jõgevat jäin aga mina omakorda Mariast maha. No nii kärme oli teine kuidagi nendel langustel. Jäi küll kogu aeg mu nägemisulatusse, aga järele võtta ma lihtsalt ei jõudnud. Uskuge mind: püüdsin küll.

Laiuse tõus oli ikka päris päris jube. Andis ikka pingutada, aga see polnud minu jaoks kindlasti raja raskeim koht. Mariast olin maas umbes 40 sekundit. Laiuse TP-s nägin enda ees, et Maris ja Maria hakkavad eespool ära sõitma. Kuna nemad teadsid, et olen kohe neil kannul (olingi ju väga lähedal), siis võtsid nad hoo natuke maha ja sõitsid edasi. Oleksin pidanud neile järele jõudma. Haarasin kiirelt joogineiult pudeli spordijoogiga (Enervit ei maitse üldse nii hästi kui High5), jõin sellest osa ära ning asusin neile järele rühkima. Aga kätte ma neid ei saanudki!

• Laiuse 60,8 km: 2:18:33 (1687. koht). Keskmine kiirus: 26,3 km/h.

Algas mingi imelik krobeline asfalt ja tõusukesed. Mul hakkas kuidagi järsku väga raske, olin märkamatult jäänud üksi (möödujad olid liiga kiired, tagant kedagi minu aeglases tempos – halvimatel hetkedel 15 km/h… – ka ei tulnud) ning kippus iiveldama. Lisaks hakkas parem küünarnukk põrguvalu tegema, ma ei saanud seda ühtki millimeetrit kõverdada. Jalad olid ka omajagu väsinud. Tuju läks ära ja hea meelega oleks tahtnud maha istuda ja lihtsalt nutta. Selle asemel võtsin end kokku, peatusin, võimlesin küünarnuki natuke lahti, jõin jooki, sõin ära ühe geeli ja tundsin end natuke paremini. Kõik see toimus kuskil 3 h piiri kandis, kilomeetreid midagi 70. Üks naine möödus minust ja küsis, kas kõik on korras, kas jõuad lõpuni. Automaatselt tuli vastus: “Jah, jõuan!” Hakkasin seda isegi uskuma, kuigi vaid hetk varem oli mul peas mõte, et üksi ma seda rada küll lõpuni ei sõida, olin ju alles poole peal. Ausalt öeldes: mingil hetkel kaalusin ma isegi katkestamist. Seal 60.–75. km vahel oli minu jaoks raja kõige raskem osa, kuna kippusin vaimselt murduma.

Kuskil enne 80. km möödus minust üks tore onu, kes küsis, kas tahan talle äkki sappa võtta. 🙂 Ta oli nagu jumala kingitus! Ootasin väga teeninduspunkti, et midagi soolast süüa, aga ei teadnud, millal järgmine tuleb (meeldetuletus iseendale: õpi alati kõikide joogipunktide asukohad pähe). Küsisin onult, aga polnud temagi minust targem. Igal juhul koos me sinna 89. km TP-sse jõudsime. Seal jättis onu mind maha ning läks kiiremas tempos edasi. Ma olin nii õnnelik, et ta mind sinna välja vedas. Kuigi mina olin juba ammu leppinud, et Marisele ja Mariale ma järele ei jõuagi ning pean end üksi finisisse vedama (50+ km veel, juhhuu, eksole), siis oli suur minu üllatus, kui kolmandas TP-s ootas mind Maris! 🙂

Sain kohe aru, et ta oli seal juba kaua olnud, tagantjärele vaadates vist oma 10–15 minutit. Marial lasi ees ära sõita. Ega seal üksi passida just tore ei olnud, kindlasti hakkas veel külmem seal tuule käes lehvides, aga ta ootas mind ära! Vot see oli üks tänuväärne tegu. Tankisime end täis ning olime valmis edasi rühkima viimased poolsada ja natuke rohkem  kilomeetrit koos.

• Äksi 97,3 km: 4:12:14 (1682. koht). Keskmine kiirus: 23,1 km/h. Kuigi mulle tundus, et minust sõitis seal Laiuse ja Kaiavere TP-de vahel mööda umbes 300 inimest, siis tegelikult olime 97. kilomeetriks juba paljud kinni püüda ning minu koht oli isegi 5 võrra paranenud (kindlasti ka mõnede kukkumiste ja katkestajate tõttu).

