Postitus sai kirja paar päeva tagasi. Tulin oma mugavustsoonist välja ja rääkisin natuke ebameeldivatel, kuid olulistel teemadel.
Igaüks on elus kokku puutunud ärevate hetkedega, olgu selleks siis mõni eksam, oluline tööintervjuu, uue eluetapi algus või midagi muud taolist. Ebakindlus põhjustab sellist närivat tunnet ning kõditab närve. Kui see ärevus ei käi sinuga kaasas iga päev ja kogu aeg, siis elab need episoodid üle ning kõik on korras. Mingi kogus ärevust on täiesti loomulik ja okei. Aga mingi kogus enam ei ole. 
Minu elu on hetkel väga “laiali”. Mul pole aimugi, kus ma aasta pärast olen ja millega ma siis tegelen. Ma ei tea, kus ma siis elan, mis värk ülikooliga on ning mis minust edasi saab. Ma ei tea, mis saab minust pärast ülikooli lõppu. Ma ei ole enam isegi kindel, kas ma erialast tööd teha tahan ja kui tahan, siis millist. Ma ei ole kindel, et keegi mind üldse tööle võtta tahab, kui on olemas teised palju paremad värskelt kõrgharitud (ja veel hullem: kogemustepagasiga) ägedad inimesed. Ma ei tea, kas ma tahan Eestisse jääda või kuskil mujal midagi teha. Mind ajab närvi see, mis tuleb alles aasta pärast! Rääkimata siis sellest, et mul pole siiani selleks suveks praktikakohta, ma kolin kohe uude kohta elama, ülikool ei anna meile mingit infot magistritööde vormi, teemade ja kogu selle süsteemi kohta ning esimesed eksamid on kohe ukse taga. Mul on kogu aeg uppumistunne, nagu triatlonil, kus vesi on ümberringi sogane, igalt poolt tuleb käe- ja jalalööke ning sul on kahtlusi, et sa üldse kunagi finišisse jõuad…
See kõik tekitab minus ärevust. Mitte mingit kerget närvilisust, vaid full-blown ärevust, mis on tõsine asi. Sellist roniks küüntega mööda seina üles, põgeneks ära ja tahaks nutta ärevust. Eriti hull on asi alati siis, kui ülikoolis seisab ees midagi väga-väga olulist. Sellel nädalavahetusel oli vaja mul palju ja korralikult õppida, sest mind ootab ees üks vaheeksam, aga ma lihtsalt ei suutnud. Lugesin oma asju ja istusin kodus materjalide taga, aga mitte midagi ei salvestunud! Mida rohkem ma ei suutnud, seda hullemaks läks ärevus; mida suuremaks läks ärevus, seda vähem ma õppida suutsin. Surnud ring.
Nii eraldasin ma ennast sellest olukorrast, käisin korraks kodust ära ja siis vaatasin lihtsalt filmi, et mõtteid mujale saada. Sõin liiga palju ja otsisin söögist lahendust (kust seda muideks kunagi ei leia!). Kui film otsa sai, tundsin end jällegi veel kehvemini, sest olin raisanud aega millegi ebaolulise peale. Niimoodi see asi süveneb selle hetkeni, kus sind võib tabada paanikahoog. Õnneks seekord asi nii kaugele ei läinud, sest ma võtsin end kätte ja kirjutasin tunded endast välja, aga paanikahoog ei ole kahjuks mulle võõras olukord. Esimest korda puutusin ma ärevusega kokku gümnaasiumi viimasel aastal enne riigieksameid, kuid tõelise paanikahooga kohtusin esmakordselt vist eelmisel kevadel, kui käes oli järgmise haridusetapi lõpp ning ma püüdsin pingsalt cum laudet, mida ma ei saanudki (ja mis mu teadmiste ja kooliga seotud enesekindlusega igaveseks 1–0 tegi). Teate, mis tunne on tunda ennast rumalana, kui terve su elu on sind sildistatud keskmisest targemaks?
Kui keegi ei tea, mis on üldse paanikahoog, siis siit saab natuke lugeda.
