Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!
Las ma räägin lähemalt.
Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.
Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve = lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂
Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀
Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.
Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂
14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂
Nourish, Train & Flourish 
No tead terve tallaga inimesi polegi olemas, Orto mainis ükskord, et nägi ainult ühte, ülejäänud kõik tahavad toestamist. Mina oma pudeda sidekoega olen ka pidanud taldu tegema, aga ühed sai tehtud Gadoxis lihtsalt käimiseks ja nüüd ootan järjekorras Kliinikumi koormusjaotuse uuringusse, mille muidugi pean ise kinni taguma, sets haigekassa lihtsalt ei rahasta ei uuringut, ega taldu..Aga need tallad teevad imesid. Mul on seljavalu ära läind nendega. Nüüd lihstalt jooksmiseks tahtsin lasta veel täpsemad uuringud teha, et ikka kõige õigemad tallad saaksin 🙂 Tallad peaks aimu andma muutuses 2-3 nädala möödudes 🙂 Pullerits kunagi käis ka oma pöiaga samamoodi tegemas neid just jooksulindil, pärast sai ka valuvabalt joosta 🙂
MeeldibMeeldib
Tahtsin lisada lihtsalt juurde ka, et jooksulindil tehtud koormusjaotusuuringusse soovitatakse väga minna, kuna joostes nagunii jalg liigub hoopis teistmoodi kui paigal seistes ja minu paigal seistes tehtud taldadega läks asi joostes hullemaks (käimine oli ok). Et paljud ortopeedid soovitavad pigems elle uuringu järjekorra kannatlikult ära oodata, kuna neile tulevad pärast tagasi need kellele on paigal tehtud tald ja see ei sobi..Aga seal on hind veel kõrbedam ehk siis 38 euri uuring pluss 25 € oli vist arst (saatekirjaga ei pea seda 25 maksma), pluss tallad 70 euri, tavaliselt lastakse mitu paari teha, kuna kõikide spordialade tallad on erinevad. Ehk kui meeldib näiteks tennist ka mängida, siis selle jaoks tehakse hoopis teistsugused, kuna jalg liigub liiga erinevalt ja jooksu omad võivad jala ära rikkuda. Mul kulusid tallad muidu 2 kuuga läbi 😀 Lihstalt lagunesid ära..Ilmselt oli kilometraaž ka suht kohutav 😀
MeeldibMeeldib
Appikene, mis hirmujutt. 😀 Eks elu näitab, mis saama hakkab. Äkki saan 50€ ka OK tallad alla ja ei peagi kõike sääste Haigekassale loovutama. 😉
MeeldibMeeldib
Kusjuures me oleme ka kodus teinud õhtuti koos neid pöidade tugevdamise harjutusi (noormehel ka jalavõlvidega mure ja mina siis solidaarsusest olen toeks), tõstame särke ja rätte ja kõikvõimalikke muid harjutusi ka – mina nt tundsin küll, et mul oli sellest veidi kasu, kuigi ainult taldade tugevdamise mõttes. Kindlasti aitavad sind ka, tore, et abi said! Ja kui kunagi harjutusevaheldust tahad, siis kindlasti oskame aidata 🙂
MeeldibMeeldib
Jah, tuled mulle koju ja siis koos tõstame särke või midagi. 😀
MeeldibMeeldib
Heh, nagu oleks terve jutu ise kirjutanud 😛 Mul oli põhimõtteliselt sama lugu- madaldunud pöiavõlvid, tehti uued tugitallad jne 😛
Minul need samused tallad küll aitasid enam-vähem esialgse probleemi vastu, kuid tekitasid teise probleemi- üks tald hakkas hirmsasti külje pealt hõõruma ning käisin reaalselt vist 5 korda peale taldade kättesaamist iga kahe-kolme nädala tagant uuesti neid taldu näitamas ja koguaeg oli mingi jama- ehk siis hõõrus ja oli ebamugav ning see naine pidi koguaeg seal neid taldu madalamaks lihvima. Lõpuks pandi lihtsalt kattematerjal peale, et ehk aitab, kuid üle 7 km ma nende taldadega hõõrumise tõttu joosta ei suuda. Aga ehk oli minu juhtum lihtsalt üks erand.
