Kui valikuvõimalusi on liiga palju…

Täna ei kirjuta ma jällegi ei spordi- ega toiduteemadel. Mis teha: mõtetes liigub hoopis midagi muud. Minu blogi – võin ju kirjutada, mida iganes tahan? 🙂 Kui kedagi ei huvita minu heietused teemal “appi-mis-minust-küll-saab” 😀 , siis jätke see postitus heaga vahele. Ma ei pahanda ja ehk ei pahanda ka teie, et ma täiesti off-topic asjadest räägin. Ehk juba järgmisel nädalal ilmub midagi teemakohast. 


Ma olen ikka väga tüüpiline ülemuretseja / ülemõtleja. Veel umbkaudu aasta aega pole mul vaja oma tuleviku pärast muretseda, sest plaani kuulub esimese prioriteedina ülikool ja magistrikraadi saamine. Ilma selleta ma siit ülikoolist ära ei lähe. 😀 Tegutsen ikka siin Tartus edasi ja ajan oma asju, nagu olen seda teinud viimased ligi 4 aastat. Aga sellegipoolest liigub mu mõte iga päevaga aina rohkem selle ümber, et mis kurat minust küll edasi saab.

Kuhu ma lähen oma vinge magistrikraadi ja ülikooliharidusega?

Edasi õppima ma ei hakka, sest ma ei tunne, et see on see, mida ma tahan. Ma ei taha teha seda, mis mulle huvi ei paku ja mida ma teha ei taha. Ma ei taha teha seda, mida ma teha ei taha – loogiline, kas pole? 17 aastat kooliteed peaks olema piisav ning ausalt öeldes pean ma juba praegu, 16. aastal, ennast meeletult motiveerima. Kuna mul on eesmärk, siis annan ma endast parima, et sinna välja jõuda, aga see teekond ei ole just lihtne. Tunnen end vanana (23-aastaselt, ko-hu-tav!), sest kõik ei jää enam nii lihtsalt meelde kui gümnaasiumis. Öeldakse ju, et 12. klassi lõpus ollakse maailma targim inimene. Peab nõustuma. Praegu ei haara pea enam asju nii kergelt. Või siis on nende asjade sisu lihtsalt nii keeruline, et neid polegi võimalik enam lennult haarata. Ilmselt on tõetera mõlemas argumendis.

Seega pean ma tööle hakkama. Töötamise variandid saab laias laastus jagada kaheks: Eesti vs välismaa. Ilmselgelt jagunevad need veel omakorda mitmeks võimaluseks. Liiga mitmeks võimaluseks…

Millegipärast tundub mulle, et kui ma Eestisse jään, siis olen ma kohustatud hakkama erialast tööd tegema ja end lõplikult siinsega siduma. Kuigi kõik kinnitavad, et ma võin teha ükskõik mida, tunnen ma ikkagi mingeid ootusi minu suhtes. Piinlik öelda, aga praegu ma küll ei tunne, et tahan kohe pärast ülikooli erialast kontoritööd tegema hakata ning mingeid analüüse, mudeleid ja tarkasid tekste, esitlusi ja raporteid kokku vorpima. Süda ei kisu mitte sinna poole ning just südamehäält tahaksin ma kuulata. Ma tean küll, et päriselus ei lähe kõik nii, nagu igaüks meist ideaalmaailmas unistab, aga vähemalt praegu elan ma veel rõõmsalt selles illusioonis edasi, et kui ma ei taha midagi teha, siis ma ei tee seda – alati saab kuidagi teisiti, paremini. Lapsik unistus? 🙂

Teine variant oleks Eestis teha midagi lihtsakoelist ja mitte-erialast, aga see-eest saada hulga väiksemat palka (mis mind võib-olla isegi ära ei toida). Lisaks ma ju ei tea, mida ma täpselt teha tahan. Teha midagi lihtsat, mis mulle võib-olla samuti vastumeelne tundub, saada kehva palka ning elada nagu kirikurott: sellepärast ma ju ülikooli rügama ei läinud?! 