See pani mind esimest korda mõtlema, kas üks paber on väärt sellist stressi, ärevust ning paanikahoogusid. Siiani olen end kogu aeg veenda suutnud, et kui olen nii kaugele jõudnud, siis jõuan ka lõpuni. Nii vähe on tegelikult ju jäänud, sellest semestrist 12 nädalat, sügissemester ning magistritöö. Peaaegu 16 aastat kooliteed on käidud, peaksin ju 1 veel jõudma? Doktorantuuri minu närvikava vastu ei peaks ning sinna ma ei lähe, aga selle magistri tahan ma ühele poole saada. Korrutan seda muudkui endale ja vähemalt praegu ma veel usun seda. Maratoni ei jäeta ju 40. kilomeetril pooleli? Teate küll lugusid, kus isegi katkise jalaluuga on finišisse jõutud (loe: roomatud)…
Kuigi ma kardan ja pelgan, et kooli lõpp ei tähenda ärevuse lõppu, pigem vastupidi: siis paiskub mu ellu veelgi rohkem ebakindlust, mis minus stressi tekitab. Tulevik on hirmutav. Ebakindlus on hirmutav. Elu on ka päris hirmutav… Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi mingit suurt karjääri (veel paar aastat tagasi poleks ma uskunud, et seda üldse kunagi ütlen…), tähtsat ametikohta ning meeletuid saavutusi. Ma tahaks normaalset töökohta, aega tegeleda oma asjadega ning vabadust tulla õhtul koju, lüüa jalad seinale (või jooksutossudesse), vaadata telekat ja jätta töömured tööle. Praegu olen ma lihtsalt nii väsinud, sest alates põhikoolist olen ma kogu aeg selles koolis nii “sees”. Kui ma pole koolis õppimas, olen ma kodus õppimas. Kui ma otseselt ei õpi, on kooliga seotud teemad, tööd ja mured mul kogu aeg peas kinni, isegi nädalavahetusel, puhkuse ajal, trennis, sõpradega aega veetes ning suvevaheajal, rääkimata siis sellest, et ma saaks lihtsalt õhtul aju vabaks lasta. Mu peas on kogu aeg kohustused. Ma olen vaimselt kogu aeg rakkes. See on väsitav, uskuge mind. Ning perfektsionisti loomus ei tee kogu seda asja kergemaks…
Peas keerleb pidevalt see küsimus, et: should I have it all figured out right now? Sest mulle tundub, et mida kaugemale eluke veereb, seda vähem figured out mul asjad on.
Olen ma nende mõtetega üksi?
Järgmisel päeval suutsin ma juba õppida ning ärevuse suuremal jaol alla suruda, kuid selline tühi tunne ning negatiivne emotsioon oli eelmisest päevast minus ikkagi veel väga sees. Keeruline lugu, rohkem ei oskagi ma midagi tarka lõpetuseks öelda.
Nourish, Train & Flourish 
Vahel on palju lihtsam see, kui ei teagi, mis edasi saab. Tundsin päris mitmes asjas end ära, seega sa ei ole üksi. Minu senine elu on näidanud, et olgu asjad nii planeeritud või välja mõeldud kui tahes, lõpuks läheb ikka nii nagu peab minema. Ma ise olen ka super ülepablaja ja isegi väikeste koolitööde pärast muretsen kohutavalt. Tegin keskkoolis omale sellega nii hullult liiga, et terve see 3 aastat piinlesin peavalude käes. Sellepärast on ülikool natukene valutumalt läinud.
Ei saanud ma algselt ülikooli õppima seda, mida tahtsin (lõpetasin keskkooli kuldmedaliga ja minu ego sai ka korraliku põntsu), kuid praegu ei kujutaks ma ettegi, et ma midagi muud õpiks. Ma ei tea, mis saab sügisel, kas ma olen piisavalt “tark”, et magistrisse sisse saada või ei. Aga ma tean, et lõpuks läheb kõik ikka nii nagu peab.
Pea vastu!
MeeldibMeeldib
Mul on vahel nii raske uskuda seda, et kõik läheb nii, nagu peab. Ma ei saa siiani aru, miks ma pidin näiteks lõputöö saama B+. Loodan, et millalgi saan aru, milleks see hea oli, aga praegu veel mitte. 🙂 Aitäh!
