Tänast toidupäevikut pean alustama natuke kaugemalt.

Viimased nädalad, vist isegi paar kuud, pole olnud päris see, mida ma tähtsa hooaja eel ootasin. Eks püsilugejad teavad isegi, millest jutt on, eks ikka minu kehvast enesetundest nii füüsiliselt kui vaimselt. Ausalt öeldes polnud mul SEB Tartu Jooksumaratoni suhtes enam mingeid suuri lootusi, eesmärk oli võistlus läbida ning 23 km vastu pidada. Katsetada, kas kuu aja pärast Narva poolmaratonil aega 2:00 oodata on reaalne või mitte. Sellel nädalal aga on midagi juhtunud. 🙂

Esmaspäeval sain ma uued jooksutossud. Teisipäeval käisin ma kahes (jooksu)trennis, aga seda õiget tunnet, mida ma juba kaua aega otsinud olen, veel sisse ei tulnud. Teisipäeva õhtul olin ma üpris kindel, et pühapäeval ootab mind ees lihtsalt üks väga raske võistlus, sest ma olin jätkuvalt kuidagi väsinud ja loid. Polnud optimismi, polnud ootusärevust, polnud tahet. Aga kolmapäeval muutus palju, väga palju!

Terve päev teadsin ma, et õhtuses jooksutrennis ootab mind ees minu elu esimene täiesti vabatahtlik Cooperi test. Vanasti jooksin neid läbi suure surma sunniviisiliselt kehalise kasvatuse tundides. Samas peab meelde tuletama, et minu kõige esimene algeline jooksuarmastus sai alguse just põhikoolis, kui Cooperi testiks treenima hakkasin, et selle eest hinne 5 saada. Jooksin iga päev 10–15 minutit ning lõpuks saingi koolis 2000 m (= hinne 5) Cooperis ära joostud. Selle protsessi käigus hakkas mulle vabas looduses jooksmine meeldima. Hing paelaga kaelas 12 minutit oma võimete piiril jooksmist ma muidugi enam nii väga ei nautinud.

Aga tagasi selle kolmapäeva juurde. Õhtune Cooperi test. Enne jooksmist hakkas mul isegi kõht valutama, sest ma olin päris närvis. 12 minutit tugevat pingutust. Viimane kiire meeldetuletus enne võistlust. Teeme ära! Ise arvasin, et jooksen 2200 m kanti, arvestades enesetunnet. Pidasin tulemust 2400 m suisa ideaalseks, aga ei uskunud, et sellega praegu hakkama saan. 12 minutit 5:00 tempos väljaspool võistlusolukorda: seda ma ei uskunud.

Läks aga just nii ja veel paremini. 🙂 

Raske oli muidugi, aga see oli see mingis mõttes mõnus raske tunne. Nagu ma eelmisel nädalal tsiteerisin: “Pain is inevitable. Suffering is optional.” Ma ei vaadanud kordagi pulssi, hoidsin ainult iga 200-meetrise ringi järel ringiajal silma peal. Üllatasin end, kui seal pidevalt umbes 1-minutilisi aegu nägin ning polnudki grupis viimane. See tähendas, et jooksen 5 min/km tempos, mis minu jaoks on tõesti kiire (ma ei jookse selles tempos isegi 5 km võistlusi). Kahtlesin, kas pean sellise tempoga lõpuni vastu…

Aga pidasin. Viimasel sirgel panin endast välja absoluutselt kõik ning vile kõlades olin läbi jooksnud 2430 m. 2430! 

• Keskmine tempo: 4:56 min/km
• Keskmine pulss: 180 bpm
• Maksimumpulss: 188 bpm (kõrgeim, mida eales näinud olen)

Aga numbritest olulisem on see tunne, mis minusse vaikselt tagasi tulema hakkas. Ma jaksan joosta ja päris kiiresti joosta. Väike tükike kadunud enesekindlust naases. Ma isegi ei julge seda välja öelda, sest kardan midagi ära sõnuda, aga ma väga väga VÄGA loodan, et nüüd hakkavadki asjad vaikselt õiges suunas liikuma. Eile olin ma juba positiivselt meelestatud, ilus puhkeolekupulss tegi rõõmsaks ning tänane expol käimine ja stardimaterjalide kätte saamine tõi tõeliselt võistlus-liblikad kõhtu. Rohkem ma midagi ei ütle, sest muidu sõnun veel pühapäevase võistluse ära. 😉 Igal juhul on mul nüüd olemas mingisugune arusaam, mida ma pühapäeval üritama lähen.