Samas tundub, et jalg on pisut ajapikku paranenud ning nüüd saan üldse ilma taldatetagi joosta 😛
MeeldibMeeldib
Ma veidi ka pelgan seda, et äkki on tallad ebamugavad ja ei saagi nendega joosta. Ootame selle aja ära ja siis vaatab edasi. Aga see on küll tore, et sa juba vaikselt paraned ja nii ilusti isegi poolmaratoni ära tegid. 🙂
MeeldibMeeldib
Tead, ma eile lugesin üht raamatut ja mõtlesin, et peaks sulle kirjutama 😀 Ehk siis raamatuks- “Jooksjana sündinud”. Enne nende kalliste taldade muretsemist soovitaksin sul sealt vähemalt peatükk 20 läbi lugeda (kas või raamatukogus või raamatupoes). See reaalselt muutis täiesti mu mõttemaailma, ehk siis oli “eye-opener” ja peale selle lugemist sain ma kõigest järsku aru- ehk siis miks mu jalad valutavad ja vigastustes on. See oli nii loogiline tegelikult. Oma kallillt ostetud tallad viskan ilmselt minema, jooksen edasi vanade tossudega, mis ammu kulunud, kuid millega mul valu polnud ja ehk soetan hoopis FiveFingersid.
Kokkuvõtvalt- mida kallimad ja rohkem padjastuse-vedrustusega ultramoodsad tossud, seda haigemaks su jalad tegelikult lähevad. Inimene on loodud paljajalu jooksma ning mida väiksem kiht igast jama su jala all on- seda parem. Ok, seda juttu sai juba liiga palju, ehk kirjutan enda blogis ka sellest hiljem, kuid mina sain oma pool aastat vaevanud vigastusest nii jagu, et põhimõtteliselt viskasin oma uued moodsad tossud koos taldadega nurka ja hakkasin taas jooksma oma kulunud õhukeste taldadega tossudega, millega olen julgelt üle 1000 km juba jooksnud. Ei mingit valu enam! =)
MeeldibMeeldib
Sorry peatükk 25 ikka 😀
MeeldibMeeldib
Ma pole seda raamatut ise lugenud, kuna raamatukogudest on seda pea võimatu kätte saada. Kes mulle laenata tahab? 🙂 Raamatupoes võiks ka lugeda muidugi selle ühe peatüki läbi. Siiski olen ma natuke skeptiline väga minimalistlike jooksujalatsite suhtes. Ma saan aru küll sellest teooriast, et pidev “padjastamine” muudabki pöialihased nõrgemaks, aga ma ei tea, kas nö praktiliselt barefoot igapäevane ja ka pikemate distantside jooksmine on mulle (eriti kui arst soovitas võlvi toestamist). Isegi vähese toetustega pikema maa kõndimine on minu jaoks jalgadele väsitavam, kui mingisuguse toestusega kõndimine. Näiteks õhukese tallaga madal baleriina väsitab mu jalga meeletult, samas natuke struktureeritum jalats seda nii palju ei tee. Võib-olla oleks minu lahendus vähem kihte jalatsis, aga siiski oma võlvide toestamine?
Ah, ma olen juba päris segaduses, kõik allikad, teoreetikud, arstid ja jooksjad räägivad eri juttu…
MeeldibMeeldib
Kuidagi väga tuttav lugu 🙂 Käisin aprillis sama arsti juures, diagnoos pandi vist 2-3 minutiga, sain spetsiaalsed tallad ning harjutusi paluti teha samuti IGA päev. Oleksin just nagu lugenud peatükki oma elust 🙂
MeeldibMeeldib
Kas olukord on parem, harjutused aitasid või ei?