MeeldibMeeldib
You’re not alone! Minul on ka vahel paanika-/ärevushood. Ja seda siis nii sellisel vaoshoitumal viisil, kus ma lihtsalt ei suuda oma tulevikku selgeks mõelda ja hakkan paaniliselt kartma, et ma ei saa hakkama kui ka vähe karmimal viisil. Karmim viis peegeldub täielikus emotional breakdown’is, lihtsalt nutan ja kardan. Ise üllatab see mind veel eriti, sest see puhkeb mõne üsna tühise asja pärast, mis jälle natuke nihu on läinud ja mis siis kõik need kogunenud pinged ja emotsioonid korraga vallanduvad. Aga seda on u kord poole aasta jooksul, umbes siis kui jälle midagi olulisemat ja elu muutvamat ees ootab (Erasmusele minek, bakalaureuse lõpetamise eel, uuesti Saksamaale tuleku eel…). Olen ka mõelnud ise sellest kirjutada, aga ei ole osanud seda kuidagi veel otseselt alustada ega millegagi seostada 🙂
Ja ei, sul ei pea olema kõik selge ja välja mõeldud! Elu on ootamatusi täis – mõtle, kui sul oleks surmkindel viisaastakuplaan ja siis tuleb mõni ERITI ahvatlev pakkumine, mida sa siis juba oma seotud elu tõttu enam vastu ei saa võtta. Kasuta ära kõik võimalused, mis sul veel noorena (ja ilma oma pere loomata) avanevad! 🙂
MeeldibMeeldib
Peab vist tõesti nii mõtlema. 🙂
MeeldibMeeldib
Mul oli mingi aeg täpselt sama lugu. Peale gümnaasiumi oli ülikool loomulik ning ka turvaline valik. A la tööle veel ka minema ei pea ja järgmised 3 aastat on mureta, tegevust jätkub! Sarnaselt mõtlesin ka oma 3. ülikooliaastal, et noh lõpetan kuidagi ära, tööturul erialast tööd nagunii ei leia, ehk lähen magistrisse edasi.
Seega kartsingi tegelikkuses tööle minekut. Suviti olin ikka töötanud ja tööd kui sellist ei kartnud, kuid lihtsalt see, et: “Oi ei, lapsepõlv (kooliaeg) ongi läbi ja nüüd tuleb täiskasvanuks hakata” ikkagi hirmutas.
Lõppude lõpuks tekkiski meeletu stress ja ülikooli ma ära ei lõpetanudki- tekkis tugev vastumeelsus kooli suhtes. Pole selle üle küll väga uhke, aga samas mugavustsoonis ülikoolis tiksudes (jah just tiksudes- D oli mul keskmine hinne) poleks ma ilmselt üldse kuskile oma eluga jõudnud ning nüüd tänan oma laiskust, et seda tol hetkel ära ei lõpetanud ja edasi magistrisse ei läinud, kuna leidsin peale pikka otsimist tõesti väga hea töökoha, mis pole erialaga grammigi seotud ning olen eluga täiesti rahul- kõik loksus paika, kohtasin paljusid ägedaid inimesi jne.
Ka keskharidusega võib väga hästi teenida ning ausalt öeldes kogu seda ülikoolisüsteemi seespoolt nähes (kui lihtne tegelikult seda kraadi kätte saada on E-dele ja D-dele eksameid tehes), ei väärtusta ma kõrgharidust pooltki enam nii kõrgelt kui varem.
Ei välista, et kunagi ka oma bakatöö ära teen (absoluutselt kõik ained said tehtud, vaid bakatöö jäi tegemata), kui selleks tugev vajadus tekib, kuid hetkel olen rahul. 🙂
Loodan, et leiad sinagi hingerahu =)
MeeldibMeeldib
Oh jah! See tulevik on alati kuidagi nii hirmuäratav…ka mina olen kannatanud paanikahoogude käes, aga seda pigem lähedusvajaduse tõttu, mitte koolipingetest. Mina näiteks kardan meeletult üksindust ja kui ma eelmisel aastal mitu kuud täitsa üksi pidin elama (mida ma kunagi teinud polnud), siis see oli päris raske.
Aga selle tuleviku koha pealt…ka mina üritan ikka mõelda, et kõik läheb nii nagu läheb, aga vahel sellest ei piisa. Tihtipeale ma leian ennast mõtlemast, et ma pole enda vanuse kohta piisavalt saavutanud (mis tegelikult ei ole üldse tõsi!) ja võrdlen ennast ikka ja jälle teistega ning unustan ära selle, et ma ju teen kõike oma elus ikka selleks, et MINA oleksin õnnelik ja rahul.
Vahel ma üritan ennast mõelda tagasi aega, kus ma unistasin veel nendest hetkedest, mis nüüdseks on juba saavutatud ja see toob alati naeratuse näole :).
