Viimasel ajal on niigi väga populaarne Pulleritsu spordiblogi jooksjate ringis veelgi enam kõneainet pakkunud. Kogu sotsiaalmeedia vahepeal lausa kihas arvamustest tema viimaste (2014. aasta novembri alguse) postituste kohta, mis rääkisid pikamaajooksust ja -jooksjatest. Ka mina olen sattunud suhtlusringi, kus minult nende asjade kohta arvamust küsiti. Alguses ei osanud ma selle teema kohta lihtsalt mitte midagi öelda. Põhjus on lihtne: ma lihtsalt ei loe seda blogi! Kuna aga minus suudeti tekitada huvi ja uudishimu, siis otsustasin nendele postitustele pilgu peale visata.
Njah. 
Kõik need tegelased, kes läbivad maratoni üle nelja tunni, ainult kujutavad endale ette, et nad jooksevad. Nad kõigest läbivad tolle maa, ja selle läbimine ei näita mitte midagi. (P. Pullerits)
Mis ma ikka öelda oskan. 🙂 Igaühel on õigus oma arvamusele. Vahest aga peaks igaüks meist natuke rohkem mõtlema sellele, kus, kuidas ja kas üldse seda arvamust avaldada on tarvis?
Mina austan kõiki spordiga tegelevaid inimesi. Oled sa kas rattur, ujuja, triatleet, lohesurfar, sukelduja, rühmfitnessi fänn, jõusaali austaja, (kepi)kõndija või minu poolest kas või allveekabetaja, mina austan sind ikkagi. Seda enam austan ma inimesi, kes suudavad oma eesmärkidele tõeliselt pühenduda: teevad sporti regulaarselt ja/või valmistuvad võistlusteks (ja nii edasi, eesmärk on eesmärk!). Näiteks on minu arvates vägagi OK tunda respekti inimeste vastu, kes jooksevad maratoni ja mul pole vahet, kas sul kulus selleks 2,5, 3, 5 või 7 tundi. Põhiline on tunda sportimisest rõõmu. Tippsportlased, kes spordiga raha teenivad ja treenivad teistsuguste eesmärkide nimel, on muidugi eraldi teema. Aga kuna väga suur enamus sporti harrastavatest inimestest ei tee tippsporti, vaid jahivad spordiklubis või terviserajal tervist ja eelkõige emotsioone, siis ei leia ma põhjust kellegi tegevust kuidagi alavääristada. Milleks?
Kui ma jooksin poolmaratoni ajaga 2:07:12, siis tundsin ma vist küll suuremat rõõmu kui mõni olümpiamedalist. Olen harrastussportlane. Sport pakub mulle kogu aeg nii palju ilusaid tundeid: rõõmu, uhkust, eneseületusi, enesekindlust, meelerahu, kvaliteetseid vestlusi iseenda või treeningkaaslasega… Minu rõõmu see teadmine küll ei vähenda, et keegi arvab, et mind ei saa üldse jooksjaks nimetadagi, kuna ma ei suuda joosta x meetrit y ajaga. If you run, no matter how slow or fast, no matter how far or how often, you’re a runner. Nii lihtne see ongi. 🙂
Ja otsese vastusena eeltoodud Pulleritsu tsitaadile.
1. Need üle 4 tunni maratoonarid kindlasti ei kujuta endale ette, et nad jooksevad. 🙂 Nad päriselt ka jooksevad! Võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõne inimese “definitsioon” seda nõuaks, aga nad jooksevad. 4-tunnine maraton tähendab keskmist tempot 5:41 min/km. Minu jaoks on see jooks ja väga korralik jooks. Ja paljude teiste jaoks ka.
2. Nad läbivad selle maa ja selle läbimine näitab väga palju. See näitab eneseületust. See näitab pühendumust eesmärgile. See näitab järjekindlust. See näitab iseloomu. See näitab palju tööd ja vaeva. See näitab täpselt seda, mida keegi tahab, et ta näitaks. Meil kõigil on oma põhjus, miks me maratoni jookseme või seda joosta tahame. Pole kellegi teise asi sellele põhjusele anda nime “poosetamine”.
Lõpetuseks aga tsitaat Eesti kultussarjast, mida igaüks meist oma mõtteid ja arvamusi avaldades meeles pidada võiks:
Mingisugune austus peab ikka ka olema… (A. Peterson, Õnne 13)
Olgem üksteise vastu head. Headus ei võta tükki küljest. 🙂
Nourish, Train & Flourish 
Oi, mis artikkel! Minujaoks pole ka ajal vahet. Kui ma läbin maratoni, on see minu jaoks suur asi ja keegi mulle seda ette heita ei saa :)!
MeeldibMeeldib
Seda minagi.
MeeldibMeeldib
Siinkohal tuleb märkida, et nn. arvamusliidri puhul on tegemist lihtsalt hapude viinamarjadega. Ise joosta ei saa ning siis kelgib oma 25.aasta taguse keskpärase tulemusega. Aga miks joosta ei saa, sest kujutas 20 aastat hiljem endale ette, et on ikka mingi tegija ning arvas,et üle 5 min/km pole mingi jooksuga tegemist. Aga liigesed polnud enam need,mis toona.