Niimoodi ma siis lõhestun siin. 😀 Kodumaa on kallis küll, aga mida päev edasi, seda rohkem vaatan välismaa poole. (Ema, palun ära minesta nüüd neid ridu lugedes. 😀 ) 

Ise ka ei usu, mida ma siin räägin. Veel mõni aeg tagasi olin ma täiesti kindel, et kuskile välismaale elama ja töötama mina, Eesti patrioot läbi ja lõhki juba sünnist alates, ju küll ei lähe. Nägin ennast ja oma tulevikku ikka Eestis… Välismaale ülikooli minek ei tundunud mulle kunagi ahvatlev, samuti ei tulnud mul isegi mõttesse välisüliõpilasena semestriks kuskile vahetusse minna, sest olin (ja olen siiani) suhtumisega, et tahan selle kooli ära lõpetada ning lõpuks juba päriselt täiskasvanuelu elama hakata. Tudengielu on ikkagi midagi natuke muud. 😉

Ma ju armastan reisimist… Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et kui ma pärast ülikooli lõppu maailma avastama ei lähe, siis jääbki see täitmata unistuseks, sest mingil hetkel tulevad ellu muud prioriteedid, kohustused ja inimesed. Võib-olla on see liiga suur üldistus, aga laias laastus ju ikkagi on nii. Kui aasta pärast on täiesti aktsepteeritav, et kahekümnendates noor inimene jätab kõik vana ja harjumuspärase selja taha ning läheb mõneks ajaks maailma avastama, siis 10 aasta pärast seda enam nii normaalseks vist ei peetaks. 

Esiteks hiilis mulle pähe mõte, et lahe oleks mõneks kuuks kuskile kolmanda maailma riiki vabatahtlikuna tööle minna. Töö sisu polekski väga oluline, pigem saadud kogemus uues keskkonnas, uute inimeste ja uue kultuuriga. See tundus täiesti äge plaan kuni selle hetkeni, kui rahanumbrid mängu tulid. Tegemist on vabatahtliku tööga = palka selle eest ei saa. Isegi, kui kogemus oleks seda kõike väärt, tuleks kulud ikkagi korralikud. Sihtkohta peab enamasti oma kulu ja kirjadega kohale jõudma ning eks kohapeal tahaks ju ka ringi vaadata ning midagi muud kui oma töökohta näha, kuid see kõik on kulukas. Kogemus maksab ka midagi – olen 100% nõus – aga siis tagasi kodumaale saabuda, kaks kätt taskus ning ei ühtegi säästu hinge taga… Pole just parim lahendus. Pikale perspektiivile peab mõtlema, elu Eestis peab jätkuma ka pärast naasmist. Kui ma olen täiesti valesti asjast aru saanud, siis palun parandage mind. 🙂

Teine ja kõige hiljutisem mõte on aga minna natuke tavalisemat ja teiste eestlaste poolt ilusti sissekõnnitud rada pidi ning võtta ette teekond maailma kuklapoolele. Paar aastat tagasi oleks ma kõva häälega naernud, kui keegi oleks mulle öelnud, et mina tahan kuskile teise poole maakera ränkrasket tööd tegema minna, aga kõiki aspekte kaaludes ei ole see tegelikult üldse halb mõte. Teha meie mõistes hästi tasustatud (ja rasket) tööd, avastada Austraaliat, teha veel tööd, avastada veel ning hea õnne korral kodupoole naastes reisida läbi pool Aasiat ning jõuda koju üldsegi mitte kirikurotina. Rasket farmitööd mina kui pea terve elu maal üles kasvanud ning paljude põllutöödega kokku puutunud tugeva Eesti naisena ei karda. Seda enam, kui selle eest päris korralikult tasutakse. Jah, elukallidus on ka midagi muud kui Eestis, kuid siiski pole mul õnnestunud leida veel kedagi, kes ütleks, et pole rahul sellega, et aasta või paar seal elukogemust omandamas käis. Kindlasti on erandeid, kes kinnitavad reeglit, aga enamasti on tagasi tuldud siiski rikkamana, kui sinna mindud sai. Seda ka rahalises mõttes. 😉

allikas

Vot sellised imelikud lood. Tõenäoliselt jõuan ma selle aasta jooksul veel 28473883925 korda ringi mõelda ning mitmeid uusi plaane välja nuputada, end veel sada korda närvi ajada, kaaluda tuhat korda kõiki plusse ja miinuseid ja siis veelkord ümber mõelda. Praegu lohutan end mõttega, et vähemalt on mul valikuvõimalused ja vähemalt ma mõtlen neile ning teen mingeid plaane. Olgugi, et kõik tundub nii ebakindel.