Ja sa oled tegelikult ju väga tubli! Meie ühiskond soosib seda, et oleme küll tublisti kõrgharitud, aga töökogemust ei ole ja meiega peab suht nullist alustama. Sa kindlasti ei ole selle murega üksi ja ma olen kindel, et sinu pühendumus ja meelekindlus aitavad sind tulevikus kõvasti ja kaugele!
MeeldibMeeldib
Aitäh, Sally! Eks mul jääb ainult loota, et pühendumus ja töökus tasuvad end ühl või teisel viisil ära. 🙂
MeeldibMeeldib
Mulle hakkab tunduma, et neid perfektsioniste on blogijate hulgas päris märkimisväärne hulk. :p
Ma olen sinust pisut vanem ja oskan sellelt pinnalt õelda, et tüüri palju tahad, aga sinu laevake loksub ikka omal kursil ja võid leida end hoopis teisest sadamast. Selles mõttes, et mina mõtlesin ka kunagi nagu sina. Mul oli täpselt teada, et kuhu ja mismoodi, aga point oli selles, et ma ei tundnud iseennast piisavalt hästi. Ma ARVASIN, et tundsin. Mitu tormi pidi üle elama, et jõuda sinna kuhu vaja. Mõni paneb tõesti sirgelt ja takistusteta nagu läbi pehme või, aga see on erand. Haridus on hea, aga pole mõtet enda närvirakke raisata selle peale, et kas tuleb cum laude või mitte. Sel pole tegelikult suurt tähendust karjääri osas. Kui sa ennast tundma õpid, leiad valdkonna, mille suhtes on suur huvi (pidevalt uurid ja harid end ise), siis võid lõpuks sellel alal karjääri teha ka täiesti ilma vastava hariduseta. Olen ise selline näide, enne töö ja siis nüüd tagantjärgi omandan haridust (mitte paberi saamiseks, vaid selleks, et olla veelgi pädevam). Aga töö saamisel oli muudel asjadel rohkem kaalu kui paberil. Ära kaota lootust, kõik ei käi kindlate reeglite järgi.:)
Ma tean, et seda juttu on raske mõista, sest paljud inimesed (kaasa arvatud perekond) uurivad, et mis sa nüüd tegema hakkad ja ootavad, et sul oleks mingi masterplan tagataskus. Endasse tuleb palju vaadata ja just sügavuti, et tekiks äratundmine, mis tõmbab Sind käima?milles oled loomupäraselt hea?Ma olen sellisel arvamusel, et põhiliselt tuleks arendada neid oskusi, milles sul on annet. Nõrkade külgede arendamine ei vii kunagi nii heale tasemele, kui tugevate omaduste veelgi tugevamaks muutmine. Loodetavasti kõlas loogiliselt. Praktikakoha otsimisel võiksid neile asjadele mõelda ja enda tugevaid külgi rõhutada. See, et sa numbrimaailmas tugev oled, on juba päris hea algus. Küll näed võimalusi 😉
MeeldibMeeldib
Eks natuke on selleski asi, et ma ei tea, milles ma tõeliselt hea olen. Ma ei tunne end särava tähena milleski. Mulle meeldib kirjutada, mulle meeldib numbreid vaadata ja sporti teha, aga kas sellega elab ära? Võib-olla… Täna on tegelikult hea päev olnud: sain teada, et hakkan tulemusstipendiumit saama ja leidsin ühe ägeda praktikakoha, aga minu õppekaval nõutud praktika alla see küll eriti ei kuulu. 😛
MeeldibMeeldib
Sa õpid ennast paremini tundma praktika käigus reaalsetes situatsioonides. Mis on vastukarva, mis meeldib..Esimesed kohad ongi hüppelauad, kus proovid ja otsid. Sellistel juhtudel ei tasu ka tagasilööke liialt tõsiselt võtta, sest neid võib tulla ja siis on oluline enesehinnangut mitte alla lasta.
MeeldibMeeldib
Tead mis, armas, keskendu vaid praegusele hetkele. See ei ole niisama suusoojaks öeldud lause, vaid tõesõna muudab see elu palju positiivsemaks ja rõõmsamaks. Unusta ära hirm tuleviku ees. Me keegi ei tea, mida tulevik toob. Tihti ei ole ka meie võimuses tulevikku muuta. Naudi hetke, see on ainuke asi, mis sul on. Loomulikult võivad sul olla tulevikuunistused, kuid kui neid ka pole, siis sellest pole katki midagi. Naudi iseenda seltskonda, iseenda saavutusi, tegele kõikide nende asjadega, mida südamest armastad. Keegi ikka märkab seda, hindab seda. See suunab sind edasi ka tulevikus.