Alguses oli mul ikka väga raske, aga koos oli siiski kergem kui üksi. Maris hoidis tempot kõvasti all ja sõitsime minu jõuvarude ja kiiruse järgi. Saadjärve juures sai täis 100 km. TriSmile’i rattadistants läbi, täispika jooksumaratoni jagu veel läbida. Samal ajal oli aga ilm veelgi rohkem ära pööranud, et mingit soojendavat päikest enam, ikka ainult see jätkuvalt tugev külje- ja vastutuul. Lisaks ilmusid nähtavale korralikud vihmapilved, kust midagi natuke alla tuli, aga veel õnneks ei midagi väga hullu. Veel seda vastikut karedat asfalti, mis kogu keha läbi väristab ja ära väsitab, kuskil vahepeal lõik väga krobelist pinnaseteed (õnneks servad oli täitsa OK sõita) ning lõpuks saime Jõhvi-Tartu maanteele ja paremale asfaldile välja. Tuli järgmine TP Vedul, kus tegime kiire peatuse, mina sõin geeli ning saime edasi rühkida.

Vahepeal oli meie sappa end haakinud veel mõned ratturid. Enamasti murdsime aga tuult meie, ei tahtnud keegi end ettepoole sättida, kuigi kiirus polnud suur, pigem aeglane. Tuul oli suisa tormine, puud olid lookas ja pea tahtis otsast lennata. Igal juhul veel üks pikk tõusuke ning jõudsime välja Aovere risti, kust pöörasime Räpina suunas. Tee oli seal tõesti hea: peegelsile asfalt. Aga see tuul oli muutunud tõeliseks tormiks.

Mingil hetkel puhus tuul küljelt, aga pigem tagant, ning siis saime isegi jälle 30 km/h sisse võtta ning möödusime päris mitmetest. Aga see, mis hakkas juhtuma kuskil 25 km enne lõppu: seda ei sooviks ma ka oma halvimale vaenlasele.

Esiteks pööras tuul täielikuks küljetuuleks ning kiirus läks alla. Aga see küljetuul oli nii tugev, et ainult natuke kõrvale lükkamisele asemel (millega olime juba harjunud) lükkas tuul mu peaaegu kraavi. Sellistes oludes pole ma rattaga mitte kunagi sõitnud, et küljetuul mind sekundiga mitu meetrit ühest tee servast teise nihutada suudaks. Ma lihtsalt ei suutnud ratast kontrollida, hoia seda lenksu kuidas tahad või tee mis iganes. Õnneks sain ikka kraavi lendamata ja kellegagi kokku põrkamata end teel hoitud ning edaspidi olin veelgi tähelepanelikum nende küljetuulte suhtes.

Aga siis juhtus see, mida me kõige rohkem kartsime. Hakkas sadama. Ja mitte vähe! 😦

Taevast tuli alla tõeliselt suuri piisku, mis tegid tee üpris ruttu päris märjaks. Sellest ma üldse ei räägi, et riided olid läbimärjad, jalatsid ka, nahk külmetas veekihi all ning metsiku tuule käes hakkas märg keha väga kiiresti jahtuma. Peagi olid jääs sõrmed ja varbad ning kogu kehal hakkas jahe. Kui minuga polnud asjad veel väga halvad, siis Maris värises ratta peal lausa silmaga nähtavalt. Oli raskusi juhtraua hoidmisega, sest sõrmed olid täiesti jäätunud. Marisel oli seljas natuke vähem riideid, aga see-eest kõvasti vähem rasvakihti, mis külma eest kaitseb. Lõpuks jõudis kätte see päev, kui mu polster enda olemasolu ära tasus! 😀

Kus olid siis kõik kaameramehed ja fotograafid, kui polnud enam päikest ja naeratavaid nägusid ning hakkas see tõeline võitlus iseendaga pihta?

20 km enne lõppu vihkasime me iga pööret, mis meid veelgi enam vastutuult sõitma juhtis. Vihkasime ka neid, kes selle raja 142 km pikkuseks tegid. Oleks see Luunja ots ja Ihaste sild ära jäetud, oleks tavapärase 130 km-ga hakkama saanud. See tähendab pool tundi vähem sõitu. Ning uskuge mind: kui sul hakkab täis saama juba 6 tundi rattal, siis on need 30 minutit üliolulised. Väga raske oli. 15 km enne lõppu jõudsime keset pärapõrgut Luunja TP-sse, kus olid lauad üpris tühjad ning meel must. Kuna Marisel oli väga külm, siis ainus võimalus sooja saada oli üksteist kallistada, kuna minu keha oli tunduvalt soojem. Seda me siis seal natuke aega tegimegi. 🙂

• Luunja 127 km: 5:29:11 (1649. koht). Keskmine kiirus: 23,1 km/h. Kohtasid olime veelgi parandanud.

Mõtted käisid mitu korda Rait Ratasepa peal, kes läbis just 4 järjestikuse päeva jooksul 4 Ironman triatlonit. Sõitis iga jumala päev sugugi mitte lihtsates tingimustes 180 km rattaga, enne seda veel ujus 3,8 km ja siis jooksis täispika maratoni otsa. 4. päeva. järjest. Olles kuskil 120. km peal, ei mahtunud see mõte mulle lihtsalt mitte kuidagi pähe ära.