Aasta pärast on kõik teed mulle valla. Nii vabastav, ent samas nii hirmutav mõte. Oeh… 🙂


Kui Sa oled välismaal (vabatahtlikku) tööd teinud või Austraalias töötanud ja seda maad avastanud, siis jaga enda muljeid ja kogemusi. Kui sul on mõni hea teemakohane link või blogi, siis jaga neid minuga kommentaarides. 🙂

18 kommentaari “Kui valikuvõimalusi on liiga palju…

  1. Sa vist kunagi kirjutasid, et suvel lähed praktikale? Oota see praktika ära, proovi erialast tööd ja mõtle siis uuesti neid 2374585994 erinevat mõtet, mis võivad sel hetkel juba täiesti erineda tänastest mõtetest 🙂 Sul on tõesti aasta veel aega, aga see aasta läheb mega kiiresti. Mina soovitaksin selle aasta jooksul leida näiteks mõni 0,5 kohaga töö (või miks mitte praktikakoht, kuigi nõme on tasuta tööd teha). See töökoht võib avada nii silmi kui ka uksi ning samal ajal pole seda tühja tunnet, et peale lõpetamist astud tundmatusse. Pealegi, erialane töö võib väga palju ka õppimisele kaasa aidata.

    Rääkides endast, siis minu unistus on alati olnud see, et ma saaksin õppida nii, et ma ei peaks samal ajal tööl käima. Paraku sellist lõbu saavad vist vähesed endale lubada ning kui aus olla, siis praegu ma näen, kuidas õppimise kõrvalt töötamine on mind tegelikult toonud siia, kus ma hetkel olen. Ja ma lõpetan ka juunis, kuid ma näen selles suures hirmutavas mustas augus midagi, millest kinni haarata – minu praegune töökoht (erialane), siit saadud kontaktid ja kogemused. Ja tänu sellele ei tundugi see auk nii hirmutav. Ja samas on mul ju ikka alles need võimalused, mis vahel peast läbi käivad – vabatahtlik töö välismaal, doktorantuur välismaal, reisimine, töö hoopis teisel erialal jne. Miks mitte?

    Kui aga välismaa poole kisub, siis mina soovitan näiteks Seiklejate Vennaskonna pakkumisi vaadata. Neil on pea igal pakkumisel ikkagi üpris okei tasustamine, st sina ei pea maksma transpordi-majutuse-toitlustuse eest ning lisaks saad ka taskuraha. Rikkaks sellega ei saa, aga samas ei lähe miinusesse.

    Meeldib

    1. Aitäh viite eest. Eks mul on veel palju aega mõelda ja kaaluda erinevaid variante. Eks näis, kuhu süda kutsub. 🙂

      Meeldib

  2. Noorena kui veel peret ja laene kaelas pole, siis oleksiki just hea kogeda ka võibolla välismaal midagi…ringi liikuda ja kogemusi koguda 🙂 Sa oled veel NIII noor, et sa võid teha ükskõik mis tahad! 🙂

    Meeldib

    1. Noh, eks ma ka enam NII noor pole, varsti peab juba mõtlema hakkama oma kodu ja laste ja pere peale. Kuigi: siiski piisavalt noor, aga mitte enam nii roheline ja ebakindel nagu nt gümnaasiumi lõpus. Siis oleksin liiga “toores” olnud, et kuskile nii pikalt ja nii kaugele minna.