Jaga teistega oma rõõmu ja lihtsalt ole siin ja praegu. Sa võid muidu lasta suure osa oma elust mööda, sest elad mõttega tulevikus. Kui oled ise avatud, on ka maailm sulle avatud. Ole spontaanne ja unusta hirm. Elu on võrratu seiklus ja avastamisrõõm. Ära karda seda kogeda 🙂
MeeldibMeeldib
See puges väga hinge. Nii elutark sõnum nii noorelt naiselt. Pani väga mõtlema, aitäh. 🙂
MeeldibMeeldib
Ma kohe pean kirjutama, see on ainult minu kogemuse jagamine, ei midagi muud.
Kas ma tean, mis on reaalselt paanikahoog? Õnneks mitte. Kas ma olen olnud lähedal sellest teada saamisele? Vist küll.
Mul on hullult pingeline, aga väljakutseid pakkuv täiskohaga töö. Mul on veel teine töö, mida pean tegema õhtuti/nädalavahetuseti (mulle ei meeldi see töö, aga ma pean seda tegema). Ma peaksin kirjutama oma magistritöö (sel aastal ma ei jõua, ma keeldun katki minemast), sest töö no.1. on hetkel äärmiselt pingeline. Ja tegelikult on mul mitu tööd olnud juba viimased 10a. (pinge, närvilisus, ootamatused on pidevalt kaaslased). Ma olen hobide inimene, mul on neid mitmeid (ilmselt liiga palju).
Mul on olnud perioode, kus pidev rahutus, muretsemine (ma olen kahjuks supermuretseja) ja ärevustunne on füüsiliselt nii rõhuvad, et see teeb füüsiliselt haiget ja kerib iga kord hullemaks. Ma olen proovinud enda jaoks ka leebeid rahustavaid vahendeid (looduslikud) või siis hakkasin piparmündi teed jooma (mulle ei maitse tee tegelikult üldse). Ma ei märganud, et neist oleks abi olnud.
Minu jaoks oli mingil hetkel lahendus hoopis muus (kui tekib mingi probleem, mida peab järjekordselt lahendama (mis võib olla ootamatu, esmapilgul ka lahendamatu), millele ilmselgelt järgneb midagi ärevushoolaadset või võimalust sinna lähedale sattuda). Otsin probleemile kiirlahenduse, õigemini lahendan mingit osa/lõigu, kasvõi seda kõike ebaolulisemat osa. Aga ka see ebaoluline osa (põhiprobleemist kaugel olev) on lahendus suuremale murele. Ma mingi hetk panin tähele, et ma täiesti intuitiivselt hekselda probleemi tükkideks ja siis see laheneb. See rahustab maha.
Mul ei ole enam ammu olnud seda füüsiliselt talumatut ärevustunnet ja on ärevus, aga selle hetkeni kui mul on leitud kasvõi pisiosale lahendus.
Kui ma seda enda jaoks ei oleks avastanud (tagant järgi tarkusena, ei ole ju midagi erilist, aga juba selle mõistmine, et mis mind rahustab, hakkas positiivselt tööle), siis oleks ilmselt jõudnud paanikahäireni (sest iga järgnev kord oli järjest halvemini talutav).
Loomulikult ei tähenda see, et elu on nüüd lust ja lillepidu. Kaugeltki mitte. On teemasid, millega peab tegelema hoopis teismoodi, aga ärevust ma suudan kontrollida.
Ilmselt on siinkohal ka kogemusel põhinev targutus asjakohane: kõik laheneb alati!
Lisan juurde, sa oled tubli, väga tubli (ma loen su blogi alati suure huviga). Teemad, millega mina pean tegelema, oled sina juba tegelenud ja heade tulemusteni jõudnud.