MeeldibMeeldib
Suvel läks ühe jala olukord natuke hullemaks, kandsin küll joostes spets. taldu, käisin isegi spordimassööri juures, aga tollel hetkel oli selline tunne, et miskit ei aita. Lootusetus. Vähendasin tunduvalt koormust, sõitsin rohkem rattaga (sest seda mul lubati teha), aga jalg ei paranenud. Mõnel päeval kõndisin täitsa longates ringi. Ortopeedi soovitatud harjutus (võta pall ja tõsta seda varvastega ülesse iga päev 5 minutit) oli minu jaoks tõesti väga tüütu ning otsisin hoopis internetis erinevaid harjutusi, mida enne jooksmist/kõndi teha. Augusti alguses jätsin jooksu üldse kavast välja ning käisin rohkem kõndimas. Enne kõndi tegin enda harjutusi ning mõnikord tegin veel pärast ka. Ütleme nii, et mul läks 1,5 kuud aega, kui valu jalas andis järele (kui ma enam üldse jooksmas ei käinud). Nüüd olen tasapisi taas jooksmisega oma jalgu harjutanud. Aga need spets. tallad on küll väga head 🙂 jalad ei väsi nii ruttu ära. Mõnel korral on veel jalg natukene valus olnud , aga enamasti on ikkagi valuvaba jooks, mida ma ei ole juba mitmeid kuid tundnud…see on midagi kirjeldamatut 🙂
MeeldibMeeldib
Tore kuulda. Edu! 🙂
MeeldibMeeldib
Mul sama teema ja ei saanudki oma esimest planeeritud maratoni joosta!
MeeldibMeeldib
Väga kahju. Küll saad ka maratoni kunagi joostud. Tervis ennekõike. 🙂
MeeldibMeeldib
ma selle arsti juurde siis ei lähe ja tunnen end tervena 😀 aga loodetavasti läheb paremaks ja saad ikka joosta edaspidigi!
MeeldibMeeldib
Eks praegu ongi parem, aga oht vigastusteks on alati suurem kui enam-vähem normaalsete labajalgadega inimesel. Pean olema hoolikas ja ennast hoidma. 🙂
MeeldibMeeldib
Lähen alles novembris taastusravile!
MeeldibMeeldib
Edu. Vähemalt on diagnoos ja ravivõimalused ning lootust paranemisele.
MeeldibMeeldib
Mul puudust tagareide valu juba eelmise aasta maist ja kõvemat trenni tegin eelmise aasta augustist selle aasta augustini, sest nüüd valu ka achilleuse piirkonnas, paar kuud tagasi hakkasin alles uurima, mis viga, sinnani mõtlesin ehk läheb üle! Tavalist trenni tehes polnud hullu, aga peale võistlust 2 päeva suht kõva närvivalu ja istuma jäädes hullem, kui liikudes.
MeeldibMeeldib
Puusast tagareide!
MeeldibMeeldib
Mul sobib ülemine pilt. Ehk liiga kõrge jalavõlv. Ka pidi kestvaks koormuseks ebasobiv olema. Jalgade asend vastab ka pildile. Käin ja jooksen väliskülgedel. Eks hooaja lõpus peaks isegi ortopeedile minema, kes saab ükskord bursa põletikust lahti või ei.
MeeldibMeeldib
Saatekirja ja numbri soovitan juba võtta, järjekord on ikka mõni nädal pikk.
MeeldibMeeldib
Üldiselt lihase toonust sellises vanuses enam nii palju muuta ei anna, et lapjalgsest saaks tagasi kõrge võlvi. Sellised harjutused on pigem väikestele lastele kes on alla 9 aasta vanused (eriti tõhus on alla 5 aastaste laste korral), kuna selles vanuses on skeletilihaste elastsus suhteliselt madal ning selle paranemine oleneb suurel määral trennist.
Lisaks on lihastel komme taandareneda kui nad tööd ei tee. Ilma lampjalataldateta teevad jalavõlvid pidevalt tööd raskusjõu vastu. Lampjalataldadega aga see funktsioon kaob. Seega muutuvad jalavõlvid selle tulemusena hoopis nõrgemaks. (Näiteks on kindlaks tehtud, et kosmoses, kus puudub töö gravitatsiooni vastu hakkavad lihased kärbuma juba 22s jooksul) Seega suvel ilma taldateta plätudega kõndides on seis järgmine suvi halvem.
MeeldibMeeldib