      Meeldib

      1. No kelle jaoks noor ja kelle jaoks vana. Ma saan kohe 28, kodu on küll soetatud, aga ma ei ütleks, et tegelikult kodu ja pere soetamisega üldse nii kiire oleks enne 30… Selles mõttes on ikka alla 25 olla veel üsna tore, mitte et praegu mul tore poleks 😀 Aga 35-40 enam nii naljalt vist ringi ei liigu… Kui juhuslikult hipi pole 🙂

        Meeldib

  3. Minu arvates pole siin vanusega midagi pistmist, see on vaid number. Reisida ja seigelda saab ka hiljem, enda elu tuleb lihtsalt sättida. Olen reisidel alati vaadanud neid Saksamaa jm pensionäre ja mõelnud, et nendel täiega veab: pension on nii korralik, et võid ükskõik mis riigis sellega ära elada. Tahad, elad aastakese Kanaaridel, siis Aasias, kus iganes. Meie pensioniga on muidugi raskem, aga Aasias saaks täitsa elatud :p.

    Seega, minu point on, et kui on tahtmist, siis uksed pole valla ainult noortele. Endalgi mitmed lähedased inimesed Austraalias ja ma tegelikult kadestan. Elan enda rutiinset töö-trenn-kool elu, aga vahepeal mõtlen sellele. Reisimine (eriti seljakotiga) lihtsalt on nii mõnus ja vabastav 🙂

    Meeldib

  4. Vaata ka Seiklejate vennaskonna pakkumisi: https://www.facebook.com/Seiklejad.Org?fref=ts sinna saab tihti tasuta või väga odavalt kohale ja olen kuulnud ainult häid muljeid.
    Ise töötasin kunagi Londonis paar kuud ja kuigi kogusin sealt tõesti endale sääste, siis seda ainult selle tõttu, et vanemad toetasid lennupiletite ja üüriga, kui nende toetust poleks olnud, siis rahalises mõttes küll midagi sealt juurde poleks saanud. Praegu USAs elades tunnen samuti, et mujal maailmas on asjad ikka tunduvalt kallimad, kuigi USA ei tohiks üldse nii kallis riik olla ja elan ka täiesti suvalises väikelinnas. Mul on siin ka üks Austraalia tuttav ja saan tema jutu/käitumise järgi aru kui väga teistsugune on seal elatustase. See on ikka väga-väga kallis riik elamiseks, ära seda alahinda. Kuigi kogemuse mõttes on kindlasti mega ja seal tööd tehes ei tohiks hullu olla, siis suuri ootusi, et tagasi tulles midagi alles ka on, ma ei hellitaks 🙂

    Meeldib

    1. Tean ise ka seinast seina näiteid: nii neid, kes piisavalt teeninud, et pärast veel reisida ja õppemaksud ära maksta, aga ka neid, kes ainult elukogemuse võrra rikkamana tagasi on tulnud. Lugenud ka neist, kes pidanud tagasisõidupileti jaoks raha laenama… Eks see oleneb ka sajast asjast, kuidas lõpuks läheb. 🙂
      Sellega olen kursis, et kulud elamisele (eriti elupinnale) on kordades suuremad kui Eestis. Budget packerina aga nagunii mingeid erilisi tingimusi otsima ei lähe. Askeetlikud tingimused on seal Eesti packeri jaoks tavaline ja normaalne.

      Meeldib

  5. Mina olen selle Austraalia-aasta läbi teinud, läksin 28-aastaselt, kui erialasest tööst sügav tüdimus käes oli (kliinilise depressioonini välja). Ehk siis, ega seegi mõnd aega veel eest ära ei jookse, aga samas, miks mitte ka nüüd – enamus seljakotirändureid just nii teevadki, ülikooli ja “päriselu” vahel võetakse see vaheaasta.