MeeldibMeeldib
Kusjuures see tükeldamine on väga hea lahendus! Eile tuli juba kahele väiksemale probleemile paar lahendust ning see muutis mind palju rahulikumaks. Aitäh nii põhjaliku arvamuse eest. 🙂
MeeldibMeeldib
Väga tuttav olukord. Ka minul olid ülikooliajal samad mõtted – mis minust peale lõpetamist saab? kas tahan kohe magistrisse minna ja olla pärast kõrgharitud töötu? mida ma üldse sisimas teha tahan? Ma usun, et need küsimused ringlevad iga erialase töökogemuseta inimese peas. Ülikooli esimesel aastal neid mõtteid väga polnud, kuna minu eriala mulle meeldis, ülikoolielu oli äge ja lõpetamine tundus kaugel olevat. Teise aasta lõpus hakkasid rohkem need mõtted tekkima. Inimestele meeldib ju pidevalt küsida, et kes sinust siis saab?
Kuna mul oli isiklike probleemide pärast ülikooli ajal tugev depressioon, siis võttis see minult nii palju energiat ära, et ma ei jõudnud tegeleda praktikakoha otsimise või enda arendamise peale ka koolivälisel ajal. Tagantjärgi mõtlen, et kui oleksin siis vaimselt terve olnud, oleksin võinud igasugu projektides osaleda, poole kohaga erialast tööd otsida ja end erialaselt lisaks harida, et baka lõpetades või juba baka ajal saaks juba mingi koormusega tööle minna, kuna minu õpitud eriala mind väga huvitab. Selle teadmatuse tuleviku ees ja stressi tõttu otsustasin, et äkki muudab midagi, kui lähen semestriks välismaale. Mõeldud, tehtud! Olgugi, et Erasmusega õppima minnes väga palju aineid ei võeta ja kool ning meelelahutus käivad iga päev käsikäes. Sellega pikenesid mu õpingud 4 aasta peale. Semester Tšehhis erialaselt mind väga ei arendanud, aga õppisin ennast rohkem tundma. Jõudsin ka tõdemusele, et kui ma oma traumadest ja periooditi süvenevast stressist üle ei saa, siis ei saa ka ma enda erialale pühenduda, kuna koguaeg on mingid muud mõtted peas. Kui kätte jõudis lõpetamise aasta, läksin kooli kõrvalt tööle, mitte küll erialasele, aga see kattus mu hobidega. See oli samuti väga hea otsus, kuna tööl käies õpid ennast paremini tundma, kui oled terve elu koolis käinud ja ainult suviti lühikesi tööotsi teinud. Lõpetasin BSc cum laude, aga ma ütlen sulle nüüd ausalt: sa ei pea üldse põdema, et napilt sellest cum laude tiitlist ilma jäid. Tegelikult sa ju väärisid seda, lihtsalt on ette antud mingid numbrid, millest alatest cum laude antakse. Eks mul oli ikka hea meel selle üle, aga pigem rõõmustasid selle üle tuttavad ja sugulased. Justkui oleks see mingi tähtis tiitel. Ma ei tea, miks mul nende kuldmedalite (lõpetasin keskooli kuldmedaliga) ja cum laudede vastu selline kerge vastumeelsus on 😀
Lõpetamise aastal otsustasime elukaaslasega, et võtame aastaks aja maha ja lähme Austraaliasse seiklema. Tema pani selle mõtte mulle pähe, kuna ma ei tahtnud alguses üldse minna, sest mõtlesin kohe, et millal ma siis magistrisse lähen. Ma ei taha tagasi tulles olla lihtsalt kõrgharitud töötu. Praegu oleme peaaegu pool aastat Austraalias olnud ja selle aja jooksul olen vaikselt selgusele jõudmas, mida ma edasi tahan teha. Ma täpselt veel ei tea, kas jätkan õpinguid Eestis või Austraalias, aga ma praegu sellele väga ei mõtle ka. Olen õppinud nautima teekonda, praegusest hetke ja mitte üle mõtlema tuleviku pärast. Elu ei pea olema alati selline nagu ühiskond ette näeb (kool, ülikool, karjäär), vaid tuleb teha seda, mida hing ihkab 🙂
Küll tuli pikk ja segane jutt, aga minu point on, et vahel tuleb aeg maha võtta ja keskkonda vahetada, et aru saada, milline sa sisimas oled ja mida sa tõeliselt teha tahad!
Oled väga tubli ja motiveeriv noor naine, Margit! Kui sa teed, mida armastad (sporti), töötad kõvasti enda eesmärkide nimel (magister), siis mina usun küll, et lõpuks saab su vaev tasutud 🙂 Mulle väga meeldib su blogi lugeda, kuna sa ei ürita kellelegi meeldida, vaid oled väga ehe ja siiras. Lisaks oled väga intelligentne ja huvitavate mõttearendustega, mitte ei loobi suvaliselt pähetulevaid mõtteid.