Kui poleks Marist, siis poleks olnud Cooperit ja poleks seda enesetunnet, mida niiiiiiiii kaua oodanud olen. Üks hea treener on taevalik kingitus! 🙂

---

Aga nüüd toidupäeviku juurde. Pärast kolmapäevast raskemat trenni soovitas Maris võistlejatel läbi teha üks väike miniteiper. Kolmapäeva õhtust kuni reede hommikuni mitte eriti süsivesikuid tarbida ning siis end uuesti glükogeeni täis laadida. Teiperist saab lugeda selles postituses pikemalt. Seekord oleksin ma võinud vabalt ka tavapikkuses teiperit proovida, aga kuna ma veel teisipäeval olin võistluse suhtes teisiti meelestatud ning isegi ei mõelnud mingist teiperist, siis nüüd on katsetamisel lühike versioon. Ehk siis tänane Food Friday on valminud süsivesikute laadimise ajal. 

Hommikusöök

• kaerahelbed ja kaerakliid
• 1 tl suhkrut + natuke soola
• 1 minibanaan
• kaneel
• piim + vesi
• 1 spl rosinakohupiima
• kirsid
• õun

Vahepala

Jooksumaratoni expolt sain lisaks stardimaterjalidele ja paarile hilbule oma suurepäraselt toetajalt High5 terve hunniku vajalikku kraami: energiabatoone, energiageele ja spordijoogi pulbreid. Minu teekond täispikale jooksumaratonile 13. septembril on nüüd tükiks ajaks energiaga varustatud. Aitäh, High5 Eesti! Tore, et keegi minu tegemisi toetab. 🙂 Ja ausõna: ma ei reklaamiks siin blogis mitte kunagi ühtegi asja, millesse ma ise ei usu. High5 tooteid kasutasin ma juba ammu enne seda, kui nad mind toetama hakkasid, sest nende geelid meenutavad pigem kontsentreeritud puuviljamahla ja maitsevad tõesti hästi (minu lemmik on apelsinigeel) ning puudub tüüpiline keemiline maitse või lõhn ning paks kurku kleepiv tekstuur. Nende IsoGele soovitan küll kõigile ilma igasuguse kahtluseta.

Saadud kraamist sõin suure näljaga enne lõunat ära kohe ühe energiabatooni, mis meenutas üht mõnusat müslibatooni. Ülejäänu ootab katsetamist.

Lõunasöök

Traditsiooniline laadimise söök: pasta. Seekord täisterapasta, peal veiselihast, sibulast, natukesest oliiviõlist ja purustatud tomatitest kaste. Juurde jõin magneesiumi ja elektrolüütidega tsitrusemaitselist spordijooki.

Õhtusöök

Õhtuks sõin jälle hunniku süsivesikuid: tegin ahjukartuleid. Koorega kartulikangid, natuke oliiviõli ja soola ning ahju, kuniks kõik ilus ja kuldpruun on. Üks ülilihtne, aga megahea toit ning süsivesikutest pungil, lisaks on koortes palju kaaliumi, magneesiumi ja tsinki, mis ühele jooksjale marjaks ära kuluvad. Samuti ei aja kartul mind niimoodi õhupalliks, nagu pasta seda teeb. 

Eriti palju liha ja köögivilja mu menüüsse täna (ega homme) ära ei eksinud, aga täpselt nii ma selle plaanisingi. Saada oma normaalse kaloraaži juures (= ei õgi üleliigselt toitu sisse) palju süsikaid ja vähem kõike muud. Homme on veel aega lihased glükogeeni täis laadida, Heateo jooksul väike soojendus teha ning pühapäeval jääb vaid pöidlad peos parimat oodata. Praegu olen ma igal juhul ülipõnevil. Üle pika aja tunnen ma enne võistlust seda mõnusat värinat enda ees.

Bring. It. ON! 🙂