Kui pärast 3. ja 4. TP vedas Maris mind edasi, siis seal vihmas lõdisedes sain mina vedaja rolli. 15 km tundus ikkagi juba väga vähe, võrreldes seljataha jäänud 127 kilomeetriga. Tuli edasi minna. Kui Ihastes jäi sõita 8 km, siis oli juba tõeline rõõm, et sõita oli jäänud ühekohaline number. Ihaste sillale jõudes oli lõpuni 6 km, selja taga 136 km. Kui vahepeal oli vihm natuke vaibunud ja tuul vähemalt naha peaaegu kuivaks saanud, siis kauaks seda rõõmu ei jätkunud. Hakkas jälle kallama, ülitugevast vastutuulest ei hakka ma isegi rääkima. Mingit head emotsiooni seal Ihaste sillast üles ja alla sõites küll polnud.

Edasi jäi ainult pööre linna ja otse mööda Turu tänavat finišisse. Venisid need kilomeetrid, aga lõpuks oli jäänud 1 km lõpuni. Siis paistis juba finišisirge. Uskumatu, aga tõsi. Liuglesime koos üle finišijoone. Tehtud!

Kohe finišis ootasid meid minu isa, vend, Kaire ning Maria. Meie olime kogu aeg arvanud, et Maria jõudis meist finišisse 10–15 minutit varem, kuid ilmselgelt polnud temalgi üksinda rühkida kerge, katkestamismõtted tahtsid pähe tulla ning finišeerus ta meist vaid 1,5 minutit varem. Tagantjärele jäime mõtlema, et kui oleks vaid teadnud, siis oleks ta meid järele oodanud. Aga siis me seda ju ei teadnud. Enam polnud midagi muuta.

103., 104. ja 105. naine olid väsinult, ent õnnelikult jõudnud finišisse. Vähemalt mina tundsin end küll täieliku superkangelasena.

Õues, külmas ja niiskes, süüa me küll ei tahtnud, kuigi soe supp tundus ahvatleva ideena. Selle asemel läksime hoopis Aurasse end soojendama ja kuivi riideid selga panema, sööma (pelmeenid tundusid enam-vähem maailma parim söök) ja sauna jäätunud kehasid sulatama. Mõjus hästi küll ning ilmselt aitas kiiremini taastuda. Täna, kolmapäeval, tunnen ma end juba täiesti tavaliselt, kõik valusad kohad on terveks saanud. Sellegipoolest kavatsen kogu selle nädala rahulikumalt võtta, et korralikult taastuda.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 6:13:52 (moving time Garminist: 6:01:41, seega TP-des läks omajagu aega, aga see oli vajalik aeg)
• Keskmine kiirus: 22,8 km/h
• Keskmine pulss: 153 bpm
• Maksimumpulss: 177 bpm
• Kulutatud kalorid: 2383 kcal
• Koht: 1636 (1695-st) – kuigi kiirus kukkus viimasel 15 km-l ära, siis koht paranes siiski
• Koht naiste seas: 105 (118-st)
• Koht N21 vanusegrupis: 41 (45-st)

Mida järgmisel aastal meeles pidada: ära unusta pidevalt juua (!!!), võta üks geel iga 1-1,5 tunni tagant, uuri hoolega ilmateadet ja teeninduspunktide asukohti, alusta mõõdukalt ja hoia gruppi. Tõenäoliselt pean ostma uued rattapüksid, vanadel on pehmendus väga ära vajunud. Hea sadul ja rattapüksid on üliolulised.

Mida veel täheldasin: Tartu Rattaralli lühike ja pikk distants on kaks täiesti erinevat võistlust. Lühikesel distantsil on osalejad hoopis teistsugused, pigem otsitakse Rallilt emotsiooni, väga paljud ei aja üldse mingit aega taga, palju näeb peale maanteerataste maastikurattaid, linnarattaid ja igasuguseid muid põnevaid seadeldisi. Minusugune suutis seal eelmisel aastal probleemideta end esimese poole sekka sõita. Pikal distantsil tegeldakse tõesti võistlemisega, valdav enamus sõidab aega ja niisama tšillijaid seal väga ei kohta. Kui 70 km rattaga võib täitsa chill olla, siis 2 korda rohkem muutub mingil hetkel ikkagi raskeks. Minusuguse tasemega harrastaja oli ikka täitsa viimaste seas (mitte, et see mind kuidagi morjendaks). Seega: kui varem Rallil käinud pole, siis alustage ikka lühemast distantsist. 🙂

Vot sellised olid muljed sellelt Tartu Rattarallilt. Nihutasime oma võimete piire ja veendusime, et tiimitöö toob ka kõige lootusetumast olukorrast välja. We don’t finish when we’re tired, we finish when we’re done. Valu kaob, head emotsioonid jäävad. Koos eesmärkide poole edasi.