Aitäh sulle!
MeeldibMeeldib
Aitäh sulle. Mul tuli selle lõpuga kohe pisar silma. :’)
MeeldibMeeldib
Õnneks olen mina kogu oma elus võtnud kõike suhteliselt vabalt. Olen piisavalt laisk, et liiga palju problada 😀 Ainuke koolipingutus oli viimases keska klassis, kui võtsin eesmärgiks lõpetada hõbedaga, et garanteerida tasuta koht ülikoolis. See õnneks läks kergelt. Siis võtsin eesmärgiks lõpetada nominaalajaga TTÜ inseneriõppe (5 aastat ja kohe saad magistri kätte). Ka sellega sain hakkama, aga ka ainult tänu sellele, et ei võtnud omale eesmärgiks mingit keskmist hinnet. Sest oleme ausad, mitte kedagi ei koti lõputunnistuse hinded. Nägin enda kursa puhul küll neid läbipõlnenuid tüüpe, kes lhtsalt pidid kõik eksamid 5 saama. Minu jaoks nende perfektsionistide õppimisstiil,ülemuretsemine, aja puudus jne ei olnud küll seda väärt, et enda vaimset ja füüsilist tervist ohvriks tuua. Kui mul õhtul kukkus kell 11, siis kõik materjalid kinni ja magama minek täiesti süümekatevabalt 😀 Läksin paljudele töödele suhtumisega, et tuleb, mis tuleb, alati saan järeleksamiks ka õppida 😀
Nii et mina oskan soovitada sulle ainult ühe chill-pilli sissevõtmist (kui keegi toodab sellist asja) ja nautida seda ülikooliaega, sest tegu on lapsepõlvepikendusega ja küll need suurte inimeste mured veel jõuavad tulla 🙂
MeeldibMeeldib
Ma saan Sinust täiesti aru ja eks me oleme samas paadis. Minagi olen oma 17 aastat usinasti õppinud ja reaalkoolis oma kullad kõik välja teeninud ja mis nüüd, olen magistri viimasel aastal ega teagi tegelt, mida tegelikult teha tahan. Sa oled ehk märganud, et olen üsna tõsiselt hakanud treeneri ametile end pühendama, aga samas, on see siis tõesti karjäär, mida saaks usaldada? Mina, üsnagi ratsionaalne inimene, tõesti viskan kõik 17aastat õpinguid aia taha? Ja mis kõige hullem – mida mu vanemad sellest arvavad? Nemad on ju neod õpinguid ja mu enda valikuid toetanud, kuidas neile öelda, et tehelikult ma ei teagi, kas ja kui palju erialase tööga end siduda soovin… Selle asemel valin spordi, tõesti?
Mis mind aitab ja loodan ka, et ehk Sindki – tee sellist tööd, mille pärast Sa reaalselt tahad hommikuti ärgata. Ükaki tiitel ega raha ei tee meid lõppkokkuvõttes õnnelikuks… Ja kas elu polegi selleks? Edu Sulle selle “õige asja” otsingutel 🙂
MeeldibMeeldib
Mul täielik dilemma, tahaks magada normaalselt, teha vahepeal sporti, siis õppida normaalsuse piires ja ,sõprade jaoks tuleb ka aega leida. Aga samas eeldatakse TÜ geenitehnoloogidelt/bioloogidelt väga tihedat laboris käimist. Osad keemikud käivad üldse öösel ja nädalavahetustel Chemicumis katseid tegemas. No ma ei tea 😀 Kas ma olen nõrk kui ma ei taha nii liiale minna? (sest selline suhtumine justkui on, et oled noor inimene ja, mis see siis ära on ja mulle just esmaspäeval öeldi, et “see tekst loe läbi u 4-5 paiku hommikul, siis kui millestki muust enam aru ei saa, et siis lugemine jäta selleks ajaks”. Hm…. nojah, baka lõpetamine käsil, et ilmselgelt on vaja PALJU pingutada, aga kui ma ei maga, ega ma siis ka kaugele just ei jõua 😦
MeeldibMeeldib
Wow, minu arvates sellised nõudmised on natuke ebainimlikud. Maga ikka ja leia natuke aega ka spordi jaoks. 🙂 Kooliga pole mõtet hulluks minna (sõna otseses mõttes), vaimne tervis maksab ka midagi…
MeeldibMeeldib