MeeldibMeeldib
Ma ise eriti Pulleritsu taustaga tuttav pole, seega ei oska kaasa rääkida. Aru olen saanud, et ta oli kunagi 800 meetris tegija, aga mis vahepeal 25 aasta jooksul on juhtunud, pole ma kursis. 😀
MeeldibMeeldib
Kindlasti ei taha ma P.Pulleritsu kaitseks välja astuda, kuid äkki oli tal lugejatest puudus?! Sensatsiooni tekitas see küll!
MeeldibMeeldib
Jah, ma olen ka sellele mõelnud, et äkki lihtsalt väike provokatsioon, et tekitada diskussiooni. Ei tea.
MeeldibMeeldib
Kõige värskemas Pulleritsu üllitises ta juba kekkab, et on Eesti parim ja polulaarseim blogi. Lisaks muidugi keerab vinti juurde.
Ma olen aga kahjuks arvamusel, et ta ongi täpselt selline, nagu ta kirjutab. ( ja arvabki endast täpselt nii hästi ja teistest täpselt nii halvasti)
MeeldibMeeldib
Mis meelel – see keelel ja blogis kirjas 🙂
Vahel kui asi väga hapuks ära läheb tuleb see irriteerimise jutt jälle lagedale aga tegelikult ta ongi selline nagu kirjutab.
Tüüpiline mao aasta lõvi…
MeeldibMeeldib
oh, kui hea kirjutis. nii nõustun! headus külvab headust 🙂
MeeldibMeeldib
Hehee, see Pulleritsu blogi on omaette nähtus 😀
Kohati mulle isegi meeldib tema julm ja otsekohene arvamuse avaldamine, sest oleme ausad, vahel on seal täitsa sügav tõepõhi olemas. Ainult tema mina-mina-mina juttu võiks küll tagasi tõmmata 😀
Aga eks ta nii ole, mida provokatiivsemalt kirjutad, seda rohkem feimi/klikke saad ning diskussioone tekitad. Lugejaid tõmbab see ligi korralikult.
MeeldibMeeldib
Sellega olen ma nõus. Aga ma ise ei teeks nii ikkagi. Äkki peaks? 😀 (nali)
MeeldibMeeldib
Maratoni läbimine on ENDA jaoks saavutus ja eneseületus. Ma ei saa aru, miks peab võrdlema ennast OM sportlastega vms.. TERVISEsportlane teeb asja enda pärast ja kui sellest kirjutada või pildi panna, siis see näitab ainult kui uhke ma iseenda üle olen.. Paljud võistlevad rajal oma sõpradega vms, aga ma ei tea seal esimestega end võrrelda on lauslollus, siis lõpetaks me kõik traumapunktis 😀
MeeldibMeeldib
See Pulleritsu tekst on äärmiselt humoorikas. Kujutame nüüd ette, et näiteks mõni tippkokk kirjutaks samas stiilis arvamusavalduse…
“Uskumatu, kui paljud inimesed kujutavad endale ette, et nad oskavad süüa teha! Lihtsalt uskumatu! Selle asemel, et üritada omletti teha, võiks nad lihtsalt leppida asjaoluga, et igaüks ei peagi oskama panni kasutada, ning lihtsalt nälga surra. Appi, ma ei või!”
MeeldibMeeldib
Päris hea. 😀
MeeldibMeeldib
Huvitav, kas viimasel ajal on teiste halvustamine populaarseks saanud? Alles lugesin ühest jooksublogist (mida senini väga lahedaks pidasin) kuidas tema arvates jooksjad, kes 10 km läbimiseks kulutavad üle 40 minuti on ikka suht mõtetud :S
Miks peab teisi halvustama? Kummaline suhtumine mõnede inimeste poolt ja natukene lapsik ka. Aga jah äkki populaarsuse kogumine?
MeeldibMeeldib
Haritud inimese kohta on Pulleritsu arvamused ja analüüsid lihtsalt absurd. Ta väidab, et maratone on mõttetu korraldada kuna Eestis pole tipp maratonijooksjaid. Laias maailmas korraldatakse maratone just harrastussportlastele ja mitte esikolmikule. NY maratonil osales ligi 50,000 ja Bostonis 36,000. Maratoni põhiidee on panna couch-potato-d ennast liigutama, aga Pullerits jaurab, et kuna meil ei ole tulemust näidata, siis Eesti maratonijooksu kiitmine on arulage.
MeeldibMeeldib
Tõesti: tipptulemusi jookseb nendest tuhandetest ju vaid murdosa.
MeeldibMeeldib
Jooksmine on ühele üks ja teisele teine. Ju Pulleritsu tase oli kord selline, et 5 minutit kilomeetrile on lihtsalt kõnd ja sellest lähtuvalt ta ka lajatab. Ons sellest vaja end häirida lasta? Oled rajal ning kõnnidki, kui tuleb tahtmine.
MeeldibMeeldib
Keegi ei lasegi end sellest tõenäoliselt häirida. 🙂 Tema sõnavõtt aga väga kena küll ei olnud.
MeeldibMeeldib
Margit, sa oled helge ja päikseline inimene, see artikkel meeldis mulle eriti!
MeeldibMeeldib
Aitäh! 🙂
MeeldibMeeldib