    See aasta oli palju raskem, kui ma enne minekut ette kujutasin – nii finatsiliselt kui emotsionaalselt (füüsiliselt küll mitte, olin ka raskeks tööks väga valmis, mu unistus oligi saada kontoritöölt füüsilise töö peale vabas õhus:)). Arvasin ka, et reisin koduteel Aasias ja jõuan koju kokkuteenitud rahavarudega. Erinevate tööde tunnihindu nähes tundus see täiesti tehtav. Mis ette ära ei paistnud, oli see, et töid, mille eest makstakse tüki- või tunnihinda, jagatakse jaokaupa, ja 40-tunnise töönädalaga ei saa kohe kuidagi arvestada. Eriti põllutööd sõltuvad ilmast, saagist ja kõigest muust nii palju, et… see oli ikka hea nädal, kui 5 päeval üldse põllule sai, ja 8-tunnisest päevast unistasid kõik, aga see realiseerus harva. Kui ikka kõik viljad nopitud, saadetakse tööline koju ja raha ei jää jooksma 🙂

    Mind jäi Eestisse ootama õppelaenu igakvartaline tagasimaksenõue ja vähemalt kahel korral olin sunnitud oma (nooremalt!) vennalt laenu küsima, et see õigeks ajaks ära maksta.

    Koju jõudsin täiesti tühja rahakotiga, aga olin oma õppelaenuvõlad siiski tagasi maksnud, Austraalias ohtralt ringi reisida saanud (nb! töötada ja reisida samal ajal ei saa, päris pikalt tuleb olla paigal mingis väga igavas kolkas, et edasisõiduks raha koguda:)) ja lennupiletid koju suutsin ka ikka osta. Ja loomulikult ei kahetse ma seda aastat sugugi ja soovitan igal identiteedikriisis vaevleval kõrgharitud kontoritöötajal see ette võtta:) Lihtsalt… ära pettu, kui rikka(ma)ks ei saa:)

    Meeldib

    1. Sellega olen kursis, et tuleb kõigepealt x nädalat-kuud töötada, siis ringi reisida ja juba järgmises kohas tööd edasi otsida. Eks manner on suur ja hooajad ning farmide toodangud erinevad, seega mingit tööd ikka saab. Ega ma väga palju ka ei pettuks, kui mingisse erilisse plussi ei jää: lihtsalt reisida, näha ja teha omaenda kätega teenitud raha eest oleks ju omaette lahe.

      Meeldib

  6. Ma olen ise hetkel Austraalias ja olen väga mega rahul! Homme on viimane päev farmitööd ja 6 kuud melonifarmis saabki läbi. Töötan shedis (ladu?), kus pakin arbuuse ja kõrvitsaid, poiss on mul traktori või tõstuki peal. Enne saagikoristust tegime kõiksugu ettevalmistusi: istutasime, paigaldasime veesüsteeme, rohisime, kõplasime jne. Kõik oleneb, millist tööd oled nõus tegema. Meie olime näiteks igasuguste puuviljade ja muude viljade korjamise täiesti mahakriipsutanud, sest polnud tahtmist tükitööna end orjaks töötada (seda on juba eelnevalt Soomes maasika korjamisel tehtud). Kui vihma ei saja, on tööd korralikult. Nädalas 60-70 tundi tööd teha ja 23 dollarit tunnis pole ju paha. Räägitakse küll, et Austraalias viimasel ajal raske farmitööd leida, kuid minu arust on just farmitööd kõige lihtsam leida. Linnas on tööleidmine vähe keerukam. Igatahes oleme selle 6 kuuga ilusti raha kokku ajanud, et minna Indoneesiasse, vahepeal Eestis ära käia, et siis uuesti tagasi tulla, et jälle nullist alustada, ringi reisida ja lõpuks paikseks jääda. Nimelt mul ka väike kriis: vaja Eestis bakatöö ära kaitsta :D. Pole üldse valitud erialaga rahul ja enne Aussi tulekut sai kõik kooliga tehtud, välja arvatud kaitsmine. Igatahes ühiskonna ja pere survel tuleb see mõttetu paber nüüd ette näidata, kuigi never ever ei lähe seda mul enam vaja. Ei taha mõeldagi, mis pärast Aussi edasi saama hakkab. Viimased 3 aastat ülikoolis olid mu elu kõige masendavamad ja viisid igasugusegi õppimisisu ära. Tunnen küll, et ei taha Eesti tagasi tulla…

    Meeldib

    1. Kui avalikult jagada ei taha, siis kirjuta mulle e-mailile (partei.margit@gmail.com) või lisa mind FB sõbraks (Margit Partei) ja kirjuta sinna, kus Austraalia osas ja mis farmis tööl olid/oled, kuidas töö leidmine kulges ja muud juttu. Hea meelega suhtleks natuke sinuga. Tore kuulda, et sul head emtsioonid. 🙂

      Meeldib

  7. Olen varsti aasta juba vaikselt su blogi lugenud ja põhjus, miks see mulle meeldib on see, et väga tihti ma tunnen ära ennast.. mõned head aastad tagasi. Ma olen ka selline plaanimajandaja olnud ja mitte tahes penskarina kõlada (sain just sinust järgmise kümne kätte), siis see on asi, mida õpid elu jooksul, et tegelikult käib see ütlus “Life happens, while you’re busy making other plans” väga hästi paika ning tihtipeale polegi üldse mõtet end n-ö plaanimisega “halliks” mõelda. 20ndad on selline elujärk, kus igal juhul võib aasta pärast elu olla totaalselt muutunud – seda ei ole võimalik kunagi ette näha. Ja kasuks tuleb natuke ka lahti lasta ja lastagi sel elul endaga juhtuda. Vt sa saad ka sellest üsna pea aru, et kuni sinna ülikooli lõpuni oligi võimalik asju planeerida.. kindel värk, et on kool ja siis baka ja siis magister… aga edasi on juba asjad, mis ei ole nii kivisse raiutud ja ei sõltu tihtipeale mitte millestki, et vot 5a töötad ja siis leiad selle õige mehe ja kasvatad 5a lapsi vms. Edasine elu ongi natuke loterii ja olenebki sellest palju lased sel elul endaga juhtuda. Mul on nii mõnigi hea sõber, kes on ka plaanimajandaja olnud ja on kohe täitsa häiritud peale ülikooli lõppu olnud, et polegi võimalik kõike ette näha.

    Ja ausalt. Sa võib 10a pärast ka selle pausi võtta. Ma mõtlen tänagi seda. Ainuke asi, mis seda ehk takistada natuke võib on laste teema. Aga paljusid ei takista seegi nii, et ära üldse üle muretse. Haara kõigist võimalustest ja ära jäta elu elamata, et homme siis, kui ülikool läbi ma elan “päris elu”. Sa võid avastada, et tegelikult see päris kõige vingem elu oligi just ülikooli ajal ja seda oleks pidanud 100ga elama!!!!

    PS. Mina ikka võtsin julguse kokku ja käisin venitasin ülikooli ajal selle vahetusaasta välja. Ja ma ei kahetse grammigi. See kas ma lõpetasin aasta varem või hiljem – ei oma täna mingit tähtsust. Aga need kogemused, mis ma seal sain.. ei vahetaks millegi vastu! 🙂

    Ole sama mõnus edasi. Sa oled vinge tüdruk!

    Meeldib

    1. .. kusjuures ma võtsin vahetusaasta ülikooli ajal selle hirmuga seonduvalt, et olin ka sellist “patriootlikku” tüüp, kes oma elu mujal ette ei kujutanud ja ma teadsin, et mu kohusetunne käseb selliselt kindlasti tagasi tulla ja ülikool ära lõpetada 😀

      Meeldib

      1. Aitäh! 🙂 Julgustav oli neid sõnu lugeda.
        Kooli tahan ikkagi juba järgmisel kevadel ära lõpetada. Oleks see mõte baka keskel tulnud, siis oleks vast isegi vaheaasta võtnud, aga nüüd on küll juba selline tunne, et ainult koera saba on ju jäänud ning siis on eriti vabastav ära sõita, kui ühtegi painavat kohustust siia Eestisse maha ei jää. Täielik vabadus!

        Meeldib

  8. Eramsusel on uus programm Erasmus + , millega saab peale koolilõppu aasta otsa minna välismaale praktikale/õppima. Miinimum aeg on 2 kuud ning max aeg aasta. Ise plaanin peale kooli lõppu minna kuna hetkel endal mõtted sama segased. Soovitan seda uurida, hea võimalus reisida ning kogemusi koguda 😉

    Meeldib

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.